Surfitunnid

Ja 8.30 olidki surfiõpetaja Adam ja tema sõber motokatega platsis.

Kuta rand ise ei olegi päris surfamise rand, ei saagi päris täpset aru mis asjaoludel see beach üldse siia kujunenud on. Surfarid sõidavad Kutast kas paremale Mawi rannale või vasakule Grupuki, Tanjung Aani poole. Läbi hingematvalt kauniste mägede ja läbi paduvihma ning kitsaste libedate (värske asfalt) teede sõitsime Mawi ranna poole. Tegelikult oli natuke hirmus ka, põimõtteliselt nii hirmus, et piss j22b kinni kui aus olla. Sest sadu oli vägev, keegi ei sõida siin kiivriga ja et sellest veel vähe oleks, pani mu lumivalge särgiga motomees coolid mustad päikseprillid ka ette! Juhuu!

Vihm j2i pidama. Kadri sai paar minutit püstitõusmise õpetust  liival ja oligi vette minek. 2-3 korda lasi õpetaja lihtsalt surfilaual liuelda ja siis juba tuli püsti tõusma hakata. 

Keskendusin pildistamisele. Ühel hetkel oli päike nii kuum, et võtsin kleidi pealt ära. Uhh, minut hiljem taipasin, et ujukad ununesid kotti.  Siin ma siis olen- moslemiriigis- kuu aega enda õlgu hoolsalt sarongiga katnud ja nüüd siis roosade aluspükste väel otse kohalike ees rannas!
Jätkasin esesestmõistetavalt pildistamist- daam ei tohi lasta end pisiasjadest häirida.

  Mõne aja pärast panin siiski päevitused jalga ja läksin isegi vette jahtuma. Kadri tegi väikse pausi ja Adam laskis mul ka proovida. Kaks korda liuglesin lihtsalt laual ja kolmandal korral olingi püsti. Äge!!!!
 Mis selles surfamises keerulist on?!

Järgmine kord tuleb minna juba edasijõudnute randa. Siia näiteks: .