Teadaanne

Homme ootab meid eest 13 h bussisõit (kui sild on katki, siis 17h) ja peale ühte ööd veel vähemalt 8h bussisõit, et jõuda järgmisse sihtkohta. Saarel, kuhu eeldatavasti 24. veebruariks jõuame ei ole intenetti ega ka mitte telefonilevi, elekter on mõnel tunnil päevas.

Gorontalo-Makassar- Lombok piletid on ostetud 1. märtsil.
Õllesumise optimismiga sai need esialgu 28. veebruariks Sulawesilt ära ostetud, kuid avastasime ühtäkki, et Togeanile jõudmiseks ja sealt ärasaamiseks kulutame 2 korda rohkem aega kui seal olemiseks ning vahetasime piletid ümber, mine tea - võibolla vahetame veel. Aga tundub, et järgmine kord internetti saada võib olla ka 1. märtsil või hiljem.

Head vabariigi aastapäeva!
Lohutuseks panen interjöörivideo meie külalistemajast. 4 päeva ja 4 ööd siin toraajade maal saab homme mööda. 

youtube apsakas/ või kontrollimehhanismis on video lõpust ära kustutanud 2 käterätiväel naist toas. Video uuesti üleslaadimine võtab 5-6 h. Seda aega mul pole.

Oi külad, oi kõrtsid

Arru oli platsis 15 minutit enne kokkulepitud aega, kuid meie slow food restoran ei kiirusta toiduga. Mis tähendab samaaegselt ka supermaitsvat toitu.

Arruga põrutasime kohe Lemo küla poole, kus asub ilmselt kõige pildistatum koht Tana Torajast. Kui internetist natuke googeldada, siis tuleb palju samasuguseid pilte.

Tegemist on kohaliku küla surnuaiaga. Kuigi 90% Sulawesi inimestest on kristlased, 9% moslemid ja vaid 1% animistid, hoitakse vanu kombeid siiski au sees. Matused toimuvad igal juhul vanade tavade kohaselt, enamasti eelneb sellele kristlik (ametlik ) osa, lõpuks jõutakse ikkagi kivisse kaevatud haudadeni. Matustest ilmselt pikemalt järgmises postituses, sest homme on suur matustepäev.

Igaljuhul maasse ei maeta siis maal kedagi, see on big no-no. Pärast inimese surma hoitakse surnukeha kodus niikaua kui pere on matusteks valmis, see võib kesta kuid või aastaid. Kui maja ees on toika otsas valge lipp/rätik, siis tähendab see,  et surnu on endiselt majas ja teda ei peeta surnuks, vaid raskesti haigeks. Raskest haigest surnuks saab inimene alles peale korralikke matuseid, milleks kulub palju raha, palju aega ning palju ohverdatud  pühvleid.

Kuigi  internet annab teada, et peamine matusteperiood on maist oktoobrini ehk kuival ajal, siis paistab, et nii see siiski ei ole. Juba Makassaris kohtasime meest kes ütles, et matused on nii enam-vähem kord kuus, kuid temal oli juba teada neljapäevane matuse päev. Püüdsin siis uurida kas me oleme tõelised õnneseened seda nähes, kutt arvas, et oleme.

Siia saabudes selgus, et üks matusepäev oli olnud eile ja järgmine on 3 päeva pärast. 

Tagasi Lemo küla juuurde.

Arru viis meid matusepaiga juurde ning seletas, et igasse laavakivisse matusekambri raiumine võtab aega mõned kuud kuni aasta, olenevalt sellest kui suureks sisekamber ehitada. Ehitajad ei ole tavaliselt perekonnast,  vaid palgatakse väljastpoolt. Töö on raske ja tunnel koopasse on kitsas (meeter x meeter sageli) , kuid sisekamber ehitatakse selline, et sinna mahuks lähisugulased püsti seisma ning rohkem kui üks kirst. Kui kamber saab sugulasi „täis“ siis suletakse uks lõplikult. Kui uks on nii vana, et see kukub eest, siis uue ukse tegemise jaoks tuleb teha taas korralik ja suurejooneline tseremoonia, sest see on oluline sündmus.
Ning kui koobas täis,  siis perel on aeg hakata mõtlema uue augu uuristamisele. Igal perel on oma matmiskoobas ja kuigi Arru sõnul rändavad paljud Sulawesi inimesed saarelt välja paremale tööle, tavaliselt kas Kalimatanile või Paapuasse, siis isegi kui nad surevad seal ja perel ei ole raha, et neid sealt kohe ära tuua, siis maetakse kohalik sulawesilane mujal maha,  kuid pere rikkuse kasvades tuuakse igaljuhul surnu kondid Sulawesile ning maetakse siin kohalike kommete kohaselt, tavaliselt koos järgmise sugulase matustega.

kõige popim Toraja pilt

igast surnust tehakse nukk, mis sätitakse haua kõrvale  rõdule

Tavaks on see, et surnust jääb väljaspoole ka puust tehtud nukk. Mida rikkam pere, seda suurem nukk. Suured sandlipuust nukud on tõeliselt kallid ning tänapäeval on paljud pered otsustanud ka kristlikest kommetest tulenevalt asendada nukk lihtsalt pildiga. Uurisime ka, et kas nukk on kindlasti ka surnu moodi, kuid meie giidi sõnul on nikerdajal tõeline vabadus kasutada oma kujutlusvõimet. Tänapäeval meisterdab mõnikord meister ka nuku foto järgi.

Torn ja tema sõber

(peamised turistikülad: Lemo, Kete Kesu jpt ei ole enam kuigivõrd metsikud, nad on autode parkimisplatsi lähedale suveniiriputkad üles löönud ja Katrin tundus just selline supermodell, kellele rahvuslikke riideid selga passida) 

Lemo laavakivi surnuajast liikusime järgmisse külla, kus oli tõeliselt vana surnuaed. 

Mõnisada aastat tagasi maeti inimesed lihtsalt looduslikesse koobastesse. Nüüd seda kommet enam ammu ei ole, siiski hoitakse koopasurnuaias väikseid perekonna „kirstukesi“. Enne formaliiniaega mähiti lihtsalt kehad looduslike ürtidega immutatud rättide sisse, mingil hetkel siis toimetati lahkunu kondid rituaalide saatel perekonna kirstu. Formallinieelsel ajastul võis seega  surnu  perega koos "elada" ka 20-30 aastat, enne kui ta vabaks sai.  Päris vanadel aegadel pandi uhketesse puitpitsidega kaunistatud kirstudesse ka perekonna varandust kuid peale 17. sajandit, kui buginesi hõimud liikusid toraajade maale ning paljud hauad said hävitatud, muutusid ka kombed. Nukkudest haudade ees said peamised hauakaunistused. Selles koopas oli kaljus umbes 4-5 kirstu taladel rippumas ja mõned alla kukkunud,  aga kolbad olid sätitud kuidagi gruppide kaupa nii, et perekonnad saaksid olla koos. 

Edasi viis matk meid järgmistesse küladesse. Veel mõned majad ja natuke kõndimist riisipõldude vahel   (eelmisel päeval andsime Arrule märku, et see on see, mida me teha tahame). Mudane rada pani meid küll korra kulmu kergitama, kuid Arru jätkas enesestmõistetavalt teed, ning kolm klouni tema järel. Omal kombel vahva, et meie giidil puudus igasugune džentelmenlikkus- mingit käe ulatamist mudaloikudest või põlluküngastest ülesaamiseks ta ei pakkunud. 

Ohoo, kohvipuud?!

Torajaade majade (tongkonan) katused meenutavad paati, sest kauged esiisad olevat siiakanti jõudnud laevadega. Teine versioon majade katuste kohta räägib härjasarvedest. Ning katuse kõrgem põhjapoolne ots tähistab sündi ning lõunapoolne ots surma. Igal juhul on majad alati ehitatud põhja- lõuna suunas ning olenemata sellest kui suur maja on, on seal alati 3 tuba: keskmine elamiseks-olemiseks-köögiks, põhjapoolne lastele ning  lõunapoolne privaatselt vanematele- „secret room“ nagu Arru rõhutas. Majad pärandatakse suguvõsalt suguvõsale ja nii juba rohkem kui 700 aastat; perekonnal uhkuse asi on maja aina kaunistada ja kaunistada, ehk koguni uusi uhkeid  kõrvalhooneid ehitada

Maja vastas on alati uhke riisihoidla. Riisihoidla (eesti mõistes kelder!)  on täpselt sama uhkete puidunikerduste ja värvidega, see on pere üks tähtsamaid kohti. Majake on sisuliselt samasuguse kujuga: 4 jala peal (et närilised üles ei saaks) ning bambusredeli abil pääseb "keldrisse". Majaalune „lavats“ on perele kogunemiskohaks kus päeval leiba luusse lastakse ja teinekord ka lastele koolitükke õpetatakse. Kui ma õigesti aru sain, siis pannakse ka surnu ehk kohalikus mõistes „raskesti haige“ riisihoidla alla oma aega ootama. Seal ta siis ootab mõnest kuus kuni mõne aastani oma aega ehk matuseid, et rahulikult teise ilma poole hakata minema.

Üllatav on ikkagi see, et puhtus ei ole kindlasti indoneeslaste esimene prioriteet, nende uhke maja taga võib olla suvaline kandiline betoonkuur ja ümber kruusa- liiva või prügihunnikud, kuid oma maja ning riisihoidla on nad kaunistanud uhkete puunikerduste ning rahvuslike motiividega. Iga viimanegi maja! Peamiselt kasutatakse nelja põhivärvi ning rikkamad palkavad selleks tööks ka väljaõppinud maalrid.
Majaomaniku rikkus peab välja paistma nii maja suurusest kui ka seda kaunistavatest härjasarvedest. Kuna matused ja selle tarbeks ohverdavate härjade hulk on väga seotud perekonna jõukusega, siis uhkete matuste tagajärg- härjasarved pannakse kõikidele vaatamiseks välja.

riisihoidlad ja majad

riisihoidlad

Mida rikkam pere, sesda rohkem on suguvõsa aastasadade vältel härjasarvi maja kaunistuseks kogunud

Järgmine retk viis meid lapsukeste haudade juurde.

Kui täiskasvanud inimesed maetakse kivisse, siis päris väikesed lapsed puudesse. Piiriks on siin hammaste tulemise aeg- ehk seni kuni lapsel ei ole veel hambaid kasvama hakanud peetakse teda veel mitte päris inimeseks. Lapse sünni puhul maetakse platsenta maja põhjaküljel maasse (see on ainus asi mis maasse läheb) ning istutatakse sinna paika puu. Kui puu on kasvanud nii suureks,  et hakkab andma varju maja lõunaküljele, siis on on lapsevanemal teada, et pead ise hakkama valmistuma suremiseks....

Eluring.

Arru näitb kus täpselt on kinni kasvanud beebihauad.

Lapsukese jaoks tehakse puusse auk, mässitakse keha riidesse ning maetakse tseremoonia saatel puu sisse. Puud peetakse lapse uueks emaks ning puumahlast saab lapse jaoks uus emapiim. Laste puhul ei tellita perest väljastpoolt augu uuristajad, selle tööga tegeleb isa või teised lähisugulased. Et beebil ei tuleks igatsust oma pärisema järele tehakse  puusse auk kodule vastassuunas. Ka matuse talituse viib läbi isa (sugulastega?), ema püsib kohe kindlasti kodus, et lapsuke saaks harjuda uue emaga.
 Puuavavus kaetakse okstest uksega. Puu kasvab ning võtab keha omaks ning alles siis kui uuristatud  auk on täiesti kinni kasvanud, loetakse lapse hing lõplikult teise ilma lahkunuks. Uurisin Arrult kui tavaline on ka tänapäeval laste matmine sellistesse puudesse. Tema sõnul oli see tavalisem 50-60 aastat tagasi, nüüd on riik hoolitsenud kliinikute ning haiglate eest ning kodusünnitust tuleb harva ette, seetõttu on ka imikute surmad ebatavalisemad.

Kella nelja paiku tundusid kõik majad juba enam-vähem ühesugused ning Arru luges seda väga professionaalselt meie nägudelt. 

Hotelli juures jätsime Arruga hüvasti, sest olime juba otsutanud, et järgmisel päeval uhame motikatega ise külade vahel- eriti põhja pool, kus on mäed ja kaunid vaated. Suured kolmepäevase matused olid algamas/alanud (üsna erinevat juttu kuuleme erinevalt kohalikelt iga päev) ja täpselt me nüüd enam aru ei saagi- kas homme jõuame teisele või kolmandale matusepäevale. 

P.S kõik eelneva külade ja kommete kohta pärineb eelnevalt loetud veebiartiklitest, LPst ning meie giidilt. Hetkel ei ole aega infot kontrollida, las see jääb praegu.

onud kõrtsis

Vennastusime õhtul külalistemajas seal juba 3 päeva elavate quebeqlaste, hispaanlaste, inglase  ning itaallasega. Mambos tegime õhtusöögi ja jalutuskäigul koju oskas Mark leida ühe koha – väidetavalt 24h lahti- kus kohalikud onud palmiveini jõid. Selline 12-15 kraadine jook on nii tavaline, et seda juukse bambustorus ka keset kuuma päeva. Üks selline kann maksis umbes 10000 ruupiat (vähem kui 1€) ja onud õnnestus peatada alles peale kolmanda kannu lauda toomist.

" ei meelest läe mul iial...."

 Inglane Mark näeb kohalike meelest välja nagu John Lennon, mistõttu „Opladi-opladaa“ oli lauluke millega kohalikud meie laua ümber ujuma hakkasid. Piisas paarist märkusest, et me võiks ise midagi laulda,  kui minusugune laululõvi (2 õlut eelnevalt !) hõiskas, et kas ma võin vabalt esimene olla. Esitasin oma kaks traditsioonilist laulu „Ei meelest läe mul iial“ ja „ Illette Düno Ševrö“, neist viimase toon alati kuuldavale siis, kui lauas on paar prantslast, lihtsalt testimiseks kas nad saavad midagi aru - enamasti ei saa mitte midagi!  Peale mind ei soovinud enam keegi laulda.
Ilmselge märk, et staari üle lüüa on raske.

Palmiveini kõrtsist tulime siiski koju ning üks meist: kõige naksakam ehk Kadri jätkas hotellis kella kaheni meie uute sõpradega.

Bussiga Tana Torajasse

Katriniga kohtusime kokkulepitult oma võõrastemajas. Rõõm oli suur!!!

Seekord olid kohal sellised hotelli teenindajad kes tahtsid hirmsasti ise meile bussipileteid ära osta.

Miks mitte. Litha bussifirma on ka Lonely Planetis soovitatud kui üks korralikumaid. Piletihind oli 80 tuhandelt tõusnud 130 000 ja külalistemaja poiss tahtis ka 50 000 bussijaamas käimise eest. Meile sobis. Leidsime samal ajal oma hotelli kõrvalt hiiglasliku toidupoe ja läksime hoopis pikaks bussisõiduks moona ostma.

Katrin avastas oma üllatuseks, et ta on täitsa valed riided kaasa võtnud- indoneeslased ei mõista lihtsalt Tai saarte moodi. Ju tuleb kasutada rohkem saronge ja sagedamini riideid pesta. Nädala pärast jõuame randa ja ehk on seal nii vähe inimesi, et need kes seal on – on kummaliste end paljaks võtvate turistidega juba kohanenud.

Kõik kolm Litha firma ööbussi väljusid 21.30. Võibolla läheb neid ka varem, aga hiljem ilmselt mitte?

Bussi võtsime kaasa kõik soojad riided ja rohkemgi veel- fliisid, sokid, padjad, sarongid, toidu. Valmisolek jääkülmaks bussiks oli täielik

Buss oli ülimõnus. Samasugusega sõitsin möödunud aastal ka Kulala Lumpurist Cameron Higlandsi. Meie uhkes bussis olid ka tekid, LP andmetel rohkem jalaruumi kui mõnes 1 klassi lennusalongis ning air-conditioner ei puhunud jääkülma õhku. Vetsu bussis ei olnud, aga öösel toimus mitu peatust.

Uni tuli hoolimata indoneesia lembelauludest.

Kella 5 paiku ajas Katrin mind üles: „Vaata, nii ilus on väljas!“. Millegipärast ma ei arvanudki, et traditsioonilised Toraja majad asuvad lihtsalt niisama linnas ka, äkki on see Toraajade maa ikka lihtsalt üks theme park. Aga olid lahedad majad, uhked riisipõllud ja lopsakas loodus. Üks onu  bussis juba üritas meile mingit kalli hinnaga hotelli maha müüa, sellelt saimegi teada, et Pia`s  Poppies Hotellist oleme juba möödas. Käbedalt panime oma asjad bussis kokku (Kadri raamat jäigi ähmiga bussisahtlisse) ja kobisime välja. Kohe oli meil vastas lahke näoga mees, kes ütles et ta ongi selle hotelli juurest ja juhatab meid kohale. 

Motokatega olime kohal paari minutiga. Südalinnast on see alla kilomeetri jalutamist – imearmas roheline kohake, tervitusnapsuks serveeritakse värskelt pressitud tamarella mahla- superhea. Kolmeseid tube oli ainult 1 ja selle me võtsimegi (198 ooo IDR).

Lahke näoga mees Arru üritas meile kohe hoogsasti reisplaani maha müüa. Samalajal sättisid maja ette ka teised ritta giidid. (Tuletan meelde, et kell oli 6.00 hommikul). Ühel hetkel tundis Arru end ebamugavalt teiste giidide eest matkaplaane seletades ja suunas meid sujuvalt hotelli lobbysse.

Arru pakutav plaan selline:

Tänane päeva Makale turule, sealt edasi ümbruskonna küladesse kus on matuseplatsid. Homme matustele kuhu jõuame lõunaks, sest siis algab tseremoonia. Matused reeglina 3 päeva pikad, sõltub perekonna rikkusest.

Kolmandal päeval võiksime minna ümbruskonda matkama põhja poole, kus pidavat olema meeletud riisipõllud ja kauni vaatega kohad. Kõik see kokku 550 000 IDR päev. Ei tahtnud kohe esimese mehega käsi lüüa, andsime märku, et me tahaks natuke odavamalt ning  Arru lõbus nägu muutus kohe tõsiseks, lausa mõtlikuks, kui me lubasime omavahel mõtelda ja arutada.

Ning enne mõtlemist veel minna tuppa magama ja õhtul talle helistada.

Uni oli aga juba läinud: pakkisime asjad lahti, mustapesu kotti pesumaja jaoks kokku ja läksime linna peale hommikusöögikohta otsima. Ühtel hetkel oli Arru naksti samas kohas ja uurimas mis me juba oleme siis ka välja mõelnud. Noo-noo, nii pealetükkiv ikka ka ei maksaks olla, eks.

Täna ei tule me  kuhugi, homse suhtes helistame.

Naaberrestorani poiss hääletas meile lahkelt  kijangi (sisuliselt  džiip-mikrobuss mis linnade vahel käib) mis meid Makale turule viib. Selle peale läksimegi, enne turgu istusime ümber pete-pete  peale.  Kijangi hinna poiss meile ütles, kuid pete-pete juhid inglise keelt ei oska nii et pidime lihtsalt mõistatama mida maksta. Õige hind on 2000 (mingi 15 eurosenti) ükskõik kui pika või lühikese otse eest linnas.

Kuna päike kõrvetas jälle hullult, siis selles palavuses ei käi keegi mitte 100 meetritki jala. Moslemi pearättidega naisi siin praktiliselt ei kohta, siiski on kõik siivsalt õlad katnud ning  lühikeste seelikutega naisi ei ole.

ilusad rättidega turutädid

Beetlit n2rimas

Müüakse nii uhkeid ballikleite

kui ka kadunud vanaisa hambaid ja vanaema pärlikeesid

Turg väsitas meid ära ja tulime koju pikutama. Hotellis on wifi ja mõtlesin blogisse mõned pildid panna, kuid pusserdasin seal natuke ja nüüd on mu konto 3-5 päevaks, või kauemaks või igaveseks suletud.

Ohoo, on õhtu 21.56 ja selgus et passikoopia saatmisest Googli asjameestele oli kasu, nad tuvastasid et olen üle 13 aastane, tagavarablogi panin järgmiste õnnetuste jaoks tallele ja jätan siit kus pooleli jäi.

Homme läheme siis Arruga  külasid ja surnuaedu kaema.

Helesinise mere päev

Hommikul tegime hommikusööglauas juttu eelmisel õhtul jõudnud rattamatkajatest hollandlaste paari ja suure Šveitsi perega- kas nad ehk huvitatud snorgeldama minemisest. Sandy- meie hea kokk, rääkis eile, et paadiga väiksele saarele sõitmine ja kaugel merel snorgeldamine on 250 000 ruupiat. See on paarendi hind ja kui on 6 inimest, siis 300 000. Seega peaksime leidma endale kamraadid või kui ise tahame rannal katsetada, siis 300 m meie rannast paremale, enne Bara Beach resorti on ka ise rannalt ujudes võimalik kilpkonni näha...

Meie külalistemaja peremees Gav ütles aga, et rannal on surnud korallid ja siin ikka korralikku veemaailma pole võimalik näha. Pead olema kõva ujuja, et rannalt niikaugele jõuda, et ägedat mereelu näeks.Šveitsi noorpaar oli kohe hakkamas, ehkki ma vedasin mõttes kihla, et just nemad ei tule, märkimisväärse kõhuga (mais sünnitav) Corinne tundus küll selline ema, et jääb oma pisikese pooleteistaastase Matildaga külalistemajja ja hoopis isa Gillome võtab naise vanemad snorgeldama kaasa. Kuid kaasa tuli hoopis noorpaar ja umbes 65 tuuris vanaema.

Kapten viis meid Bira rannast 20 minutise paadisõidu kaugusel oleva pisikese Lihukani saare lähedale kus korallrifid umbes 10-30 m kaugusel rannast olid päris uhked.
Vesi vaheldus hele-helesinisest liivaga põhja kohal tume erksiniseni. Mina ei ole nii helesinise mere ääres kunagi olnud.

Snorgeldasime tunnikese kahes kohas saare lähedal. Kalu oli igasuguseid, mu lemmikuid musta-kollase-valgerkirjusid, täpilisi,  kollaseid, elektrisiniseid, läbipiaistvaid, lapikuid, kandilisi, suuri, pakse, mõned mõõkkalad, paar pirakat tumedat.

Hirmsasti tahtsime ikka kilpkonni näha. Kapten tuli meiega vette ning peab tunnistama, et ikka kohalikel on silma. Äkiste võttis ta mul käest, et ujume koos, ma näitan sulle midagi. Ja vat siis- mu ees veepõhjas (see oli üks sügav koht) ujus pirakas kilpkonn. Too liikus nii kiiresti, et me Kadriga ja Gillomega vaevu tal järgi püsisime. Ma pöörasin  esimesena tagasi, Kadri ja Gilliome  jälitasid kauem. 

Muidugi oli see avamerel korallide vahel suurepärase läbipaistvusega vees (keskmiselt 5- 10 m arvan masnorgeldamine super äge, ometigi oma üllatuseks ma ei tundnud ennast hästi paadist kaugele minnes. Soolane vesi kannab mõnusalt, aga vesi mis torusse läheb ajab mind siiski kergelt paanikasse ja selle torust väljakallutamise ulpimise pealt õppisin ma alles pealelõunal ära ning alles viimases snorgeldamise kohas taipasin maski vahetada ja oh imet- uus ei lasknud vett sisse. Snorgeldasime ilma päästevestideta ja võibolla oleks pidanud sellise endale küsima, siis oleks veevahetamine lihtsam ja oleks paadist palju kaugemale julgenud ujuda. Samas vahet pole- korallid olid üsna ühesugused ja kalad tegelikult ka. Borneo rannaga oli see erinevus, et peamiselt olime põhjast siiski 2-5 m kõrgusel ja sellest kauguses nii väga detailselt kalu ei uuri. Korallid olid siin siiski võimsamad ja suuri kalu oli ka rohkem. Alustasime madalamalt, nii 2 m kõrguselt kus sai põhja väga detailselt uurida, viimase satsi teispool Bira poolsaart (suurte laevade juures) olime juba 15 m põhjast, seal koralle ja pisikesi kalu enam väga ei näinud. Kadri leidis ühe suurte kalade leiukohta- avamere poole ja noor olid seal põhjas päris purakad.

Lihukani tillukesele saarele viis kapten meid oma perekonna juurde lõunale. Igaüks sai kaks grillitud kala riisi, tomati-tšilli salatit, kapsa-porgandi (kust nad seda küll võtavad) hautise moodi salatit. Imehea lõuna läks maksma 35000 ühikut näkku ehk umbes 2,5 €.

Saarel elab püsivalt 700 inimest ja neil on koguni oma kool ning mõistagi mošee, mille keskpäevast hüüdu me ka kuulsime.

Puude varjus pidasime väikse siesta, seni kuni kapteni pere meile lõunat valmistas

Väike Matilda mängis üks rannas

Snorgeldamise päev lõppes nelja paiku ja siis saime ka aru, mis päev läbipaistves vees snorgeldamist õrna valge nahaga teeb. Päiksekreem oli meil peal ja mul koguni snorgeldamise ajal pikkade varrukatega särk seljas, olid tagajalad vähipunased, samuti käelabad. (Lisatud hiljem: ja seda et mu käed on totaalselt põlenud ja nad paistetavad nii üles, et ma magada ei saa- me siin veel ei teadnud)

Õhtul jälle Sandy juurde Salasasse sööma, tegime ta kohale reklaami ja terve meie külalistemaja rahvas on kohal. Hollandlastest psühhiaatrite paar uitas päeval niisama ringi, nad ei taha end väga päikesel kõrvetada lasta- sest ülehomme lahkuvad nemadki ratastega Tana Toraja poole (üles mägedesse!) ja päevasel ajal siin päikese käes rattaga sõita on täielik põrgu. Ei kujuta ette kuidas nad mägedest üles lähevad.
Meil  möödunud suvel Haanjamaa mägedes olid tõesti rasked rattad  jne, ja mäest ligi 100 kilo üles lükkamine oli raske, kuid nemad sõidavad siin 6 kuu varustusega ja mäed on hoopis võimsamad. Enne Sulawesit sõitsid kuu aega ratastega Birmas! On ikka ägedaid inimesi, eks. Erik rääkis, et ratastega välismaalane on ikka selline ilmaime: „Hello mister“ hüüdeid ei pane nad enam tähele, aga see, et mööda sõitvad autod aeglustavad kiirust ja kõik karjuvad "foto-foto" et sageli saab tüütutest kõrvalsõitjatest lahti vaid nii, et peatad rattad ning jääd kohalikega koos nende pildile. Mõnikord hüppavad ka kõrvalmajadest, söögiputkadest või möödasõitvatest autodest inimesed välja ja toimub  suuremat sorti fotosessioon.  Ilma pidistava mobiiltelefonita indoneeslast on raske ette kujutada. Mina oma vanamoodsa walki-talkiga olen siin kindlasti imeloom.

Teisel päeval hakkasime uurima kuidas siit ära saab. Bira rannast saab ära Kijanigidega ainult hommikul  kell 6.00 ja kell 9.30.

Pärast seda on peremees Gavi sõnul võimalik ära saada ainult 45 minutit  pete-pete ´ga Bulukumbasse sõites  (ise tuleb endale suure tee äärest see hääletada) ja Bulukumba bussiterminalist tuleb leida Kijang mis sõidab taas Mallengkeri terminali Makassaris ning sealt siis end mõne taksoga linna sättida. Gavi sõnul sõidavad viimased Kijangid Makassari poole siiski 1-2 paiku päeval, nii et kui me selle tee valiksime, siis saaksime Biras olemise aega pikendada ehk 2 tundi.

 Šveitsi paar otsis endale kaaslasi, et rentida mitmepeale auto koos juhiga Makassari lennujaama, kuivõrd nende vanemad jätkavad Sulawesi puhkust ning sõidavad eraautoga siit otse Tana Torajasse.

Ahvatlev pakkumine jätab meid veel üheks täispäevaks Birale. Katrini jaoks tähendab see aga üksinda öö veetmist Makassaris Podak Sudah Indahis. Bira rannas wifit kuskil pole ja meie külalistemaja küsib 15 000 ruupiat netikasutuse eest ning kuna nad paistavad ise netistumisest vähe hoolivat ning läpaka väljatoomine, juhtmete sättimine oli kõik selline töö, et ma ei söanda täna neilt taas seda paluda. Katrinile edastasin ülitäpselt detailid hotelli kohta, ta jõuab sinna öösel kella 2 paiku. Kohtume temaga 12 tundi hiljem.

Tänane rannapäev sai leebem.
Hommikusöögi lauas kohtasime rattasõitjat Anouki, kes andis teada, et hommikuse jalutuskäigu ajal oli ta kohanud ameeriklasest bioloogi Jimmit (eiles restos saime tuttavaks) kes ütles et Bira ja Bara ranna vahel vees on tohutult  kilpkonni ja kalu. Kui meie kella 11 paiku sinna kohale jõdusime, siis kalu veel oli aga kilpkonni enam mitte. Vee nähtavus oli viletsam kui eilse saare juures ning elus koralle tõesti enam praktiliselt ei olnud.
Bara ranna (koosneb kahest rannaäärsest bangalokompleksist) külalistemaja terrassil tegime mõned laimimahlad ja proovisime uuesti kilpkonni näha- väidetavalt neid pidi ikka rannast 100m kaugusel olema. Laine oli juba kõrgem ja kaugemale ujumine väsitas, ilma lestadeta võtab see rohkem jõudu. Väidetavalt on suured lained siin ohtlikudki, nii et kui sai selgeks, et kilpkonni ei ole, siis kadus mul huvi lainetega võidelda. Endiselt tekitab torusse veetõmbamine mul kerge paanikatunne kui maad enam jalge all pole. Täitsa üllatus, et mul selliseid hirme on. Seekord läksin vette juba pikkade pükste ja särgiga sest kella 12-ne päike on täiesti hull.

Õhtul taas Salassasse kala sööma.
Uni tuleb vara, sest päike on meid ära küpsetanud ja homme ootab meid 5h sõitu Makassari ja sealt samapäeva ööbussiga 8h Rantepaosse. 13 tundi tagumikul mis on päikesest punaseks küpsenud.

Uudiseid erinevatest kehaosadest kuulete taas paari päeva pärast, sest Rantepaos arvatavasti on wifi.

Ainult loll jääb Makassari

No umbes sellise päevakokkuvõtte tegin 4 minuti jooksul peale Sunshine´i  külalistemajja saabumist.

Täiesti superkoht, superinimesed, supervaaade. Normaalne rand * 

Teekond siia võttis küll aega natsa üle 5+ 1 tundi, aga ma ei kahetse tundigi sest sõidust.

Taksojuht viis meid õigesse bussijaama ja nagu ikka - juba sisenendes hakkavad tõmmud mehed auto kõrval jooksma ja karjuma Bira-Bira. Kui sa jääd osavõtmatu näoga vaatama, siis karjuvad igaks juhuks mõnd teist nime ka. Ega palju valikuid ei olnud – esimeste Bira-Bira pakkujatega kaasa läksime. Mingit bussijaama piletimüüki ei toimunud. Otse bussijiuhi või Kijangi (suur Toyota linnamaastur) meestega tuleb kokkuleppele saada. Kõige kõvem kisaja pakkus esialgu hinnaks 500 ooo (pool miljonit!) kui me mokad töllakil vaatama jäime, siis tuli uus pakkumine- 60 ooo. See meile sobis. 

Aga tingimuseks see, et ootame, kuni auto rahvast täis- Kambodžas on sellise teenuse nimi shared taxi. Siin on see siiski organiseeritud äri, kijangi mehed peavad omama ekstra lubasid teatud piirkonda sõitmiseks ja töötavad nagu pisikesed mikrobussid, sest ka jaamast / ka Birast lahkumiseaeg on kõikidel kohalikel teada. 

Ivan, see kõige kõvem kisaja, kes tutvustas ühtlasi end meile kui vallalist meest, lisamärkusega, et me võiksime olla tema perekond - pakkus, et  tunni pärast ehk kell 9 peaks auto täis olema ja saame teele asuda. Kõik autojuhid ja ümbruskonnas muidu aega parajaks tegevad mehed tahtsid kõik meiega pilti teha- kõigil on mõistagi pildistavad telefonid, huvi auto täis saamise vastu kippus sootuks kaduma. Korra mõtlesime isegi, et kas tõesti peame ise tööle asuma: õige mitu taksot jõudis bussijaama nii, et kisajad-mehed näppisid samal ajal telefone ja tööd ei teinud keegi!

Printsess sitahunnikul

Kell 8.50 küsis Kadri kollase särgiga poisilt nõudliku häälega – "Do we go?" ning kollase särgiga Ilias asus rooli. Autos 4 reisijat. Teepealt korjasime peale veel 4.

Ilias oli macho mees, selle tõestuseks kääris ta varruka kohe üles ja näitas oma tatood. Mõistagi ei saa selline mees kannatlikult teiste autode taga sõita, vaid peab süstima nagu hull.

Aga ma teadsin, et seal peab olema ka õrnem pool! Ja 2 h hiljem see ilmneski: Ilias pani oma mp3st  ainult ülimalt romantilisi lugusid ning valis neid meie jaoks väga hoolega. 

macho mehe auto seestpoolt

Kaks söögipeatust ja 5h hiljem jõudsime linnakesse Bulukumba, kus kõik meie kaasreisijad lahkusid. Ilias hakkas nüüd hoopis nõudlikuma häälega küsima, kas me ikka tahame Birase sõita. Või tahame sõita Bira terminali? Kuna ta keeleoskus üldiselt piirdus sõnadega Okey, Bira-Bira, Makassar, you beautiful, we go  now ning  muude sedasorti sõnadega, siis me päris selgelt aru ei saanud, mis ta selle terminaliga mõtles. Miskitpidi oli siiski arusaadav, et õudsalt hea oleks, kui me selle linnakese keskpunktis siiski maha läheme. „Ooo, Bira 4“ ohkis vennike näidates nelja  sõrme. Jah, on küll veel 40 kilomeetrit, aga ju sa teadsid seda, kui sa meile bussijaamas „Bira-Bira“ karjusid.

Vahepeal kuumenes auto üle ja Ilias arvas, et tal tuleb tukk peale. Mis muud see tuk-tuk ja kahe käe padjaks näitamine ikka tähendas. Korra pidas vend isegi auto kinni ja lasi tooli alla ja arvas ikka, et tal on nüüd tukk-tukk. Me istusime tähtsa näoga edasi ja arvasime, et kui on tukk-tukk, no me siis ootame (uhke Toyota sai ülekuuenemise vastu niigi vett) kuni tukk üle läheb ja auto jahtub.

Kella kolme paiku lähenesime siiski Birale ja eemalt paistev hele-helesinine meri kumas kutsuvalt. Üsna vee ääres märkasime silti Sunshine Questhouse, mis oli ka LP lemmikvalik, palusime tal autol peatada. Otsin kokkulepitud 120 000 välja, kuid Ilias ajas huuled prunti ning näitas oma ülimat nördimust, et me ei ole ikka veel mõistnud, millise unega võideldes ta meid kohale tõi. Ühesõnaga vaatas Kadrile otsa ja nõudis temalt samapalju. Mis mõttes?!!

Bisnismän Ivan (kõige suurem kisaja) surus veel enne starti meie kätt ja kordas üle 60+60= 120 000.

Arusaadav - ta ju usaldas meid vaid indoneesia keelt oskava autojuhi kätesse ja temal on niisama suur võimalus tünga saada, kui meil – kas saime ikka numbritest ühtemoodi aru. Meie reiskaaslased maksid Bulukomba linnani enam-vähem 30-40 000 ruupiat, seega meie 60 näkku oli õiglane hind.

Jätsime Iliase 120 000 ruupiaga autosse mõtlema (või tukastama) ja haarasime kotid ning marssime külalistemaja sildi juurest mäkke.

Nina  (Indoneesia) ja Garethi (UK) külalistemaja on künka otsas, suure leso, terassi ning vaatega merele. Toad on  lihtsad ja kahe ühisvets/vannitoaga. Aga puhtad ja mõnusad. Just sellised öko chic tüüpi lihtsad puust toakesed. Vett saab väiksema raha eest refillida ja kõiges muus palutakse olla nii keskonnasäästlikud kui võimalik.
Põhimõtteliselt tormasime kohe merre.

Bira rand

See merekülastus väärib võibolla isegi eraldi pealkirja. Näiteks:

„Superstaar ja meri“
„Fotomodellid meres“
„Kaks blondi ja 8 meest meres“

 Olime eelnevalt Nini käest küsinud, et mismoodi rannas käituda, kas tohib randa bikiinidega minna ja kas lühikeste pükste kandmine linna peal on OK. Jaa, muidugi.

Low seasonil on omad miinused nagu Kadri tabavalt märkis, ja kõige põhilisemaks on see, et sa oled absoluutse tähelepanu keskpunktis. Juba meie randa jõudes ilmusid kuskilt sama varjualuse alla 3 nii 20- aastast poissi hiiglasliku fotoaparaadiga. Kui me end bikiinide väele võtsime, siis käis ilmselt ohe üle poiste huulte. 5 minutit hiljem oli 4 paljaste ülakehadega (väga ebaindoneesialik) jõmmi juba meie juures vees ja ujusid aina lähemale. Varsti ilmus ka riietes keskealine mees Singapurist, kes üritas kannatlikult meiega vees tutvust teha, siis üks paarike autokummiga ning lõpuks veel 4 meest. Kohutavalt rahvarohke.

Oli selge, et päevitada ei ole siin kindlasti võimalik. Passisime läbipaistvas meres ja korraks jooksin veel rannale, et näkku päiksekreemi panna, selleks ajaks olid meie tooli juurde sättinud end 4-5 indoneesia noort tüdrukut, kes haarasid häbenemata kõik oma mobiiltelefonid ja tegid ülima õhinaga pilte – mõned koos minuga, mõned lihtsalt minust või mu kehaosadest. Üsna jube kogemus. Põgenesin merre tagasi.

Kadri ütles, et kui me 4 päeva pärast Tana Toraja hõimude küladesse jõuame, siis tal pole mingit häbitunnet neid pildistada, sest ta teeb seda lihtsalt kordi delikaatsemalt kui need tüübid.

Kui sõrmed juba täitsa krimpsu tõmbasid, pidime veest välja tulema. Fotosessioon jätkus nüüd teisel viisil: üks edev  tüüp lasi end rannas poseerides  pildistada. Kivi otsas, oksaga liivale kirjutamas, lainevahust rannale jooksmas, joogapoosis mediteerimas jne. Kahtlemata oli oma roll ka sellel, et kogu seda showd vaatasime ka meie.

Showmees

Õhtusöögiks leidsime mõnusa restorani Salassa, kus oli superkokk Sandy. Uksel on kiri: "We make food with love, so please be patient". Nii ongi, sest need maitsed ja maitseained, mida Sandi kalaroale kokku sätib, erinevad kõvasti klassikalisest tšilli-soja kastmesegust.

 ::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

*- Paradiisiranna muljet rikub ainult prahikogus rannal. Kindlasti pole kohalikud ega rannakülalised suuremad puhtusepidajad, aga küllap toob ka meri prahi rannale. Üldse ei olnud üllatav kui snogeldades nägid kaugel vees huvitavat erksavärvilist kala, mis lähemale ujudes ostus küpsisepakiks. Eemalt paistvad meduusid olid tegelikult läbipaistvad kilekotid ja idarannas laevade juures sain boonuseks ka tavoti juustesse. Rand on siiski veel imeline, kuid prügiga ei oska nad küll midagi peale hakata. Sealsamas Lihukani saarekesel oli lihtsalt rannaliiva sisse tehtud lohk ning see lehe-laua ja plastmassprügi täis topitud. Miski seda  prügilohku ei katnud, nii et suurem tuulehoog keerutab lihtsalt sealt plastpudelid vette....

Väga kurb vaatepilt.

Tore on tulla, veel parem minna!

Tegelt ei ole mõtet kirjutada kui midagi pole öelda.

A paar praktilist näpunäidet järgmistele tulijatele panen ikkagi kirja.

Makassari lennujaam on väike ja nunnu – ainult kaks koti ootamise linti esimesel korrusel jooksebki. Kohe õues ummistavad väljumisrada taksopakkujad, trügisin neist konkreetselt kätt silme ees hoides mööda.

100 000  ruupiaga saime linna (22km).Taksomeetriga taksot saada pole, 2010 a LP väitab, et linna saab 87 000ga, aga hinnad on igal pool tõusnud (või oleme me lihtsalt liiga naiivsed). Lasime end viia Losmen Semeru hosteli, mis pidi olema kõige parema hinna ja kvaliteedisuhtega crash pads in town  koht. 

Õudne!!!

Enam-vähem tagurpidi tulime välja.

Seda kohta ma poleks ka üksi võtnud ehkki 80000 IDR (6€) oli soodsaim hind. Aga mitte olukorras kus pead 4 päeva oma üht reiskaaslast ootama ja end puhkuse lainele viima. Hotell on ise (juba 2010 a LP andmetel) ilma igasugu siltideta, nii et taksojuhil on seda suht raske leida. Põhimõtteliselt tuleb peatuda helesiniste garaažiuste ees maja nr 28.

Sealt vantsisime hotelli Lestari, kus tuba oli juba 225 000 (17€)- põhimõtteliselt samasugune aknata kapp, lihtsalt üliuhke sissepääsu, läikiva fuajee,  treppide, turvamehe ja kahe blaseerunud ilmega registratuuri töötajaga.

Lestarist tagasi backbackerite hostelli, New Legends Hostelisse, kus oli sõbralik pererahvas, aga nende konditsioneeriga tuba oli taas hirmuäratav kapp ekstra boonuseks rõskuse lõhn, hinnaks 145000.  Meie pettunud nägude peale näitasid nad ka 3 korruse faniga tuba 110 000 eest, mis nägi natuke parem välja, ühisvetsu koridoris oleks pidanud jagama ühe valget verd tüdrukuga (esimene ja seni ainuke valge inimene siin linnas). Koridoris vannituba jagada polekski probleem, aga üks must mees, kel ainult silmavalged välkusid, kes kindlasti polnud indoneeslane ja kes ilmselgelt rõõmustas kahe värske blondi üle,  hüüdis mu jaoks liigse optimismiga Hello!!!!  ja meenutas kangesti neid mu malaisai „peigmehi“. Prrrr. 

Õnneks oli Kadri  väga otsustaval sammul juba hostellist väljunud. Hosteli kõrval oli sama kaubamärgi kandev New Legends Hotel -toad 250 000 IDR ja üles.

Vantsime lõpuks siia Pondok Suada Indahisse, kus LPs lubatu 175 asemel oli hinnaks hoopis 250 000 aga maja oli suht kena ja tuba kannatab mitu päeva olemist. 

Kotid maha.

Õue, mere äärde!!!

Lonely Planet ja muud blogid Makassarist suurt midagi ei pea. Pole nagu see linn kus oleks mõnus pikalt chillida ja kuhu peaks ilmtingimata Indoneesias tulema. Küll aga on ta kõige pealinnam linn Sulawesil (Manado põhjas niisamuti) umbes, et kui sind huvitavad ööklubid, siis siin on nightlife olemas! LP lubab nii ööklubisid, drinking place kui restorane. Kui Makassar millegagi eristub- siis siin pidid olema Indoneesia parimad kalarestoranid ja kalaturud. Kala pugime siin kõhud punni!

Mereääres keset päeva – 11 paiku muidugi mingit meeletut söömamelu ei toimunud, võiks isegi öelda, et me olime ainsad uitajad. Tundsime rõõmu soojast ilmast ja päikesest, mida Norra ilmateade lähema 2 nädala jooksul Indoneesisse ei prognoosinud....Seda ei saa tähistamata jätta.

Õlled, nasi goreng ning mereannid kõhtu, kolm õlut (liitrised) otsa ja oligi aeg tulla koju, rammestus tuli peale. 

Niipalju otsustasime veel ära, et Makassar ei ole see koht kus me väga tahaks 4 päeva Katrinit oodata. Homme hommikul 7-ks tellisime takso (50 000), et sõita Mallengkeri bussijaama kust peaks pääseme umbes 5h sõiduga Pantai Birale, Makassarile kõige lähemasse randa, kus jõukad kohalikudki armastavad puhkamas käia. 

Lõunane uinak kosutava vihmasabina taustal

Makassar asub küll mere ääres ning linnas on 1,6 miljonit elanikku, kuid see on  saare mõistes siiski suurlinn ja puhkepiirkonda siin lähiümbrises pole,  pisuke rannake  lühikese paadisõidu kaugusel siiski on kus pühapäeviti pidi väga rahvarohke olema ja teoreetiliselt ajaks seegi asja ära: näiteks päevad seal veeta ja õhtuks linna tagasi tulla, nagu ma kunagi Kota Kinabalul oma lendu oodates tegin, aga otsustasime siiski puhkusemoodi  kaks päeva veeta.

Keegi ei tea millal need bussid sõidavad, arvatakse, et hommikul. Kell jälle tirsema. 5.45 ning 4.30 on olnud senised äratuskellad, homme siis tuleb pikk uni- 6.30ni. 

Õhtul tegime tuuri jälle rannapromenaadile ühte LP poolt soovitatud kohalike restorani, kus menüüd ei olnud, olid vaid kastid jääl lesivate kaldega ja stend kalanimedega (bahasa indoneesia keeles)- ole ainult mees ja vali. Hinda ka ei olnud/ ei küsinud, kui juba kohalikud söövad siin.... Näitasime näpuga krevettidele ja kaheksajalgadele, ning kohatud saksa paar võttis lisaks ka ahvena. 

Kalu grilliti sütel restorani ees õues ilma maitseaineteta, need toodi topsikestes lauale. Ülimat maitsenaudingut just ei saanud, aga väga ei nurise ka,  kui saab kõhu 7 € eest värsket täis vohmida. Sakslaste Ulrika ja Robertiga lõime lauas kohe kampa, ainukesed välismaalased linnas ikkagi. Pärast meretoidu restorani (warung on äkki nende lihtsate sööklate nimi?) kutsusime nad juba oma tuttavasse „cheap beer õllekohta“ kus tegime veel kamba peale 6 liitrist õllet. Sakslased sõidavad hommikul otse Rantepaosse, neil on 3 nädalat kogu reisi jaoks aega ja võibolla veedavad kõik siin Sulawesil. Igatahes on meil nüüd sõbrad ees, sest kui meie 17-ndal Rantopaose jõuame,  siis on sakslased juba mitu päeva Tana Torajas ringi matkanud. Yogykartas olid nad kohanud üht Sulawesi onklit, kes rääkis oma jaanuaris surnud vanaisast ja kutsus neid lahkesti külla oma vanaisa vaatama! Jääme lootma, et vanaisa on veel seal kui meie kohale jõuame.

Kõrts on ikka meeste pärusmaa- õlled ja jalgpall

Üllatuseks saabusid õhtul kõrtsi  ka sõbrannad. Õlut nad ei joonud

Kui Bira saarel on intenett, siis kirjutan sealt,  kui pole siis uuesti Makassarist- naaseme siia 16-ndal.