Tore on tulla, veel parem minna!

Tegelt ei ole mõtet kirjutada kui midagi pole öelda.

A paar praktilist näpunäidet järgmistele tulijatele panen ikkagi kirja.

Makassari lennujaam on väike ja nunnu – ainult kaks koti ootamise linti esimesel korrusel jooksebki. Kohe õues ummistavad väljumisrada taksopakkujad, trügisin neist konkreetselt kätt silme ees hoides mööda.

100 000  ruupiaga saime linna (22km).Taksomeetriga taksot saada pole, 2010 a LP väitab, et linna saab 87 000ga, aga hinnad on igal pool tõusnud (või oleme me lihtsalt liiga naiivsed). Lasime end viia Losmen Semeru hosteli, mis pidi olema kõige parema hinna ja kvaliteedisuhtega crash pads in town  koht. 

Õudne!!!

Enam-vähem tagurpidi tulime välja.

Seda kohta ma poleks ka üksi võtnud ehkki 80000 IDR (6€) oli soodsaim hind. Aga mitte olukorras kus pead 4 päeva oma üht reiskaaslast ootama ja end puhkuse lainele viima. Hotell on ise (juba 2010 a LP andmetel) ilma igasugu siltideta, nii et taksojuhil on seda suht raske leida. Põhimõtteliselt tuleb peatuda helesiniste garaažiuste ees maja nr 28.

Sealt vantsisime hotelli Lestari, kus tuba oli juba 225 000 (17€)- põhimõtteliselt samasugune aknata kapp, lihtsalt üliuhke sissepääsu, läikiva fuajee,  treppide, turvamehe ja kahe blaseerunud ilmega registratuuri töötajaga.

Lestarist tagasi backbackerite hostelli, New Legends Hostelisse, kus oli sõbralik pererahvas, aga nende konditsioneeriga tuba oli taas hirmuäratav kapp ekstra boonuseks rõskuse lõhn, hinnaks 145000.  Meie pettunud nägude peale näitasid nad ka 3 korruse faniga tuba 110 000 eest, mis nägi natuke parem välja, ühisvetsu koridoris oleks pidanud jagama ühe valget verd tüdrukuga (esimene ja seni ainuke valge inimene siin linnas). Koridoris vannituba jagada polekski probleem, aga üks must mees, kel ainult silmavalged välkusid, kes kindlasti polnud indoneeslane ja kes ilmselgelt rõõmustas kahe värske blondi üle,  hüüdis mu jaoks liigse optimismiga Hello!!!!  ja meenutas kangesti neid mu malaisai „peigmehi“. Prrrr. 

Õnneks oli Kadri  väga otsustaval sammul juba hostellist väljunud. Hosteli kõrval oli sama kaubamärgi kandev New Legends Hotel -toad 250 000 IDR ja üles.

Vantsime lõpuks siia Pondok Suada Indahisse, kus LPs lubatu 175 asemel oli hinnaks hoopis 250 000 aga maja oli suht kena ja tuba kannatab mitu päeva olemist. 

Kotid maha.

Õue, mere äärde!!!

Lonely Planet ja muud blogid Makassarist suurt midagi ei pea. Pole nagu see linn kus oleks mõnus pikalt chillida ja kuhu peaks ilmtingimata Indoneesias tulema. Küll aga on ta kõige pealinnam linn Sulawesil (Manado põhjas niisamuti) umbes, et kui sind huvitavad ööklubid, siis siin on nightlife olemas! LP lubab nii ööklubisid, drinking place kui restorane. Kui Makassar millegagi eristub- siis siin pidid olema Indoneesia parimad kalarestoranid ja kalaturud. Kala pugime siin kõhud punni!

Mereääres keset päeva – 11 paiku muidugi mingit meeletut söömamelu ei toimunud, võiks isegi öelda, et me olime ainsad uitajad. Tundsime rõõmu soojast ilmast ja päikesest, mida Norra ilmateade lähema 2 nädala jooksul Indoneesisse ei prognoosinud....Seda ei saa tähistamata jätta.

Õlled, nasi goreng ning mereannid kõhtu, kolm õlut (liitrised) otsa ja oligi aeg tulla koju, rammestus tuli peale. 

Niipalju otsustasime veel ära, et Makassar ei ole see koht kus me väga tahaks 4 päeva Katrinit oodata. Homme hommikul 7-ks tellisime takso (50 000), et sõita Mallengkeri bussijaama kust peaks pääseme umbes 5h sõiduga Pantai Birale, Makassarile kõige lähemasse randa, kus jõukad kohalikudki armastavad puhkamas käia. 

Lõunane uinak kosutava vihmasabina taustal

Makassar asub küll mere ääres ning linnas on 1,6 miljonit elanikku, kuid see on  saare mõistes siiski suurlinn ja puhkepiirkonda siin lähiümbrises pole,  pisuke rannake  lühikese paadisõidu kaugusel siiski on kus pühapäeviti pidi väga rahvarohke olema ja teoreetiliselt ajaks seegi asja ära: näiteks päevad seal veeta ja õhtuks linna tagasi tulla, nagu ma kunagi Kota Kinabalul oma lendu oodates tegin, aga otsustasime siiski puhkusemoodi  kaks päeva veeta.

Keegi ei tea millal need bussid sõidavad, arvatakse, et hommikul. Kell jälle tirsema. 5.45 ning 4.30 on olnud senised äratuskellad, homme siis tuleb pikk uni- 6.30ni. 

Õhtul tegime tuuri jälle rannapromenaadile ühte LP poolt soovitatud kohalike restorani, kus menüüd ei olnud, olid vaid kastid jääl lesivate kaldega ja stend kalanimedega (bahasa indoneesia keeles)- ole ainult mees ja vali. Hinda ka ei olnud/ ei küsinud, kui juba kohalikud söövad siin.... Näitasime näpuga krevettidele ja kaheksajalgadele, ning kohatud saksa paar võttis lisaks ka ahvena. 

Kalu grilliti sütel restorani ees õues ilma maitseaineteta, need toodi topsikestes lauale. Ülimat maitsenaudingut just ei saanud, aga väga ei nurise ka,  kui saab kõhu 7 € eest värsket täis vohmida. Sakslaste Ulrika ja Robertiga lõime lauas kohe kampa, ainukesed välismaalased linnas ikkagi. Pärast meretoidu restorani (warung on äkki nende lihtsate sööklate nimi?) kutsusime nad juba oma tuttavasse „cheap beer õllekohta“ kus tegime veel kamba peale 6 liitrist õllet. Sakslased sõidavad hommikul otse Rantepaosse, neil on 3 nädalat kogu reisi jaoks aega ja võibolla veedavad kõik siin Sulawesil. Igatahes on meil nüüd sõbrad ees, sest kui meie 17-ndal Rantopaose jõuame,  siis on sakslased juba mitu päeva Tana Torajas ringi matkanud. Yogykartas olid nad kohanud üht Sulawesi onklit, kes rääkis oma jaanuaris surnud vanaisast ja kutsus neid lahkesti külla oma vanaisa vaatama! Jääme lootma, et vanaisa on veel seal kui meie kohale jõuame.

Kõrts on ikka meeste pärusmaa- õlled ja jalgpall

Üllatuseks saabusid õhtul kõrtsi  ka sõbrannad. Õlut nad ei joonud

Kui Bira saarel on intenett, siis kirjutan sealt,  kui pole siis uuesti Makassarist- naaseme siia 16-ndal.