Hoitud ja armastatud

Meie viimased päevad Cheratingis võib lihtsalt kokku võtta- tundsime hoituna ja armastatuna.

Lihtsalt laisklesime, ei teinud plaane ning lasime end voolul kanda. Ja kõik Cheratingi inimesed hiinasest poemüüjast kuni bussipileteid müüva onuni tundusid nii toredad.

Miski Tiiu sõber ja tema töökaaslane alati viisakalt meid kohates ütlesid, et noh näeme siis õhtul või astuge läbi ja me jumala tõsimeeli läksimegi igal õhtul läbi (eestlased ju). Mis tähendas, et küll sattusime õhtust sööma, küll kinno, küll kilpkonna vaatlusele. Igaks õhtuks oli tegevust...

Eks see mulle vähe ebatavaline tundus, et kohalikud (vaesed?) malaislased tegid rikastele eurooplastele välja, aga mine tea - võib-olla oli hoopis vastupidi....

Meie siin pöörame elamisele- suuremat tähelepanu ja saame hakkama ka uhke autota, nemad jällegi elavad kasvõi kuudis, aga sõidavad sihukeste autodega mille markegi ma ei tea...

Vaat ega neid malaislasi tunne ka nii hästi. Vaesed nad igatahes pole, eriti suur on kontrast Indoneesiast naastes. Näiteks on suur erinevus muu Aasiaga see, et vaevalt kohtab siin motomehi. Kes ikka autojuhtimise ealine on, see katsub endale varem või hiljem kobeda (tavaliselt väga kobeda) auto osta. Maanteedel motokaid vist ei näinudki. Muu Aasia sõitab ikka peamiselt motokatega. Vaat, jalgrattad- need on jah viimase 10 a jooksul kaduma hakanud, nende seljas võib Aasias ainult turiste näha ja rikšamehi. Kohalik äss sõitab motokaga.

Üks eriti peen automark. Mercedes Brabus? Selliseid oli külas mitu.

Kui  emme on tööl, siis lapsed leiavad aega mängimiseks ema riideäri kõrval. Täitsa omaette. Tundide kaupa.
Enamasti alla 7-8. aastasad tüdrukud Indoneesias pearätti ei kandnud ,  kuid usklikemates piirkondades (Achehis Sumatral või siin Malaisia idarannikul on juba 4-5 aastastel rätid peas.

Aasia kino on nagu külmkapp. Peale kahte tundi tundub pigem jääkambrina. Soojad sokid võtsime kaasa ja oma külalistemajast flanelltekid ka. Meie kohalik sõber pidi end puruks naerma, et me sellise etevalmistusega kinno tulime. Naised Põhjamaalt.

Bussipeatuses  Katrinit  ära saatmas. Pildilt puudub Jas, Buun ja veel mingid tüübid.

Kõige suurem elamus oli mul kilpkonna vaatlusest. Tundub, et Malaisa idarannikul rohkem selliseid kilpkonna munemise randu väga (või isegi üldse) polegi. Konkreetselt see rand on ka riikliku projekti raames ööseti suletud.  Mistõttu selline asi tänapäevases turismistunud maailmas, kus igaüks tahab randa midagi ehitada ja seal ööpäev läbi trallida, üldse võimalik on.

 Kuna Tiiu on selle nii kenasti 2 aastat tagasi oma blogisse pika loo kirja pannud, siis ma ei hakka enam pikka uurimistööd tegema vaid postitan siia Tiiu lõbusa jutukese

Aga pildid panen enda omad

Neid jälgi nähes mõtlesin: " Huvitav, inimesi nad randa ei luba, aga traktorid võivad siin sõita?"
Tegelikult on tegemist randa munele tulnud kilponna jäljega. Üks rada näitab et tuli randa, teine et on ära läinud. 

Siin kaevab kilpkonn oma tagumiste jalgadega auku munade jaoks. Kogu vaatlus toimub muidu pimedas, sest kilpkonna ei tohi valgusega eksitada (silmadesse valgust näidata ei tohi), aga kui tema tagumiku alla mõneks ajaks taskulamp panna, siis ta sellest aru ei saa.

Kui kilpkonn oli oma asjatoimetused lõpetanud ja augu kinni ajas,
 siis me korraks ikkagi panime ühe taskulambi põlema, et näha kui suur ta siis ikkagi on.
Natuke oli ebamugav, et me osaleme tema nii intiimses toimingus, aga samas on nad vist natuke kurdid või hoops ükskõiksed või koguni  inimestega harjunud, et neid inimesed üldse munemise ajal ei häiri. Küll aga valgus.
Ja sel hetkel kui kilpkonn otsib omale munemiseks sobivat kohta, siis ka ei lasta inimesi sinna lähedusse sahmima. Ootame eemal ja kui liiv lendama hakkab kutsutakse meid ligi.

Järgnes projekt: laseme lapsed vabaks

30 väikest eile koorunud kilpkonna poega udjasid ookeani poole ja loodetavasi tulevad siia randa 30-40 aasta pärast tagasi. Põhimõtteliselt on isegi võimalik, et me kohtume veel korra :-)

"Vaata, mis sellel viga on?! Ta ei liiguta ju!"

TIIU JUTT: " Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks. Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu. Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.
Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale. Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased. Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.


EDASI LOE LÕBUSAT PINGPONGI SHOW LUGU  SIIT >>>

Tiiu suvilas

Tiibadega külmkapp tõi meid kolme tunniga Indoneesiast Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse kust oma teekonda enam kui kuu aega tagasi alustasime.
Banda Acehi lennujaam oli suurejooneliselt islamlik ning paistab, et ka üks odavaimaid Indoneesiast väljalendamise lennujaamasid  -100 000 IDR maalt lahkumise maks, mis peaks olema umb kolmandiku odavam kui mujal.

Kuala Lumpuris saime kokku Katsiga kes oli meile kena modernse hostelitoa broneerinud. Õhtul tegime tiiru Petronase tornide ümber, saime kokku Tiiu saksalastest sõpradega  ning juba järgmisel päeval alustasime teekonda Tiiu suvilasse ehk Cheratingi külla poolsaare idarannikul.

Tiiu on nimelt oma rännakutel Austraalia, Uus-Meremaa ja koduse Eesti vahel alati just selles külas aja maha võtnud ning nagu ta ise ütles " see on justkui kahe maailma vahel olemise koht". Why not. Seekord sobib see meilegi kes me kiirpuhkusel või teel koju.

Omapärased T-särk katted taksos

Viis tundi bussisõitu käks nagu niuhti Malaisia kõigi mugavustega bussis ja juba olimegi Mata Hari külalistemajas. Õnnestus saada kolme voodiga tuba ja miks ma ei imesta, et magasin Cheratingis reisi kõige pikemad ja sügavamad uned. Oma voodi!

Kats ei suutnud saabumisel oma näol pettumuse virvet varjatagi ning eks minagi omaette imestasin miks küll Tiiu kõikidest Kagu- Aasia imelistest paikadest just selle tavalise rannaküla endale selliseks lemmikpaigaks välja on valinud. Tont võtaks, siin pole kõige helesinisemat merd ega palmipuudega palistatud helevalge liivaga randa. Isegi teab mis peeneid öko-shmöko bangalokülasid nagu Põhja-Tais või peeneid mereanni restorane nagu Vietnamis.

Aga Cheratingi võlud avanesid meile aeglaselt, kuid järjekindlalt.

Teisel päeval käisid kõik meie külalistemaja mehed meid randa barbeque`le  kutsumas. Tiiu küll kangekaelselt arvas, et barbeque on seltskonna (suhtlemis)üritus, aga mina kes ma lõunasöögi vahele jätsin olin oma maitsemeeled grill-kala jaoks valmis pannud. Ja ma ei pidanud pettuma! Kala oli hullupööra: merekarpe, krevette, suuri ja väiksemaid kalu. Keegi oli teinud kartulisalatit, keegi värsket. Randa tehti lõke ja õlut sai osta baarist. No super! Ei saanudki päris täpselt aru mis selle ürituse käivitas, aga kutsutud olid kõik meie külalistemaja inimesed ja töötajad ning rahast ei rääkinud keegi. „We do it once in a while“ oli lühike vastus kui üritasin asjast selgust saada endal põsed krevettidest punnis.

Õhtu edenedes jagunes laudkond väiksemateks puntideks ning mingil hetkel leidsin end baari lauakese ümber kohalike meestega juttu puhumas. Laua juurde oli ka tekkinud üks lokkidega valge, kelle kohta Katrin teadis rääkida, et tal on isa malaislane ja ema britt. Igatahes on ta miski rikkur Kuala Lumpurist, Katsi tuttava tuttav. Mees oli silmnähtavalt tähtis ja ei läinudki palju aega kui hakkasin kuulma sellised laused " I fucking own Malaysia". Õudne tüüp! Kes tahaks sihukesega sõber olla?
Aga näib, et kohalikud tahtsid ning meiegi ju istusime laua ümber mille joogid oli ostnud see mees. Mingil hetkel tegi Lokk ettepaneku viinaringiks (ühte pitsi puhast viina jääga ja teise Spritet ) .Ole sa naine või mees kõik laua ümber olijad joovad võrdselt. Meile, viinaninadest eestlastele see midagi ületamatut ei olnud, aga kohalikest oli mul küll kahju –  Aasialasel ju teatavasti pole seda ensüümi mis neil maksas kanget alkoholi  lõhustaks.  .......Aga vennikesed rüüpasid, kes vähema kes rohkema heameelega.

Ühel hetkel käis karjatus! Lokk oli püsti ja käes klaas mille ta just enda kõrval istuvale prantsuse turistile oli pähe virutanud. Tekkis rüselus, prantslane tõmbas ka käed rusikasse ja võttis poksiasendi sisse, kuid mehed ja Katrin püüdsid neid lahutada. Lokk oli aga suurem, raputas kohalikud küljest ja haaras täis viinapudeli kui nuia kätte. Sellega ähvardas ta prantslase tappa ja sööstiski tema pole. Prantslane juba põgenes lauast ja ta girlfriend kattis ta oma kehaga kui ta komistades liivale kukkus. Lokk karjus ja lubad nad mõlemad tappa ja keegi peale Katrini ei julgenud teda enam rahustama minna. Päris ärev hetk.
Viimaks ajasid prantslased end püsti ja ka Lokk õnnestus korraks istuma saada.

Pidu oli siiski rikutud ning me otsustasime, et selle vägivaldse mehe lauda me enam edasi istuma ei jää ning järgnesime prantslastele kodu poole. Nood olid poe juures ja valasid puhast vett mehe peahaavale. Haav ei olnud küll sügav, kuid peahaav on peahaav ja kui sellest tuleb verd, siis naljaasi see pole. Jõudsime just arutada kas ta peaks arsti juurde pöörduma kui meie kõrval peatus valge džiip ja sealt kargas välja metallist torujupiga Lokk, kes lubad kõik ära tappa. Kohalikud kamandasid prantslased poodi ja Lokk jäi tänavale räuskama. Ega keegi peale Katrini ei saanudki teda rahustama minna, sest oleks kohe toruga vastu kukalt saanud.

Mõnikord on tõesti vaid naistel sellises situatsioonis võimalus vahele minna. Kuigi peab ütlema, et imetlen täiega Katsi julgust, sest sa ei või iial teada  kui sõge võib üks joodik olla või mida ta üldse tarbinud on. Ning kas tema silmad enam ümbritsevat tegelikkust näevadki või elab ta oma monsterite maailmas.

Igal juhul oli korraga näha mis tegelikult kohalikel meestel taskus on. Poest hüppas välja hiinlasest poepidaja pika kõvera mõõgaga ja nii mõnigi mees hoidis kätt oma õla- või vöökotil olles valmis välja tooma .... mille?
Igatahes suutis Lokk korra rahuneda võib-olla ka seetõttu, et poe ümber olid nüüd juba kogunenud kohalikud külamehed (kuskohast nad niimoodi hopsti kell 2 öösel välja hüppasid, ei tea!)  oma kümmekond või enamgi. Lokk  istus oma autosse viibutades raudtoru ja sajatades  poepidaja poole, et palkab 400$ eest tema tapja. Jube mees!

Üks kohalik kes end küla bossiks nimetas viis prantsuse paari lähimasse haiglasse ja meie hakkasime kodu poole liikuma.Nagu hiljem kuulda siis jäeti paar samaks ööks arstide valve alla haiglasse ja järgmisel hommikul pakkisid nad asjad ning sõitsid edasi.

Meil oli küll tuju rikutud,  kuid korraks põikasime siiski koduteel läbi Little Bali ööklubist mis on nö kohalike peopaik. Pooled rannabaaris olevatest meestest olid seal ning jätkasid meile välja tegemist. Nagu ma nendega jutustades aru sain kõik jõukad mehed Kuala Lumpurist ja kõige agaram nohikust väljategija veel õlipalmi istanduste pärija! No mis sa hing teed! Ei saa ju viskikoksi välja oksendada kui sellest juba pool õhtud rüübanud oled ja siis ootamatult väljategija päritolu teada saad. Õlipalmiprints! Väkk.

Kell viis sain alkoholi kerest välja tantsitud ja kobisime magama. Järgmine päev magasime lõunani ja enne kella 14.00 ei iitsatanud  keegi sööma minekust. Tiiu ka mitte!