3D

3D
Kuvatud on postitused sildiga Lääne- Sumatra. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lääne- Sumatra. Kuva kõik postitused

11 märts, 2014

Kaks tööpäeva ratastega raketis

Ennelõunal läksime Tiiuga oma lemmikkohta ja võtsime karbiga oma 16-tunnisele reisile toidu kaasa. Nii hästi hästi ettevalmistatult pole ma vist kunagi bussiõidule vastu läinud.  
Karbid avasime tegelikult enne väljumist ja jumal tänatud - selle kurvika tee peal oleks kogu kapsas bussi laiali lennanud. 
Kohe algul kimasime tohutu hooga mägede poole ja hakkas hull kurvikas rada mägede vahel. Sees keeras ja kogu buss sai korraga tiigribalsami haisu täis. Kohalikud ju teatavasti ei talu mägesid ja oksendavad alati. Tiigribalsam mõjub neile ilmselt rahustavalt. Püüdsin kramplikult jutukat lugeda, kuna tundisin et see hoiab mõtted mujal ja nii oli mul kergem. Kuid kui meie kõrvalistme tädi siiski kilekoti sisse röhatsevaid häälitsusi hakkas tegema, mõtlesin vaikselt, kui kaugel minu vaba kilekott on. 




Tavaliselt mul mägedes süda pahaks ei lähe, aga siin tuli mängu jube hirm, sest bussijuht kihutas mis kole ja väljas oli juba pime. Trans-Sumatra Highway, peamine põhja- lõuna suunaline kiirtee Sumatral (kokku 2500 km) on üks üherealine kitsas teeke mägede vahel kus üksteisest peatumata mööda pääsevad ainult väiksemad autod. Meile tuli aga Medani poolt vastu suuri kaubaautosid, busse ja metsatöömasinaid. Ühel pool oli teed peaaegu konstantselt mägi, teisel pool kuristik. Ja kõige kroonis see kiirus! Päris jube oli ikka. Vandusin endale, et see on mu viimane mägine bussisõit. Nüüdsest hakkan ainult lendama! (sellest Malaisian Airlines`i õnnetust lennust ei teadnud ma siis veel midagi) 


Minu jaoks umbes 1000 x õudsem kui vulkaani otsas turnida. Umbes 4 tunni pärast olin sunnitud suuremast hirmust lahti laskma (loe: surmaga leppima), sest midagi teha polnud ja valgeks minemiseni oli veel  6 tundi aega. Kohutavalt pikk ja piinarikas aeg.  Seekord oli üldse imelik buss - istmed olid tavalised, bussis olid padjad, traditsiooniline air conditioner (fliis kohe selga)  kuid telekast muusikat üldse ei lastud ja bussi tagaotsas oli vets, mis eriti ei haisenudki.  Õnneks tehti  öösel kell 12 ja hommikul 5 paiku kaks söögipeatust ja nii mul õnnestuski bussivetsu vältida. Tiiu tegi siiski vetsutrikki mitu korda ja ta omal sõnul rippus ta küll rohkem ukselingi küljes, sest buss õõtsus kiirteel kohutavalt ja alternatiiv oleks pissides mööda seinu ringi põrgatatud saada.

Kell 2 öösel sai bussijuhil vaikusest siiki küllalt ja ta pani valju karaoke mängima. Kõik bussisioljad tahtsid magada, aga mis sa teed..... bussijuht on Aasias kunnide kunn - keegi ei lähe talle ütlema, et meil ei ole vaja nii külma air con`i (kõik on mässitud rättidesse ja külmetavad) või et tahaks vetsupeatusi või vaiksemat mussi. Sööd seal kus bussijuht ütleb ja millal tahab.

Indoneesia mahedat muusikat kuulasime nüüd hommikuni ja umbes 4 paiku hommikul tulid ka vähe rajumad lood. Vähem õudne sellest ei hakanud, kuigi püüdsin positiivselt mõelda, et raju muusika aitab bussijuhil ehk paremini üleval olla ja on kõikidele bussireisijatele kokkuvõttes kasulik.
Ruumi oli bussis küllalt ja saime Tiiuga endile koguni mõlemad topeltistmed. Kuidagi seal känkras lesisime ja vaid tänu sellele õnnestus kogu 14, 5 h reisil mõned korrad suigatada.

Kokkuvõtteks: seda pikka ja mägist reisi (10 €) soovitan kõikidele surmapõlguritele. Kõik teised võiksid Padangist Medani lennata. 

Pildi allikas: http://www.panoramio.com/photo/23799515

Kassikaka kohvi

Oma esimesel Bukitinggi maatuuril sattusime kohe kassitädi juurde. See, et malaislased ja indoneeslased kohvi kasvatavad ja seda laialt ekspordivad pole mingi uudis. Indoneeslased on kõvad kohvikasvatajad juba hollandlaste koloniseerimisaegadest alates ning hetkel on Indoneesia maailma kohvitootmiselt neljandal kohal!  Oma kohvi (kopi) armastavad nad tõesti ning joovad nad siin igal pool - eks see ole  tõesti parem kui nestcafe pulber mida nii mõneski kohas Tais, Kambodžas kohvihimulisele turistile pakutakse. Aga ikkagi on mul tilluke kotike oma kodust oakohvi kuskile seljakotti peidetud, sest selle „oma“ kohvi isu tekib siin Aasias alati.

Seekord sattusime millegi hoopis erilisema peale.
Sulawesil, Sumatral, Floresel ja Paapuas on hakatud väikestes kogustes veel huvitavamalt kohvi tootma. Võib-olla võiks seda kutsuda kohviubade kakapesuks?
Kopi Luwakit (teise nimetusega ka Civet coffe) nimetatakse ka kohvide kaviaariks,  sest nagu kaviaargi tuleb see kohvisort kellegi kõhust. Selleks loomaks on kaslaste sugukonda kuuluv kärpkaslane. (Asian palm civet ehk Paradoxurus hermaphroditus)  Väiksele loomale meeldivad kohvipuu kõige paremad marjad ja ta teab täpselt mida süüa, mida mitte. Nende väikeste loomade analaalnäärmete nõret tsiibetit kasutatakse nii parfümeeria- ja nüüd siis ka kohvitööstuses.
Metskasside soolestik lagundab eriti põhjalikult proteiine ning kohvimarjade aeglane töötlemine bakterite ja ensüümide poolt kaslase soolestikus sarnaneb fermenteerimise meetodile eelkõige tänu piimhappebakteritele - sellisena on sarnaneb ka see protseduur kohvitootmise protsessis niinimetatud „märjale protsessile“.  Tänu fermenteerimisele tugevnevad kohvi röstimisel kohvi maitse ja aroom. ning tsiibeti muudab oa maitset jäädavalt. Mõned proteiinid uhutakse täielikult ubadest välja, sellepärast on nendest valmistatud kohv vähem mõru.
Kassid söövad oma lemmikmarju (kakao marju),  kuid nad ei suuda seedida kohvimarja kivisid - kohviube ning kakavad ööseti oma päevasöögi metsa kohvipuude lähedusse ning spetsiaalsed farmerid (palgatöölised) töötavad kassikaka otsijatena ning toovad junnid hommikul koju. Need pestakse hoolsalt ning kuivatatakse kuus päeva (päikesekuivatatakse!) ning röstitakse kaneelipuu halgudel viis tundi järjest. Lõpuks uhmerdatake suurel kivil pulbriks.
Näeme on mõned kakapätsikesed kollased, mõned punased. Tädi ütleb et see tuleneb sellest missuguseid puuvilju on salapärane kakaja enne söönud.  Selline imeline kohvitöötlus on teinud sellest maailmas ainulaadse kohvisordi Kopi Luwak, mille kilohind maailmas ulatub veebi andmetel  kuni 1000  euroni.
Olen  sellest justnagu midagi kuulnud aga ega täpsemalt ei tea küll. Poleks iial arvanud, et ma sellist wannabide värki üldse proovin.
Allikas: Metskass ehk Aasia kärpkaslane. Teda on maailmas 12 liiki ning haruldane liik kuulub Punasesse raamatusse
http://en.wikipedia.org/wiki/Asian_Palm_Civet

Kuna elukas sööb marju  suures koguses, siis tulevad tagant ka kaunis suured oapätsikesed.
Pildi allikas wikipedia. 
Proua kelle juurde sisse astume seletab meile kohvi valmimise protseduuri pikalt. Pähekulunud sõnadega ja mõnevõrra monotoonselt esitatud tekstist saame teada kogu protsessist, näeme pilte ja filme ning kümneid kordi rõhutab tädi, et tema toodab mahedat Kopi Luwaki. See tundub talle väga oluline statment olevat. (Allpool saate teada,miks).  Selle tarbeks on tal laual kaks topsikud kohvipuruga- tema kohvi ja „tavaline kohvi“ ja me peame peale kohvipulbri nuusutamist tunnistama, et tema kohvi on ikka aromaatsema lõhnaga. Samuti on tädil laual mitmed masstoote Luwaki kohvid. Eriti turustatakse Kopi Luwaki Balil, kuhu ikkagi sõidab igal aastal 3 miljonit turisti. Aga sedasama haruldase kassi kohvi müüakse kõikjal üle maailma ja sellest on saanud isegi sobiv kink ka näiteks vene oligarhidele. Proua Sumatra äri on selle kõrval tilluke, kuid oma mahetooteid saadab tädi nii Europasse kui Austraaliasse. Selle tunnistuseks lappab ta kaustas kollaseid saatelehti. 
Mõne aja pärast maitsema ka tassi kohvi. Mekime seda tasahilju ja tunnistame, et on hea küll. Kas ta aga millegipoolest tavalisest sumatra kohvist erineb .... ei oska öelda.

Kuna selle haruldase kohvi tootmine on igasugused wannabid hulluks ajanud, siis saame teada, et sageli hoitakse kasse vangistuses ja toidetakse neid farmerite poolt marjadega, et siis vajalikku kohviuba saada. 
Keegi teab internetis öelda, et 80% Filipiinidel toodetud Kopi Luwakist on puuriloomade toode. Harvad pole ka võltsingud või tavalise arabica kohviga segamine, kuid ilmselt tõelised gurmaanid tunnevad õige kohvi ikkagi ära ja päris masstootena seda müüa ei saa. Ebaeetilistele ärimeestele on sobivamaks viisiks siis järelikult loomapiinamine.  Nojah, kui nii võtta siis iga tarbija (ka meie, hetkel mahetarbijad) õhtutavad farmerite iha aina rohkem ja rohkem kasse püüda ja kohvi kakama sundida....Prõõõhhh
No mis siis ikka, joome tassikese kohvi ja ostame ka kodustele kaasa. (100 g = 12 €) Sel hetkel ma ei ole veel kuigi teadlik tarbija.
Hinnakiri ja hoolega pestud kakapätsikesed (oad on veel lahti harutamata)

Tassike maitsvat kohvi

Tädi näitab arvutist ka filmi, mis temast prantsuse doki tegijad olid teinud.
Kohvipuruga tuleb muidugi nahka hõõruda.
Kopi Luwakil on hullult positiivne mõju, nagu ma õigesti aru saan siis alates varbaküüntest kuni ajuni välja ja kõik mis selle vahele jääb hakkab kohe paranema või õide puhkema. Antud faktid pärinevad internetis kohvi-  ja tervise teemalistestelt saitidelt mis Luwaki kohvi reklaamivad.
1)      Kohvi Luwak ei tumenda hambaid nagu tavaline kohvi, see mõjub hästi suuhügieenile ning kaitseb koguni suuvähi eest
2)      Mingi Harvard Medical School Health Publications  uurimise järgi pidi neil kes joovad kohvi olema 50% vähem vähki haigestumise võimalust. Uurimus viidi läbi eelkõige rinna, käärsoole ja pärakuvähi haigestunute seas. „ The Jornal Nutrition“ ajakirja andmetel pidi kolm tassi kassikaka kohvi hoidma ära rinnavähi, eriti naistel kes hakkavad lähenema menopausile mil rinnavähk muutub aktuaalsemaks. Neli tassi Kopi Luwaki päevaks peaks vähendama rinnavähiriski koguni 38%.
3)      Kaitseb nahka niisama ja ka nahavähi eest. Selleks otstarveks tuleks kohvi juua kaks tassi päevas – siis kahaneb nahavähi risk koguni 17 %.
4)    Luwaki kohvi on suurepärane teise tüübi diabeedi ennetaja. 2-4 tassiga päevas saab selle asja ka kenasti korda. Väidet peaks kontrollima siit: Article was published by Journal of Agricultural and Food Chemistry in 2012)
5)      Kopi Luwaki joomine ennetab ka mitmeid neuroloogilisi haigusi, seda peamiselt antioksüdantide ja kofeiini saadud mõjust. Nii väiksemaid neoroloogilisi hälbeid kui suuremaid haigusi. Eriti häid tulemusi annab see Parkinsoni ja Alzhaimeri tõve ravimisel, kuna kofeiin aitab pärssida ajupõletiku millega seostatakse mõlemat haigust. The American Academy of Neurology in August 2012 released an article stating,  “Studies have shown that people who use caffeine are less likely to develop Parkinson’s disease.”
6)      Harvardi uuringud annavad rõõmsaid uudiseid depressiivsetele kohvisõpradest naistele - neil kes joovad 2-3 tassi kohvi päevas on 15 % väiksem võimalus haigestuda depressiooni. Suurendades kohvikogust neljale tassile hüppab protsent kahekümne peale. Loodetavasti kehtib kõik sama meeste kohta.That research, published in the Archives of Internal Medicine.
7)     Kopi Luwak on suurepärane uudis sapikivide haiguste põdejatele. Kolesteroolikristallid jäävad sapipõide lõksu ja seda on võimalik muuta kofeiiniga,  sest sellel on mittehaakuv toime, mistõttu muskuskristallid ei segune sapilimaga. Just Luwaki kohvi kofeiin on selliseks protsessiks parim. 2-3 tassi päevas piisab, et oma sappi õnnelikuna hoida. New results from a large study showed that 25% lower risk of gallstones among women who regularly drink 4 or more cups of coffee a day (compared to women who drink none).  This was Published in the December 2002 issue of the journal Gastroenterology
8)      Ja lõpuks, midagi meile – vahvatele džungliküttidele. Kui juua kohvi vähemalt 2 tassi päevas pärast renni või füüsilist pingutust, siis see võib vähendada musklivalu koguni 48%. Andmed:  From the Journal of Pain, March 2007 .

Kõlab nagu hull kohvimüügi jutt ja olen päris kindel, et kõik need uskumatud imed ei  saa sündida küll ainult Luwki kohvi juues. Ju see kehtib ikka laiemalt ka lihtsalt kohvi joomise kohta.

Luwuki kohvi kirjeldatakse internetis kui "hallituse ja maa järgi lõhnavat, tihket, mahedat ja küllastunud, šokolaadi ja džungli varjunditega" kuid üks asjatundja on siiski öelnud, et Kopi Luwak "erineb teistest maitse poolest, kuid ei ole teistest sortidest halvem ega parem".
Nüüd, kümme päeva hiljem loen netist lugusid Kopi Luwaki kohta ja saan teada, et olen murdnud  boikoti ja üldse tunnen end isegi pisut halvasti, et sai seda kohvi seal joodud ja kaasa ostetud.  Imelik hakkab juba siin Sumatral - näed harudlasi asju ja inimesi: kassikaka kohvi või metsinimestest nomaade ja selle asemelt, et imelisest seni avastamata naturaalsest maailmast rõõmu tunda ning imetleda, hakkab hoopis imelik, et mitte öelda süütunne vajub peale - kas me koormame oma uudishimuga maailma? Kas meie lood ja käigud mõjutavad järnevate turistide huvi? Olen need tunded juba siia blogisse kirja pannud, enne neid erilisi sündmusi. Nüüd tunnen jälle eetilist ebamugavust.....

Mõistagi on selle kohvinautlejatena end nimetanud sellised staarid nagu Oprah Winfrey ja muud kuulsused. Viimase kahekümne aasta jooksul on sellest kohvisordist saanud ülim moevärk ning autentne tootmine on asendunud tööstusliku loomadele piinarikka ja enamasti ülehinnastatud kohviga. Kuigi mõned väiketootjad väidavad, et nad koguvad kassikohvi vaid 500 kg aastas, on nende hinnasilt on selle koguse kohta liiga väike. 240 puuriloomade farm võib anda saaki kuni 7000 kg kohvi aastas. Internetist leian, et ülemaailme tootmine: farmerid Hiinas, Indias, Filipiiidel on kõik rahamaigu suhu saanud ja arvatavasti toodetakse seda kohvi hetkel koguni 50 tonni aastas. Seda juba puuriloomade abil, sest metikuid tsiibetkasse on maailma väga vähe järele jäänud. Millegipärast loodan, et metsik Sumatra oma hiiglaslike (veel) allesjäänud vihmametsadega võiks olla selline koht kus kohviistandused on metsade vahel ja neis luusivad nii ahvid, kobrad kui ka metsikud kohvimaiad kassid.
Möödunud aasta septembri keskel avaldas BBC loo sellest kuidas metsikuid kasse peetakse puuriloomadena ja neid lausa ebainimlikult koheldakse. Maskeerudes ostijateks tegid filmimehed visiite mitmetesse Sumatra suurtootjate istandustesse ning avastasid kui ebainimlikult neid loomi betoonvangistuses peetakse. Päev hiljem võttis meedias sõna Tony Wild, kes võiks olla niinimetatud Kopi Luwaki maaletooja.  1981 aastal märkas mees väikest nupukest sellise erilise Indoneesia kohvitootmise kohta National Geographikus ning kümme aastat hiljem tõi väikese koguse kohvi esimesena läände. Ühe kilo! Sellest ühest kilost sai televisiooni ja raadiouudis mis levis üle maailma - see tõi mehe ja tema firma kes hakkas seda kohvi läände tooma koheselt ilmarahva tähelepanu alla. Nüüd 25 aastat hiljem kirjutab mees avaliku pöördumise paludes teha Kohvi Luwakile boikoti, et kohvi populaarsus hajuks ja ei innustaks ühe uusi ja uusi kohviistandusi endale isiklikke metskassifarme rajama.
Kahjuks olen ma nüüd boikoti rikkuja, aga see eest loodetavasti on kohvil imeline preventatiivne mõju (ja kui ei ole, siis ma mõtlen selle välja!) igasugu võimalike haiguste vastu ja vast saan siis end oma lähedasi maitseelemusega rõõmustada.
Kontrollisin siiski südame rahustuseks just meie tädi firmat internetist. Tundub, et ta on üks vähestest väiketootjatest (kes muide kasutab põhimõtteliselt naistööjõudu - kõik tema firmas on naised (minagabaude värk!) , kes Sumatral metskasside ube eetiliselt ja ökoloogiliselt kasutab.

Ärge teie iialgi seda kohvi kuskilt kaubandusvõrgust ostke! See on peaaegu kindlasti tööstuslikult toodetud.  Kui leiate kuskilt eetiliselt valmistatud kohvi, siis laske käia  - tervis tuleb!

05 märts, 2014

Ei ühtegi päeva džunglita!

 Orchidi külalistemaja (150 000 IDR)  mille olime internetist välja valinud ei üllatanud meid küll millegi positiivsega. Tuba näeb kaunis väsinud välja ja vannitoa põrand ei saanud kordagi kuivaks meie kolmepäevase sealviibimise ajal kuivaks.
Võtsime kohe esimese päeva vabaks – ei tee kohe mitte midagi!
Hommikul luusisid meie  vestibüülis igasugu asjamehed, kelle suurim soov oli meid ümbruskonda matkama viia. Asjameestest kõige sümpaatsem oli Roni. Lonely Planet arvab koguni, et tema on Orchidi üks omanikest või töötajatest, aga seda ta pole. Ehkki näib, et see on tema põhistaap, sest oma plagu oli ta sinna seinale üles löönud.



Praekartul lihaga, mmmmmmmm!
Kanast ja riisist oli nüüd tükiks ajaks isu otsas - esimeses järjekorras seadsime oma sammud LP poole reklaamitud söögikohta – Turret  Cafesse, kus tehakse ka maitsvat lääne toitu. No nii hästi pole see praekartul liha, juustu ja salatiga vist iial maitsnud! 
Jube kaua tuli ainult oodata. Slow food on siinkandis norm, nüüdseks teame,  et iga restoran alles hakkab toiduained vaatama, mida üldse kapis on ja mida peab turult tooma minema kui turist soovi avaldab. Peaaegu ühegi toidu kohta ei öelda, et seda pole. Kõike on! Lihtsalt vahepeal peab turul ära käima.

Järgmisel päeval läksime Roniga ümbruskonda (auto) matkale. Nagu meil autosõidust veel vähe oleks,eks. Roni küll eelmisel päeval lükkas meile ühe oma brožüüri ka nina alla, aga me ei viitsinud seda väga vaadatagi -  igasugune looduse või külade matk sobis. Lonely Planet tutvustab Lääne-Sumatra pealinna Padangi linna muide nii, et enamus turiste isegi ei peatu seal vaid kimavad kohe Bukitinggisse. Eelkõige peetakse vaatamisväärsuseks ümbruskonda ja külasid- ju siis on mida vaadata.

 Indoneesia keeles on tähendab Bukitinggi "kõrget mäge" ja ehk just mägede tõttu on seal ka tavapäraselt jahedam kliima ja lahedam õhk. Igatahes külalistemaju reklaamides annab Lonely Planet vihje -  soe dušš võib valmistada suuremat rõõmu kui õhukonditsioneer.  Hiljem selgub, et õhtuti ongi temperatuur 20°C ligi ja tuleb pikad varrukad selga tõmmata. Igatahes on 91 000 elanikuga Bukitinggi üks popp paik, üks Lääne- Sumatra suuremaid linnu ja kuigi linn on äärelinnadega juba kokku kasvanud ja kohaliku omavalitsuse unistuseks oleks inimesed ikka rohkem linna kupatada, on külaelanikud oma maa ja riisipõldudega kokku kasvanud ja sugugi kõik ei teha linna tulla.
Wikitraveli andmetel sajab Bukitinggis iga jumala päev. Meie saabumisel polnud juba nädalaid vihma olnud ja kohalikud ootasid sadu väga,  seda enam et metsatulekahjud Põhja- Sumatral on hetkel aktuaalsed ja vastavalt päevale ning tuulele võib suits varjutada kogu saare.  Meie õnneks on mägedes õhk enam-vähem puhas, kuid üks Saksa mees teab rääkida, et Kuala- Lumpuris oli asi päris hull, tühistati mitu lendu ning joogiveega olid asjadki nigelad. Inimesed olevad suitsutossu ja linnatossu mürgitusse koguni surnud. Surmajutt Kuala- Lumpuri kohta ei kõla küll väga veenvalt kuid seda, et Sumatra metsatulekahjud siinset elanikkonda aastas mitu korda mõjutavad, usun ma küll.
Tundub,  et veebruari lõpul leidsid  aset suuremad metsatulekahjud  (et ikka teha ruumi õlipalmi istandustele!) ja neid pole senini  kontrolli alla.  Kõik mehed alates Ronist ja  lõpetades ülejäänud asjapulk-giididega teevad kõigil kolmel Bukitinggi päeval meile vihjeid: suits on jõudnud juba Medani, ning Lake Toba on praegu täiesti suitsu sisse mattunud ja ei tea kas on sinna ikka mõtet minna....

Sattusime Harau oru tuurile. 250000 IDR nägu = päevataks.  Kell 9 start ja pimedaks koju.
Roni oli selline vaikne ja sümpaatne mees. Igal pool tegi peatusi, näitaks igasugu puuvilju, kohalike meistrimehi ja tegi ettepaneku mõne põllu või maja juures pildistamiseks. Hästi rahulikult, ei pressinud midagi peale.

Taim, mille kollast õit lutsutades läheb suu tuimaks.Ideaalne hambaraviks.

Kakaoubade kuivatamine

Meile sobis Roni aeglane stiil, kuskil polnud kiiret, kuskil polnud jokutamist. Lõuna kohta tegi mees ettepaneku, et ostame hoopis kaasa ja teeme looduskaunis kohas (tema sõbra juures) pikniku. Miks mitte.
Harau valley on tuntud tapioka (tõlkes ilmselt maniokitärklis, kui see teile midagi ütleb) kasvatuspiirkond. Paistab, et seal valmib kogu Indoneesia jaoks keropok - tapioka krõpsud. Tapioka allikas on manioki juur või teiste sõnadega cassava.  Seda leotatakse vees ning aetakse siis pehme juur läbi hakklihamasina. Plögast vormuvad pärsikesed, suvalise plasttopisiga tehakse ringikujulised plätakad- neid siis kuivatatakse ja pärast pretakse õlis. Maitsevad nagu maisikrõpsud.

Tapioka krõpsud

Telliskive valmistakse käsitööna ja nende hind on viimaste aastatega kümnekordseks tõusnud. 

Mõnes teeäärses kuuris töötas sepp.Tehti sirpe riisikoristuseks põldudel.

Tapiokajahust saab ka  tainast mida värvitakse millegi pärast sünteetilise punase värviga. Uursin , et miks mitte kasutada taimseid värve või miks üldse punast? Roni viskas nalje, et punane on ju armastuse värv, küllap pole kohalikud iialgi selle peale mõelnud miks just need krõpsud punased ( kuivanult õrnroosad) peavad olema.
Naised riivivad sellest liistakad

Ja siis asetatakse krõpsumaterjale suvalisele teeäärsele väljale kuivma. Lõpuks saavad sellest heleroosad krõpsud mis poetatakse iga siinse supi peale - umbes nagu krutoonid.

Harau org ise asub Bayakumbuh piirkonnas, 55 km Bukitinggist  kirdesse, põhimõtteliselt ekvaatori ääres, mida üksmeeleselt valitsevad kolm erinevat Minangkabau klanni. Erinevatel klannidel on oma põhivärv ja üksmeelselt koos on nad selle kokku tiibutanud kenaks saksa trikolooriks.

Oma pikniku kaasaostetud toiduga peale hästi toredas kohas nimega Abdi Homestay. Roni on siia aastaid turiste toonud ja pererahvaga nii hästi sõbrunenud, et selle mehe hoovis kes Ronit nüüd juba peaaegu oma väikevennaks peab, võtame väikse eine. Bangalod siin on päris nunnud, seljataga olev mäejärsak ning ees laiuvad riisipõllud loovad koheselt jube mõnuse chilli õhkkonna. “Siin täitsa elaks mõnda aega või kauemgi“ õhkab Tiiu. Mõne aja pärast liituvad meiega kaks ümbermaailma tuuril olevat Austraali chikki ja asume teele kose poole. Sõidukiks valime seekord isetehtud mootorrattalaadse toote!




Külgkorvi mahuv vähemalt 2 inimest (Tiiu pilt)



Umbes 3 km hiljem hakkab Lemba Harau kosk paistma, jätame motokad parkimisplatsile maha ja hakkame võsa poole astuma. Mõistan küll, et liigume justkui kosest kaugemale, kuid Roni ja veel üks mees ütlevad, et nad viivadki meid teistsuguse kose juurde,  sest seal kus on kohalikud ei saa me ju bikiinides supelda. No olgu. Võsa muutub vahepeal juba džungliks, peame ületama väikest jõge, turnima kividel ja rinnuni rohus ning mõtlen omaette, et kas me tõesti ei oska olla päevagi metsata. Pooltunni pärast oleme kohal. Mehed ei plaanigi ujuma tulla ja kui juba niikaugele sai tuldud, mis siis ikka. Koorime oma valged paksud kehad paljaks ja sulpsame kiirelt vette. Roni teeb mu fotokaga meist usinasti pilte. No ega meile ei meeldi see, aga mis teha kui oled valge paks keskealine naine ja kõhupekki pole kuhugi peita.








Kosesuplus oli tõeliselt värskendav!  Sumpame tagasi natuke teist teed ja näeme äkki ühe maja ääres puuri pandud väikest gibbon ahvi. Roni ja mehed lähevad näost ära ja ütlevad,et see on küll paha lugu. Kui politsei teada saab, siis sellel mehel läheb väga halvasti. Uurime kuidas politsei seda teada peaks saama. Kas meie peame ütlema minema? Kuhu? Roni arvab, et kui teepeal politseid näeme, siis meie valged turistid peaksime ütlema minema.  Ahvil ei ole süüa, ega juua. Kallame oma veepudelid talle ühte kausikesse kust ta ahnelt joob.  Austraalia tüdrukud ulatavad väikse pudeli võre vahelt läbi, aga ahv ei oska pudelil korki maha keerata, küll saab ta aru, et pudelis on vesi ja kakub hammastega ärritunult plastmassi. Läheme kurvalt minema ja otsustame, et on vaja kuskile teada anda. Austraalia tüdrukud lubavad oma külalistemajas sellest rääkida. Vat ei tea, süda ikka valutab praegu, et me midagi ei teinud. Samas on kose ääres -100 meetrit eemal üle paarisaja kohaliku turisti, mõni neist ikka ahvikest märkas ja kaebama läks...

Veedame veel natuke aega Abdi bangalote juures, hakkab hämarduma ning lõpuks asume koduteele. Sõit on pikk ja hämarus teeb huvitavad teemad lagedale.  Kes oleks arvanud, et kaks eesti naist veedavad  Indoneesia mehega aega rääkides suhetest ja seksist.
Tiiuga omavahel arutades jõuame järeldusele, et päev oli ikka pagana mõnus ja tegelikult  võiks ühe sellise päeva maal veel veeta.  Isegi kui see maksab 250 000 ruupiat. Teeme Ronile ettepaneku, et ta homme meid taas kuhugi viiks.

Aga homme on juba hoopis teistsugune päev!

Nimelt istub kohe hommikul autos väga naksakas Roni sõber, kes on nii kuramuse entusiastlik, et meil läheb tuju esimese poole tunniga ära. Poiss tahab kõike näidata, kõike küsida - näitab teel neidsamu puid, maju, puuvilju, mida Roni eile näitas. Roni on vait ja laseb Jonil seletada-  miks sõbra  tuju rikkuda. Aga meil ei ole mingit tuju. Esimesena peatume hõbeda meistri juurde, mehed ütlevad „Take your time“ ja lasevad meil hõbedapoes ringi käia. Selles poes pole meistrit kohal, magab veel. Ei viitsigi nagu pikalt passide, ehted pole skandinaavlaste maitsele.
Teises kohas on rohkem õnne, meister mürgeldab hõbedaga ja annab mullegi proovida. Ta on seda vedelat hõbedat natuke - raske töö!  Viisakusest ostan hõbesõrmuse (9 €)  ja kõrvarõngad  (6 €) - ei midagi erilist, rohkem selle reisi mälestuseks.





Järgnevalt peatume veel paaris kohas, järve äärne koht oli eriti mõttetu ning pealelõunal jõuame selle kandi kõige vanemasse külasse, kus Mingabaoude majad on ligikaudu 350 aastat vanad. Selliseid maju on alles paar kolm, enamus on hooletuses ja lagunevad. Kuidagi tuttav olukord, ka 90-ndate alguses jätsid eestlased oma vanaisade  puumajad küladesse lagunema ja ehitasid linnalähedale kivimajad....
Peatume veel puunikerdajate juures ning kangakudujate juures ning igal pool tahaksid mehed olla veidi kauem vist,  Roni agar sõber seletab mis kole, aga meie ei jaksagi väga kaua neid töömehi vahtida, tahaks juba sööma minna....
Igal pool annavad poisid märku, et me võtaksime aega ja naudiksime kõike rahulikult, justkui oleks meie eilset jutuajamist pealt kuulnud. Millegipärast hakkab meile aina enam tunduma, et nad konkreetselt venitavad päeva õhtusse.

Järve ääres vaadet suurt ei olnud,  lihtsalt passisime puudevilus kuni mehed sõid
Ühest huvitavast pagaritöökojast ostame kaasa kookose ja banaaniplätakaid

Täitsa maitsvad küpsetised. 

Minangkabaude arhitektuuri näidiseid. Ilmselgelt kuulub kellelegi väga rikkale.



Need vanad majad on kõik korda tegemata, kuid plekkkatused on peal ja elu on sees

Veel mõned näited Minangkabaude arhitektuurist: 

Antropoloogiade arvates on Minangkabaud ühed esimesed Lääne- Sumatra asukad, kes siia millalgi 2000 aastat enne kristust Malaisia poolsaarelt saabusid. Legendi järgi olid esmaasukad koguni Aleksander Suure järeltulijad kes tema noorema poja juhtimisel siinsed alad vallutasid. 
Olles ametlikult moslemid, on minangakabaud säilitanud oma matriharaadi. Vastavalt minangkabaude adat`ile (traditsioonide ja kommete kord) jagatakse rikkus ja vara vaid emaliini pidi. Vanim elav naine perekonnas on matriarh. Klanni moodustavad lisaks matriarhile tema tütred ja lapselapsed ning väimehed. Kõige tähtsam mees majas on ema vanim poeg, kes täidab sisuliselt isarolli kes vastutav kõikide laste hariduse- ning elukäigu eest, seejuures vajadusel ka abielukorralduse eest. Väga huvitav igatahes!  Kahjuks meil ei õnnestunud sellel teemal huvitavamat informatsiooni hankida kaasaaegsete kommete kohta, kuna meie autojuht lobises ennastunustavalt oma sõbraga.



Jälle üks rikaste maja. Tüübil on olnud raha kogu maja värviliste puunikerdustega kaunistada

Tavaline puumaja. Selliseid on linna lähipiirkonnas hinnanguliselt ehk 30% alles jäänud.
Kel raha, see ehitab tavalise kivimaja.

Siin on näha korda tehtud ilus puumaja ja samas kõrval ka sama pere uus kivimaja

Taas üks puumaja

A vat see on küll müstika! Korruptsioon Indoneesias on ikka täiega võimas.
Nimelt need uhked majad kuuluvad Bukitinngi kohalikule omavalitsusele. Selliseid majamürakaid märkasime juba Padangist alates kõikjal oma teel. Kui kohalik rahvas elab vaesuses ja hoiab viimse jõuga oma maatükist kinni, et seda mitte omavalitsusele või ärimeestele õlipalmiistanduste jaoks maha müüa, siis valitsus ehitab täiesti mõõdutundetult üliuhkeid losse. Need näivad enamasti tühjad ja mahajäätud.
Lollusele pühendatud monumendid!

Viimases peatuspaigas (kuningapalees) ei viitsi Tiiu enam viisakas olla kui mehed meie naastes turuplatsil kohvi juures aega õhtusse veeretavad  ja ütleb neile,  et hakkame juba minema.  Oli selline tunne et 250 000 eest peaks prouade aega veetma õhtuni, aga meil pole mingit tahtmist paikeseloojanguni turuplatsi ääres koledas parklas passida, lihtsalt selleks et päeva täis tiksuda. Viigu meid parem varem koju.
Peame endale tunnistama,et tegelikutl oli see poolepäevane tuur, mis viisakalt päevaseks venitati, aga seekord olid traagelniidid näha ja liiga entukas sõber Roni kõrvalismel lobises meie giidiga terve tee, nii et ega sel tulnud meelde enam midagi rääkida või näidata. See on üks tüütu komme siin Sumatral, et ükskõik kellega sa miskit kokku lepid, ikka hopsab mingis sõber-asjamees autosse kaasa. No on tüübid!

Viimaseks päevaks lubab Roni meile tuua bussipiletid Lake Tobasse. Tahtsime need ise ühest linnast leitud turismiputkast kohe teisel päeval ära osta. Pidid olema ruumikas buss, väljumisajaga kell 16.00 – hind 200 000. Roni ütleb et me ei pea üldse hommikul turismipunkti traavima, ta ostab kõik ise.  Anname talle kumbki 200 000 ja mees toob meile kenasti viimasel päeval piletid.  Huvitav kas see on ikka seesama ruumikas buss, tuleb meil ju väga pikk sõit: Lonely Planeti andmetel 15-18 tundi. Roni rõõmustab meid, et saime piletid kella 17.00 bussile, pidi väga hea buss olema ja ta viskab meid ise bussijaama omaautoga ära ka. Milline kena mees!
Tuska teeb ainult see,  et Roni palub meil TripAdvisorisse tema kohta midagi head kirjutada ja on silmapilkselt valmis netis õige koha kätte näitama. Mina aga niimoodi käsu peale ei oska. Pobiseme midagi ebamäärast, eks hiljem näe, võib-olla lisamegi midagi... Muide, ka Turret kohviku perenaine palub pärast meie lahkeid tänusõnu omapoolse kommentaari - no kurat, käsu peale ei tule mu suust mitte üks piuks!
Läheme hommikut sööma oma Turret kohvikusse, võtame seal banaanipannkoogid ja maitsvad mahlad ja teeme blogi toksides aega parajaks. Ongi rahulikum kui meie hotellis. Toiduga läheb siin meeletult aega. Tund peale hommikusöögi lõppu tellime ära õhtusööbi bussireisiks: kartuli-liha ja salatiroa ning saame selle kätte napilt peale nelja.
Tühjendame natuke rahaautomaati ja lähme siis oma hotelli Ronit ootama. Meie buss ei pidavatki bussijaamast minema vaid kuskilt mujalt ja  meie hea sõber Roni viskabki meid ise ära. Kolmveerand viis ei ole Ronit kuskil ning muutme rahutuks. Meie hotellis aega viitev asjameeste bande näeb meie rahutust pealt ja nad näitavad maja ees ühele autole öeldes, et see viib. Autos olev tüüp venitab mis hirmus, aga lõpuks helistab minu käsu peale Ronile. Too ei võta vastu ja saame kutiga kaubale, et ta viskab meid väikse tasu eest õigesse kohta ära. Teel bussijaama helistab Roni kutile tagasi, telefon antakse mulle ja Roni vabandab oma maheda häälega, et ta kass (cat?!!!) jäi haigeks ja ta pidi minema tohtri juurde ja ta kuidagi ei jõudnud õigeks ajaks hotelli. Veidi veider jutt see ju on,  aga las ta jääb. Bussijaamas oleme kõvasti varem,  sest buss saabub alles 18.00 ja stardib peaaegu kell seitse.
Piletid maksavad 175 000 ja meie heast sõbrast Ronist ei taha me tükk aega midagi kuulda.


28 veebruar, 2014

Kadunud õlipalmiistandusse - vol 2

Öösel ärkasin selle peale, et pereema hõikas kedagi toas magajatest vaikse häälega. Mõne aja pärast algas köögis  hirmus veega solistamine. Selge, mõtlesin läbi une, siin siis elabki see päris moslem, sest enne kukke ja koitu palvetamist alustades peab end hoolega puhtaks pesema. 

Uurisin enne Sumatralaste palveharjumuste kohta ka Rapanilt, too naeratas ebamugavalt ja vastas, et tema jaoks on see hommikune kellaeg liiga vara....No selge pilt, nagu Sulawesi kogemus näitas, kui ikka riik käseb sul oma religioon määratleda ID-kaardi saamiseks (see on asjaajamistes ja riigisiseseks rändamiseks vajalik)  ning ateism või isadelt päritud metsavaimude usk ei ole valikuvõimalustena kõne all, siis sellest tulebki see Indoneesia on suurim moslemiriik maailmas....
Koidiku ajal põristas tsikkel maja juurde, siis hakkas jälle lapsi tuppa tulema ja no ega suurt magamisest midagi välja ei tulnud. Ajasime end püsti ja jäime nüüd valges veel erilise tähelepanu alla. Küsisin Rapanilt, kuhu ma võiksin vetsu minna,  parema meelega läheksin muidugi kuskile võsa vahele, aga mine tea äkki solvan kohalike. Rapani sõnaski, et sellel pererahval vaevalt vetsu on ning juhatas mind 100 m majast eemale põõsastesse. Noh oligi hügeenilisem, vahetasin higise särgi puhtama vastu ja püüdsin märgade salvrättidega veidi hügieenitoiminguid teha.
Majja tagasi jõudes oli trepiesine jalanõusid täis - külalisi oli juurde tulnud. Pereema keetis hommikuks riisi. Lapsed oma lumivalgete särkidega sättisid kooli poole ja jagasin neile laiali mõned oma ülikooli logodega helkurid - lipaku terviseks mööda džunglit ja reklaamigu eestisse õppima tulekut... Tegelikult tulevad lapsukesed hämaras ja isegi pimedas koolist;  sõitsime neist autoga  mitu korda mööda ja kui neil üldse kuskil helkureid vaja läheb, siis just siin,  kus nad mööda mudamaanteid pikalt hämaras kodupoole vantsivad.

Hommikused külalised

Vanaema maja
Pereema katab riisilaua. (Tiiu pilt)

Hommikusöögilauas


Muide haridus on siin riigi poolt tasuta garanteeritud ainult algklassides. Põhikool ja ülikool on raha eest. Mõned helgemad pead nopib riik siiski ära ja võtab õppima mingisse riiklikku ülikooli kus õppijatele makstakse isegi palka ja eesmärk on koolitada uusi korruptsioonijüngreid....Õudne küll. (andmed kontrollimata)

Hommikusöögiks siis riis ja kohvi.  Öösel käis keegi  tsikliga küla pealt mune otsimas,  et meile korralikku nasi goreni ( praetud riis praetud munaga)  pakkuda, aga kogu külapeal ei leidunud ühtegi muna. Tühja kah – we just love rice. Seekord täiesti puhas riis, midagi ei olnud kõrval, aga proua vist oli ta seda keetnud siiski kookospiimas, sest kerget rammusust oli tunda. Või mõtlesin selle välja, et maitsvam oleks?

Toit söödud,  suitsetasid mehed veel tunnikese enne teele asumist. Suitsetamine on Indoneesias palju rohkem kui lihtsalt halb harjumus, see on sotsiaalne tegevus, lahutamatu osa tutvumistseremooniast ja kokkulepete sõlmimisest. Sigarettidel on kõrge kaubavahetuse hind ning ka lahkunu haua peale tuuakse sigarette (nägin seda üleval Kerinci mäelgi ühe hukkunu haual). Niisiis käib ohjeldamatu suitsetamine  igasuguse kokkusaamise - ja lahkumineku tseremoonia juurde. Nende eluiga on lühike, kogu Sumatral on näha et suitsu kimuvad ka teismelised poisikesed. Küllap see on ka Indoneeslaste lühikese eluea üks põhjustest
(Vahemärkusena: Meeste eluiga 67,7  aastat Maailma Terviseorganisatsiooni 2010 aasta uuringu andmetel, eesti meeste oma võrdluseks 70,6 aastat; arvestades elu raskust on vahe hämmastavalt väike - kas meiemehed ehk tapavad end tööga!? ). Kui mina tossusest toast oma sigaretiga õue läksin, siis rääkis Tiiu pärast, et kõik see aeg olid nad toas omavahel arutanud miks ma ometi õues olen.

Pereisa, lapselaps (Kuningapoeg) paremal käel
Kella 8 paiku asusime teele. Autoga sõitsime samas suunas,  taas jälle üle jõe. Täna tundus see juba nii enesestmõistetav tseremoonia, et mõlemad turistid klõpsutasid sellest elu elamusest juba pilte.  Paarsada meetrit eemal jätsime Johnny autot ja meie asju valvama ja sättisime jalgsimatkale hõimide juurde.
Mudavaalud olid täna paremas seisus, sest öö oli neid veidi kuivatanud. Jalad said poriseks, aga teed läbida oli suhteliselt lihtne. Umbes poole tunni pärast keerasime metsa vahele. Jummel- jummel jälle džungel. Seekord algas see kõrge rohuga ja Tiiu mu selja taga kaebas, et ta ei käi sellises kõrges rohus isegi eestis mitte.  Ja siin ta oli, paljaste säärte ja sandaalidega....Enam- vähem esimeses istumise peatuses sai kaani jalga ja natuke hiljem hammustas teda seljast herilane.  

Otse jõkke, sest sild on poolik
Jõe ületamine Sumatra moodi
Tee oli enamasti normaalses korras (Tiiu pilt)

Alustame oma teekonda

Džungel hakkab mägisemaks minema, tunnen seda läbi oma parema põlve valutuigete, on lämmatavalt palav  ning oleme sunnitud  õige mitu korda ohkimis- ja veejoomispeatusi tegema. Kes oleks võinud arvata,  et oleme jälle džunglisse ja mäkke ronimas. Ohhh. Igatahes tänasime õnne  (ja ma tänasin mitu korda ka Rapanit) et me ei pidanud seda džungliretke ette võtma pärast 12-tunnist autosõitu ja pimedas. On endiselt libe ja haarame puurjuurikatest, et end üles vinnata. Mõtlen mitu korda, et selline peaks olema tõeliste antropoloogide retk nagu National Geographic`u kanalilt nähtud, kes tunde ekslevad kohalikes külades, et saada viidet hõimude kohta ja siis edasi rännata. Mõnes kohas muutub kitsuke rada olematuks ja lõpuks tuleb turnida umbes nagu suvalisel raielangil. Viimaks oli näha, et jõuame mäe taha lagedamasse orgu ja meie kuningapoeg-teejuht hakkab hõikuma ning vilistama, et metsarahvale anda märku meie tulekust. Teiselt poolt hõigatakse  „Hoi-Hoi“ vastu.


Jälle džungel...

Õnneks pikkade pükstega kõrges rohus. Ussihirm tuli unustada.(Tiiu pilt)

Raiesmikul (?)ei olnud enammingit rada. Tiiu pilt

Ootamatult astus võsa vahelt välja matšeetega naine,  pärlid kaelas.  Naine kuulas paar sõna Kuningapoja juttu ja juhtis meid metsaelanike juurde.

Ausalt öelda valitsevad mind siiani kahetised tunded. Tore on, et me seda kõike nägime, sest tänases maailmas on sihukesi nomaade vähe alles jäänud ning õlipalmisistanduste ring tõmbub aine koomale, vaevalt neil kümne aasta pärast metsa küttimiseks alles jääb. Arvestades Indoneesi valitusse huve ja ehk ka turistide tõmmet neid vaatama, nende enda huve läänelike väärtuste virvatulukesi- kas neid üldse kümnekonna aasta pärast alles jääb?
Teisalt tundsime ennast väga ebamugavalt- olime sissetungijad kes tahtsid rahuldada oma uudishimu teiste džunglirahu arvelt. Päris ebamugavalt tundsime end sealoleku ajal, ei julenud kuigi palju kohapeal ringigi käia. Orang Rimbade jaoks pole asi ainult metsas elamises, ja vaba olemiseks-  küttimine-korilus on nende jaoks peamine toiduallikas ja nad liiguvad peamiselt siis kui ümbuskonna metsad ei paku enam piisavalt lihasaaki. Küttimiseks võivad mitmed hõimud ühineda, et tuua koju suurem saak. Mehed veedavadki enamus aega metsas jahtides, kodus on naised lapsed või mõni vanem elanik. Rapani sõnul ei ole ka kuningal metsa asja - seda teevad nooremad mehikesed. Kuningas näiteks tegeleb barter- ja rahatehingutega, ka meie saabumise kohtasime metsarajal kahte kohalike omavalituse valmissärkidega (poliitkud viivad oma hääled isegi metsa!!!) noormehi, kes olid teel küla poole, et sealt midagi osta.

Mängu  Kuningapoeg kohtub päris kuningapoegadega. Noored metsa elanukud (eeldavalt kuninga pojad) lähevad külasse kaupa ostma. Sigareti suitsetamine on kohtumise lahutamatu osa.
Jälgi valmispropagandate poiste seljas!

Rapani sõnul on ka hõimust lahkumine võimalik, keegi sind kinni ei hoia. Poisikesed pidid seda ka mõnikord tegema, kuid sageli saab neil külaelust paari kuuga siiber ja nad pöörduvad oma hõimu juurde tagasi. Naiste puhul on lahkumine ebatavalisem, nemad nö abielluvad teise klanni.  Sest nagu ma aru sain, siis erinevad perekonnad on metsad omavahel ära jaotanud ja elavad umbes 10-30-kesi oma telklaagites. Vaid suuremaid jahte võtavad mehed koos ette. Igal  mehel on oma naine ning  lapsed, aga Rapani sõnul on kuninga omad kõik naised.
Nende usk on seotud metsaga ja loomadega, nimelt usuvad nad, et jumal kehastub mitmetes metsaloomades ja üks neist - jumal  Mergo „Tiigrijumal“ on see keda nad peamiselt kummardavad. Kodu ümber on neil tavaliselt ka mingid rituaalipaigad. Nad usuvad, et maad ning metsa ei ole võimalik omada ja kultiveerida, see käib nende kultuuri ja eetika vastu. Igasugune maaga manipuleerimine on nende arvates kuritegu. Hoolimata sellest,  et nad kasutavad metsa oma toidulauana ei küti nad iialgi midagi niisama oma jahikire rahuldamiseks või loomanahkade saamiseks. Küttimine ja korilus on elus püsimise viis. Lugesin kuskilt, et naised leiavad metsast huvitavaid taimi  (metaravimeid) mida nad siis võivad ka külaelanikele bartertehinguna viia, et saada toidupoolist vastu. Ülemöödunud aastal Borneo Vabaõhu muuseumis ringi uidates lugesin sealse saare (Kalimatani) Penani hõimu nomaadide kohta - kirjelduse järgi seavad nomaadid sageli oma laagri laager üles Sago puu lähedusse- see on puu millest saab teha jahu, seda müüa või ise toiduks kasutada. Kui puu on lõpuni kasutatud,  rändavad nomaadid edasi otsides järgmist puud, elatusallikat mille lähedusse laager üles seada.
Rapani küll tõi kaasa kiirnuudleid ja kommi- vahvleid, kuid arvas,  et vaevalt nad kiirnuudleid keeta oskavad, pigem krõbistavad neid kuivalt. Vett tuuakse jõest ja ega seda keegi keetma ei hakka enne joomist.  Ka vahvilipakki ei osanud lapsed ise lahti teha. Kommide avamine käis küll kiiresti.

Kohalikud (indoneeslased) kutsuvad Orang Rimbasid sõnaga Kubu. Kuid seda palus Rapani meil mitte metsarahvaga suheldes kasutada, sest see tähendab umbes nagu "primitiivne" ja see on nende jaoks solvav. Noh, selge- umbes nagu neeger või mustlane. Rapani sõnul on viisakas öelda midagi mis kõlab nagu "saana", aga me ei hakka oma värskete sõnadega kohalikke traumeerima. Me ei vaheta nendega sõnagi. Peamiselt seetõttu, et nad ei ilmuta kordagi meie vastu huvi ega proovi hetkeski kontakti astuda.

Kõige ilusam metsik naine selles peres. Kogu lastekarja peale 5 alla 10 aastast ja umbes 5 teismelist oli see ainuke tüdruk peale ühe suurema.

Teismeline tütar perekonnas


2 täiskasvanud noormeest, kes jahil ei osalenud ja kuningas


Elavad nad roigastest ja banaanilpuu lehtedest onnides. Lavatsi katteks on lihtne palmilehtedest katus. Tänapäevane moodne aeg on nüüd juba ka plastiku mängu toonud. Enamus onne paistab olevat  plastikuga kaetud ja mitmes onnis vedeles ka taskulamp. Kui metsinimesed tunnevad, et kohavaim neid miskitmoodi häirib, on see seotod halva õnne või surmaga, siis jätavad nad kohemaid oma kodu ja liiguvad edasi. Kõik mis kanda on tassivad nad endaga kaasas. Seda suurt ei olegi- mõned potid-pannid ja kile onni katmiseks. Siiski tundus mulle onnide vahel jalutades, et träni ikka leidub.  Moodne elu hakkab sisse tulema - onnides paistis riidekraami, õige mitu suurt malmpanni, rauast tööriistu ja jahiodasid jm sellist kraami, mida karjaga mööda džunglit ikka annab tassida. 
Uursime mis suhted neil meditsiiniga on. 
Lapsed sünnitatakse muidugi metsas ja kui keegi haigestub, siis esilagu püütakse lihtsalt oodata mil haigus üle läheb või leevendatakse valu metsataimedega. Kui mõni laps haigestub tõsiselt,  siis jätab pere sureva lapse metsa ja kolib ise edasi. Lihtsam on loovutada laps metsa isale-emale kui võtta risk et haigus nakatab ka teised pereliikmed.
Kui surem mõni inimene,siis maetakse ta maha ja haua kõrvale jäetakse paariks päevaks kaelarihmaga metsik koer (ka pereliige?, jahiloom?) kellele siis iga päev toitu ja vett viiakse. Mõne päeva pärast on lahkunu hing kehast välja saanud ja koer võib koju tulla.

Luusime natuke hüttide vahel

Köögi osa. Majapidamises näis olevat malmist (?) potte ja panne küllaga

Igas onnis vedeles natuke riideid ja sageli ka taskulamp








Telgi kõrval maase torgatud odaots. Küttimiseks.

Seda poissi ründas püüton, kes keris end poisi jala ümber ning nahakahjustused on senini näha.

Lapsed olid siiski pelglikud ja noormehed ei andnud end peaaegu üldse näole.

Ühel lavatsil vedele lihakänakas (tundub selloine suitsuliha olevat?), kärbseid igatahes väga palju selleümber ei tiirutanud

Igal pool vedelesid looma kondid ja pealuud




Lonely Planet küll ütleb, et vabatahtlikud on leidnud tee metsadesse hõimude juurde, et õpetada  lapsi lugema, kirjutama arvutama. Seda vastukaaluks valitsuse poolsele survele, kes pigem tahaks pered metsast välja  tuua ja kooli kupatada. Kindlasti on see elutervem lähenemine, aga ma ei ole kindel kas õige. 

Passisime ühe palgi peal paar tundi ja natuke käisime ringi ka. Ühekorraga hakkasid alt jõe poolt kostma hõiked ja meie  tõlk-kuningapoja kaudu saime teada, et mehed on saagiga metsast tulnud. Ootasime küll, aga kedagi järgmise tunni jooksul  pilpakülasse ei saabunud.
Lapsed tõid metsast mingit magusat puud- vist suhkruroogu ja lutsutasime hoogsalt seda. „Täitsa lollid, et selle asemel komme söövad“ sõnas Tiiu peale värskendavat puu lutsutamist.

Magusat roogu lutsutamas
Ekvaatoripäike hakkab pähe paistma ja metsaelanikud kaovad onnidesse või puudevarju. Mõne aja pärast jalutab kuningas kuskile onnide poole ja natukese aja pärast järgnevad talle naised-lapsed. Passime veel natuke, äkki tulevad ikkagi jahimehed, õlul metssiga, kuid midagi ei juhtu. Kuningapoeg ütleb, et jahimehed ja teise klanni rahvas kes all jõeääres on, ei saa üles tulla, sest nad on ilma riieteta ja häbenevad. Selge pilt. Nüüd on küll aeg minna, niigi oleme sissetungijad ja nüüd ei saa pererahvas meie pärast koju ka tulla.

Kell on umbes 1 päeval ja Rapani uurib meie lõunaplaanide  kohta. Ütleme Rapanile, et eelistaksime oma lõunat süüa pigem metsaelenikest eemal, sest vaevalt selline moedemm neile kasu tooks. Võtame kotid selga ja asume teele. Hüvasti jätte pole enam kellegagi.

Pärast tunnist matka jõuame jälle väikese jõe äärde. Sumpame sellest läbi ja teeme jõekaldal väikse pikniku. Riis, kana ja tšilli. Mis saaks veel maitsvam olla?






Tagasitee kulgeb enamasti allamäge, kuid ettevaatlik tuleb ikka olla. Põlv annab tunda ja tuleme rahulikult, võsast lõigatud kepp toeks. 
Umbes 2-3 paiku lõunal oleme metsast väljas, istume mudasesse autosse ja alustame väljasõitu taas pikalt läbi õlipalmi istanduste Bukitinggi poole.

Endiselt hämmastavad mind uhked majad. Kõik need omanikud on läänelike väärtuste eest oma maad õlifirmadele maha müünud. Kui kurb! Sellistes vihmastes tingimustes hakkavad kivimajad peagi hallitama ja kõdunema. Usun, et paarikümne aasta pärast pole neist lossidest midagi järgi. Aga õlipalmid on maa mineraalidest  tühjaks imenud.... ja elu jätkumiseks taastuvat vara enam kuskilt võtta. Põllutöö harjumus on siin kandist ammu kadunud. Tööd pakuvad vaid õlipalmi tehased ja sealne töö on kindlasti orjatöö pisku kopika eest.  Valitsus on nihverdanud maad esmaasukatelt ehitades "vastutasuks" teed ja maju. Osad istandused kuuluvad nüüd ka kohalike (ex)külaelanikele, küllap neile kes olid piisavalt targad, et oma maad mitte klaashelmeste eest ära anda.  Internetist leian , et Indoneesia 120 miljonisest tööjõulisest elanikkonnast 38% on hõivatud põllumajandusega  ning  3,7 miljonit Indoneeslast saavad tööd õlipalmi tööstusest ja see on suur number. Kohalikud näevadki sageli õpipalmiistandusi kui ainsat pääseteed vaesusest, sest töö seal on midagigi....põllumaad enam ei ole ja raha sisse toovad kummipuu metsad kuuluvad ka juba kellelegi. Veel 50 aastat tagasi kuulusid need džunglimetsad metsinimeste esivenematele,  kuna metsinimesed oma piire kuidagi ei märgista on need saanud sujuvalt Indoneesia valituse maadeks.  Kaevata pole kuhugi. Mõne eriti jõhkra case puhul on valitsus vastutasuks pakkunud  võimalust metsaelanikele elada rahvuspargi territooriumil – küttigu vastavalt antud lubadele seal.  Aga metsameestele sihuke korraldus ei meeldi, elada piiratud territooriumil,  justkui loomaaias?
Forbes annab teada et Indoneesia 40 rikkama inimese vara oli 2012 aastal kokku 88,6 billionit USA dollarit. Enamus sellest rahast on teenitud vihmametsa arvelt. 17,6 billioni eest läheb palmiõli ekspordiks Euroopasse. Et meie ikka oma biodiisli kätte saaks. Suurimad ostjad on siiski India ja Hiina, nendele läheb keskmiselt 26,5  tonni aastas (Bloombergi andmetel).

Küll on ikka kurb selliseid asju näha.  Ei tea miks, aga tsiviliseeritud euroopa elanikuna tunnen end selles kõiges veidi süüdi.


Teine peamine ekspordiartikkel on kummipuu. Kummipuu istandusi näeme kõikjal meie ümber neil kahel päeval
Kummipuult koguvad nad kummi umbes nagu meie kogume kasemahla: puu ümber lõigatakse iga päev puukoort jupikaupa maha ja kumm voolab väikestesse kopsikutesse. Iga päev käivad kohalikud metsa läbi ja korjavad kopsikud tühjaks.Päevas võib nii saada kokku 3 liitrit. Liitri hind on umbes  13 000 ühikut,  üks inimene võib päevatööna teenida nii 3 €.  Vedelik müüakse kokkuostjatele, kes selle vabrikutesse veavad. Seal jätkub tootmine oma rada.



Tagasitee läbi rohu ja džungli.


 Järgmised 7 tundi veedame autos sõites Bukitinggi poole.

Õhtul kella 11 paiku jõuame ootamatult vara valitud Orchidi külalistemaja ette. Rapani tahab lahkesti meie kotid tuppa viia ja annab märku, et seal on mugavam rahast rääkida. Tunneme, et juba ette ebamugavalt, sest nüüd algab meie jaoks üks vastikumaid osi- kauplemine. Nimelt oleme Tiiuga autos otsustanud, et kuigi matk oli vahva ja puha, ei saa Rapani kulud ulatuda kuidagi üle 2 miljoni. Õhku tundub lahtikirjutatud arvel olevat umbes miljoni jagu. Kui saaks natukenegi alla kaubelda. Me ei plaani tema töötasu üle vaielda, aga pahaseks teeb see, et kui enne reisi saime aru, et kuningatele tuleb maksta ja söögikogus on üüratu mida metsa viiakse ning mis meie toitmiseks kulub, siis oleme omaette teinud rehkenduse, et sõime ise kahepeale vast maksimum  100 000 ühiku eest (6 €). Ärgem unustagem, et toit oli peamiselt riis. Keskmine Padangi paberisse mässitud riisi-kana-juurivilja pakike maksab 12 000- 20 000 ruupiat (alla 0,7- 1,25 €)   Metsaelanikele ei viidud süüa mitte enam kui 100 000 eest ja vaevalt et kuningalegi miljoneid püksitasku pisteti.

Rapani on kange kui purikas. Aga meil on trump- kraamin tema esialgse hinnakalkulatsiooni  taskust välja ja näitan, et ta ise kirjutas autorendi hinnaks 1 miljon 200 000 ruupiat nelja päeva eest. Aga meie kasutasime autot kaks päeva ja terve ööpäev on neil veel aega autot tagasi viia. Ka Rapani ei saa sellele vastu vaielda, sest isegi kui ta viskaks Kuningapoja koju õlipalmiistanduste vahele, ei  läheks tal kuidagi rohkem kojusõiduks kui 10 tundi.  Meie giid on tohutus kimbatuses, sest kuidagi ei suuda ta oma neljast miljonist loobuda ning vahib abiotsivalt oma kaaslaste poole. Ka Johnny ja Kuningapoeg on vaid või pobisevad vahepeal midagi. Piinlik intsident lõppeb lõpuks meile 300 000 ruupialise allahindlusega ning olgugi, et see raha võimaldab meile 2-3 päevaks öömaja ei tunne me tegelikult sellise vaimse võitluse lõpul end kuigi hästi. Täname mehi veelkord ja jätame hüvasti, aga hüvastijätul on natuke halb mekk. "Igatahes olime me vähemalt õiglased"  lohutame end ja ehk aitab see tehing giidil tulevasi trekke plaanida, sest sellise üüratu summa eest ei saa päris loota, et turistid leplikult kõigega nõustuvad.  Üks põhjuseid miks me ikka oma õigust nõudma hakkasime ja transpordi kohalt jonnakaks jäime  oli ka selles et Rapani tutvustas meile oma majas seda trippi planeerides, et  Pelompeki (tema koduküla) ega Bukkitinggi vahel avalikku transporti pole ja auto rent  on meie ainuke võimalus ilma Padangi sisse sõitmata Bukktinggisse  pääseda.  See oli ka üks põhjuseid miks me algselt auto rentimisega (edasi-tagasi ots kokku 16 h vähemalt) üldse nõustusime, sest me ei ole kohe kindlasti autot rentivad rändurid! Hiljem loeme, et Kerik Tuast (6km Pelompekist) sõitab minivan Bukitinggisse 85 000 ringiti eest.

Uhhh.Nüüd peaks oleme ekstreemsem osa reisist läbi ja algama puhkus ja leebe kulgemine.

Nomaadide elust Lääne- Sumatra onnides on väikse filmikese teinud ka Avantüristid kes seda paika 2011 aastal külastasid.  Vaata filmi siit:


youtubeist siit.

NB! Ma ei pea ennast metsarahva (Orang Rimba) teemas üldse asjatundjaks ja kõik andmed olen leidnud netist neid suhteliselt pealiskaudselt sirvides. Seepärast ärgu keegi kes antud teema vastu tõsisemalt huvi tunneb minu postitusest saadud infot üheski ametlikumast/teaduslikus artiklis viidaku, sest googeldades leitud andmed osutusid sageli üksteisega täiesti vastukäivaks ja üht mahukat magistritööd mis leidsin, ei olnud mul võimalik ilma selle eest raha maksmata alla laadida.