Selamat tinggal Indoneesia! Küllap näeme veel

2013 Sulawesi ja 2014 Sumatra

Indoneesiaga vist on nüüd mõneks ajaks ühelpool.

Aga mine sa tea, kui keegi kutsub, olen naksti kaasa tulemas!?

Ja hakkame nüüd jälle soodsaid lennupileteid passima, eks....

Hoitud ja armastatud

Meie viimased päevad Cheratingis võib lihtsalt kokku võtta- tundsime hoituna ja armastatuna.

Lihtsalt laisklesime, ei teinud plaane ning lasime end voolul kanda. Ja kõik Cheratingi inimesed hiinasest poemüüjast kuni bussipileteid müüva onuni tundusid nii toredad.

Miski Tiiu sõber ja tema töökaaslane alati viisakalt meid kohates ütlesid, et noh näeme siis õhtul või astuge läbi ja me jumala tõsimeeli läksimegi igal õhtul läbi (eestlased ju). Mis tähendas, et küll sattusime õhtust sööma, küll kinno, küll kilpkonna vaatlusele. Igaks õhtuks oli tegevust...

Eks see mulle vähe ebatavaline tundus, et kohalikud (vaesed?) malaislased tegid rikastele eurooplastele välja, aga mine tea - võib-olla oli hoopis vastupidi....

Meie siin pöörame elamisele- suuremat tähelepanu ja saame hakkama ka uhke autota, nemad jällegi elavad kasvõi kuudis, aga sõidavad sihukeste autodega mille markegi ma ei tea...

Vaat ega neid malaislasi tunne ka nii hästi. Vaesed nad igatahes pole, eriti suur on kontrast Indoneesiast naastes. Näiteks on suur erinevus muu Aasiaga see, et vaevalt kohtab siin motomehi. Kes ikka autojuhtimise ealine on, see katsub endale varem või hiljem kobeda (tavaliselt väga kobeda) auto osta. Maanteedel motokaid vist ei näinudki. Muu Aasia sõitab ikka peamiselt motokatega. Vaat, jalgrattad- need on jah viimase 10 a jooksul kaduma hakanud, nende seljas võib Aasias ainult turiste näha ja rikšamehi. Kohalik äss sõitab motokaga.

Üks eriti peen automark. Mercedes Brabus? Selliseid oli külas mitu.

Kui  emme on tööl, siis lapsed leiavad aega mängimiseks ema riideäri kõrval. Täitsa omaette. Tundide kaupa.
Enamasti alla 7-8. aastasad tüdrukud Indoneesias pearätti ei kandnud ,  kuid usklikemates piirkondades (Achehis Sumatral või siin Malaisia idarannikul on juba 4-5 aastastel rätid peas.

Aasia kino on nagu külmkapp. Peale kahte tundi tundub pigem jääkambrina. Soojad sokid võtsime kaasa ja oma külalistemajast flanelltekid ka. Meie kohalik sõber pidi end puruks naerma, et me sellise etevalmistusega kinno tulime. Naised Põhjamaalt.

Bussipeatuses  Katrinit  ära saatmas. Pildilt puudub Jas, Buun ja veel mingid tüübid.

Kõige suurem elamus oli mul kilpkonna vaatlusest. Tundub, et Malaisa idarannikul rohkem selliseid kilpkonna munemise randu väga (või isegi üldse) polegi. Konkreetselt see rand on ka riikliku projekti raames ööseti suletud.  Mistõttu selline asi tänapäevases turismistunud maailmas, kus igaüks tahab randa midagi ehitada ja seal ööpäev läbi trallida, üldse võimalik on.

 Kuna Tiiu on selle nii kenasti 2 aastat tagasi oma blogisse pika loo kirja pannud, siis ma ei hakka enam pikka uurimistööd tegema vaid postitan siia Tiiu lõbusa jutukese

Aga pildid panen enda omad

Neid jälgi nähes mõtlesin: " Huvitav, inimesi nad randa ei luba, aga traktorid võivad siin sõita?"
Tegelikult on tegemist randa munele tulnud kilponna jäljega. Üks rada näitab et tuli randa, teine et on ära läinud. 

Siin kaevab kilpkonn oma tagumiste jalgadega auku munade jaoks. Kogu vaatlus toimub muidu pimedas, sest kilpkonna ei tohi valgusega eksitada (silmadesse valgust näidata ei tohi), aga kui tema tagumiku alla mõneks ajaks taskulamp panna, siis ta sellest aru ei saa.

Kui kilpkonn oli oma asjatoimetused lõpetanud ja augu kinni ajas,
 siis me korraks ikkagi panime ühe taskulambi põlema, et näha kui suur ta siis ikkagi on.
Natuke oli ebamugav, et me osaleme tema nii intiimses toimingus, aga samas on nad vist natuke kurdid või hoops ükskõiksed või koguni  inimestega harjunud, et neid inimesed üldse munemise ajal ei häiri. Küll aga valgus.
Ja sel hetkel kui kilpkonn otsib omale munemiseks sobivat kohta, siis ka ei lasta inimesi sinna lähedusse sahmima. Ootame eemal ja kui liiv lendama hakkab kutsutakse meid ligi.

Järgnes projekt: laseme lapsed vabaks

30 väikest eile koorunud kilpkonna poega udjasid ookeani poole ja loodetavasi tulevad siia randa 30-40 aasta pärast tagasi. Põhimõtteliselt on isegi võimalik, et me kohtume veel korra :-)

"Vaata, mis sellel viga on?! Ta ei liiguta ju!"

TIIU JUTT: " Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks. Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu. Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.
Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale. Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased. Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.


EDASI LOE LÕBUSAT PINGPONGI SHOW LUGU  SIIT >>>

Tiiu suvilas

Tiibadega külmkapp tõi meid kolme tunniga Indoneesiast Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse kust oma teekonda enam kui kuu aega tagasi alustasime.
Banda Acehi lennujaam oli suurejooneliselt islamlik ning paistab, et ka üks odavaimaid Indoneesiast väljalendamise lennujaamasid  -100 000 IDR maalt lahkumise maks, mis peaks olema umb kolmandiku odavam kui mujal.

Kuala Lumpuris saime kokku Katsiga kes oli meile kena modernse hostelitoa broneerinud. Õhtul tegime tiiru Petronase tornide ümber, saime kokku Tiiu saksalastest sõpradega  ning juba järgmisel päeval alustasime teekonda Tiiu suvilasse ehk Cheratingi külla poolsaare idarannikul.

Tiiu on nimelt oma rännakutel Austraalia, Uus-Meremaa ja koduse Eesti vahel alati just selles külas aja maha võtnud ning nagu ta ise ütles " see on justkui kahe maailma vahel olemise koht". Why not. Seekord sobib see meilegi kes me kiirpuhkusel või teel koju.

Omapärased T-särk katted taksos

Viis tundi bussisõitu käks nagu niuhti Malaisia kõigi mugavustega bussis ja juba olimegi Mata Hari külalistemajas. Õnnestus saada kolme voodiga tuba ja miks ma ei imesta, et magasin Cheratingis reisi kõige pikemad ja sügavamad uned. Oma voodi!

Kats ei suutnud saabumisel oma näol pettumuse virvet varjatagi ning eks minagi omaette imestasin miks küll Tiiu kõikidest Kagu- Aasia imelistest paikadest just selle tavalise rannaküla endale selliseks lemmikpaigaks välja on valinud. Tont võtaks, siin pole kõige helesinisemat merd ega palmipuudega palistatud helevalge liivaga randa. Isegi teab mis peeneid öko-shmöko bangalokülasid nagu Põhja-Tais või peeneid mereanni restorane nagu Vietnamis.

Aga Cheratingi võlud avanesid meile aeglaselt, kuid järjekindlalt.

Teisel päeval käisid kõik meie külalistemaja mehed meid randa barbeque`le  kutsumas. Tiiu küll kangekaelselt arvas, et barbeque on seltskonna (suhtlemis)üritus, aga mina kes ma lõunasöögi vahele jätsin olin oma maitsemeeled grill-kala jaoks valmis pannud. Ja ma ei pidanud pettuma! Kala oli hullupööra: merekarpe, krevette, suuri ja väiksemaid kalu. Keegi oli teinud kartulisalatit, keegi värsket. Randa tehti lõke ja õlut sai osta baarist. No super! Ei saanudki päris täpselt aru mis selle ürituse käivitas, aga kutsutud olid kõik meie külalistemaja inimesed ja töötajad ning rahast ei rääkinud keegi. „We do it once in a while“ oli lühike vastus kui üritasin asjast selgust saada endal põsed krevettidest punnis.

Õhtu edenedes jagunes laudkond väiksemateks puntideks ning mingil hetkel leidsin end baari lauakese ümber kohalike meestega juttu puhumas. Laua juurde oli ka tekkinud üks lokkidega valge, kelle kohta Katrin teadis rääkida, et tal on isa malaislane ja ema britt. Igatahes on ta miski rikkur Kuala Lumpurist, Katsi tuttava tuttav. Mees oli silmnähtavalt tähtis ja ei läinudki palju aega kui hakkasin kuulma sellised laused " I fucking own Malaysia". Õudne tüüp! Kes tahaks sihukesega sõber olla?
Aga näib, et kohalikud tahtsid ning meiegi ju istusime laua ümber mille joogid oli ostnud see mees. Mingil hetkel tegi Lokk ettepaneku viinaringiks (ühte pitsi puhast viina jääga ja teise Spritet ) .Ole sa naine või mees kõik laua ümber olijad joovad võrdselt. Meile, viinaninadest eestlastele see midagi ületamatut ei olnud, aga kohalikest oli mul küll kahju –  Aasialasel ju teatavasti pole seda ensüümi mis neil maksas kanget alkoholi  lõhustaks.  .......Aga vennikesed rüüpasid, kes vähema kes rohkema heameelega.

Ühel hetkel käis karjatus! Lokk oli püsti ja käes klaas mille ta just enda kõrval istuvale prantsuse turistile oli pähe virutanud. Tekkis rüselus, prantslane tõmbas ka käed rusikasse ja võttis poksiasendi sisse, kuid mehed ja Katrin püüdsid neid lahutada. Lokk oli aga suurem, raputas kohalikud küljest ja haaras täis viinapudeli kui nuia kätte. Sellega ähvardas ta prantslase tappa ja sööstiski tema pole. Prantslane juba põgenes lauast ja ta girlfriend kattis ta oma kehaga kui ta komistades liivale kukkus. Lokk karjus ja lubad nad mõlemad tappa ja keegi peale Katrini ei julgenud teda enam rahustama minna. Päris ärev hetk.
Viimaks ajasid prantslased end püsti ja ka Lokk õnnestus korraks istuma saada.

Pidu oli siiski rikutud ning me otsustasime, et selle vägivaldse mehe lauda me enam edasi istuma ei jää ning järgnesime prantslastele kodu poole. Nood olid poe juures ja valasid puhast vett mehe peahaavale. Haav ei olnud küll sügav, kuid peahaav on peahaav ja kui sellest tuleb verd, siis naljaasi see pole. Jõudsime just arutada kas ta peaks arsti juurde pöörduma kui meie kõrval peatus valge džiip ja sealt kargas välja metallist torujupiga Lokk, kes lubad kõik ära tappa. Kohalikud kamandasid prantslased poodi ja Lokk jäi tänavale räuskama. Ega keegi peale Katrini ei saanudki teda rahustama minna, sest oleks kohe toruga vastu kukalt saanud.

Mõnikord on tõesti vaid naistel sellises situatsioonis võimalus vahele minna. Kuigi peab ütlema, et imetlen täiega Katsi julgust, sest sa ei või iial teada  kui sõge võib üks joodik olla või mida ta üldse tarbinud on. Ning kas tema silmad enam ümbritsevat tegelikkust näevadki või elab ta oma monsterite maailmas.

Igal juhul oli korraga näha mis tegelikult kohalikel meestel taskus on. Poest hüppas välja hiinlasest poepidaja pika kõvera mõõgaga ja nii mõnigi mees hoidis kätt oma õla- või vöökotil olles valmis välja tooma .... mille?
Igatahes suutis Lokk korra rahuneda võib-olla ka seetõttu, et poe ümber olid nüüd juba kogunenud kohalikud külamehed (kuskohast nad niimoodi hopsti kell 2 öösel välja hüppasid, ei tea!)  oma kümmekond või enamgi. Lokk  istus oma autosse viibutades raudtoru ja sajatades  poepidaja poole, et palkab 400$ eest tema tapja. Jube mees!

Üks kohalik kes end küla bossiks nimetas viis prantsuse paari lähimasse haiglasse ja meie hakkasime kodu poole liikuma.Nagu hiljem kuulda siis jäeti paar samaks ööks arstide valve alla haiglasse ja järgmisel hommikul pakkisid nad asjad ning sõitsid edasi.

Meil oli küll tuju rikutud,  kuid korraks põikasime siiski koduteel läbi Little Bali ööklubist mis on nö kohalike peopaik. Pooled rannabaaris olevatest meestest olid seal ning jätkasid meile välja tegemist. Nagu ma nendega jutustades aru sain kõik jõukad mehed Kuala Lumpurist ja kõige agaram nohikust väljategija veel õlipalmi istanduste pärija! No mis sa hing teed! Ei saa ju viskikoksi välja oksendada kui sellest juba pool õhtud rüübanud oled ja siis ootamatult väljategija päritolu teada saad. Õlipalmiprints! Väkk.

Kell viis sain alkoholi kerest välja tantsitud ja kobisime magama. Järgmine päev magasime lõunani ja enne kella 14.00 ei iitsatanud  keegi sööma minekust. Tiiu ka mitte!

Islamist islamim

.... ehk indoneesia, võimalik et ka kogu Kagu-Aasia kõige usklikumas linnas

Taas Banda Aheci jõudmine ei vaimustanud meid ega kohutanud. Kuna reisidel oleme harjunud linnu vältima, siis rohkem kui  hädavajaliku aja kuskil veeta ei tahaks. Ache aga võlus mind juba enne teeleasumist, eelkõige siinse religiooni ning väidetavalt kõige kaunima loodusega piirkonna pärast. 

Euroopa välisministeeriumid soovitavad üksmeelselt vältida piirkonda sõitmist ekstremistide ja võimalike terrorirünnakute ohu tõttu, kuid kodus taustauuringid tehes jõudsin järeldusele, et midagi hullu ei saa siin praegusel hetkel juhtuda - vastupidi, võime saada hoopis ainulaadse kogemuse. Ja saimegi. 

Banda Ache asub Sumatra saare loodeosas - piirkonnas, kus on 3,6 miljoni inimese suuruse rahva achede (eesti keeli ilmselt atjeede) kodumaa ning mida atjeed ise nimetavad Aceh (ka Acheh, taotletava riigi nimeks on Neugara Acheh)

Banda Aceh

Bandar Aceh Darussalam ehk lühema nimega Banda Ache. Nime esimene pool tuleb Pärsia keelsest sõnast ja on tõlgitud bahasa indoneesia keelde kui "Mecca sadam". Juba linna nimed annavad tunnustust sellest, et tegemist on kaunis enesekindla rahvaga.

Juba sajandeid on Ache olnud piirkonna suurimaid sadamaid ja hea asukoha tõttu ka teada-tuntud kaubasadam. Just Acehi koht kust islam levis 13. sajandil üle  kogu Indoneesia , ka Malaisiasse ja Lõuna-Taisse, sestap on acehlased pühendunud moslemid.

Nad tolereerivad kõiki uskusid juhul kui sa respekteerid nende usku. Suurepäraseks tõestuseks selle kohta on näide, et nende peamise mošee (grand mosque) ehk ümber vaid paarisaja meetri raadiuses  on nii katolik kirik, protestantlik kirik ja budistide tempel.

Wikitravel annab teada, et kui sa oled mõistlik ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis pole sul linnas liiklemisega mingit probleemi ja isegi kui  Banda Ache on tänapäeval turvalisem kui enamik euroopa linnu ei oleks mõistlik üksi õue minna peale kella 22.00. Šariaadi õigusest peetakse kõvasti kinni- näiteks  joomine on keelatud, see ei tähenda et see  võimatu oleks. Seetõttu võib "sharia seaduse" kohaldumine sõltuda politseinike interpretatsioonist su rikkumiste kohta ning viia hullemal juhul füüsilise karistamiseni. Moslemi naised peavad kindlasti kandma peakatet avalikes kohtades ja läänelikud ujumisriided pole lubatud kuskil mujal  Wehi saarel ja seda ka vaid turistidele ning vaid turistide puhkealas.

Kuidas korralikult riietuda

Suitsetamine on paha

Achelaste nii pühendunud uks hakkas mind huvitama ja ootamatult leidsin internetist huvitavat infot mis paneb teatud mõttes achelasi võrdlema isegi eestlastega. Vabadus on achelaste jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. 

Mismoodi nemad siis oma vabaduse eest võitlesid ning mis värk selle moslemikorraga siin on?

Ajalooliselt on Aceh olnud sultanaat (asutatud 1205), kuid peale  möödunud sajandi keskpaigas toimunud Indoneesia iseseisuvussõjas toetasi acehlased Indoneesia valitsust ja Acheist sai Indoneesia osa ning see liideti Põhja – Sumatraga. Uhkeid achelasi ei rahuldanud ning 1959 muudeti Aceh eristaatusega provintsiks, millel olid mõnevõrra suuremad õigused kui teistel Indoneesia provintsidel. Achelaste iseseisvumissoovist tingituna polnud see siiski sobiv lahendus ning juba aasta pärast algas vastupanuliikumine uue hooga. Ida-Timori iseseisvusvõitlus ning indoneesiast eraldumine erutas achelasi  väga ja 79. aastal asutatud iseseisvuspartei avaldas Indoneesia keskvalitsusele vastupanu kuni möödunud kümnendi kespaigani. Rahutu aeg ei olnud küll kuidagi kuidagi seotud religioooniga, ehki välismeedia on püüdnud seda nii näidata, vaid oli  eelkõige sõda poliitilise võimu pärast.

Enne sõda oli Ache piirkond üsna jõukas, eriti ülejäänud Indoneesiaga võrreldes. Ja peamiselt seetõttu, et piirkonna idaosas asuvad suured maagaasi väljad, siin leidub naftat, kivisütt, kulda, hõbedat, vaske. Ache rikkalikud maavarad ja hea asukoht on põhjuseks miks Indoneesia keskvalitsus suhtub nii valuliselt achelaste iseseisvuspüüdlustesse. Indoneesia jääks nii ilma kõige rikkamast provintsist ja seega suurest osast oma tuludest ning achelaste eraldumispüüded võivad erutada ka teisi Indoneesia provintse.

Mina isiklikult usun, et vastupanuliikumised Indoneesia keskvalitsusele ja elanike või provintside omavahelised sõdimised ei oleks lähitulevikus siinkandis midagi erilist. Täitsa imelik oleks oleks näha kui olukord püsiks siis järgmised kakskümmend aastat vaiksena.
Indoneesia on ikka väga mitmekesine nii kultuuriliselt kui loodus - ning maavarade poolest ning globaliseerumine ja üldise jõukuse kasv ning omakorda sellest tingitud himud võivad siinkandis mingil hetkel sõja lahvatada küll.

Kuigi achelased on ülejäänud Indoneesia ja isegi Sumatraga võrreldes rikkad, läheb rikkus ikkagi väheste taskusse.  Ametlikult elab ligi 30% piirkonna elanikest ikkagi vaesuses. Korruptsioon kõikjal Indoneesias on peaegu, et teine ametlik "religioon".

Valimised on täies hoos, lipud on kõikidel külatanavatel

Üks  põhjus miks achelased viimasel kümnendil ehk paremini elavad on see, et peale tsunamit tuli piirkonda palju Euroopast (konkreetselt Saksamaa aitas just seda piirkonda) ja  USAst abiraha ning ligi 850 erinevat mittetulundusühingut, neist enamik usulised ühendused. Kuna tegemist  ei olnud moslemiusku propageerivate ühendustega, siis Indoneesia valitsus nende organisatsioonide lube hiljem ei pikendanud. Veel praegugi tegutseb piirkonnas Ligi 60 rahvusvahelist mittetulundusühingut: Eurostat, Americare, Islamic Relief, Islamic Relief, International Federation of Red Cross and Red Crescent, Austraalia Punane Rist, Türgi Punane Poolukuu,  Kuveidi Punane poolkuu, Prantsuse Punane Rist, Maailma Terviseorganisatsioon, Jaapani Rahvusvahelise Koostöö Süsteemiga jpt . Ühingud reeglina välismaalasi ei palka (juhuks kui keegi teist nüüd plaaniks sinna tööle minna :-))

„1976. aastal loodi atjeede vastupanu koordineerimiseks Gerakin Aceh Merdeka (GAM) ehk Vaba Acehi Liikumine. Sama aasta 4. detsembril deklareeris Indoneesias ja USA-s kõrgkooli lõpetanud atjee haritlane Hasan Tiro, kes elab juba aastaid Rootsis ja kelle väljaandmist Indoneesia nõuab, Acehi sõltumatust. Käesolevaks ajaks on vähemalt üks maailma riik Acehi iseseisvust omal moel ka tunnustanud. Selleks riigiks on Vaikses ookeanis asuv Vanuatu”

Mis siin siis  täpsemalt viimasel kahekümnel aastal ikkagi  toimus?

"Indoneesia presidendiks valitud Ahmed Sukarno saades aru Indoneesia maapõue rikkusest, püüdis säilitada Indoneesia kontrolli maavarade üle ega lasknud riigis tegutseda välismaistel naftakompaniidel. Tagajärjeks oli USA-poolne hukkamõist ja süüdistused vasakpoolsuses. 

Kui see ei aidanud, aitas USA hilisemal diktaatoril kindral Suhartol 1965.a võimu haarata. Võimuvõitluses tapeti aastatel 1965-1966 üle poole  miljoni indoneeslase, räägitud on isegi kuni miljonist hukkunust, kelle vaateid peeti vasakpoolseks. Võimule saades Suharto kiiresti kohalikud naftaväljad USA naftafirmadele. 1969. Aastal said  19 USA naftakompaniid enda käsutusse suurema osa Indoneesia tol ajal teada olevatest naftaväljadest. 

Indoneesia sõjakurjategijatest presidente  ja teisi juhtivaid võimukandjaid ei ole võetud toimepandud kuritegude eest senini keegi vastutusele. Mais 2000 pandi endine diktaator Suharto küll ajutiselt koduaresti, kuid seda mitte massimõrvade organiseerimise, vaid korruptsioonisüüdistuste tõttu.(?!) Ja samas andis Soome president Martti Oiva Kalevi Ahtisaari omal ajal diktaator Suharto režiimi kõrgele ametnikule Soome Kõrge aumärgi. Viimane oli tasuks selle eest, et Indoneesia isevalitseja kaelas Soome puidutööstuskontsernidel Indoneesia vihmametsades majandada, sisuliselt neid hävitada.

Ka Acehi konfliktis mängivad olulist rolli USA naftakompaniid, eeskätt endine Mobil Oil, nüüdne ExxonMobil. Arvestades, et 1990. aastatel sai Mobil Oil peaaegu veerandi oma naftatoodangust Põhja-Acehi naftaleiukohast, pole kuigivõrd imekspandav, et naftakompanii toetab (toetas?) Acehis paiknevat Indoneesia sõjaväge rahaliselt ja varustusega. 

1970. aastate teisel poolel arreteeris ja tappis Indoneesia keskvõim achelasi massiliselt. (Arvatavalt 10-50 000 inimest). Aastatel 1989-1998 viidi Acehis läbi totaalne sõjaväeoperatsioon, mille nimeks oli Punane Võrk. See kujutas endast selget genotsiidi. Läbiviidavad karistusoperatsioonid sarnanesid väga Venemaa operatsioonidele Tshetsheenias - sõdurid piiravad küla sisse, panevad majad põlema ja tulistavad igaüht, kes liigub või täielikult ei allu. Mehed tapetakse ja naised vägistatakse, nii nagu see riikliku terrorismi puhul pea kõikjal maailmas toimub.

Vastukaaluks võimude vägivallatsemisele loodi 1989. aastal Aceh-Sumatra Rahvuslik Vabastusrinne. Mis seadis eesmärgiks Kogu Sumatra saare puhastamise Indoneesia keskvõimust. 1999 aastal  korraldatid Acheis massimiiting kus osales 2 miljonit inimest, enamik ahehi elanikest. Miitingulised nõusid iseseisvusreferendimit, kuid Indoneesia tollane president lubaski Acehile referendumit, ent ainult valikuks kahe arenguvõimaluse vahel – olemasoleva olukorra säilitamine või suurem autonoomia. Iseseisvumine oli välistatud. 

Allikas: Horisont nr 2, 2005.

Ja nüüd uuemast ajaloost

Mais 2003 alustas Indoneesia valitsus Acehis täieulatuslikku sõjategevust. Selleks ajaks oli  piirkonda saadetud täiendavalt vähemalt 30 000 jõustruktuuride esindajat,  nende seas 17 000 sõjaväelast. Samal ajal oli achede iseseisvusliikumisel alla 5000 võitleja, neist vaid alla pooled relvastatud. 

Piirkond oli kaunis rahutu (2003 aastast keelustati paariks aastaks ka välismaalaste viibimine acheis ning veel hiljemgi vajati piirkonda sõitmiseks eriluba), kuid 9 aastat tagasi sõlmisid Acehi vabadusliikumine (GAM) ja Indoneesia armee rahu ning peale seda on asjad kaunis kenasti siinkandis sujunud. Seda, et turistide horde siin ei käi kuigi sageli (ja kas nad oodatud ongi?) oli märgata küll.

Sõlmitud leping seab suuured piirangud Jakarta vägede liikumisele provintsis, achelased on saavutanud teatud autonoomia, kuid ma olen päris kindel, et nende vaba hing ei ole ka selle variandiga lõplikult rahul. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma hoian achelalastele pöialt, et nad Indoneesiast eralduda saaksid - võiksin vabalt sellele lahkele rahvale vabadusvõitlusele appi minna, vähemalt ma oskan laulda ja  lippudega vehkida ....

Islam Acehis

Šariaat ehk šaria on islamiseaduste süsteem, mis on kasvanud välja Koraanist, sunnast ja hadithist. Tihti nimetatakse seda ka "pühaks seaduseks". Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, tähendab enamat kui vaid palveid ja usku jumalasse; see määrab ka igapäevast elu, kogukonna asjaajamist, kuidas kogukonna liikmed oma elu elavad. Šariaat ei näe erinevust igapäevaelu ja usuelu vahel. Šarias peitub peamine vastuolu islami ja kristliku Euroopa vahel - Euroopas jõuti riigi ja religiooni lahutamiseni, traditsioonilises islamis seda pole. http://et.wikipedia.org/wiki/% C5% A0ariaat

Kui üldiselt on Šaria õiguse tõlgendamine isiklik küsimus, siis mitte siis kus kus on käibel on Dinas Shariat (inglise keeles: Shariat Authority), Selle kasutuselevõtt sõja järgsetel aastatel oli olnud siinse eliidi soov ja seda toetati ka Jakartast kuna arvati, et see on achelaste soov. Vabadusvõitlejad tegelikult ei soovinudki seda ja väidetavalt on enamus acheclasi sellise karmi süsteemi üle pigem õnnetud. 

Niipalju kui mina aru saan, siis islamism on poliitiline ideoloogia, mille kohaselt pole islam ainult religioon, vaid poliitiline süsteem. Islamistid leiavad, et õigussüsteem - Šaria õigus – peab olema ühiskonnakorralduse aluseks, et moslemid peavad pöörduma algse õpetuse poole. Ning nad arvavad, et lääne sõjaline-, poliitiline, kultuuriline ja sotsiaalne mõju islami maailmale töötab islami vastu.

Üksikutes piirkondades on siiski seadused vähem peale  surutud- näiteks Pulau Wehi saarel ja Banyakil. Küllap sellepärast, et turism toob siia liiga palju raha, et sellest ära öelda. 

Õigusrikkumised šariaadi õiguse rikkumise eest:  

• keelatud on abielurikkumine ja homoseksualism

• kõik moslemid (nii mehed kui naised) peavad kandma riideid mis on seotud moslemi õpetusega

• alkoholi valmistamine, müümine ja tarvitamine on keelatud

• õnnemängud ja mängurlus on keelatud
  
  
• halwhat (lähisuhe ja intiimne kontakt) mehe ja naise vahel kes pole abielus on lubamatu
• jõukad moslemid peavad Tasuma Zakat ' i (vaeste ülalpidamiseks) islami riigikassasse 

• Mitte-abielus olevad inimesele kui ta tabatakse abielu rikkumas võib mõista karistuseks kuni 100 piitsahoopi

• abielus olevale inimesele kui  ta tabatakse abielu rikkumas võidakse mõista karistuseks kividega surnuks loopimine.

info pärineb Lonely Planetist

Muidugi on mitmed õigusrikkumised sellised, et sõltuvad palju sharia-politsei tõlgendamisest, kuid on teada, et on Lääne-turiste kes on arreteeritud moslemi naistega suhtlemise pärast.  Selliste hoiatavate näidete positiivne mõju on samuti olemas: Kagu-Aasias nii tavaliseks saanud pakse rikkaid lääne mehi, kes kodumaal on suhetega hädas või lihtsalt sita iseloomuga ning kes üle kogu Aasia kohalike naiste lahkust kasutavad siinkandis kohe üldse ei  kohta.
 Ka õlle müümise eest võiks tehniliselt mõista 40 piitsahoopi. Õigusrikkumise karistused erinevate tegude eest varieerivad väikestest rahalistest karistustest ja kuni  4-aastastest karistustest suuremateni milest kõrgeim on surmanuhtlus.

Veel Loen vanast Horisondi artiklist, et:

„Atjeed on äärmiselt ühtehoidev ja julge rahvas. Vabadus on atjeede jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. Vastupidiselt paljudele teistele islamiusulistele ühiskondadele, on naistel atjeede seas kõrge ja austusväärne positsioon. Isegi pärandamine toimub lisaks meesliinile ka naisliinis. Vabaduse rõhutatud tähtsustamise, naiste austamise, osaliselt jätkuvalt kehtiva klannisüsteemi ja väga mägise elupaiga tõttu võib atjeesid mõnes mõttes võrrelda teise paljukannatanud rahva, tshetsheenidega”

Seda, et naised on siinkandis lugupeetud ja  austatud kohtasime igal sammul. Päris tihtis astus mõni islami-mütsiga onu ligi ja küsis kuhu tahame minna, juhatas teed või ütles, et nüüd on paras aeg laevale minna. Üks onu koguni viskas meid 5 km linna oma autoga ära, olles eelnevalt koju kihutanud ja kähku motoka auto vastu vahetanud, kuna me kolmekesi tema motokale mahtuda ei soovinud.

Võimas mošee suudab mahutada 30 000 inimest.

Sama mošee 2004 AASTA lõpus, pärast tsunamit.
Kujutate Ette KUI püha Saab üks mošee moslemitele olla
USA merejalaväe helikopter lendab üle Põhja-Sumatra.
 Photo by John Stanmeyer / National Geographic

Tsunami ajal oli mošee esimesele ja teisele korrusele peitu pugenud sadu inimesi.

Rätitädid paremal on ümberkehastunud eestlased. Isegi nii kostümeeritult oli natuke ebakindel moslemite pühapaika siseneda. Kas nad panevad pahaks?

Kõige suurem sahmimine on ikka peegli ümber. Naised jäävad naisteks igal pool, olgu näha pearätt või võltsjuuksed - ikka tasub sättimist.

Naised-kehtetud palvetavad taga pool, jah mehed on eespool.

 Lõpuks kaks olustikupilti ka:

Esimest korda Aasias nägin ma kedagi kilekinnastega toitu valmistamas! Suvalises tänavatoidu kohas
Valmib kanawrap. 

Naised läksid viimasel päeval hulluks ja ostsid oma lemmiklapsukestele kleite.

Nägemiseni Indoneesia!

Järjejutt jätkub Malaisiast

Karin lahkub Balile ja meie jätkame 23. märtsist Malaisias