Helesinise mere päev

Hommikul tegime hommikusööglauas juttu eelmisel õhtul jõudnud rattamatkajatest hollandlaste paari ja suure Šveitsi perega- kas nad ehk huvitatud snorgeldama minemisest. Sandy- meie hea kokk, rääkis eile, et paadiga väiksele saarele sõitmine ja kaugel merel snorgeldamine on 250 000 ruupiat. See on paarendi hind ja kui on 6 inimest, siis 300 000. Seega peaksime leidma endale kamraadid või kui ise tahame rannal katsetada, siis 300 m meie rannast paremale, enne Bara Beach resorti on ka ise rannalt ujudes võimalik kilpkonni näha...

Meie külalistemaja peremees Gav ütles aga, et rannal on surnud korallid ja siin ikka korralikku veemaailma pole võimalik näha. Pead olema kõva ujuja, et rannalt niikaugele jõuda, et ägedat mereelu näeks.Šveitsi noorpaar oli kohe hakkamas, ehkki ma vedasin mõttes kihla, et just nemad ei tule, märkimisväärse kõhuga (mais sünnitav) Corinne tundus küll selline ema, et jääb oma pisikese pooleteistaastase Matildaga külalistemajja ja hoopis isa Gillome võtab naise vanemad snorgeldama kaasa. Kuid kaasa tuli hoopis noorpaar ja umbes 65 tuuris vanaema.

Kapten viis meid Bira rannast 20 minutise paadisõidu kaugusel oleva pisikese Lihukani saare lähedale kus korallrifid umbes 10-30 m kaugusel rannast olid päris uhked.
Vesi vaheldus hele-helesinisest liivaga põhja kohal tume erksiniseni. Mina ei ole nii helesinise mere ääres kunagi olnud.

Snorgeldasime tunnikese kahes kohas saare lähedal. Kalu oli igasuguseid, mu lemmikuid musta-kollase-valgerkirjusid, täpilisi,  kollaseid, elektrisiniseid, läbipiaistvaid, lapikuid, kandilisi, suuri, pakse, mõned mõõkkalad, paar pirakat tumedat.

Hirmsasti tahtsime ikka kilpkonni näha. Kapten tuli meiega vette ning peab tunnistama, et ikka kohalikel on silma. Äkiste võttis ta mul käest, et ujume koos, ma näitan sulle midagi. Ja vat siis- mu ees veepõhjas (see oli üks sügav koht) ujus pirakas kilpkonn. Too liikus nii kiiresti, et me Kadriga ja Gillomega vaevu tal järgi püsisime. Ma pöörasin  esimesena tagasi, Kadri ja Gilliome  jälitasid kauem. 

Muidugi oli see avamerel korallide vahel suurepärase läbipaistvusega vees (keskmiselt 5- 10 m arvan masnorgeldamine super äge, ometigi oma üllatuseks ma ei tundnud ennast hästi paadist kaugele minnes. Soolane vesi kannab mõnusalt, aga vesi mis torusse läheb ajab mind siiski kergelt paanikasse ja selle torust väljakallutamise ulpimise pealt õppisin ma alles pealelõunal ära ning alles viimases snorgeldamise kohas taipasin maski vahetada ja oh imet- uus ei lasknud vett sisse. Snorgeldasime ilma päästevestideta ja võibolla oleks pidanud sellise endale küsima, siis oleks veevahetamine lihtsam ja oleks paadist palju kaugemale julgenud ujuda. Samas vahet pole- korallid olid üsna ühesugused ja kalad tegelikult ka. Borneo rannaga oli see erinevus, et peamiselt olime põhjast siiski 2-5 m kõrgusel ja sellest kauguses nii väga detailselt kalu ei uuri. Korallid olid siin siiski võimsamad ja suuri kalu oli ka rohkem. Alustasime madalamalt, nii 2 m kõrguselt kus sai põhja väga detailselt uurida, viimase satsi teispool Bira poolsaart (suurte laevade juures) olime juba 15 m põhjast, seal koralle ja pisikesi kalu enam väga ei näinud. Kadri leidis ühe suurte kalade leiukohta- avamere poole ja noor olid seal põhjas päris purakad.

Lihukani tillukesele saarele viis kapten meid oma perekonna juurde lõunale. Igaüks sai kaks grillitud kala riisi, tomati-tšilli salatit, kapsa-porgandi (kust nad seda küll võtavad) hautise moodi salatit. Imehea lõuna läks maksma 35000 ühikut näkku ehk umbes 2,5 €.

Saarel elab püsivalt 700 inimest ja neil on koguni oma kool ning mõistagi mošee, mille keskpäevast hüüdu me ka kuulsime.

Puude varjus pidasime väikse siesta, seni kuni kapteni pere meile lõunat valmistas

Väike Matilda mängis üks rannas

Snorgeldamise päev lõppes nelja paiku ja siis saime ka aru, mis päev läbipaistves vees snorgeldamist õrna valge nahaga teeb. Päiksekreem oli meil peal ja mul koguni snorgeldamise ajal pikkade varrukatega särk seljas, olid tagajalad vähipunased, samuti käelabad. (Lisatud hiljem: ja seda et mu käed on totaalselt põlenud ja nad paistetavad nii üles, et ma magada ei saa- me siin veel ei teadnud)

Õhtul jälle Sandy juurde Salasasse sööma, tegime ta kohale reklaami ja terve meie külalistemaja rahvas on kohal. Hollandlastest psühhiaatrite paar uitas päeval niisama ringi, nad ei taha end väga päikesel kõrvetada lasta- sest ülehomme lahkuvad nemadki ratastega Tana Toraja poole (üles mägedesse!) ja päevasel ajal siin päikese käes rattaga sõita on täielik põrgu. Ei kujuta ette kuidas nad mägedest üles lähevad.
Meil  möödunud suvel Haanjamaa mägedes olid tõesti rasked rattad  jne, ja mäest ligi 100 kilo üles lükkamine oli raske, kuid nemad sõidavad siin 6 kuu varustusega ja mäed on hoopis võimsamad. Enne Sulawesit sõitsid kuu aega ratastega Birmas! On ikka ägedaid inimesi, eks. Erik rääkis, et ratastega välismaalane on ikka selline ilmaime: „Hello mister“ hüüdeid ei pane nad enam tähele, aga see, et mööda sõitvad autod aeglustavad kiirust ja kõik karjuvad "foto-foto" et sageli saab tüütutest kõrvalsõitjatest lahti vaid nii, et peatad rattad ning jääd kohalikega koos nende pildile. Mõnikord hüppavad ka kõrvalmajadest, söögiputkadest või möödasõitvatest autodest inimesed välja ja toimub  suuremat sorti fotosessioon.  Ilma pidistava mobiiltelefonita indoneeslast on raske ette kujutada. Mina oma vanamoodsa walki-talkiga olen siin kindlasti imeloom.

Teisel päeval hakkasime uurima kuidas siit ära saab. Bira rannast saab ära Kijanigidega ainult hommikul  kell 6.00 ja kell 9.30.

Pärast seda on peremees Gavi sõnul võimalik ära saada ainult 45 minutit  pete-pete ´ga Bulukumbasse sõites  (ise tuleb endale suure tee äärest see hääletada) ja Bulukumba bussiterminalist tuleb leida Kijang mis sõidab taas Mallengkeri terminali Makassaris ning sealt siis end mõne taksoga linna sättida. Gavi sõnul sõidavad viimased Kijangid Makassari poole siiski 1-2 paiku päeval, nii et kui me selle tee valiksime, siis saaksime Biras olemise aega pikendada ehk 2 tundi.

 Šveitsi paar otsis endale kaaslasi, et rentida mitmepeale auto koos juhiga Makassari lennujaama, kuivõrd nende vanemad jätkavad Sulawesi puhkust ning sõidavad eraautoga siit otse Tana Torajasse.

Ahvatlev pakkumine jätab meid veel üheks täispäevaks Birale. Katrini jaoks tähendab see aga üksinda öö veetmist Makassaris Podak Sudah Indahis. Bira rannas wifit kuskil pole ja meie külalistemaja küsib 15 000 ruupiat netikasutuse eest ning kuna nad paistavad ise netistumisest vähe hoolivat ning läpaka väljatoomine, juhtmete sättimine oli kõik selline töö, et ma ei söanda täna neilt taas seda paluda. Katrinile edastasin ülitäpselt detailid hotelli kohta, ta jõuab sinna öösel kella 2 paiku. Kohtume temaga 12 tundi hiljem.

Tänane rannapäev sai leebem.
Hommikusöögi lauas kohtasime rattasõitjat Anouki, kes andis teada, et hommikuse jalutuskäigu ajal oli ta kohanud ameeriklasest bioloogi Jimmit (eiles restos saime tuttavaks) kes ütles et Bira ja Bara ranna vahel vees on tohutult  kilpkonni ja kalu. Kui meie kella 11 paiku sinna kohale jõdusime, siis kalu veel oli aga kilpkonni enam mitte. Vee nähtavus oli viletsam kui eilse saare juures ning elus koralle tõesti enam praktiliselt ei olnud.
Bara ranna (koosneb kahest rannaäärsest bangalokompleksist) külalistemaja terrassil tegime mõned laimimahlad ja proovisime uuesti kilpkonni näha- väidetavalt neid pidi ikka rannast 100m kaugusel olema. Laine oli juba kõrgem ja kaugemale ujumine väsitas, ilma lestadeta võtab see rohkem jõudu. Väidetavalt on suured lained siin ohtlikudki, nii et kui sai selgeks, et kilpkonni ei ole, siis kadus mul huvi lainetega võidelda. Endiselt tekitab torusse veetõmbamine mul kerge paanikatunne kui maad enam jalge all pole. Täitsa üllatus, et mul selliseid hirme on. Seekord läksin vette juba pikkade pükste ja särgiga sest kella 12-ne päike on täiesti hull.

Õhtul taas Salassasse kala sööma.
Uni tuleb vara, sest päike on meid ära küpsetanud ja homme ootab meid 5h sõitu Makassari ja sealt samapäeva ööbussiga 8h Rantepaosse. 13 tundi tagumikul mis on päikesest punaseks küpsenud.

Uudiseid erinevatest kehaosadest kuulete taas paari päeva pärast, sest Rantepaos arvatavasti on wifi.

Ainult loll jääb Makassari

No umbes sellise päevakokkuvõtte tegin 4 minuti jooksul peale Sunshine´i  külalistemajja saabumist.

Täiesti superkoht, superinimesed, supervaaade. Normaalne rand * 

Teekond siia võttis küll aega natsa üle 5+ 1 tundi, aga ma ei kahetse tundigi sest sõidust.

Taksojuht viis meid õigesse bussijaama ja nagu ikka - juba sisenendes hakkavad tõmmud mehed auto kõrval jooksma ja karjuma Bira-Bira. Kui sa jääd osavõtmatu näoga vaatama, siis karjuvad igaks juhuks mõnd teist nime ka. Ega palju valikuid ei olnud – esimeste Bira-Bira pakkujatega kaasa läksime. Mingit bussijaama piletimüüki ei toimunud. Otse bussijiuhi või Kijangi (suur Toyota linnamaastur) meestega tuleb kokkuleppele saada. Kõige kõvem kisaja pakkus esialgu hinnaks 500 ooo (pool miljonit!) kui me mokad töllakil vaatama jäime, siis tuli uus pakkumine- 60 ooo. See meile sobis. 

Aga tingimuseks see, et ootame, kuni auto rahvast täis- Kambodžas on sellise teenuse nimi shared taxi. Siin on see siiski organiseeritud äri, kijangi mehed peavad omama ekstra lubasid teatud piirkonda sõitmiseks ja töötavad nagu pisikesed mikrobussid, sest ka jaamast / ka Birast lahkumiseaeg on kõikidel kohalikel teada. 

Ivan, see kõige kõvem kisaja, kes tutvustas ühtlasi end meile kui vallalist meest, lisamärkusega, et me võiksime olla tema perekond - pakkus, et  tunni pärast ehk kell 9 peaks auto täis olema ja saame teele asuda. Kõik autojuhid ja ümbruskonnas muidu aega parajaks tegevad mehed tahtsid kõik meiega pilti teha- kõigil on mõistagi pildistavad telefonid, huvi auto täis saamise vastu kippus sootuks kaduma. Korra mõtlesime isegi, et kas tõesti peame ise tööle asuma: õige mitu taksot jõudis bussijaama nii, et kisajad-mehed näppisid samal ajal telefone ja tööd ei teinud keegi!

Printsess sitahunnikul

Kell 8.50 küsis Kadri kollase särgiga poisilt nõudliku häälega – "Do we go?" ning kollase särgiga Ilias asus rooli. Autos 4 reisijat. Teepealt korjasime peale veel 4.

Ilias oli macho mees, selle tõestuseks kääris ta varruka kohe üles ja näitas oma tatood. Mõistagi ei saa selline mees kannatlikult teiste autode taga sõita, vaid peab süstima nagu hull.

Aga ma teadsin, et seal peab olema ka õrnem pool! Ja 2 h hiljem see ilmneski: Ilias pani oma mp3st  ainult ülimalt romantilisi lugusid ning valis neid meie jaoks väga hoolega. 

macho mehe auto seestpoolt

Kaks söögipeatust ja 5h hiljem jõudsime linnakesse Bulukumba, kus kõik meie kaasreisijad lahkusid. Ilias hakkas nüüd hoopis nõudlikuma häälega küsima, kas me ikka tahame Birase sõita. Või tahame sõita Bira terminali? Kuna ta keeleoskus üldiselt piirdus sõnadega Okey, Bira-Bira, Makassar, you beautiful, we go  now ning  muude sedasorti sõnadega, siis me päris selgelt aru ei saanud, mis ta selle terminaliga mõtles. Miskitpidi oli siiski arusaadav, et õudsalt hea oleks, kui me selle linnakese keskpunktis siiski maha läheme. „Ooo, Bira 4“ ohkis vennike näidates nelja  sõrme. Jah, on küll veel 40 kilomeetrit, aga ju sa teadsid seda, kui sa meile bussijaamas „Bira-Bira“ karjusid.

Vahepeal kuumenes auto üle ja Ilias arvas, et tal tuleb tukk peale. Mis muud see tuk-tuk ja kahe käe padjaks näitamine ikka tähendas. Korra pidas vend isegi auto kinni ja lasi tooli alla ja arvas ikka, et tal on nüüd tukk-tukk. Me istusime tähtsa näoga edasi ja arvasime, et kui on tukk-tukk, no me siis ootame (uhke Toyota sai ülekuuenemise vastu niigi vett) kuni tukk üle läheb ja auto jahtub.

Kella kolme paiku lähenesime siiski Birale ja eemalt paistev hele-helesinine meri kumas kutsuvalt. Üsna vee ääres märkasime silti Sunshine Questhouse, mis oli ka LP lemmikvalik, palusime tal autol peatada. Otsin kokkulepitud 120 000 välja, kuid Ilias ajas huuled prunti ning näitas oma ülimat nördimust, et me ei ole ikka veel mõistnud, millise unega võideldes ta meid kohale tõi. Ühesõnaga vaatas Kadrile otsa ja nõudis temalt samapalju. Mis mõttes?!!

Bisnismän Ivan (kõige suurem kisaja) surus veel enne starti meie kätt ja kordas üle 60+60= 120 000.

Arusaadav - ta ju usaldas meid vaid indoneesia keelt oskava autojuhi kätesse ja temal on niisama suur võimalus tünga saada, kui meil – kas saime ikka numbritest ühtemoodi aru. Meie reiskaaslased maksid Bulukomba linnani enam-vähem 30-40 000 ruupiat, seega meie 60 näkku oli õiglane hind.

Jätsime Iliase 120 000 ruupiaga autosse mõtlema (või tukastama) ja haarasime kotid ning marssime külalistemaja sildi juurest mäkke.

Nina  (Indoneesia) ja Garethi (UK) külalistemaja on künka otsas, suure leso, terassi ning vaatega merele. Toad on  lihtsad ja kahe ühisvets/vannitoaga. Aga puhtad ja mõnusad. Just sellised öko chic tüüpi lihtsad puust toakesed. Vett saab väiksema raha eest refillida ja kõiges muus palutakse olla nii keskonnasäästlikud kui võimalik.
Põhimõtteliselt tormasime kohe merre.

Bira rand

See merekülastus väärib võibolla isegi eraldi pealkirja. Näiteks:

„Superstaar ja meri“
„Fotomodellid meres“
„Kaks blondi ja 8 meest meres“

 Olime eelnevalt Nini käest küsinud, et mismoodi rannas käituda, kas tohib randa bikiinidega minna ja kas lühikeste pükste kandmine linna peal on OK. Jaa, muidugi.

Low seasonil on omad miinused nagu Kadri tabavalt märkis, ja kõige põhilisemaks on see, et sa oled absoluutse tähelepanu keskpunktis. Juba meie randa jõudes ilmusid kuskilt sama varjualuse alla 3 nii 20- aastast poissi hiiglasliku fotoaparaadiga. Kui me end bikiinide väele võtsime, siis käis ilmselt ohe üle poiste huulte. 5 minutit hiljem oli 4 paljaste ülakehadega (väga ebaindoneesialik) jõmmi juba meie juures vees ja ujusid aina lähemale. Varsti ilmus ka riietes keskealine mees Singapurist, kes üritas kannatlikult meiega vees tutvust teha, siis üks paarike autokummiga ning lõpuks veel 4 meest. Kohutavalt rahvarohke.

Oli selge, et päevitada ei ole siin kindlasti võimalik. Passisime läbipaistvas meres ja korraks jooksin veel rannale, et näkku päiksekreemi panna, selleks ajaks olid meie tooli juurde sättinud end 4-5 indoneesia noort tüdrukut, kes haarasid häbenemata kõik oma mobiiltelefonid ja tegid ülima õhinaga pilte – mõned koos minuga, mõned lihtsalt minust või mu kehaosadest. Üsna jube kogemus. Põgenesin merre tagasi.

Kadri ütles, et kui me 4 päeva pärast Tana Toraja hõimude küladesse jõuame, siis tal pole mingit häbitunnet neid pildistada, sest ta teeb seda lihtsalt kordi delikaatsemalt kui need tüübid.

Kui sõrmed juba täitsa krimpsu tõmbasid, pidime veest välja tulema. Fotosessioon jätkus nüüd teisel viisil: üks edev  tüüp lasi end rannas poseerides  pildistada. Kivi otsas, oksaga liivale kirjutamas, lainevahust rannale jooksmas, joogapoosis mediteerimas jne. Kahtlemata oli oma roll ka sellel, et kogu seda showd vaatasime ka meie.

Showmees

Õhtusöögiks leidsime mõnusa restorani Salassa, kus oli superkokk Sandy. Uksel on kiri: "We make food with love, so please be patient". Nii ongi, sest need maitsed ja maitseained, mida Sandi kalaroale kokku sätib, erinevad kõvasti klassikalisest tšilli-soja kastmesegust.

 ::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

*- Paradiisiranna muljet rikub ainult prahikogus rannal. Kindlasti pole kohalikud ega rannakülalised suuremad puhtusepidajad, aga küllap toob ka meri prahi rannale. Üldse ei olnud üllatav kui snogeldades nägid kaugel vees huvitavat erksavärvilist kala, mis lähemale ujudes ostus küpsisepakiks. Eemalt paistvad meduusid olid tegelikult läbipaistvad kilekotid ja idarannas laevade juures sain boonuseks ka tavoti juustesse. Rand on siiski veel imeline, kuid prügiga ei oska nad küll midagi peale hakata. Sealsamas Lihukani saarekesel oli lihtsalt rannaliiva sisse tehtud lohk ning see lehe-laua ja plastmassprügi täis topitud. Miski seda  prügilohku ei katnud, nii et suurem tuulehoog keerutab lihtsalt sealt plastpudelid vette....

Väga kurb vaatepilt.