3D

3D

15 aprill, 2014

Hoitud ja armastatud


Meie viimased päevad Cheratingis võib lihtsalt kokku võtta- tundsime hoituna ja armastatuna.
Lihtsalt laisklesime, ei teinud plaane ning lasime end voolul kanda. Ja kõik Cheratingi inimesed hiinasest poemüüjast kuni bussipileteid müüva onuni tundusid nii toredad.

Miski Tiiu sõber ja tema töökaaslane alati viisakalt meid kohates ütlesid, et noh näeme siis õhtul või astuge läbi ja me jumala tõsimeeli läksimegi igal õhtul läbi (eestlased ju). Mis tähendas, et küll sattusime õhtust sööma, küll kinno, küll kilpkonna vaatlusele. Igaks õhtuks oli tegevust...
Eks see mulle vähe ebatavaline tundus, et kohalikud (vaesed?) malaislased tegid rikastele eurooplastele välja, aga mine tea - võib-olla oli hoopis vastupidi....
Meie siin pöörame elamisele- suuremat tähelepanu ja saame hakkama ka uhke autota, nemad jällegi elavad kasvõi kuudis, aga sõidavad sihukeste autodega mille markegi ma ei tea...

Vaat ega neid malaislasi tunne ka nii hästi. Vaesed nad igatahes pole, eriti suur on kontrast Indoneesiast naastes. Näiteks on suur erinevus muu Aasiaga see, et vaevalt kohtab siin motomehi. Kes ikka autojuhtimise ealine on, see katsub endale varem või hiljem kobeda (tavaliselt väga kobeda) auto osta. Maanteedel motokaid vist ei näinudki. Muu Aasia sõitab ikka peamiselt motokatega. Vaat, jalgrattad- need on jah viimase 10 a jooksul kaduma hakanud, nende seljas võib Aasias ainult turiste näha ja rikšamehi. Kohalik äss sõitab motokaga.

Üks eriti peen automark. Mercedes Brabus? Selliseid oli külas mitu.


Kui  emme on tööl, siis lapsed leiavad aega mängimiseks ema riideäri kõrval. Täitsa omaette. Tundide kaupa.
Enamasti alla 7-8. aastasad tüdrukud Indoneesias pearätti ei kandnud ,  kuid usklikemates piirkondades (Achehis Sumatral või siin Malaisia idarannikul on juba 4-5 aastastel rätid peas.

Aasia kino on nagu külmkapp. Peale kahte tundi tundub pigem jääkambrina. Soojad sokid võtsime kaasa ja oma külalistemajast flanelltekid ka. Meie kohalik sõber pidi end puruks naerma, et me sellise etevalmistusega kinno tulime. Naised Põhjamaalt.

Bussipeatuses  Katrinit  ära saatmas. Pildilt puudub Jas, Buun ja veel mingid tüübid.


Kõige suurem elamus oli mul kilpkonna vaatlusest. Tundub, et Malaisa idarannikul rohkem selliseid kilpkonna munemise randu väga (või isegi üldse) polegi. Konkreetselt see rand on ka riikliku projekti raames ööseti suletud.  Mistõttu selline asi tänapäevases turismistunud maailmas, kus igaüks tahab randa midagi ehitada ja seal ööpäev läbi trallida, üldse võimalik on.

 Kuna Tiiu on selle nii kenasti 2 aastat tagasi oma blogisse pika loo kirja pannud, siis ma ei hakka enam pikka uurimistööd tegema vaid postitan siia Tiiu lõbusa jutukese

Aga pildid panen enda omad


Neid jälgi nähes mõtlesin: " Huvitav, inimesi nad randa ei luba, aga traktorid võivad siin sõita?"
Tegelikult on tegemist randa munele tulnud kilponna jäljega. Üks rada näitab et tuli randa, teine et on ära läinud. 

Siin kaevab kilpkonn oma tagumiste jalgadega auku munade jaoks. Kogu vaatlus toimub muidu pimedas, sest kilpkonna ei tohi valgusega eksitada (silmadesse valgust näidata ei tohi), aga kui tema tagumiku alla mõneks ajaks taskulamp panna, siis ta sellest aru ei saa.

Kui kilpkonn oli oma asjatoimetused lõpetanud ja augu kinni ajas,
 siis me korraks ikkagi panime ühe taskulambi põlema, et näha kui suur ta siis ikkagi on.
Natuke oli ebamugav, et me osaleme tema nii intiimses toimingus, aga samas on nad vist natuke kurdid või hoops ükskõiksed või koguni  inimestega harjunud, et neid inimesed üldse munemise ajal ei häiri. Küll aga valgus.
Ja sel hetkel kui kilpkonn otsib omale munemiseks sobivat kohta, siis ka ei lasta inimesi sinna lähedusse sahmima. Ootame eemal ja kui liiv lendama hakkab kutsutakse meid ligi.


Järgnes projekt: laseme lapsed vabaks

30 väikest eile koorunud kilpkonna poega udjasid ookeani poole ja loodetavasi tulevad siia randa 30-40 aasta pärast tagasi. Põhimõtteliselt on isegi võimalik, et me kohtume veel korra :-)

"Vaata, mis sellel viga on?! Ta ei liiguta ju!"



TIIU JUTT: " Tuuri võtsin läbi Hafizi. Maksab see 50 ringitit (12 euri nagu Kärdla-Tallinna bussipilet) ja kestab koos sõiduga ligi 3 tundi (natuke vähem kui Tallinna-ots). Natuke kallivõitu, aga sinna konnaranda omal initsiatiivil väga ei pääse.

Nimelt on see rannariba - Mak Nik'i laht - öösel suletud, sest muidu tuleks kohalikud ja korjaks munad ja müüks need maha. Kilpkonnamunad olevat kolm korda kallimad kui kana omad ja sisaldavat 20 korda rohkem kolesterooli. Faktid kontrollimata nagu mul viimasel ajal kombeks. Kõigepealt peab tuurijuht Paksu kõne nagu kolhoosiesimees tööviljaka kvartali lõpus. See kubiseb numbritest. Mu mälu järgi: eelmisel aastal tuli munema 1526 kilpkonna, sel aastal on käinud üle 200 ja rekordõhtul 25 korraga jne jne. Need tulemused annavad Malaisias siiski vaid teise koha. Jutt on siis rohekilpkonnast (green turtle), kes on väidetavalt suuruselt teine maailmas. Pikkust on tal umbes meetri jagu. Inimesi kilpkonnad ei pelga, küll aga valgust. Seepärast võivad nad ägedama äikese ajal merre tagasi minna ja järgmisel päeval uuesti üritada. Seepärast ei tohi kilpkonnast ka eestpoolt välguga pilti teha.
Maabunud konn kaevab kõigepealt umbes 40 minutit esimeste loibadega suure augu endale. Muide, kohavalik ei ole juhuslik: varjulisese paiga munadest kooruvad isased, päikese käes küpsevad aga emased. Kui tulevane ema hakkab tagumistega väikest munadeauku kaevama, lubatakse turistid randa.


EDASI LOE LÕBUSAT PINGPONGI SHOW LUGU  SIIT >>>



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar