Piletid ostetud!

“Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn’t do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover!”                                                                                  Mark Twain

Ma tõstan nüüd taas selle ühes viimases märtsikuises postituses oleva Twaini mõttetera siia üles, sest reisini on mitu kuud aega ja mõtted on vaja erksad hoida :-)

Juhhhuuuuuu!
P.S Sellest Coelhost ma tuhkagi ei pea, aga see Twaini mõte jumala õige, eks?

Selleks korraks kõik

Hyderabadi tuk-tukid Charmitsari piirkonnas

Paraku mu India postitused  eelmise sissekandega ka lõppesid, sest aeg ei võimaldanud rohkem teha ega näha.

Ühel Bangalore väiksesel tänavakesel peeti ühe vanaproua matuseid

Pärast kohtasime sedasama matuserongi tänaval

Külastatud kolmest linnas- Dehli, Bangalore ja Hyderabad jättis viimane kõige jubedama mulje. Kahtlemata läheb mu top koledamate linnade hulgas esikohale. Siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis ülejäänud linnad.

Kui isegi LP pole selle linna kohta muud vaatamisväärsust pakkuda kui Islami linnaosas olevat miskid vanad väravad ja moslemite tempel. Sinna tegime kahe kolleegiga tuk-tuki tripi ja võib öelda, et kopsud said paari tunniga ikka korralikult musta  tossu täis hingatud... Selline tunne, et hoolimata mu nüüd juba päevi kestnud nohust ei ole ma suutnud ninast seda tahma välja nuusata.
Päikest või selget sinist taevast ei näinud 10 päeva jooksul kordagi. Jah,  päikseline ilm oli, aga sellist päikest taevas, nagu oled harjunud - ei näe. Miski kollane udus olev kuma.

Charmitsari kõrval asuv kõige tuntum turutänav- Laad Bazaar- Huderabady moslemi linnaosas

Kohutavalt tossused linnad. Dehlis  saime väga vähe õues käia- ei ole päris õiglane seda linna hinnata. Bangalores olime kauem ja seda peetakse kiirelt arenenud roheliseks ärlinnaks- suuruselt teiseks. Ja kuna seal Dehliga võrreldes vähem kuritegevust ja rohkem karjäärivõimalusi- siis pidada see suht popp kohalike edasipüüdlike hulgas. Hyderabad oli õudus.

Igatahes selge on see, et oma järgmisel India reisil hoian ma suurlinnadest nii kaugele kui võimalik.
Kes tahab minuga Indiasse tulla, võtku ühendust- olen maad kuulanud ning tean nüüd päris hästi kuhu minna.

Namaste!

Rip off day

Laupäevaks tellisime hotelli auto kella 7:00 Mysore sõiduks. Tegemist on kohaga, mille kohta LP ütleb, et kui sa pole seal käinud, siis sa pole Lõuna-Indiat näinud. No ma ei tea...

Mul süda küll natuke valutas kui me hotellis auto tellisime ,sest receptioni mees arvutas hindu (sinna-tagasi ca 350 km) ja minu meelest arvutas ta km hinda päris uhke kursiga + autojuhi tasu 1000+ veel mingid kulud+ taxid. Ja kokku ütles et see on 15400 umbes, et kas paneb 8000 ühele toale ja 8000 teisele? Jõudsin ainult mõelda kas tõesti maksan üle 100 €, et sõita autojuhiga  mingeid templeid vaatama. Not my style exactly...

Varahommikune linnast väljasõit toimuski ummikutes, aga tagasisõiduga võrreldes oli see köömes. Autojuht küsis kas me hommikust ei taha kuskil poole tee peal süüa. Või vähemalt kohvi? Viimase vastu ei olnud midagi ja tunnike peale linnast väljajõudmist tegime peatuse korralikus söögikohas.
Tellisime kaks 30 ruupiast kohvi ja kui teenindaja tüdruk mulle 135 arve tõi, siis ega ma pikalt ei mõelnudki - maksin ära. Mis see siis nüüd oli. Kas see pudelivesi mis kärmelt  lauale toodi  ja mida me ei kasutanud oli hinna sees? Või hoopis autojuhi masala hommikusöök?

Ei noh, pole  hullu -sada ruupiat siia-sinna, ikkagi India värk.

Järgmine  peatus- Sultan Tipu suveresidents . Indialaste jaoks mitte nii püha, aga moslemeid oli küll seda külastamas. Vanad lae ja seinamaalingud, uhked puunikerdused,  mõned sultani poegade pildid ja püssid ning  natuke mööblit.

Indias ei tohi templites ja vaatamisväärsustes sees pildistada, pildid siin googlist pärit.

 Umbes 11.00 paiku jõudsime esimeste Mysore templiteni. Kaks väga püha templit olid meie esimeseks eesmärgiks. Täpselt aru ei saanudki,  aga hästi kõrgel mäe otsas, hästi pühad. Turiste sinna ilmselt kuigi sageli ei satu, sest kõik kihutavad ju palee poole. Ülle, kes poolteist aastat tagasi mingite ameeriklastega paleed vaatama toodi, siia ei jõudnudki. Ju läheb see aeg väljakatel ikka shoppamise peale ära.
Piletikassa näitas kahte numbrit 30 ja 100. Arvata võib, et 100 välismaalane. Hoidsin oma 100 ruupialist higises peos, aga onu andis 70 tagasi. Juhheii!! Ülle minu järgi tulles küsis mis vahe neil on, onu selletas,  et 100 eest saab kiiremini templisse.
Kingad jalast ja templi ette - seal  justkui mingid tõkkepuud ees, no järgnen rahvamassile ja surun end nende taha. (Tuleb läbida sik-sakiliselt sellised nö koridorid) juba esimese 20 sammuga meenub mulle see silt mis enne koridori asumist oli „Way to free entrance „ .....Okei. Olen siis oma kolmekülmese piletiga nende kohalike järjekorras kes on nõus kaua seisma, et tasuta oma jumala juurde minna. Mis siis ikka - ehk on see karmale hea, mõtlen. Seisan ja higistan. Nii umbes tunnikese. Ü oli ümber keeranud ja läks „kiirelt rajalt“- sai ju selleks pilet ostetud. No vat ei tea mis selle 100 eest veel saab- pannakse rula alla ja vuhh üles jumala juurde?

Seisin kohalikega tihedas reas päris kaua- peab tunnistama,et tore on see end vanemad mehed mu ees ja taga ei käppinud mind, samuti mitte keegi „kõrvalt radadelt“. Ka päris hirmsat jõllitamist ei olnud, fotoaparaate-mobiile  sellel seltskonnal  polnudki ilmselt. 

Üleval ei olnud midagi. 

Kuju ja munk kes andis õnnistust (ja viimase eest tuli talle raha anda).

Kohe kõrvalasuv tempel ei olnud nii popp, kuid sealsed pühamehed tahtsid mulle punast püha nööri ümber randme siduda ja 20 ruupia eest see neil õnnestuski.

Järgmisena autosse ja siis meie oma autojuhi sõnul kohalikku tehasesse. Hommikul autos onu uuris kas meil ostumõtteid on  ja andis teada,  et ega Bangalori kaup  see ei tulegi mujalt kui Mysorist ja on suur õnn, et me just sinnapoole teel oleme, nii saame kohe otse soodsalt  kaupa teha.

Ja hopsti, olimegi kohe ühe põllupeal seisva turistilõksu ees. Ukselt ootas kohe 4-5 vennikest, kes tormasid ligi oma tehasekaupa näitama ja viisid meid isegi taha ruumi kuhu oli toodud kangasteljed millele tõmmatud suti punast niiti. Poiss seletas, et siin nad just toodavadki oma siidisarisid ja puht juhuslikult  on töötaja oma tööpostilt lahkunud. Püüdsin irooniline olla, et vaevalt küll need 3 naist nüüd siin seda kauplust jõuavad varustada.  Jaa-jaa-neil on 150 töölist kuskil eemal.  150?!
1,5 miljonit äkki Bangladeshis ja teist samapalju Kašmiiris, tahtsid sa öelda?

Väga soodne tehase pood.. Valges livrees onu on meie autojuht

Jätkasime sõitu Mysori poole. Ja pidime veel paarist eriti soodsast tehasepoest läbi käima. Kõik olid samasugused ja ühes ma siis jäin ühe kireva kanga juurde passima ja otsin lõpuks 1995 ruupia  eest 9 m (sari jaoks justniipalju kangast kulub) riiet ära. Lõigun väiksemateks tükkideks, kingin ära.

Rip of day naelaks kujunes siiski ühte jubedasse turistirestorani sattumine. Ei ole kedagi süüdistada kui iseennast: autojuhionu küsis kuidas meile kala maitseb ja ta teab ühte head kohta teel. No ikka maitseb, eks.

Juba parklasse sisse keerates saime valgetes livreedes juhtide  ja uhkete autode järgi aru, et see on siis ohvritallede koht, kuhu meid kõiki toodud on. Ja siinkohal pean ma eelnimetatuks kõiki neid 60+ vanuses ameeriklasi ja britte kes seda kõike päris Indiaks pidasid.

Bufeelaud oli 540 ruupiat (mingi 8-9 euri) ja kurta ei saanud, joogid tuli juurde osta ja hoppadi!!! arvel kajastus ka autojuhi söök, kes vahvasti meiega koos sisenes ja kenasti meie kõrvallauas istus. Põhimõtteliselt mul ei ole midagi rikka eestlasena ( :-) vaest India meest toita, aga mulle meeldiks kui mulle seda eelnevalt näiteks öeldakse.
Igatahes läksid need toidud koos jookidega mida tuli juurde osta meile üle 2600 (31€) maksma. 

Ja see Mysori palee, mille pärast sai siia tuldud oli veel ees.

Mysor on väidetvalt Lõuna-India pärl- ehk kui sa seda pole näinud, siis väidetavalt pole sa lõunaosariikide uhkust ja ilu üldse näinud. Nad ise on muidugi oma suurejoonelise sultanipalee üle kole uhked.

Välismaalasele läheb selle ilu nägemine 400 ruupiat maksma. Kingad jälle jalast ja paleesse.

Vahemärkus: India on hull turvameeste paradiis. Iga hotelli, suure kaubanduskeskuse, lennujaama ja suurema palee ees on turvavärav ja kõikpeavad kotid lindile panema ja ise turvaväravast läbi astuma.
Turvamehed muidugi  nägid Ülle käes olevat kaamerat ja hakkasid kaagutama, et nii ikka sisse ei saa. Minu kaamerat nad ei näinud, aga kuna me oleme koos, siis oli asi selge- siin on kaks kaameratega tola ja nendega tuleb tegeleda. 
Saadeti meid kuhugi järjekorra lõppu tagasi, aga no mingit isu ei olnud jälle palee ette väravatesse kõmpida. Selleks ajaks oli minu tõusev nohu ja külmetushaigus juba sedavõrd pea paksuks ajanud, et ma istusin alistunult turvabossi kõrvale ja ütlesin et mina jään siis siia istuma ja kõik. Ilmselt see polnud onu jaoks kõike vahvam perspektiiv ja ta püüdis mult välja pressida, et KUI ta meid palesse lakseks kas me siis tõotame, et me kindlasti ei pildista. Mis sa nüüd kulla onu, me oleme Mysoris korduvalt käinud (vale, minu puhul)- no mida on meil siin pildistada? Onu laskis kindla ausõna peale meid sisse.

Palee oli uhke. Nagu palee.

Sõbrad hoiavad alati üksteisel õlgade ümbert kinni

Siiski pea oli juba nohust  kuupmeetri suurune ja laste klassiekskursioonid, nendele vaheltrügimine oli katsumus oma ette, nii et erilist naudingut ma ei tundnudki sest paleest. Kahtlemata,nii territooriumi kui majasisese jõukuse ja suurejoonelisuse mõttes oli selge-  Lõuna-India rikkused on olnud  viimased 100 aastat siin. Uhke loss on olnud kunagi kuninga eluase (sain aru et 14 sajandist?) ja väidetavalt on palee kohalike seas nii popp, et  lööb oma külastuste arvult isegi Taj Mahali üle.
Igal aastal sügisel toimub siin 10-päevane festival- Mysore Dasala . Aga igal õhtul (ka praegu) 19:00-19:45 saab vaadata tulede vaatemängu, mis lossil või selleümbruses vilgub-välgub.

Palees oli mitu templit, kust kõik klassiekskursioonid läbi tuhisesid. Koos meiega muidugi. Ja ühest kohast, plaanisin hoopis tagumise ukse kaudu siseneda ja taguripidi eest välja tulla. Ei õnnestunud. Indialased tunduvad olema otse vastupidised trügijatele hiinlastele: nad on kannatlkult reas ja mööda trügimine või muuseumis vales suunas liikumine tekitab neis segadust. No varsti oligi miski asjapulk kohal ja suunas meid „õigele teele“ ehk ikka selles väljapääsu suunas kust me just tulime. Proovisin peasissepääsust vee uuesti sisenenda, aga kohalik uksevalvur, kes indialastelt mitte midagi ei küsinud, küsis minult pileti ettenäitamist ja vaadanud mu piletit ütles, et siin on hoopis teine pilet- olgu ma nii kena ja maksku talle 280 ruupiat. Natuke alatu ei ole sa mees või?

Klõpsisin õues mõned pildid ning flöödimängijatest, lehvikupakkujatest, tilisevatest konnadest, plõksuvatest karpidest mööda jõudsime viimaks väsinuna oma autoni.

Kaunis päev lõppes parklast väljasõiduga - 30 ruupiat.

Ärge saage valesi aru, ma ei ole kitsi eestlane ja mul pole midagi selle vastu, et toita tervet maailma.  Aga kaunis rip-of-day-õpetas, et ära iial-iial-iial telli autojuhti 4-tärni hotelli fuajeest, sest sa võid saada valges livrees tüübi, kes on otsekui roheline foori signaal kõikidele kaupmeestele- siin on raha.

Kui saad, siis ära telli üldse mingit autojuhti. Backbäkker ikkagi sõidab bussiga. Katrin, peame ikka minema siin rongiga sõitma (olin selle idee maha matnud)- muidu siit küll mingit elamust ei saa. Lennujaamad ja peened hotellid on niiiiii igavad. 

Loll välismaalt

Kuna oma pilte ei ole veel tekkinud, siis kasutan võõraid muljeid Indiast.

 Karl P jõuab Indiasse.



Karl P külastab India vetsu.

 Karl P kohtub India baabadega

Kõik kolm klippi on sarja An Idiot Abroad esimese hooaja teisest osast. Paljud klipid on youtubes saadaval.

Teen ühe kiire India sutsaka

Võib-olla on isegi aega mõni pilt üles panna, kirjutamist ei julge lubada. Aga alustame siis ikka vahvatest lennuvideotest.








KOHUSTUSLIK:
Õigesse meeleollu aitab viia Nõukogudel liidu laste lemmiklugu 80-ndate kultusfilmist Disco Dancer (Танцор диско) -Jimmy Aadža (film ise muide youtubes saadaval).





P.S Igaks juhuks uurisin ka järele, mis juhtub kui lennu ajal ust avada. Väike adrenaliin ikka igasse päeva :-).

Ciao kakao!

Lõpulugu

Head aega armas Sulawesi.
Sulle lehvitavad kolm kaunist daami (K+K+K)  ja jäävad Sind igatsema

Kus me siis täpselt käisime?

Indoneesia on nii kohutavalt suur riik, et lausa patuasi on rääkida Indoneesiast käimisest kui oled külastanud täpselt 0,011 % sellest riigist. Ehk siis kahte saart 17508-st. Ja täpsust taga ajades on  kohustus mainida,  et nägime ju vaid tükikest Sulaweist ja Lombokist. Wikipedia annab teada, et Indoneesias elab 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal. Muslemite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Eurooplastest on Hollandlased olnud Indoneesias kõige kõvemad kolonialistid, kuid nende mõjusid pole peale arhitektuuri kuigi silmatorkavalt tänaseks nähtavale jäänud.
Suur riik, ehkki maakaardil näeb ülejäänud Aasiaga võrreldes suhteliselt tagasihoidlik välja.

No mis kõik kripeldama jääb: Võrratu Kalimantan oma vihmametsade ja eriliste hõimudega. Sumba saar oma haruldase Austraalia-Melaneesia  kultuuri- ja looduskooslusega. Sumatra oma lõputult võimsa looduse, mägede ning kultuuriga. Jaava ja sealsed ägedad vulkaanid. Bali oma hinduistliku kultuuriga.  Veel turistide poolt avastamata Flores ning  ülejäänud Nusa Tenggera. Ja siis kripeldab hinge peal ikkagi Paapua Uus-Guinea ja metsikud Maluku saared. Niipalju siis sellest mida me ei näinud.
Oleks olnud aega rohkem, oleks saanud Sulawesi lõuna piirkonnas süveneda veel sellesse teemasse kuidas neil lisaks nais - ja meessoo lähevad veel arvesse bissud, calabaid ja calalaid (inimesed kelles mõlemad sugupooled on võrdselt esindatud; mehed kes elavad oma igapäevaelu nagu naised ja naised kes elavad nagu mehed- kuid ei pea ennast üheks ega teiseks). Sellised põnevaid tähelepanekuid saaks teha kui oleks rohkem aega kuskil pikemalt olemiseks ja kohalikega suhtlemiseks.

Sulawesi oma imeliku tindipleki või kaheksajalgse kuju poolest on üks indoneesia suuremaid saari. Maailmas koguni 11 kohal. Saarel elab umbes 16 miljonit elanikku aga suuri linnu on ainult 8. Kesk- Sulawesi on päris mägine ja seda saime tunda ka oma 16 tunnisel bussisõidul Toraajast põhja poole. 

Ametlikult on Sulawesil suurim religioonirühm moslemid, kuid tee mis tahad, mina seda ametlikku statistikat ei suuda uskuda! Lõuna- Sulawesilastele tutvustati islamit 17. sajandil ja põhjas pea kaks sajandit hiljem, see on suhteliselt hiljuti- võib öelda, et umbes samal ajal kui Eesti maarahvas sai lähemalt tuttavaks kristliku piibliga. No ja vaata meid- no mis usklikud me oleme! 

Kindlasti on tõsist islamit lõunas mõnevõrra rohkem, samuti pidi seda tunda olema Indoneesia suurlinnades, eriti vaeste linnaosades kus Koraani reegleid koguni ülima põhjalikkusega  järgitakse. Üldiselt aga peetakse sunniidi moslemeid oma usuga Sulawesil pigem liberaalseteks, kaasaaegseteks.

Sulawesi moslemid on leidnud võimaluse kombineerida islami pühendumist kohalike tavadega mis on segu esivanemate kommetest ja - vaimudest või koguni mere- või riisivaimudest sajandeid tagasi. Neid kombinatsioone võib reaalsuses näha alates paatide õnnistamisest esoteeriliste transvestiitlike bissu preestrite poolt kuni maagilise neljapäevaõhtu tähistamisega, muudest nõiduslikest tavadest kuni teenete palumiseni kuulsate islami isikute või esiisade haudade ääres.

Selle postituse kõikide piltide allkirjaks võib panna: imelisi inimesi (tegelasi) indoneesiast.

Kui veel  oma usuteemalistest kahtlustest rääkida, siis  selgus et indoneeslastel on kohustus enda religioosne identiteet „valida“ ID-kaardi jaoks ja nendeks pakutakse välja vaid ametlikud usundid: moslem, budism, hinduism, protestantism, katoliiklus, konfutsianism.
Väidetavalt on võimalus ka usulahter ankeedil  tühjaks jätta, kuid kes ei taha, et teda miskitpidi kahtlaseks peetakse, diskrimineeritakse  ning  kes vähegi valitsuse juures karjääri tahab teha, valib oma usuks moslemiusu. Nii rääkis meile paar aastat Jaaval elanud Šveitsi perekond, ka internet annab sellele väitele omapoolse kinnituse. 

Toraajalased ei hakkagi teesklema, et neil moslemiusuga midagi pistmist on. Ametlikud on nad kristlased, kuid see on ka neil vist  ka rohkem ID-kaardile märkimiseks, nende igapäevaelu paljastab pigem iidsed animistlikud tavad. 
Protestantlikke kirikuid on küll külades näha, kuid nad olid üsna pisikesed ja justkui täielikud võõrkehad.
Kogu Sulawesil (va toraajas) on pigem näha, et islam on tulenud et jääda ning annetused rikastelt araabia „vendadelt“ on teinud võimalikuks peaaegu igasse külakesse mošee ehituse.  Ja ikka tõeliselt võimsaid, et mitte öelda üüratuid uusi mošeesid on Sulawesile kerkimas. Paistab, et Islam soovib oma elujõudu seal kindlustada.

Suitsetamine, joomine pole sulawesilaste jaoks midagi keelatut. Palvetama kiirustas 5 korda päevas kestva kutse peale pigem vähem kui rohkem ümbruskonnas viibinud kohalikke. Et mitte öelda - peale Lombokil matkal kaasas olnud liibüamehe ei ilmutanud keegi meile nähtavalt erilist palvesoovi, ka mitte meie giid, keda liibüamees hirmsasti vulkaani otsas loojangule eelnevale palvele  kaasa  kutsus. Siiski on spetsiaalsed palveruumid igas külas rääkimata lennujaamadest, aga  ka näiteks väiksel saartevahel sõitval  praamil.
Turistide hordid pole veel Sulawesit lõplikult avastanud ja seda võib märgata kõige selgemalt laste pealt- kelle hõiked  „Hello Mister" (olenemata su soost) saadavad sind kõikjal Sulawesil, samuti ei häbene inimesed sind jõllitada, katsuda, pildistada  või muul kombel vahtida. Valge nahaga turist on ikka veel suhteliselt imeasi. Kõige paremini saab erinevusest aru Lombokile naastes, kus tunned end taas „tavalise inimesena".

Toraajalsed Kesk- Sulawesil eristuvad oma haruldaste kultuuritraditsioonide austamisega kõvasti ülejäänud Sulawesist, kuid olen päris kindel, et animistlikud tavad (muide, šamaanidki elavad Sulawesil) on au sees mujalgi ning Sulawesil olemise ajaks kujunes minu kõige suuremaks huviks religiooni ja ülimalt vana ja erilise esiisade  kulutuuri sulam. Mõtlen sellele siiamaani imetlusega....
Usk on ikka väga võimas asi ning on lausa kujutlematu kuidas ja kui palju see inimesi mõjutab. Ka Islam paelub mind aina rohkem.

Imelisi inimesi sulawesilt:

Lombok kuulub Indoneesia Nusa Tenggara saarestikku, mida eesti keeli tuntakse ka Väikeste Sunda saarte nime all. Wikipedia annab teada, et Väikesed Sunda saared koosnevad kahest geoloogiliselt erinevast saarerühmast. Põhjapoolne rühm, mis hulgas on Bali, Lomboki, Sumbawa, Floresi ja Wetari saar, on vulkaanilise päritoluga. Paljud nendel olevatest vulkaanidest, näiteks Rinjani mägi, on endiselt aktiivsed. Lõunapoolne saarterühm on mittevulkaaniline. Arvatakse, et see on 1–15 miljonit aastat vana.

Lombok on üks pisike umbes kahe Saaremaa suurune mägine saar kus elab ligikaudu 3 miljonit inimest. (Meie jutud Eestist kus elab 1,3 miljonit inimest ajasid lomboklased enamasti  naeru kihistama.) Siinsed elanikud on end samuti määratlenud eelkõige moslemitena, kuid oma panuse selle leebesse vormi on kahtlemata andnud ka turistide suurenev vool... ning millegipärast olen kindel, et siingi hoitakse vanu animistlike traditsioone au sees. Näiteks naised ja mehed rannapiirkonnas lõunas kannavad spetsiifiliste värvide ja mustritega saronge, mitte neid mis nad turistidele müüvad ning näha on, et tegemist on siiski rahvusliku rõivaga.

Lomboki kõige suurem tõmbenumber on kahtlemata tema sõsarsaar Bali, mis on indoneesia kõige tuntum puhkajate paradiis. Bali on isegi nii pop, et Biral kohatud  Sulawesi-Briti segapaar läks just nimelt sinna oma igatalvist lühikest puhkust veetma (!?). Balilt saab Lombokile vaid paari tunniga ja selline sõsarsaare lähedus on Lombokile toonud viimaste aastate kiireima kinnisvara arenduse ja mõistagi ka ... turistid!
Lomboklased ei jäta mitte kunagi küsimata mis sulle Lomboki juures meeldib ja eriliselt rahule jäävad nad siis kui sa oma vastusega oskad "poliitiliselt korrektne" olla ehk anda märku, et eelistasid Lombokit Balile. "Bali on ju nii turistikas, seal on ju jube liiklus. Seal on kõik nii kallis" noogutavad nad rahulolevalt.

Teine Lomboki tõmbenumber on Kagu- Aasia kõrguselt teine tegevvulkaan (129 tegevvulkaani on Indoneesias kokku!) Rinjani. Geoloogiliselt asub see mingis Sunda Arc tsoonis, mis  pidi olema indoneesia kõige ohtlikumate vulkaanide piirkond. Kõige tõsisemalt oli vulkaan aktiivne 1994-1995 aastal ja sel ajal formuleerus vanasse laavaauku ka uus väike vulkaanike  Gunung Baru. Viimati purskas Rinjani 2010 aasta mais, kuid laavat jagus vaid järveni ja see ei põhjustanud kohalikele suuremat tüli kui 12 km kaugusele ulatunud suits.
Mis teeb vulkaani eriti eriliseks ja on turistide jaoks ahvatlevaks  on vulkaaniümbrusesse tekkinud türkiissiniseks või olenevalt valgusest pigem mürkroheliseks värvunud Sengara Anak (Tõlkes: mere laps) järv. Erkrohelisse järve eraldub vulkaanist pidevalt väävelvesiniku- ja soolahappeaure ning tekkinud väävelühendite hulk põhjustabki erksa värvuse.
Tänapäeval on eriline väävlijärve äärne tegevvulkaan ja tema kraatriauku tekkinud beebivulkaan pälvinud UNESCO tähelepanu.  2008 aastast on Rinjani  41000  hektarit piiratud ala ja lisaks 66000 hektarit piiramata ala üks  UNESCO kaitse all olevatest geoparkidest.

Kaitse all olek tähendab ühtlasi ka seda seda, et kui 20 aastat tagasi ei hoolinud vihmaperioodist või aastaajast ükski mägironija (kohalike sõnad)  siis nüüd on mäeleronimine väga reguleeritud.  Mäkketõus vihmaperioodil on keelatud ja seda kinnitab ka tänase seisuga ametlik koduleht. Kuskilt lugesin, et kohalike sõnul on igal aastal paar surmajuhtumit ja seda siis peamiselt illegaalsete ronijate tõttu kes ohutusnõudeid millekski ei pea. Tõsi, pargi koduleht kinnitab, et mäkke ronimine märtsi lõpuni on keelatud, kuid ma usun et see hõlmab siiski suurt Rinjani mäetippu. Kraatriäärele ilmselt siiski mingil pool-ametlikul kombel pääseb, ehkki mitmed Lombokil aga ka Senarus kohatud kaasturistid kurtsid, et neile pakuti nende hotelli kaudu vaid eriti illegaalset öist retke (algusega 00.00 külast!- 8+6h pimedas üles ja alla) ilma ööbimiseta mäel. Mulle siiski tundub, et see on kuidagi seotud matka korralduse lubadega, mis ilmselt väga odavad pole....
Kes siiski tahab täislaksu: kolmapäevase matkaga jõuda  üles 3700 meetrile ning vahepeal supelda kuumaveeallikates, see peaks retke ette võtma aprillist- sügiseni.  

Lomboki teine tõmbenumber on imelised riisipõllud saare keskosas ja rannikul. Puhkajatele orienteeritud lääneranniku piirkond Senggigi (kõige paremini arenenud piirkond Lombokil, kõige balilikumad külalistemajad jne) ja imelised Gili saared oma kilpkonnade ja sukeldumisvõimalustega ning veel avastamata mägedevahel paiknevad valged liivarannad ning Indoneesia parimad surfirannad Lõuna -Lombokil.

Kas ma läheksin Lombokile veel?  Jah läheksin, mitte niivõrd Indoneesiat avastama, aga lihtsalt puhkama ja lesima paariks nädalaks- jah, miks mitte.

“Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn’t do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover!”

                                                                                  Mark Twain

 

Ultimate in Diversity

Ultimate in Diversity- just nii kõlab indoneesia turismislogan. Ja tõsi see on,  uskumatult mitmekesine on see Indoneesia ikka kõikide oma erinevate saarte, keelte uskude ning loodusega. Ei ole ühtegi teist niisugust Kagu- Aasia riiki mille läbimiseks kuluks niipalju aega ning mis pakuks oma külastajatele nii mitmekesist loodus- ning kultuurikeskkonda. 
Päris raske on seekord mingit kokkuvõtet teha. Jätan oma tavapärase kohalike inimeste kirjelduse ära (no mida sa järeldad riigi kohta, kui oled käinud ainult kahel saarel?!) ja panen hoopis praktilist infot neile kel lähiajal Sulawesi või Lomboki reis ees.

Algatuseks see mida keegi ei küsi, aga mis kõiki huvitab - mis maksab?

Panen siis reisibüdžeti kirja: kavas oli kulutada umb 800 € nelja nädala jooksul va siselennu piletite, elu-olu, transpordi ja ninni-nänni peale. Paraku elamiskulu suurenes ninni-nänni arvelt ikka enda ahnuse tõttu- oleks saanud ka soodsamalt. Lombok on odavam kui Sulawesi, viimasel nimelt pole naistel muret, et raha kaoks- seal lihtsalt pole midagi peale söögi – joogi ja kuulsa Toraja kohvi osta.

Lennupiletid:  Tallinn- Jakarta- Tallinn (Qatar Airways) -560 € ja vahepeatused Skandinaavias ja Dohas. Siselendude (4) piletid: kokku umb 220 € Jakarta-Makassar (Sulawesi), Gorontalo- Makassar, Makassar-Lombok ning Lombok-Jakarta.
Öömajad 2-3le: 100 000 – 250 000. Sulawesil kallimad, Lombokil odavamad.
Õlu: 27000- 35000 (erandina ka 45000 Togeanil tropi omanikuga kohas) Kange alkoholina otsi kohaliku riisiviina araki. Liiter palmiveini kõrtsis 10000.
Postkaardid: 10000 mark, 5000 kaart
Söök: Soto ayam (parim supp) 20000-30000, erandina 10000 (Jakarta odavatänava warung). Nasi Goreng või mereanni toidud 35 000- 50000
Jalgrattarent: 35000- 50000, roller 60000 päevas
Bussisõidud: umbes 130 0000 ots (8-13 tundi).
Värsked mahlad: 8000-12000. Lõuna-Sulawesil  pakutud tamarillo mahl oli super!
Giidid Tana Torajas- ca 250 000 päev
Mount Rinjani matk: kohalikke juttude järgi 600 000 giidi päevataks ja 200-300 000 porterite päevataks. Kas toit ja telgid/magamiskotid on veel eraldi  hinnaga, ei tea.
1 500 000 ruupiat (120 €) nägu sisaldas autosõitu Mataramist Rinjanile ja tagasi lõunasse Kuta randa, kahte ööd mäejalamil hotellis ning giidiga matka kahe kose juurde mägimatkale eelneval või järgneval päeval. Mõistagi siis ka matka ennast kahe porteriga kes tassisid ka joogivett, telke, süüa - kõike. Igati soovitan võtta täispakett, sest linnakeses turgu ei ole ja kes ise süüa mõtleb mäel tegema hakata, mõelgu heaga ümber.....

Kui ma Indoneesiat võrdlen teiste riikidega, siis ta on maha jäänud Vietnamist, õige natuke Laosest, Kambodžast, kõvasti mahajäänud Taist ja Malaisiast. Omal moel sarnane Birmaga oma elatustasemelt. Aga Birma teed olid ikka palju-palju kohutavamad ning Indoneesias kulutatud turistide raha läheb vast ikka kohalike hüvanguks mitte kindralitele nagu Birmas. Kuuldavasti on Birma nüüd juba ka kallis riik seljakotiränduritele, kui just 50-70 $ toahindu normaalseks ei pea. Ja vaevalt et nad nendes hotellides vahepeal miskit remoti on teinud... Indoneesia hinnad olid siiski odavad- maksad vähe, saad vähe. Aasialik sisekujundus on kõikjal sama...

 Indoneeslaste külas ei näe väga palju kohalikke kandmas eripäraseid indoneesia riideid- siiski üksikud vanemad mehed on mässitud seelikutesse ja Sulawesil traditsiooniliste sündmuste ajal on siiski rahvuslikke rõivaid aukohal.

Järgnevalt praktilist infot mida ma reisi jooksul vähehaaval üles kribisin:

Tana Toraja- Sulawesi „kulutuurikeskus“

Külalistemaju on Rantepaos piisavalt, aga nagu me oma hotellis vaba tuba küsimas käijate järgi oletada võime, on meie Pia`s Poppy`s kõige mõnusam.
Linnas on ka üks eriti peen hotell, mille toa hind üheks ööks on 1 miljon ruupiat, mis on 100 $. Hea võimalus on selle hotell välibasseinis sulistamas käia.
Ükspäev kohtasime ka oma hollandlasi, kes siiski jätsid oma rattad Makassari ja tulid siia bussiga. Nüüd nad muidugi kahetsevad seda juba natuke, sest siin oma rattaga külade vahel tuuseldada oleks kõige mõnusam. Kuumus on juba täiesti iseasi. Hollandlased käivad iga hommik siin meie hotellis hommikust söömas ja vaba tuba nillimas (parimad toidud linnas- küll natuke western twistiga, aga jube head- mitte lihtsalt tavaline omlett vaid tomati-sibula-tšillitäidisega 2 omletti + värskelt pressitud tamarello mahl ning tee või kohvi on äärmiselt mõnus vaheldus tavalisele Indoneesia tasuta hotellihommikusöögile: väike maitsetu omlett ja 2 kuiva magusat röstsaiaviilu saia, heal juhul moosiga.
Giidid teevad oma põhitöö hommikuste või õhtuste busside vastas käies. Kui turistidega on kaubale saadud, siis nad enam hotelli ees ei hängi. Paistab, et indoneeslased on ka sedasorti ärimehed, et kui annad selgelt märku, et sa ei taha kaupa teha, siis ega nad ei tülita enam. Teise-kolmanda päeva turistid on arvatavasti linnakeses kõik teada, seega tülitatakse ainult neid kes äreva näoga ringi käivad, seljakott seljas.

Hotellid Sulawesi külalistemajades on tavaline, et kõik mis sa hotelli kaudu võtad – söögid, joogid, bussipiletid, õlled või snorgeldamispaadi - kõik pannakse su toa arvele ja pärast maksad. Nii see suurte rahadega riikides käib, Kambodžas oli sama, Malaisias- Tais näiteks mitte.
Tubade hinnad varieeruvad 100 000- 250 000 (8- 19,5 €) ning välismaalaste kätt ruumikujundus eriti tunda ei ole. Toad on üsna koledad:  seinad näiteks koleda või lausa koorunud värviga, mööblitükiks tavaliselt 2-3 tooli, lauake või kapp. Mõnes nooblimas kohas ka telekas või air con. Lisavoodi maksab 100 000, osutub alati madratsiks ja mahub igasse tuppa. Mitte üheski hotellis (peale Togeani saarte sukeldumiskuurorti) ei ole mittelogisevat dušiotsikut või normaalselt töötavat vetsupotti. See on selge, et korralikku kanalisatsiooni pole maakohtades või mereäärsetes linnakestes pole ja keskkonnast hoolivad hotellid on vetsupoti kõrvale pannud paberite jaoks prügikasti, kuid enamus hotelle siiski arvab, et ka välismaalased on kopsiku ja veega tagumikupühkimise ära õppinud ja pigem eelistavad tegeleda ummistustega. Käi siis ummistusehirmus oma kasutatud vetsupaberiga ringi nagu tola...
Sooja vett kohtasime vaid esimesel ja viimasel reisipäeval Jakarta lennujaama lähedases hotellis. Naastes tundus leige vesi lausa kuum, hea et ära ei põleta :-). 
Sattusin just 2002 aasta indoneesia blogile mille omanik kirjeldas, et indoneesia kallineb idapoole st Sumatra oli kõige odavam, ning 10 a tagasi maksis kahene tuba seal 1 $ ja läbi aripelago sai sõidetud kuluga 5 $ päev. Need ajad on nüüd Indoneesia ja eelkõige turistide jaoks jäädavalt möödas!

Tuba Bira rannas Sunshine hotellis

Giidid Rantepaos Giidid viivad enam- vähem samadesse kohtadesse: ei ole nii, et erinevad giidid, salapärased kohad.  Meie siinoleku ajal ehk madalhooajal tundus, et 250 000 näkku on giiidi hind + transport (otsusta ise kas auto/väike buss 300 000 või motokas 60 000 rent päevas). Meie kolme peale tasutud hind: 250 tuh giidile + 300 tuh auto  eest, osutus meie külalistemaja ränduritega võrreldes soodsaimaks diiliks. Ühed siin maksid 250 000 näkku (inimene) giidi eest ja rentisid ise motokad. Teised maksid samasuguse 250 kamba peale, kuid nende giid küsis igasse külasse sisenemise eest 20-30-40 tuhat ühikut „sisenemistasu“. Tüdrukud kahtlustasid ka meie giidi vaheraha võtmises, aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis on loogiline, et turistidest on saanud sissetulekuallikas ja seda ei jäeta mitte ära kasutamata. Ka LP hoiatab, et teatud küladest on saanud touristtrapid, ehk mida uhkemad majad/külad, seda rohkem võid oodata, et külas on suveniiripood. Näiteks Kete Kesu, kus meie lõpuks ei käinudki.
Meile rääkis Arru, et nii Lemo küla (kivihauad) kui hauakoobas Lemo lähedal on väikse „küla tasu“ , see läks meile tavaliselt maksma 10 tuh ühikut näkku. Laoses oli sama: iga vähegi kosk, koobas või klooster küsis sisenemistasu. On täiesti õiglane küsida meilt sellist väikest hinda selles vaeses riigis.
Põhimõtteliselt võimalik ka 20€ kokku hoida ja ise motokaga külasid avastama sõita, aga kultuuritavade ja kombestikuga tasuks siis end eelnevalt ise  kurssi viia - muidu jääb see rohkem arhitektuuriliseks vaatluseks.

Moskiitovõrgud, fan

Sulawesil konditsioneeriga tube eriti ei ole, vaid Makassaris. Ning selline asi nagu ventilaator on siin ka imeasi. Ja mitte, et neid poleks võimalik saada, ma usun, aga ega nad ei tule lihtsalt selle peale, et see vajalik oleks. Ventilaatoriga hotell oli vaid mereäärses Biras ja seda ka ilmselt tänu britist peremehele. Ventilaatoreid pole ka ei poodides ega postkontoristes. Väikesed söögipoekesed omavad tavaliselt ühte logu külmkappi, sageli pole see jooke täiski,  sest hei, kes vajab ometigi külma jooki?!

Moskiitovõrke pole üldse näinud, paaril ränduril olen näinud kaasas v koti küljes, aga ega neid enamasti kuhugi kinnitada (lakke) polegi.

Lombok: teine tera. 250000 hinnaga tubades on juba konditsioneer ja mõnes ka (sümboolsed) sääsevõrgud. Senarus, Rinjani mäejalamil taas tuba konditsioneerita, kuid ventilaatoriga. Seega põhimõtteliselt võimalik. Tuleb ringi traavida ja valida.

Kohalik transport
Suured bussid käivad ainult suuremate linnade vahel / näiteks Rantepao-Tentena-Poso-Palu. Kõige mugavam buss on Makassarist Rantepaosse. Selline uhke bussisõit edasi Rantepaost põhja pole enam ei lähe, maantee on oliliselt nigelam ja Sulawesi keskosa on päris mägine.  Kuid ka selles bussis milles praegu antud lugu arvutisse toksin ja millega me 13 h sõitma peame pole häda midagi. Endiselt on olemas jalatoed ning iste käib taha- lihtsalt toolid on ebatavaliselt kitsad- minust paksemal inimesel oleks juba ebamugav.

Klipp Rantepao-Tentena liinilt

Linnas ja ilmselt kogu Sulawesil on väikelinnade ja külade vahelise ühistranspordi vahendina kasutusel kijangid ehk Toyota maasturid. Need võivad olla üsna uhked nagu me Bira sõidul või ka päris väsinud tolmused jurakad nagu Rantepao ja lähiümbrise külade vahel liikudes. Algul ei saanudki aru mismoodi me peaksime nende kijanidega sõita saama seal Rantepao ümbruses kui me ei saa aru milline on siis see „buss“ ja milline kellegi isiklik maastur.

Ühistranspordi masinad on kollase numbrimärgiga (eranumbrid mustad ja valitsuse omad punased) ning mingeid bussipeatuseid ei ole, mingil tänavanurgal lihtsalt hääletad masina ja küsid juhilt kuhu see sõidab. Meie puhul siis lihtsalt: „Polu? Bolu! Bolu pasaar?! Buffalo basaar? Lets go!“ Toyota masinad sõitavad tavaliselt pikemaid vahemaid- näiteks 3-5-15km Bolu turule või Mantenasse või Batumongasse (mägedes) ja nendele hinnad on vahemaadest sõltuvalt 5000- 15000 ruupiat nägu. Makassar-Bira ots 60 000 nägu.

Väiksemaid vahemaid sõidavad bemod - lahtised helesinised või punased bussid kitsaste pinkidega külgedel,  mida tuleb niisamuti tee ääres hääletada. Kui bemo su peale võtab ja ta tegelikult sinna ei sõida kuhu sa tahtsid, siis ta viib teise bemo juurde (kuskil tänavanurgal) kes sõidab sinna kuhu sa tahad ja näitab, et vaheta autot. Bemo taks paistab olevat 2000 inimene mistahes vahemaa eest.

Kollase sildiga Bemo. Üks ühistranspordivahend

Kolmas liiklusvahend on tuk-tuk, mida siin kutsutakse miski "ojek...?" -mis on siis motomees käruga. Käru alati ees. Motomeeste hind on tavaliselt 5000- 6000 ühikut linna sees. Rantepaos. Meilt vähemalt, sest olime kolmekesti. Kohalikud plikad poevad kasvõi neljakesi kärusse. Kolm valget välismaist morska sinna ei mahu ja nii pidi alati üks meist motoka taha istuma. Tagaistuja töö oli muuhulgas ka lasta motomehel „kogemata“ oma põlve katsuda. Esimene tüüp kellega turule sõitsime lausa naaldus mu vastu kui me teistest klienti ootavatest motomeestest või ehitajatest mööda sõitsime. Siis ta “unustas“ oma käsivarre mu põlvele ja mõnest sõpradepundist möödudes oli tunda kuidas käsivars muutus korraga põlve omanikuks- nii kindlalt toetus see põlvele- justkui näitaks poiss oma sõpradele kes siin tegelikult boss on ja kolme naist omab!

Mitu head tüdrukut mahub ühte kärusse

63 000 ruupia eest saab Economi koa ja lavatsi eest tuleb sutsu juurde maksta.
Soome poisid maavad koalikea kõrvu.

Rantepao südalinnas on mitmeid bussifirmasid kes üles põhja poole sõidavad. Üldiselt soovitatakse pilet varem ära osta. Kui õiget bussifirmat üles ei leia, siis saadavad kohalikud sind niikaua edasi kui jõuad sellisesse kus sõna Tentena paneb vennikese paberitega krabistama.

Laevareisi huvilised googeldagu sõna Pelni Boat ja saate teada kõik Indoneesia paadiliikluse kohta suuremate saarte vahel. 

Meil oli aega liiga vähe, et võtta ette 4 -päevane paadisõit üle vee Floresele, mis oli esialgne sihtkoht (Lomboki asemel), see-eest liikusime Togeanile praamiga. Pileteid saab ainult praamilt, ette broneerima ei pea, vähemalt mitte low-seasoni ajal. 39000 ruupia eest saab economy class pileti ja see erineb paarikümmend ühikut rohkem maksvast business class ruumist ainult niipalju, et tolles on air con. Economis näeb kuidas perekonnad end reisile sätivad-söövad-joovad, magavad. Väga huvitav elamus. 

Togenilt Gorontalosse sõites oleks mõistlik varakult kabiini peale mõelda (400 000 IDR) , sest neid on/oli või vähemalt meie firma paadil: KM Tuna Tomini (esmas. Ampanast Togeanile ja Togeanilt neljapäeval Gorontalosse) vaid 8. Pooled neist nelja-, pooled kahekohalised. Sõit kestab ca 14 tundi ja Gorontalosse jõuab praam kell 6 hommikul.  Vetsu ja vannituba kabiinist oodata on ilmselgelt liiga palju, küll aga jagub elektripistikuid nii et mustab. Praamil müüakse süüa-juua. Kui kohalikku toitu proovida ei julge siis kiirkeedu nuudleid ja küpsiseid ikka saab.

Ecomomy class laeval

Wifi

Tasuta wifi ei ole veel nii levinud siin, et see kõikides külalistemajades oleks. Makassaris on see ilmselt kõige levinum, samuti Rantepaos. Vähemalt meie omades oli.
Bira rannas seevastu tasuta wifit ei ole: Sunshine külalistemajas pakuti seda 15000 ruupia eest veerandtund ning omaniku sõnul wifit pole ka teistes külalistemajades, aga mõnedes pakuvad omanikud samuti tasulist teenust. Neil on internetipulk millega nad oma läpaka su jaoks lauale toovad. Tentenasse jõudsime nii hilja, et seal ei jõudnud midagi uurida. Ampanas on linnas 2 internetikohvikut. Togeani saartel netti pole ja ka telefoni levi pidi kehvake olema. Lombokil seevastu on Internet tavaline. Senarus polnud hooaeg alanud, aga külalistemaja siltidelt paisits välja et free Internet on olemas.  Kuta Lombokil on isegi kohvikutes Internet. Siiski, ulatub Sulawesil ja Lombokil Internet harva tuppa- pigem on ruuter common areal, lobbys või restoranis ja kõik klõbistavad seal.
Stepslid on samad nagu meil kodus, spetsiaalset adapterit ei läinud kordagi vaja.

Rahaautomaadid
Olemas igal pool, va Togeani saartel. Siin Ampanas oli Mandiri ATM paraku katki, see on ainuke pank kust saab VISA kaardiga raha välja võtta. Maestroga saab raha BNI pangast, mis on suurim ja esindatud igal pool. Ampanas me seda täna ei märganud, aga ju ta olemas on. Rahavahetus on samuti suuremates kohtades olemas, mugavuse mõttes on ATM palju mõislikum- neid näeb igal pool, see eest rahavahetuskontorit peab natuke otsima. Kurssi oli tüütu eurodeks arvestada, dollariga ja vana hea krooniga oleks olnud lihtsam:  1 USDi eest sai 9300 ruupiat ja igapäevases asjaajamisest arvestasin, et 10000 on 1$ ehk umb 10 EEKi

Toidupoed
Väga nigelad. Keskenduvad kauasäilivale kaubale: seebid, šampoonid, pesupulbrid jmt kraam. Ka micid, riiulite kaupa kauasäilivat välismaa küpsist. Komme ei ole üldse, on ainult maapähklišokolaadi. Kanget alkoholi ei ole näinud müügil mitte kuskil! Väga ilusas suures Makassari poes siiski üks riiul oli. Ka õlu pole väga tavaline poekaup, igas teises väikepoes seda müügil pole.
P.S õllepudel maksab tavaliselt 30-35000 see on siis kuni 2,7 €. Poes vaid tiba odavam kui kõrtsis
Suurtes poodides Makassaris (Sulawesil) ja Mataramis (Lombokil) saab maksta krediitkaardiga, samas VISA deebetkaart maksmisel ei lähe läbi. Samuti võtavad kaardimakseid vastu ka mitmed hotellid. Värsket värki ja puuvilju saab ainult turult.

Riietus
Üldiselt katmata õlgade ja dekolteega naised ei ole OK. Ülilühikest seelikut ka ei kohta, põlvini on ilmselt okei, kuna oled ikkagi turist. Meeste puhul põlveni ulatuvad püksid ok. Siiski oleneb ka piirkonnast -Tana Toraja näiteks oli pigem kristlik piirkond, moslemirättidega naisi ei kohanudki vist üldse. Nad ei saa ju selles seatapu paigas elada! 
Seetõttu on toraajalased tolerantsemad, päris liibuva topiga siiski tänavale ei tasu minna – hoolimata, et turiste käib sealt ohtralt oled siiski ebatavaliselt koormava tähelepanu all ja kes seda ei kannata, see võiks vähe lohvkamaid riideid kanda.
Makassar tundus palju konservatiivsem, rätte hoidsime ka hoolimata 32 kraadisest palavusest pingsalt ümber õlgade kui Poso bussijaama jõudsime. Siinne konservatiivne moslemikogukond suutis 2007 aastal ka omavahel sellisesse tülli pöörata, et välisministeeriumid siiani (2013) ei soovita Pososse tungiva vajaduseta reisida. Õnneks on see nii piisavalt kole linn, et ka LP pakub välja ööbida 2h kaugusel olevas järveääres Tentenas.
Võibolla saame niipalju tähelepanu mitte vaid seetõttu, et kolm noort naist koos reisivad või kaks neist on blondid, vaid ka seetõttu et ka meie värvivalik pole just mitte tagasihoidlik: kollane, roosa, lilla, valge, must, erksinine ja hulganisti värvilisi saronge ümber.

Pika bussisõidu joogapaus

Togeani saared.
LP näidatud ajad Ampanast enam ei ole õiged, saime Rantepao giididelt teada. Praegusel ajal käivad vist tõesti praamid Ampanast sinna iga päev, küll aga ei saa Togenilt iga päev minema Gorontalo (põhja) suunas. See on ka põhjus miks me oma soodsalt ostetud lennupiletid Lombokile päeva võrra hilisemaks  vahetasime, sest Gorontalo praam sõidab Wakai ja Gorontalo vahel ainult pühapäeval ja neljapäeval.
Togenil on 56 suuremat ja väiksemat saart ning saarekest, neist tuntumad on: Wakai, Kaididiri, Bomba. kuid LP väitel on kõige elavama seltsieluga saar Kadidiri. Sobis nii  meie nimedega, no ei ole ju mingit muud valikut. Seltskondlikuks teeb saare vast see, et seal on 2 resorti mis korraldavad sukeldumisi. Korralikud kohad, head varustused, väljaõppinud instruktorid, Indoneesia parimad korallrifid. Kõige populaarsemal kohal Black Marlinil on turistidest ilmselgelt surmani tüdinenud omanik (otse öeldes munn- ja selle tulemuseni jõudsid kõik külastajad esimesel päeval) ja kõige kõrgemad hinnad. Paradise Resort on rahvast tühjem, bungalod näevad natuke vanemad välja, kuid hinnad on samad ja ühe hollandi mehe käest sain teada, et tema sõber sukelduja, kes mõlemas kohas palju käinud, eelistab võibolla tibake Paradiset, selle sõbralikuma stuffi pärast.

Vaade Lestarile

Kõige väiksem ja vist ka odavam koht on Pondok Lestari Kadidiri , kus on ainsana lihtsad puust bangalod. Vaatamas me neid ei käinud, kuid üht Sulawesi blogi lugenuna tundub, et ilmselt soovitaksin sõbrale just seda lihtsat kohta, kus kala antakse hommiku-, õhtu- ja lõunasöögiks ning mille lahke kaluritest pererahvas võtab su hommikusele kalapüügile meelsasti kaasa.

750 000 eest saime Black Marlinis Lux toa kahele (VIP toad valmivad 2013) milles erilist luksust tõsi küll polnud, siiski oli see ilusaim kodu meie reisi jooksul - rõdu ja oma võrkkiik ning 20 sammu mereni. Oluline on täpsustada, et hind 250 tuhat käib inimese kohta ehk kui oled üksi, maksad samapalju ja saad terve toa suure voodiga. Selle hinna sees on söök kolm korda päevas. Odavamad toad kus suurte lükanduste asemel on aken ja uks ning terrass tsipa väiksem, maksavad 150 000 ruupiad päev/nägu. Sukelduvad külalised saavad 25% soodustust vastavalt toaruumi hinnast. Snorgedamisvarustus päevaks on 50 000 (u 4 €) ja sukeldumine 26 €+ paadirent kamba peale.
Õlu maksab 45 000 ruupiat (kirves!) ja coca 3000 ruupiat enam kui mujal Sulawesis.
Staff on üldjoontes sõbralik, rannaääres on suurte kott-toolidega lesola ning õhtul tehakse rannale lõket. Kitarriga kohalik ning arakiga kohalik sätivad end õhtusöögi lõpuks samuti sinna. Süüa antakse normaalselt, mitte ülearu palju, aga nälga ei jää.  Kui ise oma snäkse kaasa ei võta saab kohapealt kalli raha eest osta kartulikõpse ja küpsiseid. Reeglina tuleb paat Wakaisse vastu ja viib ka ära.
Kõik kolm resorti on rannal paarikümnemeetriste vahedega, nii et kui Black Marlini paat Wakaisse vastu ei tule, saad minna Paradise resordi paadiga ja jalutada teise resorti või vastupidi. Täiesti adekvaatset infot annab ka äsja täiendatud wikitraveli leht.

Sukeldujate paat läheb teele

Sääsed
Mõistagi olime varustatud sääsetõrjega: mina lootsin ikka oma troopiliste sääskede vastu arendatud Autani peale, Kadril-Katrinil kaasas Taist ja kohapealt ostetud 15% DEETi sisaldav apelsinilõhnaline toode. Kadidiri saart peetakse justkui väga sääserohkeks kohaks. Üldiselt ootaks vesisest džunglist hoopis rohkem sääski kui tuulisest rannast, eks?  Aga sellega oli nii nagu kõikide teiste kohtadega: sääsed tulid välja ainult päikesetõusuks ja loojanguks ning ega hammustusi väga ei märkagi. Natuke kratsid ja nii. Katrin magas Togeanil üldse ilma igasuguse sääsevõrguta lausa õues- sees oli lihtsalt nii ebanormaalselt õhuvaba. No mis sa tailaselt ootadki?
Kuna teadsime, et  pikki džunglimatku plaanis pole ja nii metsikutesse niisketesse paikadesse kui möödunud aastal Borneol ma vist niipea oma elus ei satu, siis erilist sääsehirmu ei tundnud. (No see väike paanika väljaarvatud, kui mul juba kodus peale reisilt naasmist palavik kahe tunniga 39 peale kerkis, mis lõpuks osutus külmetuseks)

Kuta Lombok Avastamata paradiis. Rahulik koht. Kui inimesed ühel hetkel Bali ja Gili randadest tüdinevad, siis avastatakse kindlasti Kuta Lombok. Väidetavalt ilusaimad valge liivaga mererannad Indoneesias ning samuti parimad rannad surfihuvilistele. Omal kombel meenutas ta mulle Vietnami nüüdseks paraku t2iesti venestunud Mui Ne kaluriküla- uhked hotellid on juba ehitatud aga tühjad,  vaba maad on veel palju ja külakeses valitseb mõnus unine õhkkond: vaid üksikuid turistid ja surfarid on selle tuulise paradiisi avastanud. Väidetavalt meenutab see Bali lõunaosa 20 aastat tagasi.

Kuta Lombokil (kõik kohalikud kasutavad täiendit Lombok, eristamaks esimesena kuulsuse saavutanud Bali Kuta rannast) on kõik võimalused kasvada kiireks turismikeskuseks. Nüüdsest on Lombokil ka uus Praya lähedal asuv lennujaam, mis on vaid 20 minutise autosõidu kaugusel Kutast (meetriga takso maksab 40-50 tuhat, hotellist viis meid auto lennujaama varahommikul 100000 eest) Kinnisvaraarendus käib hirmsa hooga ja seni veel justkui arusaamatul, et mitte öelda prügisel tühermaal paiknevad hotellikompleksid vaid ootavad Araabia (või oli see Dubai) kinnisvaraärimeeste viimast rahasüsti. Uus lennujaam on vaid osa valitsuse poolt lubatud infrastruktuurist mis peaks kohe-kohe kõik multimiljondollarisest mega-kinnisvarakompleksist (golfiväljakud, safariparglid, sadamad jmt ) huvitatud investorid kohale meelitama.
Äritegija elu on siin oluliselt metsikum kui Sengginis (uus popp puhke- ja rannapiirkond läänekaldal vastu Balit) ning mõned investorid on tüdinud valitsuse lubadusi ootamast ning tõmbavad oma rahad välja. Loen ühest online ajaleheartiklist, et ainuüksi austraallased on Lombokil uljalt maad soetanud - nad on 2011 aastal kulutanud 220 miljonit $  83 erinevasse Indoneesia projekti, millest 3 miljonit $ on läinud seitsmele projektile Lombokil ja Sumbawal. Üks austraalia ärimees võtab asjad kokku nii: “Beautiful beaches and scenery, 20 minutes from a new international airport, 10 times cheaper than Bali, low-density living, low pollution and fantastic capital gains, are more than enough to sell Kuta.’’