Kadunud õlipalmiistandusse - vol 2

Öösel ärkasin selle peale, et pereema hõikas kedagi toas magajatest vaikse häälega. Mõne aja pärast algas köögis  hirmus veega solistamine. Selge, mõtlesin läbi une, siin siis elabki see päris moslem, sest enne kukke ja koitu palvetamist alustades peab end hoolega puhtaks pesema. 

Uurisin enne Sumatralaste palveharjumuste kohta ka Rapanilt, too naeratas ebamugavalt ja vastas, et tema jaoks on see hommikune kellaeg liiga vara....No selge pilt, nagu Sulawesi kogemus näitas, kui ikka riik käseb sul oma religioon määratleda ID-kaardi saamiseks (see on asjaajamistes ja riigisiseseks rändamiseks vajalik)  ning ateism või isadelt päritud metsavaimude usk ei ole valikuvõimalustena kõne all, siis sellest tulebki see Indoneesia on suurim moslemiriik maailmas....

Koidiku ajal põristas tsikkel maja juurde, siis hakkas jälle lapsi tuppa tulema ja no ega suurt magamisest midagi välja ei tulnud. Ajasime end püsti ja jäime nüüd valges veel erilise tähelepanu alla. Küsisin Rapanilt, kuhu ma võiksin vetsu minna,  parema meelega läheksin muidugi kuskile võsa vahele, aga mine tea äkki solvan kohalike. Rapani sõnaski, et sellel pererahval vaevalt vetsu on ning juhatas mind 100 m majast eemale põõsastesse. Noh oligi hügeenilisem, vahetasin higise särgi puhtama vastu ja püüdsin märgade salvrättidega veidi hügieenitoiminguid teha.

Majja tagasi jõudes oli trepiesine jalanõusid täis - külalisi oli juurde tulnud. Pereema keetis hommikuks riisi. Lapsed oma lumivalgete särkidega sättisid kooli poole ja jagasin neile laiali mõned oma ülikooli logodega helkurid - lipaku terviseks mööda džunglit ja reklaamigu eestisse õppima tulekut... Tegelikult tulevad lapsukesed hämaras ja isegi pimedas koolist;  sõitsime neist autoga  mitu korda mööda ja kui neil üldse kuskil helkureid vaja läheb, siis just siin,  kus nad mööda mudamaanteid pikalt hämaras kodupoole vantsivad.

Hommikused külalised

Vanaema maja

Pereema katab riisilaua. (Tiiu pilt)

Hommikusöögilauas

Muide haridus on siin riigi poolt tasuta garanteeritud ainult algklassides. Põhikool ja ülikool on raha eest. Mõned helgemad pead nopib riik siiski ära ja võtab õppima mingisse riiklikku ülikooli kus õppijatele makstakse isegi palka ja eesmärk on koolitada uusi korruptsioonijüngreid....Õudne küll. (andmed kontrollimata)

Hommikusöögiks siis riis ja kohvi.  Öösel käis keegi  tsikliga küla pealt mune otsimas,  et meile korralikku nasi goreni ( praetud riis praetud munaga)  pakkuda, aga kogu külapeal ei leidunud ühtegi muna. Tühja kah – we just love rice. Seekord täiesti puhas riis, midagi ei olnud kõrval, aga proua vist oli ta seda keetnud siiski kookospiimas, sest kerget rammusust oli tunda. Või mõtlesin selle välja, et maitsvam oleks?

Toit söödud,  suitsetasid mehed veel tunnikese enne teele asumist. Suitsetamine on Indoneesias palju rohkem kui lihtsalt halb harjumus, see on sotsiaalne tegevus, lahutamatu osa tutvumistseremooniast ja kokkulepete sõlmimisest. Sigarettidel on kõrge kaubavahetuse hind ning ka lahkunu haua peale tuuakse sigarette (nägin seda üleval Kerinci mäelgi ühe hukkunu haual). Niisiis käib ohjeldamatu suitsetamine  igasuguse kokkusaamise - ja lahkumineku tseremoonia juurde. Nende eluiga on lühike, kogu Sumatral on näha et suitsu kimuvad ka teismelised poisikesed. Küllap see on ka Indoneeslaste lühikese eluea üks põhjustest
(Vahemärkusena: Meeste eluiga 67,7  aastat Maailma Terviseorganisatsiooni 2010 aasta uuringu andmetel, eesti meeste oma võrdluseks 70,6 aastat; arvestades elu raskust on vahe hämmastavalt väike - kas meiemehed ehk tapavad end tööga!? ). Kui mina tossusest toast oma sigaretiga õue läksin, siis rääkis Tiiu pärast, et kõik see aeg olid nad toas omavahel arutanud miks ma ometi õues olen.

Pereisa, lapselaps (Kuningapoeg) paremal käel

Kella 8 paiku asusime teele. Autoga sõitsime samas suunas,  taas jälle üle jõe. Täna tundus see juba nii enesestmõistetav tseremoonia, et mõlemad turistid klõpsutasid sellest elu elamusest juba pilte.  Paarsada meetrit eemal jätsime Johnny autot ja meie asju valvama ja sättisime jalgsimatkale hõimide juurde.

Mudavaalud olid täna paremas seisus, sest öö oli neid veidi kuivatanud. Jalad said poriseks, aga teed läbida oli suhteliselt lihtne. Umbes poole tunni pärast keerasime metsa vahele. Jummel- jummel jälle džungel. Seekord algas see kõrge rohuga ja Tiiu mu selja taga kaebas, et ta ei käi sellises kõrges rohus isegi eestis mitte.  Ja siin ta oli, paljaste säärte ja sandaalidega....Enam- vähem esimeses istumise peatuses sai kaani jalga ja natuke hiljem hammustas teda seljast herilane.  

Otse jõkke, sest sild on poolik

Jõe ületamine Sumatra moodi

Tee oli enamasti normaalses korras (Tiiu pilt)

Alustame oma teekonda

Džungel hakkab mägisemaks minema, tunnen seda läbi oma parema põlve valutuigete, on lämmatavalt palav  ning oleme sunnitud  õige mitu korda ohkimis- ja veejoomispeatusi tegema. Kes oleks võinud arvata,  et oleme jälle džunglisse ja mäkke ronimas. Ohhh. Igatahes tänasime õnne  (ja ma tänasin mitu korda ka Rapanit) et me ei pidanud seda džungliretke ette võtma pärast 12-tunnist autosõitu ja pimedas. On endiselt libe ja haarame puurjuurikatest, et end üles vinnata. Mõtlen mitu korda, et selline peaks olema tõeliste antropoloogide retk nagu National Geographic`u kanalilt nähtud, kes tunde ekslevad kohalikes külades, et saada viidet hõimude kohta ja siis edasi rännata. Mõnes kohas muutub kitsuke rada olematuks ja lõpuks tuleb turnida umbes nagu suvalisel raielangil. Viimaks oli näha, et jõuame mäe taha lagedamasse orgu ja meie kuningapoeg-teejuht hakkab hõikuma ning vilistama, et metsarahvale anda märku meie tulekust. Teiselt poolt hõigatakse  „Hoi-Hoi“ vastu.

Jälle džungel...

Õnneks pikkade pükstega kõrges rohus. Ussihirm tuli unustada.(Tiiu pilt)

Raiesmikul (?)ei olnud enammingit rada. Tiiu pilt

Ootamatult astus võsa vahelt välja matšeetega naine,  pärlid kaelas.  Naine kuulas paar sõna Kuningapoja juttu ja juhtis meid metsaelanike juurde.

Ausalt öelda valitsevad mind siiani kahetised tunded. Tore on, et me seda kõike nägime, sest tänases maailmas on sihukesi nomaade vähe alles jäänud ning õlipalmisistanduste ring tõmbub aine koomale, vaevalt neil kümne aasta pärast metsa küttimiseks alles jääb. Arvestades Indoneesi valitusse huve ja ehk ka turistide tõmmet neid vaatama, nende enda huve läänelike väärtuste virvatulukesi- kas neid üldse kümnekonna aasta pärast alles jääb?
Teisalt tundsime ennast väga ebamugavalt- olime sissetungijad kes tahtsid rahuldada oma uudishimu teiste džunglirahu arvelt. Päris ebamugavalt tundsime end sealoleku ajal, ei julenud kuigi palju kohapeal ringigi käia. Orang Rimbade jaoks pole asi ainult metsas elamises, ja vaba olemiseks-  küttimine-korilus on nende jaoks peamine toiduallikas ja nad liiguvad peamiselt siis kui ümbuskonna metsad ei paku enam piisavalt lihasaaki. Küttimiseks võivad mitmed hõimud ühineda, et tuua koju suurem saak. Mehed veedavadki enamus aega metsas jahtides, kodus on naised lapsed või mõni vanem elanik. Rapani sõnul ei ole ka kuningal metsa asja - seda teevad nooremad mehikesed. Kuningas näiteks tegeleb barter- ja rahatehingutega, ka meie saabumise kohtasime metsarajal kahte kohalike omavalituse valmissärkidega (poliitkud viivad oma hääled isegi metsa!!!) noormehi, kes olid teel küla poole, et sealt midagi osta.

Mängu  Kuningapoeg kohtub päris kuningapoegadega. Noored metsa elanukud (eeldavalt kuninga pojad) lähevad külasse kaupa ostma. Sigareti suitsetamine on kohtumise lahutamatu osa.

Jälgi valmispropagandate poiste seljas!

Rapani sõnul on ka hõimust lahkumine võimalik, keegi sind kinni ei hoia. Poisikesed pidid seda ka mõnikord tegema, kuid sageli saab neil külaelust paari kuuga siiber ja nad pöörduvad oma hõimu juurde tagasi. Naiste puhul on lahkumine ebatavalisem, nemad nö abielluvad teise klanni.  Sest nagu ma aru sain, siis erinevad perekonnad on metsad omavahel ära jaotanud ja elavad umbes 10-30-kesi oma telklaagites. Vaid suuremaid jahte võtavad mehed koos ette. Igal  mehel on oma naine ning  lapsed, aga Rapani sõnul on kuninga omad kõik naised.

Nende usk on seotud metsaga ja loomadega, nimelt usuvad nad, et jumal kehastub mitmetes metsaloomades ja üks neist - jumal  Mergo „Tiigrijumal“ on see keda nad peamiselt kummardavad. Kodu ümber on neil tavaliselt ka mingid rituaalipaigad. Nad usuvad, et maad ning metsa ei ole võimalik omada ja kultiveerida, see käib nende kultuuri ja eetika vastu. Igasugune maaga manipuleerimine on nende arvates kuritegu. Hoolimata sellest,  et nad kasutavad metsa oma toidulauana ei küti nad iialgi midagi niisama oma jahikire rahuldamiseks või loomanahkade saamiseks. Küttimine ja korilus on elus püsimise viis. Lugesin kuskilt, et naised leiavad metsast huvitavaid taimi  (metaravimeid) mida nad siis võivad ka külaelanikele bartertehinguna viia, et saada toidupoolist vastu. Ülemöödunud aastal Borneo Vabaõhu muuseumis ringi uidates lugesin sealse saare (Kalimatani) Penani hõimu nomaadide kohta - kirjelduse järgi seavad nomaadid sageli oma laagri laager üles Sago puu lähedusse- see on puu millest saab teha jahu, seda müüa või ise toiduks kasutada. Kui puu on lõpuni kasutatud,  rändavad nomaadid edasi otsides järgmist puud, elatusallikat mille lähedusse laager üles seada.

Rapani küll tõi kaasa kiirnuudleid ja kommi- vahvleid, kuid arvas,  et vaevalt nad kiirnuudleid keeta oskavad, pigem krõbistavad neid kuivalt. Vett tuuakse jõest ja ega seda keegi keetma ei hakka enne joomist.  Ka vahvilipakki ei osanud lapsed ise lahti teha. Kommide avamine käis küll kiiresti.

Kohalikud (indoneeslased) kutsuvad Orang Rimbasid sõnaga Kubu. Kuid seda palus Rapani meil mitte metsarahvaga suheldes kasutada, sest see tähendab umbes nagu "primitiivne" ja see on nende jaoks solvav. Noh, selge- umbes nagu neeger või mustlane. Rapani sõnul on viisakas öelda midagi mis kõlab nagu "saana", aga me ei hakka oma värskete sõnadega kohalikke traumeerima. Me ei vaheta nendega sõnagi. Peamiselt seetõttu, et nad ei ilmuta kordagi meie vastu huvi ega proovi hetkeski kontakti astuda.

Kõige ilusam metsik naine selles peres. Kogu lastekarja peale 5 alla 10 aastast ja umbes 5 teismelist oli see ainuke tüdruk peale ühe suurema.

Teismeline tütar perekonnas

2 täiskasvanud noormeest, kes jahil ei osalenud ja kuningas

Elavad nad roigastest ja banaanilpuu lehtedest onnides. Lavatsi katteks on lihtne palmilehtedest katus. Tänapäevane moodne aeg on nüüd juba ka plastiku mängu toonud. Enamus onne paistab olevat  plastikuga kaetud ja mitmes onnis vedeles ka taskulamp. Kui metsinimesed tunnevad, et kohavaim neid miskitmoodi häirib, on see seotod halva õnne või surmaga, siis jätavad nad kohemaid oma kodu ja liiguvad edasi. Kõik mis kanda on tassivad nad endaga kaasas. Seda suurt ei olegi- mõned potid-pannid ja kile onni katmiseks. Siiski tundus mulle onnide vahel jalutades, et träni ikka leidub.  Moodne elu hakkab sisse tulema - onnides paistis riidekraami, õige mitu suurt malmpanni, rauast tööriistu ja jahiodasid jm sellist kraami, mida karjaga mööda džunglit ikka annab tassida. 

Uursime mis suhted neil meditsiiniga on. 

Lapsed sünnitatakse muidugi metsas ja kui keegi haigestub, siis esilagu püütakse lihtsalt oodata mil haigus üle läheb või leevendatakse valu metsataimedega. Kui mõni laps haigestub tõsiselt,  siis jätab pere sureva lapse metsa ja kolib ise edasi. Lihtsam on loovutada laps metsa isale-emale kui võtta risk et haigus nakatab ka teised pereliikmed.

Kui surem mõni inimene,siis maetakse ta maha ja haua kõrvale jäetakse paariks päevaks kaelarihmaga metsik koer (ka pereliige?, jahiloom?) kellele siis iga päev toitu ja vett viiakse. Mõne päeva pärast on lahkunu hing kehast välja saanud ja koer võib koju tulla.

Luusime natuke hüttide vahel

Köögi osa. Majapidamises näis olevat malmist (?) potte ja panne küllaga

Igas onnis vedeles natuke riideid ja sageli ka taskulamp

Telgi kõrval maase torgatud odaots. Küttimiseks.

Seda poissi ründas püüton, kes keris end poisi jala ümber ning nahakahjustused on senini näha.

Lapsed olid siiski pelglikud ja noormehed ei andnud end peaaegu üldse näole.

Ühel lavatsil vedele lihakänakas (tundub selloine suitsuliha olevat?), kärbseid igatahes väga palju selleümber ei tiirutanud

Igal pool vedelesid looma kondid ja pealuud

Lonely Planet küll ütleb, et vabatahtlikud on leidnud tee metsadesse hõimude juurde, et õpetada  lapsi lugema, kirjutama arvutama. Seda vastukaaluks valitsuse poolsele survele, kes pigem tahaks pered metsast välja  tuua ja kooli kupatada. Kindlasti on see elutervem lähenemine, aga ma ei ole kindel kas õige. 

Passisime ühe palgi peal paar tundi ja natuke käisime ringi ka. Ühekorraga hakkasid alt jõe poolt kostma hõiked ja meie  tõlk-kuningapoja kaudu saime teada, et mehed on saagiga metsast tulnud. Ootasime küll, aga kedagi järgmise tunni jooksul  pilpakülasse ei saabunud.

Lapsed tõid metsast mingit magusat puud- vist suhkruroogu ja lutsutasime hoogsalt seda. „Täitsa lollid, et selle asemel komme söövad“ sõnas Tiiu peale värskendavat puu lutsutamist.

Magusat roogu lutsutamas

Ekvaatoripäike hakkab pähe paistma ja metsaelanikud kaovad onnidesse või puudevarju. Mõne aja pärast jalutab kuningas kuskile onnide poole ja natukese aja pärast järgnevad talle naised-lapsed. Passime veel natuke, äkki tulevad ikkagi jahimehed, õlul metssiga, kuid midagi ei juhtu. Kuningapoeg ütleb, et jahimehed ja teise klanni rahvas kes all jõeääres on, ei saa üles tulla, sest nad on ilma riieteta ja häbenevad. Selge pilt. Nüüd on küll aeg minna, niigi oleme sissetungijad ja nüüd ei saa pererahvas meie pärast koju ka tulla.

Kell on umbes 1 päeval ja Rapani uurib meie lõunaplaanide  kohta. Ütleme Rapanile, et eelistaksime oma lõunat süüa pigem metsaelenikest eemal, sest vaevalt selline moedemm neile kasu tooks. Võtame kotid selga ja asume teele. Hüvasti jätte pole enam kellegagi.

Pärast tunnist matka jõuame jälle väikese jõe äärde. Sumpame sellest läbi ja teeme jõekaldal väikse pikniku. Riis, kana ja tšilli. Mis saaks veel maitsvam olla?

Tagasitee kulgeb enamasti allamäge, kuid ettevaatlik tuleb ikka olla. Põlv annab tunda ja tuleme rahulikult, võsast lõigatud kepp toeks. 

Umbes 2-3 paiku lõunal oleme metsast väljas, istume mudasesse autosse ja alustame väljasõitu taas pikalt läbi õlipalmi istanduste Bukitinggi poole.

Endiselt hämmastavad mind uhked majad. Kõik need omanikud on läänelike väärtuste eest oma maad õlifirmadele maha müünud. Kui kurb! Sellistes vihmastes tingimustes hakkavad kivimajad peagi hallitama ja kõdunema. Usun, et paarikümne aasta pärast pole neist lossidest midagi järgi. Aga õlipalmid on maa mineraalidest  tühjaks imenud.... ja elu jätkumiseks taastuvat vara enam kuskilt võtta. Põllutöö harjumus on siin kandist ammu kadunud. Tööd pakuvad vaid õlipalmi tehased ja sealne töö on kindlasti orjatöö pisku kopika eest.  Valitsus on nihverdanud maad esmaasukatelt ehitades "vastutasuks" teed ja maju. Osad istandused kuuluvad nüüd ka kohalike (ex)külaelanikele, küllap neile kes olid piisavalt targad, et oma maad mitte klaashelmeste eest ära anda.  Internetist leian , et Indoneesia 120 miljonisest tööjõulisest elanikkonnast 38% on hõivatud põllumajandusega  ning  3,7 miljonit Indoneeslast saavad tööd õlipalmi tööstusest ja see on suur number. Kohalikud näevadki sageli õpipalmiistandusi kui ainsat pääseteed vaesusest, sest töö seal on midagigi....põllumaad enam ei ole ja raha sisse toovad kummipuu metsad kuuluvad ka juba kellelegi. Veel 50 aastat tagasi kuulusid need džunglimetsad metsinimeste esivenematele,  kuna metsinimesed oma piire kuidagi ei märgista on need saanud sujuvalt Indoneesia valituse maadeks.  Kaevata pole kuhugi. Mõne eriti jõhkra case puhul on valitsus vastutasuks pakkunud  võimalust metsaelanikele elada rahvuspargi territooriumil – küttigu vastavalt antud lubadele seal.  Aga metsameestele sihuke korraldus ei meeldi, elada piiratud territooriumil,  justkui loomaaias?

Forbes annab teada et Indoneesia 40 rikkama inimese vara oli 2012 aastal kokku 88,6 billionit USA dollarit. Enamus sellest rahast on teenitud vihmametsa arvelt. 17,6 billioni eest läheb palmiõli ekspordiks Euroopasse. Et meie ikka oma biodiisli kätte saaks. Suurimad ostjad on siiski India ja Hiina, nendele läheb keskmiselt 26,5  tonni aastas (Bloombergi andmetel).

Küll on ikka kurb selliseid asju näha.  Ei tea miks, aga tsiviliseeritud euroopa elanikuna tunnen end selles kõiges veidi süüdi.

Teine peamine ekspordiartikkel on kummipuu. Kummipuu istandusi näeme kõikjal meie ümber neil kahel päeval

Kummipuult koguvad nad kummi umbes nagu meie kogume kasemahla: puu ümber lõigatakse iga päev puukoort jupikaupa maha ja kumm voolab väikestesse kopsikutesse. Iga päev käivad kohalikud metsa läbi ja korjavad kopsikud tühjaks.Päevas võib nii saada kokku 3 liitrit. Liitri hind on umbes  13 000 ühikut,  üks inimene võib päevatööna teenida nii 3 €.  Vedelik müüakse kokkuostjatele, kes selle vabrikutesse veavad. Seal jätkub tootmine oma rada.

Tagasitee läbi rohu ja džungli.

 Järgmised 7 tundi veedame autos sõites Bukitinggi poole.

Õhtul kella 11 paiku jõuame ootamatult vara valitud Orchidi külalistemaja ette. Rapani tahab lahkesti meie kotid tuppa viia ja annab märku, et seal on mugavam rahast rääkida. Tunneme, et juba ette ebamugavalt, sest nüüd algab meie jaoks üks vastikumaid osi- kauplemine. Nimelt oleme Tiiuga autos otsustanud, et kuigi matk oli vahva ja puha, ei saa Rapani kulud ulatuda kuidagi üle 2 miljoni. Õhku tundub lahtikirjutatud arvel olevat umbes miljoni jagu. Kui saaks natukenegi alla kaubelda. Me ei plaani tema töötasu üle vaielda, aga pahaseks teeb see, et kui enne reisi saime aru, et kuningatele tuleb maksta ja söögikogus on üüratu mida metsa viiakse ning mis meie toitmiseks kulub, siis oleme omaette teinud rehkenduse, et sõime ise kahepeale vast maksimum  100 000 ühiku eest (6 €). Ärgem unustagem, et toit oli peamiselt riis. Keskmine Padangi paberisse mässitud riisi-kana-juurivilja pakike maksab 12 000- 20 000 ruupiat (alla 0,7- 1,25 €)   Metsaelanikele ei viidud süüa mitte enam kui 100 000 eest ja vaevalt et kuningalegi miljoneid püksitasku pisteti.

Rapani on kange kui purikas. Aga meil on trump- kraamin tema esialgse hinnakalkulatsiooni  taskust välja ja näitan, et ta ise kirjutas autorendi hinnaks 1 miljon 200 000 ruupiat nelja päeva eest. Aga meie kasutasime autot kaks päeva ja terve ööpäev on neil veel aega autot tagasi viia. Ka Rapani ei saa sellele vastu vaielda, sest isegi kui ta viskaks Kuningapoja koju õlipalmiistanduste vahele, ei  läheks tal kuidagi rohkem kojusõiduks kui 10 tundi.  Meie giid on tohutus kimbatuses, sest kuidagi ei suuda ta oma neljast miljonist loobuda ning vahib abiotsivalt oma kaaslaste poole. Ka Johnny ja Kuningapoeg on vaid või pobisevad vahepeal midagi. Piinlik intsident lõppeb lõpuks meile 300 000 ruupialise allahindlusega ning olgugi, et see raha võimaldab meile 2-3 päevaks öömaja ei tunne me tegelikult sellise vaimse võitluse lõpul end kuigi hästi. Täname mehi veelkord ja jätame hüvasti, aga hüvastijätul on natuke halb mekk. "Igatahes olime me vähemalt õiglased"  lohutame end ja ehk aitab see tehing giidil tulevasi trekke plaanida, sest sellise üüratu summa eest ei saa päris loota, et turistid leplikult kõigega nõustuvad.  Üks põhjuseid miks me ikka oma õigust nõudma hakkasime ja transpordi kohalt jonnakaks jäime  oli ka selles et Rapani tutvustas meile oma majas seda trippi planeerides, et  Pelompeki (tema koduküla) ega Bukkitinggi vahel avalikku transporti pole ja auto rent  on meie ainuke võimalus ilma Padangi sisse sõitmata Bukktinggisse  pääseda.  See oli ka üks põhjuseid miks me algselt auto rentimisega (edasi-tagasi ots kokku 16 h vähemalt) üldse nõustusime, sest me ei ole kohe kindlasti autot rentivad rändurid! Hiljem loeme, et Kerik Tuast (6km Pelompekist) sõitab minivan Bukitinggisse 85 000 ringiti eest.

Uhhh.Nüüd peaks oleme ekstreemsem osa reisist läbi ja algama puhkus ja leebe kulgemine.

Nomaadide elust Lääne- Sumatra onnides on väikse filmikese teinud ka Avantüristid kes seda paika 2011 aastal külastasid.  Vaata filmi siit:

youtubeist siit.

NB! Ma ei pea ennast metsarahva (Orang Rimba) teemas üldse asjatundjaks ja kõik andmed olen leidnud netist neid suhteliselt pealiskaudselt sirvides. Seepärast ärgu keegi kes antud teema vastu tõsisemalt huvi tunneb minu postitusest saadud infot üheski ametlikumast/teaduslikus artiklis viidaku, sest googeldades leitud andmed osutusid sageli üksteisega täiesti vastukäivaks ja üht mahukat magistritööd mis leidsin, ei olnud mul võimalik ilma selle eest raha maksmata alla laadida. 

Kadunud õlipalmiistandusse - vol 1

Pakkimine. Suure koti asjadega jätame autosse (Johnny jääb autovalvesse).
väikse koti endale kaheks päevaks vajaliku kraamiga tassime ise džunglisse.

Saime Rapaniga kokku, et alustame teekonda metsinimeste juurde hommikul kell 8.00. Teekond pidi tulema pikk ja Rapani pakkus alguses koguni kahte ööd hõimu juures- kohe saabume, siis jälgime terve päev nende tegevusi, siis veedame veel ühe öö hõimurahvaga ja siis tagasitee.

Pidasin tervet päeva antropoloogiliseks vaatluseks liiga pikaks- mis siis kui sajab vihma... või ei taha nad end näidata või lähevad terveks päevaks metsa askeldama – kas kappame neil järgi?

Ühesõnaga: leppisime kokku et jõuame pealelõunaks kohale, vaatame natuke hõimu õhtusi tegemisi ja siis ööbime sealsamas lähedal (hõimu territooriumile ei sobi telki panna) ning järgmise päeva alguses vaatame siis natuke nende tegevusi ja siis koju.
Koju tähendaks seda et kuna Pelompekki on 1/3 teed ja Bukkitingisse,  mis meie järgmine eesmärk 2/3 teed, siis sõidame otse metslaste juurest Bukitingisse. Autorendis või hinnas ta järele ei andnud- nii et mis mõttega meil siis sõita tagasi ja hakata sealt jälle 8+2 tundi Bukitingisse sõitma.... Sõidame siis täie raha eest juba järgmisse sihtpunkti.

Kuhu me siis täpsemalt läheme? Orang Rimba, mis see on?

Tegemist on ühe vanima hõimuga kes kunagi Malaisiast Sumatrale maabus. Nad on tänaseni jäänud nomaadideks, kes eelistavad metsaelu tsivilisatsioonist eemal ja peavad metsa oma emaks ja isaks. Anak Dalam nagu nad end ise ka kutsuvad tähendabki otsetõlkes metsa lapsed. Teine ja enam tuntud nimetus, ka kohalike jaoks nn viisakas nimetus- Orangi Rimba on sõnasõnalt tõlgituna metsarahvas. Kokku arvatakse neid olevat kesk Sumatra metsades (Bukit Tigapuluh rahvuspargis ning Jambi provintsi metsades) umbes 2500 inimese kanti. Orang Rimbad ei kasuta raha muuks kui hädapärase ostmiseks küladest, eelistades võimaluse korral bartertehingut ning vahetades metsaande neile vajaliku vastu.  Naised võivad vahel isegi kanda kotikesi rahaga puusal, kuid nad ei tea mis see on, kuna külas kaupa ostmas käib ainult kuningas või tema pool valitud isik.
Indoneesia valitsus on püüdnud  juba 60-ndatest metsarahvast assimileerida, kuid see pole eriti õnnestunud. Mulle tundub, et valitsuse peamine huvi pole  mitte niivõrd mure metsa lapsukeste hariduse pärast, kuidvõrd selles, et metslased jäävad ette õlipalmiistandustele. Teoreetiliselt kuulubki maa otseselt hõimudele kes on maa esimesed asukad, valitsus on lihtsalt suure osa sellest endale nihverdanud ja nüüd annab suuremeelselt võimaluse nomaadidel allesjäänud metsas elada. Siiski... hirmus isu on ikka metsa veel maha võtta ja selleks tuleb nomaadid jalust koristada....

Ühesõnaga sellise seltskonna poole oleme teel ja see sõit läheb meile kahepeale maksma neli miljonit (240 €) ja teeb meele natuke mõruks.
Rahakauplemises oleme mõlemad Tiiuga väga nigelad, sest kui Rapani pakub summa välja, siis oleme sellest küll ehmunud - pidasime võimalikuks, et summa läheb üle miljoni, äärmisel juhul kaks - aga ei oska muud teha kui suud maigutada. Minna ju õudsalt tahaks! Proovime nii ja naa, aga Rapani ei taha alla anda. Lõpuks võtab ta paberi ja hakkab summat lahti kirjutama - kiire mõtlemine ei ole just Rapani tugevam külg ja summa tuleb nüüd hoopis 4.400 000 Suuremeelselt lubab mees meile 400.000 tuhande võrra allahindlust teha. Siiski jääb kripeldama see kuidas need söögid meile saavad ikka nii kallid olla- poole miljoni eest saaks mitu klassitäit lapsi söönuks ja kas tõesti viib ta hõimule kes rahast suurt pidada ei oska nii suures koguses toitu ja raha? See et ta ise kahepäevase matka eest palgaks 1 200 000 küsib meid ei morjenda, sest see on tema õigus oma teenust nii müüa. Muud valikut meil ei ole, mees on Pelompekis ainuke inglise keelt rääkiv elanik.
Ühe huvitava tähepaneku teen veel, auto rendi summa kirjutab Rapani 300 000 võrra suurema, kuigi olles eelnevalt maininud, et rent on 300 000 päev, sodib ta siiski juba paberil olnud 900 000 rendihinna üle 1,2 miljoniseks. Jätan selle meelde, võibolla annab hiljem kaubelda. Oleme just äsja öelnud, et me tahame minna kaheks päevaks ning Bukitingist tagasisõiduks võib tõesti kuluda päev. Kuidagi ei saa me teel olla enam kui kolm päeva, kui ta just ei lähe autoga ise kuskile matkama.

Auto on meil uhke ja Tiiu küsib sisse istudes veidi murelikult, kas me peame just nii uhke autoga sinna metsa kimama. Peame, selgitab Rapani ja hiljem selgub, et tal on õigus, sest see on ette teada, et teed mis meid ees ootavad on väga mudased ja on vaja kõrget autot.

Sõitu peaks kokku tulema 5 tundi ja siis 1 tund džunglis matkamist.  Meile sobib. Mis on tund 15 -  tunnise vulkaanipäevaga võrreldes. Köömes.

Peaasi et mägesid ei oleks. Neid ei ole, kinnitab meile Rapani puhtsüdamlikult. Siiski lisab ta juurde, et nomaadid on liikuv rahvas, tema on üldse sellist matka teinud oma elus 4 korda ning viimati mitu kuud tagasi.  Peame minema kõigepealt ühe kuninga juurde, tema ütleb mismoodi me kohale saame ja kas see hõim meid seal üldse ootamas ongi. Nii, et ega meie giidki täpselt tea mis meid ees ootab.

Teekond „kuninga“ juurde võtab tõepoolest aega umbes 5 tundi. Vahepeal käime kohalikul turul ja ostame süüa- meile ja meie metselanikele. Pagan teab mis väikse külakese turul oleme nii suured vaatamisväärsused,  et elu jääb seisma. „Vähemalt viisime neile värsksemaid moeuudiseid“ mõtlen oma kossakates riietes  turuvärvas seistes.

Turul võid osta kala või Tiiule näiteks pakuti ühel turul verist kana....

Või näiteks pearätte?

Johnny tuleb turult väikeste kilekottidega, mhmhh, oleks oodanud, et kuningale viiakse vähemalt 25 kg kott riisi.

Teekond on ainult läbi õpipalmiistanduste. Siis ei tule vastu ühtegi autot, praktiliselt ühtegi mootoratast. Siin ei ole elu, veetakse vaid suurte autokastide kaupa õlipalmi vilju tehase poole. Suured autod on teed võimsateks mudamülgaseks sõitnud ja sõit ei lähe kiiresti. Siiski on Rapani väga julge juht, oma peene autoga kihutab ta mudamülgaste poole sellise hooga, nii et minult on küll mitu korda hirm, et põhja alt midagi ära kukub.

Lõunaks jõuame peale ägedat mudarallit kuninga juurde kohale. Johnny ja Rapani kaovad majja. Majast piilub välja kaunis häbelik tüdruk ja paar toasolijat ning peagi naaseb Rapani uudisega, et mindi otsima partnerit- kedagi kes teab kuhu minna. Mõne aja pärast naasevad tsiklil kaks poissi ning Rapani uurib meilt, et millal me süüa tahame. Miks mitte praegu? Aga kas minna sööme võõrasse majja või jääda autosse? Oleme siiski liiga pelglikud,  et teiste ees süüa, sest me pole ikka veel vahtimisega harjunud. Pugistame autos paberilt riisi süüa (2 tükikest kana ja tšillikastet on ka) ja riisist hakkab kerge kopp ette saama.  Kuulus Padangi toit ongi enam- vähem riis+kana+ tšillikaste- mis on suhteliselt üksluine. Üksikutes restodes on ka kala (täpsemalt kalapead mis ujub karrikastmes) aga vähemalt on see kaste mingi maitsega.... Lihtsalt riisi, kana ja tšillit sõime me juba Rapani ema juures ja ka mäel, täna on juba neljas päev, aga siis me veel ei tea et riisiralli jätkub täiega.Riisi on nii et mustab, kanatükid on tillukesed. 

Mugistame autos süüa kui kuskilt ilmub huvitava mütsiga mees kes jääb Tiiu ukse juures seisma. Tiiu ei oska muud kui kahe suupoole vahelt pobiseda bahasa indoneesia keeles “Tere hommikust“ ja ulatada vanamehele oma kanast tilkuv tervituskäsi.

Onu, nagu selgub ongi kuningas või oleks täpsem öelda ex-kuningas, sest tema ongi üks nendest metslastest kes on assimileerunud kohalikega, leidnud külast naise ja tulnud ära tsivilisatsiooni. Vaadates onu vanust ja tema naise vanust, oli ehk ka aeg anda oma hõim üle uuele kuningale. Tavaliselt pärib „kuningriigi“ kuninga vanim poeg, selle mehe poeg võiks umbes 40 kandis olla küll.

Onu naeratab lahket hambutut naeratust, võtab viisakalt mütsi peast ja teeb välismaa preilnadega paar pilti. Ümberringi hakkavad ligi imbuma ustest ja kuuridest inimesed ja üks kohalik proovib minuga inglise keeles juttu teha. Nii kauge küla kohta kus peale pooleli olevat silda on veel vaid eestipäraselt öeldes „neli suitu“  tuleb see tal isegi päris hästi välja.

Nüüd selgub, et hõim kes siin lähedal elas ja kelle juurde pidi olema tunnine teekond on hoopiski kolinud. Ja kolinud ei ole ta just mitte väga kaugele, kuid siiski teisele poole jõgesid,  et meie ainus viis neile lähedale saada on 5-tunnine autosõidu teekond üle mägede ja istanduste teisele poole vihmametsa. Okei, 5 tundi sõitu, siis on ju üsna vähetõenäoline, et me täna neid tegutsemas näeme. Õnneks on meil homme rohkem aega, sest uue teekonnaga kaasneb ka uudis, et seetõttu jõuame lõpptulemusena Bukitinggile lähemale ja meie tagasisõit saab olema lühem kui 8-tundi. Okei, mis teha – autosse. Meiega kaasa tuleb üks poiss kelle kohta Rapani sõnab tihti kuningaga seoses „his parent“-mistõttu hakkame Tiiuga želeega turri aetud soenguga moekat noormeest kutsuma kuningapojaks.

6h hiljem oleme ületanud uskumatuid mudavälju ja me Tiiuga ei saa isegi enam džunglitualetti kasutada, vaid kükitame lihtsalt auto taha mudavaalude vahele. Hakkab hämarduma ja tundub, et me pole isegi lähedal veel. Õige mitu korda arutame endamisi, et äkki peaks ikkagi palume end täna õhtuks kuskile hotelli või külalistemajja viia. Võibolla oleks ikka parem see jalutuskäik homme ette võtta?

Aga hotelle ei tule enam ja varsti pole külasid ka. Rapani küsib mitu korda, et kas me ikka oleme valmis pooletunniseks džunglimatkaks. Maigutame suud, sest tegelikult ei ole ju. Üleeilne hirm on veel kontides, aga midagi ei ole teha ka, sest pole ju teisi valikuid. Panna telk kuhugi mutta? Muda kõrvale kraavi? Nõuda, et meie saaksime magada autos, pangu nemad telk mutta?

On juba täiesti kottpime.

Ühel hetkel sõidame suure silla juurde ja näeme, et see on poolik, tee läheb silla kõrvalt jõeni ja ei lähe paari minutitki kui oleme autoga jões. Tiiu mu korval oigab „See on täiega mu mugavustsoonist väljas, see on täiega mu mugavustsoonist väljas“ Kolm korda jõuab ta seda pobiseda kui me juba olemegi jõest väljas. Uhhh.

100 m hiljem selgub, et ees on tõus ja sellised mudavaalud,  et sealt enam üldse läbi ei saa. Mõte teadmata aeg  pimedas libedas mudas matkata ja seejärel veel tunnike kuskil džunglis kolada hakkab ühe õudsem tunduma. Ootamatult uurib Rapani kas me oleksime valmis minema ööbima Kuningapoja vanaema juurde, kes elab siin lähedal kuskil külas. „Muidugi!“ tunneme kergendust. Isver, kui hea lahendus. Ja džungimatka hõimu juurde alustame siis homme....Valges.

Keerame auto tagasi ja Tiiu saab jälle 100m pärast pobiseda „Ma armastan jõe ületamist, ma armastan jõe ületamist, ma armastan jõe ületamist“. Mu meelest seekord palju optimistlikumal toonil. Natuke veel sõitu ja jõuame mingi maja juurde, auto seisatab ja näeme pimendusest, et siin on vähemalt maja ja lagendik. Rapani küsib kas tahame magada telgis või majas. Oleme kahe vahel- telgi kasuks räägib see, et telgis vähemalt on kindel kaitse sääskede eest, sest Indoneesias sääsevõrke põhimõtteliselt ei tunta (ka turisti võõrastemajades mitte). Majas magada oleks aga seetõttu huvitav, et millal me jälle, kui üldse, mõne kohaliku koju satume. Ja veel ööbima! Löön sääsehirmule käega ja nõustume majaga.

Vakstuga kaetud põrandal põlevad küünlad. Meid on oodatud?!

Ümber küünalde istub kümmekond inimest,  me kõiki isegi ei näe.

Majast tuleb vastu lahke näoga naine, kes viib meid oma vakstuga vooderatud onni. Küünlad on juba „elutoa“ põrandal ja sinna samasse hakkame oma madratseid sättima. Mõne aja pärast toob tädi meile Tiiuga 2 paksu madratsit ja me saame endale kuningliku voodi.
Hakkame end magama sättima (muidugi riietes) kui kuskilt imbub tuppa 7-8 last kes kõik vaatavad mismoodi välismaalaste uneeelsed protseduurid käivad. Hambapesuga ei hakka siin küll kohalikke traumeerima, kobime oma higiste autoriietega magamiskoti alla. On kohutavalt palav, higi voolab, aga pritsime sinna peale veel natuke Autani ka. Nojah, homme saab veel päiksekreemi ka sinna otsa plätsida....

järgneb.....