Indoneesia suurima rahvuspargi poole

Sõit Pelompeki, kus asus meie giid Rapani ja tema homestay (kodumajutus) asus umbes 7 tunni kaugusel Padangist. Esimesed 6h oli suhteliselt mugav sõita sest esimesena auto juures platsis olnud Paolo pandi tagapingile kottide juurde. Natuke enne naasmist saime tagumisele pingile veel paar kleenukest koolitüdrukut.

Wisma Gunung Tujuh homestay and resto oli Paolo jaoks  nii ehmatav, et pärast mitme kordset küsimist kas me ikka teame kuhu me saabusime, otsustas ta edasi sõita  Kersik Tuasse. Ka ma ise kujutasin Kersik Tua küla (no oletame et see Pelompek on umbes samasugune küla) pisut kaunimana ette. Tegelikult on see paras pommiauk. 

Kersic Tua ja Pelompek asuvad enam-vähem ühekaugusel Sungai Penuhist ja Kersic Tuat kirjeldatakse kui küla mis  asub ühelpool peamaanteed, kui teisel pool laiuvad teeistandused. Noh võibolla oli see nii aastal 2009 kui kirjutati Lonely Planeti seda versiooni  mis mul kaasas,  aga praegu tundus et külake /linnake kuhu me teel mäele läbi sõitsime (asus ka rahaautomaat) oli mõlemal pool teed ümbritsetud majadega, kaunis loodus ja põllud- aiad jäävad kõik majade taha.

Maja kuhu Rapani meid tõi oli kaunis uhke. Saime ainsa aknaga toa, sest mitte ühtegi teist külastajat ei olnud. Põhimõtteliselt oli meie kasutada kogu teine korrus, kolme WC-ga. Aasiapäraselt oli see auk maas ja tünn vee ning kopsikuga kõrval. Meie küsimisepeale et kus on vannituba, vastas Rapani, et seesama ongi ja soovi korral tuuakse meile kannuga sooja vett. Okei...

Õhtul leppisime veel kokku milline tuleb matk, kus me ööbime ja mida veel Kerinci ümbruses teha oleks.  Need oleks:

• vaatama teeistandusi ja kohalikke külasid,
• ronida Gunung Tujuhi otsa (2km Pelompekist) mille kõrval asub vulkaanipurskest tekkinud järv  mida saaks ületada kannuga ja telkida järve teisel kaldal
• külastada Laden Panjangi,  mis on Kercini rahvspargi üks vähem külastatud osasid, kuid kus kasvavad imelised uhked lilled ja mis on koduks Sumatra tiigritele, ninasarvikule, tapirile (sihuke pika ninaga metssiga) ja beruang (nunnu karu)
• külastada hot springe
• minna vaatama metsinimesi- Orang Rimbat, nomaade kes eelistavad perekondadekaupa metsas elamist traditsioonilisele külaelule

Viimane tundus meile kõige huvitavam ja nii leppisimegi kokku, et peale mäematka selgub. Kas läheme kohe järgmisel päeval metsinimesi vaatama või võtame puhkepäeva meie kopsiku-duširuumiga võõrastemajas.

Kerinci rahvuspark (Taman Nasional Kerinci Seblat ) on üks Kagu- Aasia suuremaid kaitse all olevaid territooriume.  Kahjuks näeb enamus piirkonna inimesi- eelkõige kohalik omavalitsus seda kui segavat takistust majanduse arengule. On pidev surve maa avamiseks kaevandusele, metsandusele ning pidev soov viljaka vihmametsa arvel laiendada põllumaad. Hiljuti on siin olnud võitlus selle üle, et rajada uusi maanteid läbi rahvuspargi.  Teekond teisele poole mäge võib olla ainult kümmekond kilomeetrit, kuid selleks tuleb sõita ümber rahvuspargi (aeg) ning on ka põhjuseks miks kaubad on piirkonnas kallimad ning ka eejuures jääb kasumimarginaal kohalike jaoks väiksemaks kui mujal. Lähim suurlinn on 8- tunnise teekonna kaugusel. 

Omal kombel võib turismiraha siiavool aidata valitsusel ja kohalikel mõista rahvuspargi rikkusi saab ära kasutada ka teisel moel kui metsa maha võttes.  Kui nii mõelda, siis need riisi kõplavad talumehed teenivad kuus parimal juhul ehk 1 miljon ruupiat, kui sama raha eest viib giid kaheks päevaks 2 turisti üles mäkke... Kohalikel inimestel ongi põhimõtteliselt kaks  valikut- olla põllupidaja või riiklik teenistuja. Mõnest külast on ligi 50% inimesi lahkunud Malaisiasse tööle, (nagu mõnest eesti külast Soome?) mistõttu ei saa ka süüdistada kohalike frustratsiooni, et pargist on neile rohkem kahju kui kasu.

Illegaalsete metsalangetajate abil ning kohaliku omavalitusel loal suudetakse iga paari aastaga jälle paarsada ruutkilomeetrit  metsa maha võtta. 2010 aasta Lonely Planet annab rahvuspargi suuruseks 15000 km2,kuid tänaseks on alles jäänud vaid 13761 km2. Ometi kasvavad selles ekvatoriaalses vihmametsas haruldased taimed (hiiglaslik rafleesia, jaava edelweiss, kannulilled ja mitut liiki käpalisi jmt) ja samuti ka üliharuldased loomad, kellest enam tuntud on Sumatra tiiger (üks maailma 12 tiigrite reservaadist), aga gibbon ahvid, langustid, elevandid ning eriti vanamoodsa välimusega kahesarveline Sumatra ninasarvik, keda on Kerinci territooriumil umbes paarkümmend alles jäänud.  Nende loomade arvukus on väga väikseks jäänud, kuid ring tõmbub aina koomale.

Pilt: wikipedia.
http://et.wikipedia.org/wiki/Sumatra_ninasarvik

Viimase 50 aastaga on Indoneesias hävitatud 74 miljonit hektarit vihmametsi, eelkõige ruumi tegemiseks õlipalmi istandustele aga ka Jathorpia (tehakse samuti õli) kasvandustele mida on samuti juba 9 miljonit hektarit, ning mis küll ei vaja kasvamiseks nii viljakat maad ning on kasutatav 50 aastat. Õlipalm seevastu imeb aga maa mineraalidest nii tühjaks, et seal ei kasva kunagi enam midagi, kõige vähem ürgseid vihmametsi...
Loen bioneer.ee portaalist, et Indoneesia on palmiõli tootmises maailmas esirinnas ja sellega kohe USA ja Hiina järel CO2 emissiooni poolest.  Arvatakse, et kui istanduste loomise kiiruses muutusi ei tule, siis 15 aasta pärast on troopiline mets hävitatud. Sellega ka 10- 15 % (appi!) maailmas teadaolevatest imetajate, taimedest või vähemalt kaheneb nende mitmekesisus.

Rahvuspark on õlipalmi istandustest igalt poolt sisse piiratud ning Jambi provintsi poolt (sõitsime paar päeva hiljem läbi) on näha, et käib äge metsaraie  ning vaadates kohalike kerkivaid losse on näha, et metsa ja – maamüük on üks ütlemata tulus äri. Rapani ütles, et kui oled rikas võid siin osta maad, et sinna istandus rajada, aga tulud tuleb riigiga pooleks jagada.

Kui  ütlesin istanduste juttu kuulates, et see on  nii kohutavalt kurb- kurb, sõnas Rapani  vaid: „But sometimes business is good“.

Sellelt künkalt  on vihmamets juba maha raiutud

Õlipalmi viljadega autod liiguvad tehase poole

Tehase toss
Tegelikult tuli korstnast ikka megamusta suitsu, aga foto sain teha liiga kaugelt.

Keset vaeseid külasid on hakanud kerkima uskumatult moodsad villad.
Kuna muud tööd siin ümbruskonnas suurt teha pole kui kummipuult kummi korjata või oma metsa müüa, siis pole imestada, et kohalikud on valinud kergema tee. Et saaks ka lõpuks lääne stiilis elada.

Sain oma esimese õlipalmi istanduse šhoki  Borneol, kuhu on rajatud ka ühed maailma suuremad istandused.  Ma saan aru küll, et see on nii naeruväärselt väike liigutus, aga ma põhimõtteliselt jälgin kõiki kosmeetikume mida ma tarbin (jah, loen neid imeväikseid kirju topsikutelt) ning ei osta ühtegi toodet.  Palmiõli kasutatakse peamiselt huulepulkades, kreemides, seepides aga ka toiduainetes. Muidugi on ka firmasid kes on ostavad tooteid kokku sertifitseeritud tootjatelt (neilt kes siis ostavad vähemalt legaalselt toorainet kokku ja maksavad selle arvelt makse) - sellisteks on näiteks L`Oreal ja Ecover. Eriti paha on suurkontsern Unilever  (kaubamärgid Dove, Rexona, Axe) kes on üks maailma suurematest palmiõli kokkuostjatest kes muuhulgas ei häbene kokkuosta ka illegaalsete istanduste õli.
Vaadake mida ostate ja ärge aidake metsade hävitamisele tahtmatult kaasa!

Kerinci rahvuspargist voolav läbi enam kui tosin jõge mis varustavad kogu Lääne-ja Lõuna Sumatrat ning põhimõtteliselt võib öelda, et CO2 näol on tegemist siinkandi kõige võimsamate maakera kopsudega. Kohalikud kutsuvadki seda Paru-Paru Duniaks (maakera kopsudeks)  on ju territooriumilt rahvuspark 2,5 korda suurem kui Bali. Mõelda vaid, et turismikuudel jõuab siia umbes 80 turisti, enamus kuudel isegi vähem kui 30. (Mõelge - Balil käib enam kui 3 miljonit välisturisti aastas!) Ning enamus turiste ei liigu Kerinci  või Gunung Tujuhi piirkonnast isegi kaugemale. Seetõttu polemidagi imestada, et kohalike arvates ei ole sest pargist suuremat tulu ning võib-olla vaid kasvav turistide raha ja huvi looduse vastu suudabki nende meelt muuta.  

................................................................................................................................

Allikatena kasutasin Lonely Planetit, wikipediat, bioneer.ee ning üht enda varasemat blogipostitust.