3D

3D

22 veebruar, 2014

Tiiu naerab terve päeva

Päeva esimese osa olime tegelikult päris tõsised, sest enne AirAsia terminali jõudmist tuli meelde, et äkki küsitakse meilt enne Indoneesia viisa tegemist maalt väljasõidu pileteid. 
Jõuab. Saabume ju lennujaama 2h enne lendu.
Tegelikult saime kohale 1,5 h varem ja kohe peale chek-in tegemist selgus, et lennujaama free wi-fi levi oli ülinõrk. Niipalju jõudsime vaadata, et Indoneesia viisa jaoks on vaja: 

1) 6 kuud kehtivat pass 
2) Tagasisõidu piletit 
3) 25 USDi

Olemasolevatest punktidest oli Tiiul täidetud
ainult  punkt 1, mul lisaks ka punkt 3. 
Lennukis pidasime plaani, et kas astuda otse immigratoni ja teha nägu, et oih piletid ununesid osta või ikkagi proovida kohe lennujaama eesruumis käpelt piletid krediitkaardiga ära osta ja vabandada et meil paberitel pileteid ei ole ning näidata arvutiekraani....


Take a wild guess. Astusime lennukist maha ja plaksti otse viisa leti ette, polnud mingit võimalust kuskil wifit leida ega pileteid osta.Viisa-poiss müüs meile käbedalt dollarite ja ruupidate eest kaks viisat ja immigrationi mehed ei pidanud paljuks nalja visata ja uurida kuhu me täpsemalt läheme ja kauaks jääme - tagasisõidu pilet ei huvitanud kedagi.

Uhhh!

Järgmine level

Mäslev taksojuhtide summ lennuväljal.  Olime vist nii pingest vabanenud, et isegi minul ei olnud jaksu nendega võidelda, ehkki olime välja vaadanud, et kohaliku Damri bussiga (ühistranspordi moodi asi) peaks ka linna saama. Mehed tunglesid ümber ja kisasid üksteise võidu, et mingit bussi pole olemas;  üks kes kinnitas, et tema teab kus buss on- selle sabas kappasime siis..... järgmise takso leti juude.

Saime juba aru, et kõva tüng tuleb, aga lasime end ikkagi lüpsta. Natuke juhmiks võtab ikkagi kõik see rüselemine ümber ringi.
130 000 eest (ja see on kindlasti kõvasti ülemakstud) saime siis taksomehega linna. Kättemaksuks ütlesime, et oleme 25- ja 35-aastased ja lohutasime teda, et ta näeb 40-selt küllalt hea välja. Onul käskisime viia end Spice Homestaysse- pidi olema Bali stiilis kena koht, mõnusa lounge ja maitsva toiduga
Pani hästi imelikku kohta maha, hotelli asukoht ja nimi oli muutnud, sildil oli väikselt kirjas Ex-Spice Homestay. Ajasime taksojuhi autosse tagasi ja nõudsime, et ta viiks meid ikkagi Dobi tänavale kus on „õige“ Spice homestay. 

Seda ei olnud.

Järgmine valik Lonely Planetist - Immanuel Hotel.  Hiinlaste koht.
Tubade kohta polnud tutvustuses kordagi mainitud omadussõna „nice“ mis ilmselt nüüd edaspidi peaks ettevaatlikuks tegema, sest 200 000 (12€) eest saab täpselt sellise mõnusa peldiku:




Natuke ehmatas ausalt öelda, aga meenus, et Makassasris käisime ilged urkad läbi enne kui 285 000 eest midagigi normaalset leidsime. Niisiis üks öö siin ja kohe minema! Saame me üldse minema? Meie tuba nähes naeris Tiiu esimest korda reisi jooksul. Rõkkavalt. 
Lobbys olid kaks vanamutti, need ajasid oma pontsaka poja letti, müüdi meile mühinaga tuba ja mutid võtsid mult lubaduse, et pärast Kericint tuleme siia tagasi. Tühja me tuleme.
Ja nüüd sööma.

Hiina poiss-hotellipidaja ei olnud inglise keeles kuigi tugev ja meie Kercini küsimise peale hakkas oma visiitkaarte lappama, siis nähes teda mingit privaat-autofirma visitkat välja võtmas, ütlesime et me läheme parem 100 m eemal asuvasse Tourist Information Centerisse asja uurima. 
Selle roosa maja kõik uksed olid suletud. Laupäeval lahti kella 13.00. Siis naeris Tiiu teist korda. 

No okei, sööme ära, vaatame edasi. Mul endalgi oli juhe juba päris koos, kui kaua söömata jokutan, siis on meil kahepeale 0,25 inimese mõistus, sest Tiiu kustub kohe ära kui ta süüa ei saa.


Korraks lippasime ka randa. Siin naeris Tiiu sellise laginaga, et kohalikud jäid rõõmsat valget naist suu ammuli vaatama. Ah selline rand siis! Ausõna, nii lõbusat Tiiut pole ma mitu aastat näinud. Tore, et Tiiule Padang niiväga meeldib!




Õnneks oli meie hotelli kõrval söögikoht mis nägi selline välja, et julgesime sisse minna. Menüü oli küll indoneesiakeelne, aga piltide abil saime valitud ja söödud. Selgus, et isegi internet oli olemas. Päeva lõpuks saime teada, mägedegiidil mr Rapanil on meile kaks pakkumist:

a)      Kui ta tuleb meile Padangi järgi, siis me maksame 4 000 000 (250 €) ja selle sees on sõit kohale, matk mäkke kogu varustuse ja ühe kandja ning giidiga ning ööbimine kohale jõudes tema kodumajutuses.
b)      Ta orgunnib meile ühistranspordi – siinmail on see 7 kohaline auto – Kersik Tuasse, see maksab kahepeale kokku 200 000 ja matk järgmisel päeval 2 400 000 kahepeale, sisaldades samu asju: varustust, kandjat, giidi.

Mõlemad variandid olid suht kallid. Ise Kersik Tuasse sõitmiseks oli vaja kasutada linnatransporti (2000) + bussi Sungai Penuhi (70 000) + bussi Kersik Tuasse (7000). Sellise 8-9 tunnise transpordiodüsseia sisse käiks siis vähemalt kaks bussivahetust koos peata olekuga nendes vahetuskohtades, segadusega kuhu minna ning mõistagi jagelemine igasuguste vahendajate-taksomeestega. Kui oleks 20- päeva Sumatrat juba selja taga, siis ei kahtlekski.

Helistasime onu Rapanile ja ütlesime, et valime variandi A. Täpsustasin üle, et me ei maksa mingil juhul üle 100 000 näkku Kersik Tuasse jõudmise eest. Minivan korjab meid üles meie hotelli eest 9:00 ja 10:00 vahel. Ega me siis enne 20:00 kohale ei jõua ning siis uni ja kohe mäkke.

Onu ütles ka oma hotelli nime. Gunung Tujuh Homestay (ta võibolla hääldas seda tudžu) vist see oli-  see on see koht kus meil tuleb ööbida. Ei pea vist pabistama kas me selle üles leiame. Kui 4 miljonit ja kaks valget morska liigub nii väikses linnas nagu Kericini,  siis vaevalt et see märkamatuks jääb.

Igaks juhuks saatsin kinnitava e-meili Rapanile vastu ning jätsin täiesti märkamata selle, et ta telefonis ütles et 1,2 miljoni sees ööbimist ei ole;  küsisin endiselt kas 2 ööd kohapeal enne ja pärast matka on hinna sees. Olen tegelikult niru tingija, ega ma seda ei teekski kui netis ei oleks viimase aasta teiste reisijate kogemusi hindadega 600 - 900 000 ühe inimese kohta samaväärse asja eest.  Miks me peaksime kahepeale niipalju rohkem maksma? Giid ja tuba ning telk on meil ju kahepeale?
Meie hotelli fuajee kohtasime huvitavad tüüpi- ahelsuitsetajast itaallast Paolot, kes sündinud Korsikal, elanud enam- vähem igal pool. Hetkel on ta põhikodu Mehhikos. Ega ta päris selgelt ei väljendanud mis asjus ta just Põhja-Sumatrale puhkama tuli. Igatahes on ta Indoneesias kaua elanud ja esimest korda külastas ta Indoneesiat 70-ndate alguses. (!!!) Ta oma sõnul oli ta siis ilusam kui Brad Pitt kui ta noore valge mehena mööda Indoneesiat matkas ning kõikide tähelepanu pälvis (on näha et 40 a tagasi ta ilmselt kole mees ei olnud) ja sel ajal oli valge inimene sihuke haruldus, et ta pidi kuuajasel Kalimatani reisil vaid üks kord öömaja eest maksma. Kohalikud kutsusid enda juurde või magas Malaisia-Indoneesia piiripunktis. Jah, viisaületus tähendas tol ajal tõesti passi templisse ja tolliametnikul nime kandmist ruudulisse kausta.

Tiiu märkis tabavalt, et Paolo meenutas väga Bamboo professorit meie Mekongi paaditripilt Laoses. Igatahes täpselt samasugune vanamehe enesekindlus, kes peab noortele chikadele näima tark ja elukogenud. Kõiketeadev mees. Räägib palju. Kohtutavalt palju, ma olen ta kõrval lobisemises ikka poisike. Tiiu kuulas kauem ta lugusid ja lubas kõik kirja panna- igast huvitavat juttu enda kohta ajas. 
Kuigi ma kohe alguses kutsusin teda meiega kaasa, siiski tabasin end kahelt hetkelt kui ta ütles või tegi midagi mis mulle üldse ei meeldinud. Sihuke sniikerdaja. Tark kahtlemata, aga kes ei oleks 60+ aastaselt.


Vahepeal andis hotellimees Tiiule telefoni, et keegi tahab temaga rääkida. !?  Tiiu rääkiski tundmatu Beniga, et me ei ole Padangis kaua ja läheme homme mäele. Selget vastust sellele, et kes meile helistab ja miks, me ei saanudki. Selle peale Tiiu naeris rõkkavalt. Oma viiendat korda päeva jooksul. Hiljem selgus, et info valgete naiste kohta kes Padangist Kercinisse ronima tahavad tulla oli liikunud juba hotellist välja ja miski giid võttis meiega ühendust.

Õhtusöögile kutsusime oma Itaalia reisiprofessori kaasa, ta tutvustas meile siis kuulsat Padangi kööki. Kui see nüüd tõsi on siis on need suurtes valgetes emailkaussides kaussides olevad külmad lihatükid karrises kastmes. Kas me sööksime neid? Uhhhkkk. No väga ei tahaks.... Kuidas viisakalt ei öelda? Kas tõesti neid soojaks ei tehta? Miks?  Meie professor ütles.“Padang cuisne is cold, because it is cooked.“ No ma ei tea. Millal on küpsetatud? Hommikul? Üleeile? Kurjam, ei suuda ikkagi. Läksime 100 m edasi, saime soto ayami, kohalikku Bintangi õlut ja rahu majas.

Äratus kell 8.00





Seda me veel ei tea kas homses minivanis oleme ikka 7-kesi või on meid 13

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar