Islamist islamim

.... ehk indoneesia, võimalik et ka kogu Kagu-Aasia kõige usklikumas linnas

Taas Banda Aheci jõudmine ei vaimustanud meid ega kohutanud. Kuna reisidel oleme harjunud linnu vältima, siis rohkem kui  hädavajaliku aja kuskil veeta ei tahaks. Ache aga võlus mind juba enne teeleasumist, eelkõige siinse religiooni ning väidetavalt kõige kaunima loodusega piirkonna pärast. 

Euroopa välisministeeriumid soovitavad üksmeelselt vältida piirkonda sõitmist ekstremistide ja võimalike terrorirünnakute ohu tõttu, kuid kodus taustauuringid tehes jõudsin järeldusele, et midagi hullu ei saa siin praegusel hetkel juhtuda - vastupidi, võime saada hoopis ainulaadse kogemuse. Ja saimegi. 

Banda Ache asub Sumatra saare loodeosas - piirkonnas, kus on 3,6 miljoni inimese suuruse rahva achede (eesti keeli ilmselt atjeede) kodumaa ning mida atjeed ise nimetavad Aceh (ka Acheh, taotletava riigi nimeks on Neugara Acheh)

Banda Aceh

Bandar Aceh Darussalam ehk lühema nimega Banda Ache. Nime esimene pool tuleb Pärsia keelsest sõnast ja on tõlgitud bahasa indoneesia keelde kui "Mecca sadam". Juba linna nimed annavad tunnustust sellest, et tegemist on kaunis enesekindla rahvaga.

Juba sajandeid on Ache olnud piirkonna suurimaid sadamaid ja hea asukoha tõttu ka teada-tuntud kaubasadam. Just Acehi koht kust islam levis 13. sajandil üle  kogu Indoneesia , ka Malaisiasse ja Lõuna-Taisse, sestap on acehlased pühendunud moslemid.

Nad tolereerivad kõiki uskusid juhul kui sa respekteerid nende usku. Suurepäraseks tõestuseks selle kohta on näide, et nende peamise mošee (grand mosque) ehk ümber vaid paarisaja meetri raadiuses  on nii katolik kirik, protestantlik kirik ja budistide tempel.

Wikitravel annab teada, et kui sa oled mõistlik ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis pole sul linnas liiklemisega mingit probleemi ja isegi kui  Banda Ache on tänapäeval turvalisem kui enamik euroopa linnu ei oleks mõistlik üksi õue minna peale kella 22.00. Šariaadi õigusest peetakse kõvasti kinni- näiteks  joomine on keelatud, see ei tähenda et see  võimatu oleks. Seetõttu võib "sharia seaduse" kohaldumine sõltuda politseinike interpretatsioonist su rikkumiste kohta ning viia hullemal juhul füüsilise karistamiseni. Moslemi naised peavad kindlasti kandma peakatet avalikes kohtades ja läänelikud ujumisriided pole lubatud kuskil mujal  Wehi saarel ja seda ka vaid turistidele ning vaid turistide puhkealas.

Kuidas korralikult riietuda

Suitsetamine on paha

Achelaste nii pühendunud uks hakkas mind huvitama ja ootamatult leidsin internetist huvitavat infot mis paneb teatud mõttes achelasi võrdlema isegi eestlastega. Vabadus on achelaste jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. 

Mismoodi nemad siis oma vabaduse eest võitlesid ning mis värk selle moslemikorraga siin on?

Ajalooliselt on Aceh olnud sultanaat (asutatud 1205), kuid peale  möödunud sajandi keskpaigas toimunud Indoneesia iseseisuvussõjas toetasi acehlased Indoneesia valitsust ja Acheist sai Indoneesia osa ning see liideti Põhja – Sumatraga. Uhkeid achelasi ei rahuldanud ning 1959 muudeti Aceh eristaatusega provintsiks, millel olid mõnevõrra suuremad õigused kui teistel Indoneesia provintsidel. Achelaste iseseisvumissoovist tingituna polnud see siiski sobiv lahendus ning juba aasta pärast algas vastupanuliikumine uue hooga. Ida-Timori iseseisvusvõitlus ning indoneesiast eraldumine erutas achelasi  väga ja 79. aastal asutatud iseseisvuspartei avaldas Indoneesia keskvalitsusele vastupanu kuni möödunud kümnendi kespaigani. Rahutu aeg ei olnud küll kuidagi kuidagi seotud religioooniga, ehki välismeedia on püüdnud seda nii näidata, vaid oli  eelkõige sõda poliitilise võimu pärast.

Enne sõda oli Ache piirkond üsna jõukas, eriti ülejäänud Indoneesiaga võrreldes. Ja peamiselt seetõttu, et piirkonna idaosas asuvad suured maagaasi väljad, siin leidub naftat, kivisütt, kulda, hõbedat, vaske. Ache rikkalikud maavarad ja hea asukoht on põhjuseks miks Indoneesia keskvalitsus suhtub nii valuliselt achelaste iseseisvuspüüdlustesse. Indoneesia jääks nii ilma kõige rikkamast provintsist ja seega suurest osast oma tuludest ning achelaste eraldumispüüded võivad erutada ka teisi Indoneesia provintse.

Mina isiklikult usun, et vastupanuliikumised Indoneesia keskvalitsusele ja elanike või provintside omavahelised sõdimised ei oleks lähitulevikus siinkandis midagi erilist. Täitsa imelik oleks oleks näha kui olukord püsiks siis järgmised kakskümmend aastat vaiksena.
Indoneesia on ikka väga mitmekesine nii kultuuriliselt kui loodus - ning maavarade poolest ning globaliseerumine ja üldise jõukuse kasv ning omakorda sellest tingitud himud võivad siinkandis mingil hetkel sõja lahvatada küll.

Kuigi achelased on ülejäänud Indoneesia ja isegi Sumatraga võrreldes rikkad, läheb rikkus ikkagi väheste taskusse.  Ametlikult elab ligi 30% piirkonna elanikest ikkagi vaesuses. Korruptsioon kõikjal Indoneesias on peaegu, et teine ametlik "religioon".

Valimised on täies hoos, lipud on kõikidel külatanavatel

Üks  põhjus miks achelased viimasel kümnendil ehk paremini elavad on see, et peale tsunamit tuli piirkonda palju Euroopast (konkreetselt Saksamaa aitas just seda piirkonda) ja  USAst abiraha ning ligi 850 erinevat mittetulundusühingut, neist enamik usulised ühendused. Kuna tegemist  ei olnud moslemiusku propageerivate ühendustega, siis Indoneesia valitsus nende organisatsioonide lube hiljem ei pikendanud. Veel praegugi tegutseb piirkonnas Ligi 60 rahvusvahelist mittetulundusühingut: Eurostat, Americare, Islamic Relief, Islamic Relief, International Federation of Red Cross and Red Crescent, Austraalia Punane Rist, Türgi Punane Poolukuu,  Kuveidi Punane poolkuu, Prantsuse Punane Rist, Maailma Terviseorganisatsioon, Jaapani Rahvusvahelise Koostöö Süsteemiga jpt . Ühingud reeglina välismaalasi ei palka (juhuks kui keegi teist nüüd plaaniks sinna tööle minna :-))

„1976. aastal loodi atjeede vastupanu koordineerimiseks Gerakin Aceh Merdeka (GAM) ehk Vaba Acehi Liikumine. Sama aasta 4. detsembril deklareeris Indoneesias ja USA-s kõrgkooli lõpetanud atjee haritlane Hasan Tiro, kes elab juba aastaid Rootsis ja kelle väljaandmist Indoneesia nõuab, Acehi sõltumatust. Käesolevaks ajaks on vähemalt üks maailma riik Acehi iseseisvust omal moel ka tunnustanud. Selleks riigiks on Vaikses ookeanis asuv Vanuatu”

Mis siin siis  täpsemalt viimasel kahekümnel aastal ikkagi  toimus?

"Indoneesia presidendiks valitud Ahmed Sukarno saades aru Indoneesia maapõue rikkusest, püüdis säilitada Indoneesia kontrolli maavarade üle ega lasknud riigis tegutseda välismaistel naftakompaniidel. Tagajärjeks oli USA-poolne hukkamõist ja süüdistused vasakpoolsuses. 

Kui see ei aidanud, aitas USA hilisemal diktaatoril kindral Suhartol 1965.a võimu haarata. Võimuvõitluses tapeti aastatel 1965-1966 üle poole  miljoni indoneeslase, räägitud on isegi kuni miljonist hukkunust, kelle vaateid peeti vasakpoolseks. Võimule saades Suharto kiiresti kohalikud naftaväljad USA naftafirmadele. 1969. Aastal said  19 USA naftakompaniid enda käsutusse suurema osa Indoneesia tol ajal teada olevatest naftaväljadest. 

Indoneesia sõjakurjategijatest presidente  ja teisi juhtivaid võimukandjaid ei ole võetud toimepandud kuritegude eest senini keegi vastutusele. Mais 2000 pandi endine diktaator Suharto küll ajutiselt koduaresti, kuid seda mitte massimõrvade organiseerimise, vaid korruptsioonisüüdistuste tõttu.(?!) Ja samas andis Soome president Martti Oiva Kalevi Ahtisaari omal ajal diktaator Suharto režiimi kõrgele ametnikule Soome Kõrge aumärgi. Viimane oli tasuks selle eest, et Indoneesia isevalitseja kaelas Soome puidutööstuskontsernidel Indoneesia vihmametsades majandada, sisuliselt neid hävitada.

Ka Acehi konfliktis mängivad olulist rolli USA naftakompaniid, eeskätt endine Mobil Oil, nüüdne ExxonMobil. Arvestades, et 1990. aastatel sai Mobil Oil peaaegu veerandi oma naftatoodangust Põhja-Acehi naftaleiukohast, pole kuigivõrd imekspandav, et naftakompanii toetab (toetas?) Acehis paiknevat Indoneesia sõjaväge rahaliselt ja varustusega. 

1970. aastate teisel poolel arreteeris ja tappis Indoneesia keskvõim achelasi massiliselt. (Arvatavalt 10-50 000 inimest). Aastatel 1989-1998 viidi Acehis läbi totaalne sõjaväeoperatsioon, mille nimeks oli Punane Võrk. See kujutas endast selget genotsiidi. Läbiviidavad karistusoperatsioonid sarnanesid väga Venemaa operatsioonidele Tshetsheenias - sõdurid piiravad küla sisse, panevad majad põlema ja tulistavad igaüht, kes liigub või täielikult ei allu. Mehed tapetakse ja naised vägistatakse, nii nagu see riikliku terrorismi puhul pea kõikjal maailmas toimub.

Vastukaaluks võimude vägivallatsemisele loodi 1989. aastal Aceh-Sumatra Rahvuslik Vabastusrinne. Mis seadis eesmärgiks Kogu Sumatra saare puhastamise Indoneesia keskvõimust. 1999 aastal  korraldatid Acheis massimiiting kus osales 2 miljonit inimest, enamik ahehi elanikest. Miitingulised nõusid iseseisvusreferendimit, kuid Indoneesia tollane president lubaski Acehile referendumit, ent ainult valikuks kahe arenguvõimaluse vahel – olemasoleva olukorra säilitamine või suurem autonoomia. Iseseisvumine oli välistatud. 

Allikas: Horisont nr 2, 2005.

Ja nüüd uuemast ajaloost

Mais 2003 alustas Indoneesia valitsus Acehis täieulatuslikku sõjategevust. Selleks ajaks oli  piirkonda saadetud täiendavalt vähemalt 30 000 jõustruktuuride esindajat,  nende seas 17 000 sõjaväelast. Samal ajal oli achede iseseisvusliikumisel alla 5000 võitleja, neist vaid alla pooled relvastatud. 

Piirkond oli kaunis rahutu (2003 aastast keelustati paariks aastaks ka välismaalaste viibimine acheis ning veel hiljemgi vajati piirkonda sõitmiseks eriluba), kuid 9 aastat tagasi sõlmisid Acehi vabadusliikumine (GAM) ja Indoneesia armee rahu ning peale seda on asjad kaunis kenasti siinkandis sujunud. Seda, et turistide horde siin ei käi kuigi sageli (ja kas nad oodatud ongi?) oli märgata küll.

Sõlmitud leping seab suuured piirangud Jakarta vägede liikumisele provintsis, achelased on saavutanud teatud autonoomia, kuid ma olen päris kindel, et nende vaba hing ei ole ka selle variandiga lõplikult rahul. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma hoian achelalastele pöialt, et nad Indoneesiast eralduda saaksid - võiksin vabalt sellele lahkele rahvale vabadusvõitlusele appi minna, vähemalt ma oskan laulda ja  lippudega vehkida ....

Islam Acehis

Šariaat ehk šaria on islamiseaduste süsteem, mis on kasvanud välja Koraanist, sunnast ja hadithist. Tihti nimetatakse seda ka "pühaks seaduseks". Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, tähendab enamat kui vaid palveid ja usku jumalasse; see määrab ka igapäevast elu, kogukonna asjaajamist, kuidas kogukonna liikmed oma elu elavad. Šariaat ei näe erinevust igapäevaelu ja usuelu vahel. Šarias peitub peamine vastuolu islami ja kristliku Euroopa vahel - Euroopas jõuti riigi ja religiooni lahutamiseni, traditsioonilises islamis seda pole. http://et.wikipedia.org/wiki/% C5% A0ariaat

Kui üldiselt on Šaria õiguse tõlgendamine isiklik küsimus, siis mitte siis kus kus on käibel on Dinas Shariat (inglise keeles: Shariat Authority), Selle kasutuselevõtt sõja järgsetel aastatel oli olnud siinse eliidi soov ja seda toetati ka Jakartast kuna arvati, et see on achelaste soov. Vabadusvõitlejad tegelikult ei soovinudki seda ja väidetavalt on enamus acheclasi sellise karmi süsteemi üle pigem õnnetud. 

Niipalju kui mina aru saan, siis islamism on poliitiline ideoloogia, mille kohaselt pole islam ainult religioon, vaid poliitiline süsteem. Islamistid leiavad, et õigussüsteem - Šaria õigus – peab olema ühiskonnakorralduse aluseks, et moslemid peavad pöörduma algse õpetuse poole. Ning nad arvavad, et lääne sõjaline-, poliitiline, kultuuriline ja sotsiaalne mõju islami maailmale töötab islami vastu.

Üksikutes piirkondades on siiski seadused vähem peale  surutud- näiteks Pulau Wehi saarel ja Banyakil. Küllap sellepärast, et turism toob siia liiga palju raha, et sellest ära öelda. 

Õigusrikkumised šariaadi õiguse rikkumise eest:  

• keelatud on abielurikkumine ja homoseksualism

• kõik moslemid (nii mehed kui naised) peavad kandma riideid mis on seotud moslemi õpetusega

• alkoholi valmistamine, müümine ja tarvitamine on keelatud

• õnnemängud ja mängurlus on keelatud
  
  
• halwhat (lähisuhe ja intiimne kontakt) mehe ja naise vahel kes pole abielus on lubamatu
• jõukad moslemid peavad Tasuma Zakat ' i (vaeste ülalpidamiseks) islami riigikassasse 

• Mitte-abielus olevad inimesele kui ta tabatakse abielu rikkumas võib mõista karistuseks kuni 100 piitsahoopi

• abielus olevale inimesele kui  ta tabatakse abielu rikkumas võidakse mõista karistuseks kividega surnuks loopimine.

info pärineb Lonely Planetist

Muidugi on mitmed õigusrikkumised sellised, et sõltuvad palju sharia-politsei tõlgendamisest, kuid on teada, et on Lääne-turiste kes on arreteeritud moslemi naistega suhtlemise pärast.  Selliste hoiatavate näidete positiivne mõju on samuti olemas: Kagu-Aasias nii tavaliseks saanud pakse rikkaid lääne mehi, kes kodumaal on suhetega hädas või lihtsalt sita iseloomuga ning kes üle kogu Aasia kohalike naiste lahkust kasutavad siinkandis kohe üldse ei  kohta.
 Ka õlle müümise eest võiks tehniliselt mõista 40 piitsahoopi. Õigusrikkumise karistused erinevate tegude eest varieerivad väikestest rahalistest karistustest ja kuni  4-aastastest karistustest suuremateni milest kõrgeim on surmanuhtlus.

Veel Loen vanast Horisondi artiklist, et:

„Atjeed on äärmiselt ühtehoidev ja julge rahvas. Vabadus on atjeede jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. Vastupidiselt paljudele teistele islamiusulistele ühiskondadele, on naistel atjeede seas kõrge ja austusväärne positsioon. Isegi pärandamine toimub lisaks meesliinile ka naisliinis. Vabaduse rõhutatud tähtsustamise, naiste austamise, osaliselt jätkuvalt kehtiva klannisüsteemi ja väga mägise elupaiga tõttu võib atjeesid mõnes mõttes võrrelda teise paljukannatanud rahva, tshetsheenidega”

Seda, et naised on siinkandis lugupeetud ja  austatud kohtasime igal sammul. Päris tihtis astus mõni islami-mütsiga onu ligi ja küsis kuhu tahame minna, juhatas teed või ütles, et nüüd on paras aeg laevale minna. Üks onu koguni viskas meid 5 km linna oma autoga ära, olles eelnevalt koju kihutanud ja kähku motoka auto vastu vahetanud, kuna me kolmekesi tema motokale mahtuda ei soovinud.

Võimas mošee suudab mahutada 30 000 inimest.

Sama mošee 2004 AASTA lõpus, pärast tsunamit.
Kujutate Ette KUI püha Saab üks mošee moslemitele olla
USA merejalaväe helikopter lendab üle Põhja-Sumatra.
 Photo by John Stanmeyer / National Geographic

Tsunami ajal oli mošee esimesele ja teisele korrusele peitu pugenud sadu inimesi.

Rätitädid paremal on ümberkehastunud eestlased. Isegi nii kostümeeritult oli natuke ebakindel moslemite pühapaika siseneda. Kas nad panevad pahaks?

Kõige suurem sahmimine on ikka peegli ümber. Naised jäävad naisteks igal pool, olgu näha pearätt või võltsjuuksed - ikka tasub sättimist.

Naised-kehtetud palvetavad taga pool, jah mehed on eespool.

 Lõpuks kaks olustikupilti ka:

Esimest korda Aasias nägin ma kedagi kilekinnastega toitu valmistamas! Suvalises tänavatoidu kohas
Valmib kanawrap. 

Naised läksid viimasel päeval hulluks ja ostsid oma lemmiklapsukestele kleite.

Nägemiseni Indoneesia!

Järjejutt jätkub Malaisiast

Karin lahkub Balile ja meie jätkame 23. märtsist Malaisias

Jälle bussis

Seekord käis kõik päris kähku.

Meile müüdi 250 000 eest (näkku) pilet bussile mis peaks jõudma 12-tunniga Banda Achehi.

Selleks peame me veel 2,5- 3 tundi sõitma vastasuunas väikesesse kohta nimega Binjai. Sealt korjatakse meid Medanist tuleva uhke bussi peale kus on  WC bussis (juhuu!), karaoke (juhuu!), konditsioneer (juhuu!) massaaž (mida?!) ja wi-fi (päriselt?).

Piletihinna sisse kuulus kolm erinevat transpordivahendit:

1) Tuku- tuki laadne motkokas - mida siinkandis kutsutakse becak (hääldatakse bedžjak)

2) Järgine liiklusvahend kohalik minibuss koos umbes 15 inimesega

3) Mugav jalakõrgenduste, paksude tekkideja patjadega buss, mis sõitis kordagi peatumata ja päris heal kiirusel viuhti Ache sadamasse.

Alles hiljaaegu ma siin oigasin, et ma ei tõsta oma jalga enam iial Trans- Sumatra kiirteele, aga kui meie Bukit Lawangi hotellionu Udžaj vandus, et tee on hea ja üldse mitte selline nagu Toba järve ja Bukit Lawangi vahel, siis ma lihtsalt otsustasin teda uskuda. Kuskil peab see kuradi tee ju valmis olema ka. Ja kuna Achelased on kõige rikkamad ning poliitiliselt oleks tark teeehitust alustada siit, siis äkki siinkandis ongi päris (kiir)tee?

Nii oligi, tee oli kaherealine ja väga korralik, kulges küll mägedes, aga niipalju kui ma pimedas jõudsin kahele poole kaeda, siis suuri kursistikke teeääres ei märganud. Nagu ma praegu loen, siis tee valmibki tasahilju ja 2025 aastaks saab see lõplikult valmis hõlmates siis ka sadamaid ja lennujaamu ühendavaid teid Sumatral.
Oli julge sõita, pealegi toksisin postitust blogisse ja veetsin internetis aega kuni kella 2ni.  Järgnevad neli tundi nihelesin parimat poosi otsides ning tukastades kuni buss näis jõudvat suuremasse linna ja kõik tüübid hakkasid bussist välja minema. Mhmhh, aga kell on ju alles kuus? Kus on meie lubatud 12 tundi bussisõitu? 

Aga juba kargas üks taksojuht bussi ja "Ache-ache - taxi-taxi - sabang-sabang" jutu järgi saime aru, et olemegi kohal.

Päris äge. 9 tundi ainult ja kui esimesed kaks transpordivahendit juurde arvata (aga mitte 3 h ootamist Binjais) siis võttis kogu sõit Bukit Lawangist Achesse tõesti aega 12 tundi.  Pole paha.

Väga kummaline tuba-bussijaam, mille paremal üleval nurgas ripub Hitleri portree(!?)
Perepildist teisel pool - vasakul, on mingi tundmatu (kohalik) asjamees. Mulle tundus, et sõjaväe vormis.

Jalasirutused enne pikka bussisõitu

Vaidlemas

Järgnevad tulised läbirääkimised juurde karanud taksomeestega. Mingil hetkel on see ikka väga naljakas kui nad juba meie kotid kätte krahmavad  ja nendega becakide poole liduma panevad. Nüüd kui meil on ootamatult "kingitud" kolm tundi (sest praam läheb 9.30) võime aega parajaks teha motomeestega kaubeldes. Meie pakutud 15 000 ruupiane hind (näkku) neli aastat vana Lonely Planeti versioonist ei erutanud mehi karvavõrdki ja parim hind motoka eest (kui neid on seal veel 4-5 masinat) mis meil õnnestuks sekundiks saada oli 20 000, aga me peame ju oma kottidega neid vähemalt kaks võtma. Selle peale tõstame me oma kotid becakidelt maha ja motmehed sõidavad kohalikega minema. Hinnad hakkavad vahepeal tõusma ulatudes lõpuks isegi kuni 80 000ni.
Umbes kell 7 teeme me ühe taksoga minekut, makstes 20-minutise sadamasse jõudmise eest 50 000

Kiirlaev startis kell 9.30 ja sõitis hirmsa raputamisega umbes tunnikese.

Laevalt maas, trall jätkub. Nimelt oli jälle palju taksomehi sadamas vastas. No ja mida teeb uimane eesti naine kui teda ümbritseb kari intensiivseid taksomehi. Läheb vetsu muidugi!

Paaris minutiks on selle operatsiooniga saavutatud  rahu ning aeg toibumiseks.Kuid kui üks sümpaatse näoga onu mulle läheneb ja pakkub, et ta viib meid 50 000 (näkku) Ipoh`i randa ära visata, siis olime päri. Hind sobib sellega mida LP ja Wikitravel annavad.

Ahaa, aga see ei meeldi teistele taksomeestele! Ja üks suur punane džiip sõidab meie onu taksole ette ning üks kurja näoga mees tuli välja ja käseb meil oma autosse istuda.

Mhhh, aga meie leppsime ju selle onuga kokku? Ei ole vahet, kolite teise autosse.

Saame aru, et meie onu on taksomeeste järjekorra sassi löönud. Vaidlus kulgeb veel mõnda aega ja mina olen juba nõus Kurja Onu aotosse istuma, sest muidu saab meie Väike Onu pärast veel kolki.

Mõne aja pärast hakkab Väike Onu ise ka soovitama, et me peaksime istuma ikka sinna punasesse džiipi, aga nüüd ilmutab Karin eesti naise jonni ja keeldub džiipi istumast! 

Seal me siis seisime, kolm kottidega tohmanit taksojuhtide ägeda vaidluse kesksel.  Lõpuks tuleb veel üks valge buss, mille juht otsustab ilmselt lõbu kruttimiseks pakkuda meile võimalust sõita hoopis tema bussiga. See ajab mehed täitsa pööraseks ning muudab vaidluse kulgu ja lõpuks lubab kuri džiibimees meil ikka Väikse Onuga sõita. Näen, et Väike Onu pakub talle meeleheaks 20 000 ruupiat, aga Kuri Onu lööb suuremeelselt  käega.... Istume uhkelt "oma" kättevõideldud autosse.

Ma tõesti loodan, et nad talle pärast peksa ei anna.

" Ega ma ei lähe sellesse autosse!"

On ilmunud välja Valge bussi onu, kes pakub oma teenust.
Vestiga mees on Väike Onu,  kellele see perspektiiv ikka üldse ei meeldi