Jälle bussis

Seekord käis kõik päris kähku.

Meile müüdi 250 000 eest (näkku) pilet bussile mis peaks jõudma 12-tunniga Banda Achehi.

Selleks peame me veel 2,5- 3 tundi sõitma vastasuunas väikesesse kohta nimega Binjai. Sealt korjatakse meid Medanist tuleva uhke bussi peale kus on  WC bussis (juhuu!), karaoke (juhuu!), konditsioneer (juhuu!) massaaž (mida?!) ja wi-fi (päriselt?).

Piletihinna sisse kuulus kolm erinevat transpordivahendit:

1) Tuku- tuki laadne motkokas - mida siinkandis kutsutakse becak (hääldatakse bedžjak)

2) Järgine liiklusvahend kohalik minibuss koos umbes 15 inimesega

3) Mugav jalakõrgenduste, paksude tekkideja patjadega buss, mis sõitis kordagi peatumata ja päris heal kiirusel viuhti Ache sadamasse.

Alles hiljaaegu ma siin oigasin, et ma ei tõsta oma jalga enam iial Trans- Sumatra kiirteele, aga kui meie Bukit Lawangi hotellionu Udžaj vandus, et tee on hea ja üldse mitte selline nagu Toba järve ja Bukit Lawangi vahel, siis ma lihtsalt otsustasin teda uskuda. Kuskil peab see kuradi tee ju valmis olema ka. Ja kuna Achelased on kõige rikkamad ning poliitiliselt oleks tark teeehitust alustada siit, siis äkki siinkandis ongi päris (kiir)tee?

Nii oligi, tee oli kaherealine ja väga korralik, kulges küll mägedes, aga niipalju kui ma pimedas jõudsin kahele poole kaeda, siis suuri kursistikke teeääres ei märganud. Nagu ma praegu loen, siis tee valmibki tasahilju ja 2025 aastaks saab see lõplikult valmis hõlmates siis ka sadamaid ja lennujaamu ühendavaid teid Sumatral.
Oli julge sõita, pealegi toksisin postitust blogisse ja veetsin internetis aega kuni kella 2ni.  Järgnevad neli tundi nihelesin parimat poosi otsides ning tukastades kuni buss näis jõudvat suuremasse linna ja kõik tüübid hakkasid bussist välja minema. Mhmhh, aga kell on ju alles kuus? Kus on meie lubatud 12 tundi bussisõitu? 

Aga juba kargas üks taksojuht bussi ja "Ache-ache - taxi-taxi - sabang-sabang" jutu järgi saime aru, et olemegi kohal.

Päris äge. 9 tundi ainult ja kui esimesed kaks transpordivahendit juurde arvata (aga mitte 3 h ootamist Binjais) siis võttis kogu sõit Bukit Lawangist Achesse tõesti aega 12 tundi.  Pole paha.

Väga kummaline tuba-bussijaam, mille paremal üleval nurgas ripub Hitleri portree(!?)
Perepildist teisel pool - vasakul, on mingi tundmatu (kohalik) asjamees. Mulle tundus, et sõjaväe vormis.

Jalasirutused enne pikka bussisõitu

Vaidlemas

Järgnevad tulised läbirääkimised juurde karanud taksomeestega. Mingil hetkel on see ikka väga naljakas kui nad juba meie kotid kätte krahmavad  ja nendega becakide poole liduma panevad. Nüüd kui meil on ootamatult "kingitud" kolm tundi (sest praam läheb 9.30) võime aega parajaks teha motomeestega kaubeldes. Meie pakutud 15 000 ruupiane hind (näkku) neli aastat vana Lonely Planeti versioonist ei erutanud mehi karvavõrdki ja parim hind motoka eest (kui neid on seal veel 4-5 masinat) mis meil õnnestuks sekundiks saada oli 20 000, aga me peame ju oma kottidega neid vähemalt kaks võtma. Selle peale tõstame me oma kotid becakidelt maha ja motmehed sõidavad kohalikega minema. Hinnad hakkavad vahepeal tõusma ulatudes lõpuks isegi kuni 80 000ni.
Umbes kell 7 teeme me ühe taksoga minekut, makstes 20-minutise sadamasse jõudmise eest 50 000

Kiirlaev startis kell 9.30 ja sõitis hirmsa raputamisega umbes tunnikese.

Laevalt maas, trall jätkub. Nimelt oli jälle palju taksomehi sadamas vastas. No ja mida teeb uimane eesti naine kui teda ümbritseb kari intensiivseid taksomehi. Läheb vetsu muidugi!

Paaris minutiks on selle operatsiooniga saavutatud  rahu ning aeg toibumiseks.Kuid kui üks sümpaatse näoga onu mulle läheneb ja pakkub, et ta viib meid 50 000 (näkku) Ipoh`i randa ära visata, siis olime päri. Hind sobib sellega mida LP ja Wikitravel annavad.

Ahaa, aga see ei meeldi teistele taksomeestele! Ja üks suur punane džiip sõidab meie onu taksole ette ning üks kurja näoga mees tuli välja ja käseb meil oma autosse istuda.

Mhhh, aga meie leppsime ju selle onuga kokku? Ei ole vahet, kolite teise autosse.

Saame aru, et meie onu on taksomeeste järjekorra sassi löönud. Vaidlus kulgeb veel mõnda aega ja mina olen juba nõus Kurja Onu aotosse istuma, sest muidu saab meie Väike Onu pärast veel kolki.

Mõne aja pärast hakkab Väike Onu ise ka soovitama, et me peaksime istuma ikka sinna punasesse džiipi, aga nüüd ilmutab Karin eesti naise jonni ja keeldub džiipi istumast! 

Seal me siis seisime, kolm kottidega tohmanit taksojuhtide ägeda vaidluse kesksel.  Lõpuks tuleb veel üks valge buss, mille juht otsustab ilmselt lõbu kruttimiseks pakkuda meile võimalust sõita hoopis tema bussiga. See ajab mehed täitsa pööraseks ning muudab vaidluse kulgu ja lõpuks lubab kuri džiibimees meil ikka Väikse Onuga sõita. Näen, et Väike Onu pakub talle meeleheaks 20 000 ruupiat, aga Kuri Onu lööb suuremeelselt  käega.... Istume uhkelt "oma" kättevõideldud autosse.

Ma tõesti loodan, et nad talle pärast peksa ei anna.

" Ega ma ei lähe sellesse autosse!"

On ilmunud välja Valge bussi onu, kes pakub oma teenust.
Vestiga mees on Väike Onu,  kellele see perspektiiv ikka üldse ei meeldi