Kirss tordil?

Turistide seas tuntunud Pualu Weh ja kohalike poolt kutsutud Sabang  on väike saar Sumatra põhjatipus. Ühtlasi on see indoneesia agipelaagi põhjapoolseim tipp.

Saar asub Ache maakonnas, Indoneesia kõige rikkamas ja usklikumas piirkonnas. 

Acehi elanikest on 80 protsentii ached ehk vist eesti keeli atjeed. Mägedes elab 200 000 gajot, Simeulue saarel 100 000 simeuluet. Rannikuäärsetes tööstuspiirkondades on palju Jaava saarelt pärit migrante, kelle osatähtsus Acehis kasvab Indoneesia keskvõimu ja Maailmapanga ühisprojekti tõttu pidevalt – nimelt aitab Maailmapank Indoneesia keskvõimul ülerahvastatud Jaava saare elanikke ümber asustada muudele Indoneesia aladele. 

Allikas: news.bbc.co.uk

Ached räägivad Astroneesia hõimkonna Malai-Polüneesia keelkonna Sunda harusse kuuluvat acehi ehk atshini keelt. Tuntumatest keeltest on atshini, gajo ja simeulue keel lähedases suguluses malai keelega. Mõistagi räägivad kõik bahasa indoneesiat ning turismipiirkonnas tönkavad ka engleesi. 

Arvastades Wehi saare kuulsust sukeldujate seas ja turistide hulka, siiski hämmastavalt niru oli kohalike inglise keeleoskus. Meie külalistemajas oli üks europaliku välimusega tüdruk, kes sai täiesti inglise keelest aru ja üks poiss kes sai enam-vähem aru. Ülejäänutele valmistas raskust isegi „Please one water or do you have toilet paper?“ küsimustest arusaamine.

Saabumise päeval ei võta me midagi ette, ootame oma bangalo vabanemist, sest sees olnud sakslased chekivad aeglaselt välja ja tuba ei minda lähima paari tunni jooksul koristama. 

Mis siis ikka – ootame. Teenindus on kohutavalt halb ja aeglane ja nii see jääbki viimase päevani. Ollala külalistemajas ei söö me nendel viie päeva jooksul enam kordagi, aga bangaloga jääme enam-vähem rahule (välja arvatud Tiiu). Ühtlasi jääb see ka esimeseks ja viimaseks korraks kui me ei ole öömaja valikuga ühel meeles, a mis teha - kambaga reisimise võlud - alati ei saa seda mis tahad.

Õhtul läheme välja restorani kus meie Kariniga saame söönuks, aga Tiiu toob kaasa toidumürgituse. No oli ka aeg sellisteks üllatuseks! Ongi liiga sujuvalt kulgenud see trip.

Oma bangalo terassil.

Hommikul otsustame minna Ipohi ranna vastas olevat väikese Rubiah saart ja Sea Gardenit vaatama. Väidetavalt on selle saare ümber kõige paremad snorgeldamise ja sukeldumise kohad. Kuna Tiu tegeles öösel oma sisikonna uuringutega, siis jääb ta päevaks meie koledat puu-bangalot nautima (150 000  lisavoodiga) ja meie istuma kanuusse ja aerutame vastaskaldale. Hoovuseid pole tunda ning kasutame juhust ning kisume end kanuus pävkade väele, kus sa ikka siin paljalt päevitada saad. Mine seda šharia politseid tea.

Paaris kolmes kohas seome paadi rannaääsete puude külge ja snorgeldame. Kalu on hullult palju, aga korallid ei ole kuigi ilusad. Kõige ehmatavam elukas peale haide on siinsetes vetes mureen. Ja neid on siin palju!

Pilt kuskilt veebist.

Märkasin enast 3-4 meetri kaugusel üht suurt kollase-musta täpilist lainetavat "pantrit". Hirmuäratava „looma pea“ suunaga minu poole. Uhhh! Esimese ehmatusega panin teisele poole plagama (vehkisin lestadega kui pöörane) siis sain aru, et loll.... sihuke võimalus. Pöördusin tagasi, kuid nägin vaid raugelt lendava vaiba sabaotsa. No, minu hinnangul 3 meetrit kindlasti. Et ma kipun vahest liialdama, siis võtke meeter maha. Aga mitte rohkem! Wikipedia hinnangul on mureenid tavaliselt 3-4 meetri pikkused.

Elamust rohkem kui rubla eest - eelmisel aastal kohtusin meremaoga, kes nägi välja nagu sebra,aga punase peaga. Täna siis leopard. Elu nagu džunglis! Kodune.

Hiigel-mureeni nägu vaata siit:

Õhtul einestame Norma juures,  kes teeb koduseid toite huvilistele. Et kokk teaks toidukraami varuda pead päeval teada andma, et oled huvitatud ja õhtul kell 19.00 on laud kaetud. Toit maksab 25000 (1,6 €) ja kõhu saab väga täis. Norma on lääneliku mentaliteediga kohalik naine. On jätnud ilmselt kõigile sügava mulje sest internetis leidub tema kohta seline lause : Norma is the default location for return visitors. Expect a communal atmosphere with home cooked meals. Norma is an institution! 

Kuna Norma teeb mulle komplimendi, et ta oleks mu vanuseks pakkunud 27. aastat, siis peale seda ma loomulikult olen valmis uskuma,  et ta on  supernaine! Norma ise tegelikult meile süüa ei tee, mõlemal õhtul askeldavad köögis noored mehed ja Norma ning tema mees sebivad niisama ringi ja vaatavad kas külalistel kõik olemas on. Ikkagi peakoka värk.

Norma juures perekonna õhtusöögil

Suurepärane võimalus kohalike või teiste turistidega kontakte luua ja juttu puhuda

Kolmandaks päevaks on Tiiu oma siseorganitega piisavalt tutvunud ja tuleb meiega Jenny`s bangalote juurde snorgeldama. Seekord rendime kanuuta varustuse, lestad-prillid 30 000 (2€) ja vesti kah (0,5 €) . On jah natuke nohiklik selle vestiga seal askeldada kui soe ja soolane Andamani meri sind ise kannab, aga mis teha. Nii on hea puhata ja kui vaja siis maski puhastada, võtab selle paanika ka ära kui peaksin mõnd koledat vee-elukat nägema ja maski vett sisse ahmima. Rubia saare teisel kaldal ning tipus on ka tugevad hoovused, sinna me muidugi ei trügi, aga vest annab ikkagi rahu kui juba peaaegu üksi  ookeanis askeldad. Vette läheme kiviselt rannalt ning ujume kaldast vast 10-40 m kaugusel, ega keegi seal snorgeldajate üle valvet ei pea, kui oled kadunud, siis oled kadunud...

Hiigel -mureen

Näeme Tiiuga veelsuurt pruuni valgetäpilist mureeni ja seekord trügime talle päris lähedale. Googeldasin eelimisel õhtul ja leidsin internetist vastukäivat infot kas need mureenid siis on inimesele ohtlikud või mitte.  Kuskil on nad justkui midagi hammustanud, teisal väidetakse et see on turistide plära.
Snorgeldamise ajaks ei olnud veel asi selge ja hoiame end ikka paari meetri kaugusele sest jõleda näoga elukast. Praegu loen netist, et vastupidi levinud arvamusele on mureenid äärmiselt rahulikud kalad, kellega kohtumisel mingeid probleeme ei teki. Päeval peituvad nad korallide vahel mõnes koopas, õhtupoole ja öösel ujuvad toiduotsingul ringi. Siiski on nad merekiskjad kes jahivad väiksemaid kalu.  Piltidelt paistev lahtine suu ei väljenda agressiivsust, vaid on vajalik hingamiseks.

Pilt ajakirja Eesti Loodus veebist. (Ü.Tikk)

Üllatuslikult saan nüüd teada, et hoopis ohtlikum kala on hiid-ogaselg kes ründab kindlasti kui satud tema valvatava pesa lähedale. Tal on tugevad hambad millega purustab koralle ning paremal juhul võib ta snogeldajat hoiatada väikse lestade järamise ründega. Appike. Nii kena kala, neid ujus seal hulgemgi ja läksin neile päris lähedale.

Kel aega rohkem snorgeldada ja sukelduda see näeb kindlasti kilpkonni, manta raisid (hiid-sarvik rai), vaalhaisid  ning veel mitmeid erinevaid hai liike. Manta raisid on siin eriti palju, nad on maailmas väga haruldased ning hoolimata mõneti hirmutavast välimusest pidid olema sõbralikud loomad.

Pildid sarjast Suuri Snorgeldajaid

Külalapsed on hämmingus, sihukest hullu snorgeldajat pole siinkandis enne nähtud

Lapsukesed proovivad järgi mida suur paks valge naine ees teeb.

Õhtul ei viitsi koju jalutada vaid snorgeldame tagasi.
 Karin järgib rõdult kuidas  metsavahelt kaks vestidega hullu üritavad koju ronida., saame toreda pildiseeria.

Neljandal päeval on Tiiu tuju ikka veel nadi ja hommikul teab ta, et tema meelest on Pulau Weh kõige koledam koht kus ta on eales olnud. Vale puha, ise veetis meiega viis aastat tagasi öö oli Pak Pengi hurtsikus (Laoses) ja elas sügaval mutiurus Hanois. Tiiu, ma olen neid su koledaid kohti piisavalt näinud. Pulau Weh on paradiis, lihtsalt sul võtab aega, et selleni jõuda...
Erinevalt mu reisikaaslasest arvab Lonely planet, et Wehi saar peaks olema kirss tordil igale Sumatra külastajale.

Toidumürgituse päevad on Tiiu hellaks teinud ja kui me hommikul saame teada, et Freddies Santai Samurtigas kohti ei ole, siis valmib kohe plaan, et läheme hoopis päevatripile.

Mõeldud, tehtud!

Merebioloog Tiiu ründab merekarpe lusikaga

No ikka väga on vaja teada mi seal sees on

Rand on lihtsalt imeline ja mul on hea meel näha Tiiu nägu üle pika aja säramas. Meri teeb hiidlasele head, kindel see!

Viiendaks päevaks ei jää üle muud kui jalutada 3 kilomeetri kaugusele Long Beachile kus indoneeslane Eva ja tema itaalia abikaasa peavad külalistemaja ja itaalia restorani. Miks mitte süüa natuke pastat ja juua külma valget veini. 

Veiniga on asi siiski nadi. Ache ranged seadused mõistagi piirkonnas sellist tarbimist lubada ei saa, ehkki Karinil õnnestus Norma külalistemajast siiski ühel õhtul õlu kätte saada. Tõsi, see maksab küll kolm korda rohkem kui mujal Indoneesias, aga võimatu see siiski pole. Paar päeva hiljem saame teada, et narkootikumide äri on siinkandis päris tavaline. Juba esimesel päeval ujub üks tüüp Tiiule külje alla ja pakub marihuaanat. Tiiu on pakkumisest nii hämmingus, et ei saa sõna suust. Tüüp sõnab selle peale et noh, kui see ei sobi,  siis ta võib meid delfiine vaatama ka viia....

Ühesõnaga, külma valget veini meile Itaalia restoranis ei pakuta, aga mereannipasta on suurepärane ja ja tiramisu vohmime ka keresse. Enne päikeseloojangut seame sammud kodu poole, sest pimedaks ei tahaks küll džunglisse jääda. Kuidagi ära hakkab see džungel tüütama.

Teel koju (Tiiu pilt)

Viimaseks päevaks oli meil kavas paaditrip, aga selgus, et reede lõunal on „keelatud päev“ ja seega kõik merega seotud tegevused on keelatud enne kella kahte päeval. Kui 6 paiku läheb juba pimedaks siis neljast tunnist ehk jääb päeva veetmiseks merel väheseks. Ja paadi eest küsiti ka millegipärast 1,5 miljonit. Seega paadireis jäi ära.

Niipalju kui ma aru saan siis Keelatud päev on Ibohi külas kellegi komandöri kehtestatud ning üleastumistel tuleb tasuda trahvi (25 000- 100 000) ja või maksta kitsedega (?!). Üleastumisega kaasneb ka vastatavate vahendite konfiskeerimine. Nimetatud päevadel on keelatud kõik merega seotud tegevused mis võivad hävitada või saastade mereelu, kaasa arvatud kalastamine. Tore, et nad niimoodi mereelu kaitsevad.

Maavärinast ka siis, sest see pani Ache piirkonna maailma kaardile

2004 aasta maavärin mis tappis maailmas enam kui 280 000 inimest lõi kõige julmemalt just seda – epitsentrist vaid 3-100 kilomeetri kaugusel asuvat piirkonda. Valdav enamik hukkunutest, vähemalt 210 000, väidetakse olevat surma saanud just Aceh maakonnas. Arvestades, et Acehis elab kokku 4,5 miljonit inimest, hukkus ühekorraga üle 4,5 protsendi sealsetest elanikest. Kohati on aga väidetud, et hukkunuid võib Acehis olla isegi mitu korda rohkem. Pulau Weh on kaunis mägine ja vähe asustatud, seepärast siinsed elanikud said vähem kannatada kui Ache rannikuäärsed alad.

Mõned rahvuslikult meelestatud achelaste vabadusvõitlejad kahtlevad senini kas tsunami tõesti 200 000 achelast tappis. Kahtlustusteks võib ka olla põhjust, kuna poolteist aastat varem Indoneesia keskvalitsuse poolt alustatud täiemõõtmeline sõda on rahvaarvu kõvasti vähendanud ning nii segasel perioodil ei suudetud kahes õnnetuse hukkunuid ilmselt kuigi täpselt lugeda. Seeõttu peetakse võimalikuks, et Indoneesia valitsus ajas osa tapetud tsiviilisikutest tsunami kaela. Mõned rahvusliku vastupanuliikumise liikmed on ka väitnud, et on Achei külasid kus kannatanutele „appi“ rutanud Indoneesia sõjavägi tappis massiliselt inimesi ning peale tapatalgud väideti valitsuse poolt, et elanikud on tapnud tsunami.
 Ei tea kui tõsiselt neid jutte võtta saab, kuid tõsiasi, et 2005. Aasta alguses piiras Indoneesia keskvõim rahvusvaheliste abiorganisatsioonide liikumist Acheis, lubades toimetada vaid kahes suuremas linnas, siis pole võimatu, et looduskatastroofi varjus pandi toime ka kuritegusid. Sõltumatud eksperdid ei ole suutnud neid kahtlusi ei kinnitada ega ümber lükata ning võimalike roimade ulatus ja tõde ei selgu kunagi.