Pärdikute paradiisis

Matk algab muidugi järsu tõusuga Rocki külalistemajja kus meiega ühinevad kolm Belgia tüdrukut kes on oma kuuekuise matka keskpaigas ning jätkavad peale Kagu- Aasiat Lõuna-Ameerikas.

Esimese raginaga murrame läbi kummipuu istandusest, kus giid Anto keset kõige ägedamat sääseparve seletab pikalt kummipuu istandustest, kummi kogumisest jmt sellega seonduvast. Saame ka pika loengu sellest miks loodust tuleb hoida ja kui pahad on õlipalmiistandused ja mis see meie maailma ökosüsteemiga teeb. Kuna see oli esitatud pisut (mulle tundub) moraliseerival toonil, siis lähen natuke tujust ära, sest seda juttu pisut teises sõnastuses tuleb veel umbes pool  tundi ja midagi uut ma teada ei saa.

Siin saame ka teada, et kummipuu istandused on sääskede lemmikpaik. Kohalikud väidavad, et džunglis üldse sääski ei ole ja see hakkab mulle juba natuke nalja tegema. Maailma tervisehoiu organisatsiooni andmetel on Sumatral malaaria siiski levinud, kuid absoluutselt kõik kohad kus me oleme olnud Padangist Bukit Lawangini väidavad et ei, no neil küll mingeid sääski ei ole! Nalja teete või?  Kohalikud vist ei tunne ka neid, sest ei näe neid küll kratsimas ja ega sääski tõtt öelda keset päeva või ööd ei ole ka. Ainult päikesetõusul ja loojangul. Seekord hoiatavad meid kõik, et enne kummipuusalu pritsiksime end tõrjega. Ja õigust nad räägivad!
No igatahes saame vast 20 minutiga sealt kummipuumetsast välja ja enam vähem kohe komistame orangutanide otsa.

Algul suur emane ahv pojaga kõrgel puuotsas ja paarsada meetri eemal teine samasugune pojaga natuke madalamal.
Kohe selline vedu! Et siis siin kohe kubiseb orangutanidest?

Kohtame ka kummalist seltskonda vormiriides mehi ja esimene neist (tähtis nina) kandis koguni relva. Uurime Antolt mis mehed need on. Need pidid olema džunglivalvurid või siis mingi džunglipolitsei taoline üksus kes kõmbib metsa läbi ja vaatab, et siin midagi jumalavallatut korda ei saadeta. Leuseri ökosüsteem ja park on viimasel ajal palju tähelepanu saanud - alates 2007 aastast saab iga mees kes illegaalseid metsalangetamise lube vormistab või muul viisil  kaitsealust territooriumi kahjustab kriminaalkaristuse. Maksimum, mis pätt saada võib on 5 aastat türmi ja 5 miljonit trahvi.

Džunglipolitsei (Tiiu pilt)

Mida võtta kaasa kahepäevasele džunglimatkale?

Kuna Bukit Lawang on nii tsiviliseeritud koht (no mitte Taiga võrreldes, aga noh ülejäänud Sumatraga küll), siis see tähendab, et siinsel matkal võid täiesti loota söökide- jookide ja öömaja osas giididele.  Ma isiklikult arvan, et see võib olla isegi kõige turistim koht Sumatral üldse, kuna orangutange näeb elavas looduses vaid maailmas kahes kohas ja Borneo ei ole nii lähedal Taile, Singapurile, Malaisia suurlinnadele, sestap tundub loogiline, et Kagu- Aasias kiirvisiidil olevad ahvi-või loodusturimi huvilised võiksid sattuda siia.

Ühesõnaga:  magame telgis, seal on madratsid (jälle need õhukesed „porimatid“) padjad, tekid. Ja kohapeal saame keedetud vett, nii et endal tuleb kaasa tassida ühe päeva vesi.

+ Varustame end 1,5 liitri veega  (saab hakkama ka 1 liitirga, kel kõva janu tassigu kahte).
+ kaasa kuivad riided ööbimise jaoks, sest kuumas džunglis higistad kõik märjaks ja teise päeva riided
+ pealamp
+ vetsupaber
+ pikka varruaga pluus/jakk (minul ei läinudki vaja, teistel hakkas hommikupoole ööd jahe, nii et võiks olla kaasas)
+ sääsetõrje
+ päiksekaitsekreem
+ vihmakile
+ ujumisriided ja sarong kuivatamiseks
+ meditsiinipaunast midagi mis võiks kahe päeva jooksul vaja minna: valuvaigistid, haavapuhastusvahend, elastikside, plaastrid jmt. mida ise oluliseks pead.

Mount Leuseri rahvuspark on üks maailma suurimaid - ligikaudu 950 tuhat hektarit looduslikku vihmametsa, sisuliselt üks viimaseid metsikuid paiku maakeral kus võib näha vihmametsade rikkusi. Sellisel, arvatavalt Indoneesia kõige metsikumas rahvuspargis, elavad orangutangid, gibbon ahvid, elevandid, tiigrid, lapilised leopardid (clouded leopards) ja sumatra ninsarvikud  –  kokku 127 erinevat liiki imetajaid. Vihmametsas kasvab 8500 liiki erinevaid taimi – mägedel, lauskmaal, orgudes ja isegi soos.(Meie giid rääkis ka ühest kadunud mehest, kes ei teadnud mis soo on ja sinna astus ning kadus- see kõik  toimus  muidugi väga ammu, hollandlaste koloniseerimisajal) 2004 aastast on see koos Kerinci ja ühe teise rahvuspariga võetud ka UNESCO maailmapärandite nimekirja.

Kollase joonega piiratud ala on Gunung Leuseri rahvuspark.
Tumeroheline ala on 2,6  miljoni hektariline kaitse all olev Leuseri ökosüsteem. Pilt http://www.orangutan.org.au/Projects/tripa-swamp-protection

Geograafiliselt koosneb Leuseri ökosüsteem 2,6 miljonist hektarist vihmametsast, millest vaid osa on rahvuspark. Kokku on ökosüsteemis kaks vulkaani, kolm järve ja 9 peamist jõge. Kümnest tuhandest taimeliigist mis on lääne malai - indoneesia osas leitud 45% kasvab Leuseri ökosüsteemist.

Mõned näiteid metsaelanikest keda nägime

Selle ringi sees on orav. Ja meisterdetektiiv-zooloog Blomkvist  nagu ma olen, teeb pakkumise et see on Punane hiigellendorav

See pilt lendavast oravast on pärit siit  www.cedeprudente.com

Orang Utan (Pongo pygmaeus abelii) ©

Thomas's Leaf Monkey (Presbytis thomasi)

White-handed Gibbon or Sarudung (Hylobates lar)

Long-tailed Macaque or Kera (Macaca fascicularis) (Tiiu pilt)

Pilt: http://en.wikipedia.org/wiki/White-bellied_Sea_Eagle

Esimene ametlik katse parki kaitse alla võtta tehtud 1934 aastal ja alles üheksakümnendate lõpus loodi mittetulunduslik ühing The Leuser International Foundation, kuid siis oli ökosüsteem juba tõsiselt kahjustunud kui tänu ebaseaduslikule metsalangetusele ja salaküttimisele. Nüüd aga on mets kaitse all. Vähemalt ametlikult.

Õnneks on suurem osa rahvuspargist konserveeritud ja turistid hullavad kaunis väikeseks osas. Praegu ma arvan,  et vast isegi 2-3 hektarit maksimaalselt on igapäevaselt turistide jaoks avatud. Tehakse küll ka pikemaid, kuni 7 päevaseid matku ühe kõrge mäe otsa, aga paistab, et need ei ole kuigi populaarsed, sest kõik turistid keda meie kohtasime on 2-5 päevasel läbisõidul ja parimal juhul valivad 60 € eest kahepäevase matka. Kõik matkad toimuvad giidiga. Giidid on treenitud rahvuspargi ametliku Giide Assotasiatsiooni poolt ja tundub, et mõned neist olid eelpoolnimetatud metsapatrullile tuttavad, nii et kõigilt töötõendit näha ei küsita, kuid meie eilsel sõbral Monal (natuke pahupidi silmadega giid) paluti küll miskeid pabereid ette näidata.
Erinevate giididega metsa tulnud turistid kohtuvad teiste giididega erinevates metsa „puhkepaikades“ (lagendikud, jõeäärne kallas, mäeveer vaatega - kus on võimalik istuda-puhata) nii et põhimõtteliselt võib su grupp olla 5-6 inimest, kuid metsas kohtud ikkagi kõikide Bukit Lawangi matkameelsete turistidega ja näed neidsamu giide, kellele sa mitu päeva oled ära öeldnud...

Giidid rullivad "džunglisigarette"

Lugesin kuskilt et Bukit Lawangi öömajad ongi seepärast nii soodsa hinnaga, et külalistemajad ja giidi on omavahel miski skeemi kokku leppinud ja teenivad raha ka matkade vahendamisega, st et su 60 eurost saab midagi külalistemaja ja midagi saab giid. (Ühe päeva matk on 35€) Ka Lonely Planet ja giidide ametlik leht (?) näib viitavat sellele, et kahepäevase matk taks on 50 € ja selle 60 € hinna on nad ise välja mõelnud, sest see sisaldab mööda jõge tagasi parvetamist. Rafting näib piltide pealt olevat suurveega päris äge rallimine, aga meie olime kuival ajal ja tulime tagasi kaunis rahulikult. Oli isegi pisut hirm oma paksust tagumikust tükke kaotada, kuna parvetamine toimub kummilohvidel ja kui ikka seal väga sügaval istud, siis võib mõni suurem kivi tagumiku „ära viia“ küll. Õnneks on tuubide sees võrk ja võrgule laotavad nad needsamad õhukesed matiliistakad millel öö magasime. 
Muidugi pakutakse kõigile alguses ainult seda 60 € trekki ja räägitakse vaimustunult raftimisest. Ka meie olime kahevahel kas võtta raftinguga matk või ilma, sest põhimõtteliselt näeb matkates siiski palju rohkem loomi kui paadiga mööda kiirevoolulist jõge sõites. Viimaks otsustasime siiski raftingu kasuks, kuid tingisime hoogsalt giidiga, et me saame kindlasti teisel päeval vähemalt 3-4 tundi matkata. Ikka sellised loodusesõbrad oleme. „Ei päevagi džunglita“ võiks vabalt olla meie deviis.  „Kindlasti!“ lubas giid lahkesti.„ Kindlasti saate hommikusöögi ja lõuna vahel teha mõnusa 3 tunnise matka enne kui kella 2-3 paiku tagasi Bukit Lawangi parvetama hakkate“.

Nii et vahvasti ronima!

Õige pea, pärast teist orangutani arvab Anto et 6 noort naist, tõelised matkahuvlised nagu me end tutvustasime, on nüüd piisavalt mööda lihtsamaid radu roninud ja keerab „peateelt“ alla vasakule. Saan kohe mööda mäekülge ronides aru, et õige varsti pöörame väikse kaarega „peateele“ tagasi ja nii lähebki. Noh aga vähemalt näeme üht väikest peaaegu ärakuivanud allikat.
Samamoodi ragistab Anto võssa järgmises kohas ja 6 ohkivat naist rühivad järgi.  Ühel sellisel metsikul rajal saab Anto korragaa aru, et rada enam edasi väga ei lähegi, aga see ei peata meie rastasoenguga giidi. Vapralt rühib ta mööda võsa edasi, meie ikka truisti kannul. Olen otse Anto taga kui näen kui ta ühel hetkel seisma jääb ja vaikselt tunnistab, et seda rada pole küll inimese jalg ammu astunud. „This road is maybe closed“ teatas ta nõutult „maybe we should go back“ teeb ta järgmise ettepaneku. Te oleks pidanud tüdrukute nägusid nägema! Nii kaua olid nad mäeveerul allakukkumise hirmu trotsinud ja läbi võsa ragistanud...

Kas me peame siin kaua veel käima!

Igatahes on  need trossis näod Antole signaaliks, et tagasi minna ei saa ja me rühime vapralt edasi.  Mõne aja pärast edastab Anto rõõmsa uudise, et varsti jõuame siit tihnikust välja, aga hoppadi- saime vast 100 m mööda normaalset teed (normaalne on mu meelest selline 40-50 cm laiune raja moodi moodustis)  käia kui Anto võtab taas teelt suuna üles mäkke. Sinna läks mingi vaevumärgatav rajake, samal  ajal kui kahele poole kõrvale mitu suuremat rada. „Kas me ei võiks neid teisi radu võtta“, küsib Karin Antolt kui ma olin talle tutvustanud oma konspiratsiooniteooriat, et Anto veab meid lihtsalt ringi mööda tillukest maalappi – lihtsalt üles alla ühe ja sama pearaja kõrvalt, nii et kokkuvõttes oleme me alguspaigast paari kilomeetri kaugusel.  Anto raputab pead ja ütleb, et kumbki nedest teedest ei vii laagiplatsile. Olen siiani kindel, et ta valetas. Nimelt viikakse toit, telgid ja varustus kõik short cut teed pidi metsa ja umbes tunniga on tavaar kohal. Kuidagi tuleb ju need 7 tundi turistidega aega parajaks teha - miks mitte väikseid metsikuid radu trampides...

Lõunapausiks jõuame väikse jõe äärde (lihtsalt sinna orgu jõeäärde minek tähendas 20 minutit mäest laskumist ja hiljem umbes 20 mintsa järsku tõusu) aga noh, ise me ju tahtsime, et ei oleks jalutsukäik vabaõhumuuseumis.

Võsas trampimise ja mäkke ronimise ainuke miinus on see, et pead nii intensiivselt oma jalge alla vahtima, et suurt nagu looduse silmitsemiseks aega ei jäägi.
 Kui Mohammed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Mohammedi juurde – nagu naksti asus meid lõbustama metsik kana keda nad kutsuvad Sumatra peacock kodumaiselt Sumatra paabufaasan  (Polyplectron chalcurum). Emane isend nägi lihtsalt välja nagu suur ebatüüpliselt väikse sinise peaga kana, aga isane oli nagu paabulind. Ja väga valju häälega.

Kana küttis mõneks ajaks erutuse üles, ikkagi miski liikuv olend metsas. Adrenaliin laes trambime Anto kannul järgmisele olematule rajale, vahepeal kohtame ka teisi turiste ja nende stiili või kehakuju järgides taipan, et giidid järgvad matkameeskonna nö mõudi. Küllap meie siis tundusime piisavalt söakad ja treenitud... (ah-haa, meie ja meie pekid!) et minna metsikumatele radadele. Ega siis giid ei taha palju enne kella nelja telkimisplatsile jõuda, muidu on turistid jälle pettunud.

emane paabufaasan

isane paabufaasan

Puhkehetk ühe mäe otsas

Kõik teised inimesed nägid siin tavalist džunglit, aga minusugune kotkasilm arvas nägevat orangutangi puuotsas

Ja trall jätkub

No õnneks ühe sellise metsiku raja ääres ootas meid punt Thomas Leaf Monkey (vabatõlkes ehk Toomase leheahv- ladinapäraselt Presbytis thomasi) ja Anto sai kõik võsas traavimised andeks.

Telkimisplatsile jõudmiseks tuleb ületada jõge. Põhimõtteliselt oli vesi koolmekohal nabani, aga vool oli liiga tugev, et kotte peapeal kanda- lihtne tasakaalu kaotus ja kott oleks vees. Meile tõttab teiselt kaldalt appi kokk, kes kribinal-krabinal kotid üle viib. Et me ikka veel pisut kõhklevad oleme ja Belgia plikad ka riideid vähemaks võtma hakkavad, toob kokk teiselt poolt kummituubi ja naised saavad kuiva jalaga üle.

Järgnevad ujumine, õhtusöök ja öö kõval madratsil.

Öised džunglihääled ei sega und üldse ning jõgi kohiseb summutavalt, aga auto porimati paksusel madratsil unetult viseldes on vist küll ainumas kord elus, kus võiksin soovida, et mul oleks puusadel pisut rohkem pehmet pekki. Kell 8 on juba uni silmast, kuid noored belglased meie kõrval nahistavad magada (noored inimesed ikka magavad kaua) ja ega me ka välja ei kipu.

Hommikusöögiks serveeritakse omletti köögiviljadega. Giid teeb ettepaneku ronida väikese waterfalli juurde. Osad lähevad, meie Tiiuga mitte, kuna üks naabergrupp (kõik matkajad majutuvad sama jõe ääres umbes 200-300m üksteisest) just käis ja ütles, et see on rohkem sellise loodusliku basseinikese moodi koht kus niriseb tagasihoidlik juga. Noh, eks ole neid waterfalle juba nähtud kah, venitame parem oma haigeid konte kärestikulises jões.

džungliköök

Lõunane puuviljapaus

Meie kokk nõusid pesemas

Umbes kella 2 paiku arvab giid, et nüüd on paras aeg tagasi hakata minema, kas tahame natuke metsas matkata ka või asume kohe vees raftima. „ Vist võiks ikka minna mööda jõge“ arvavad kolm kõva matkajat, kes olid 12 tundi tagasi pannud giidile südamele, et me KINDLASTI tahame ikka loodust näha ja matkata niipalju kui võimalik. Kuna orangutanidest meil veel küllalt ei ole saanud, siis uurime kus neid rohkem on kas siinpool metsas või alguses. Anto arvab et igal pool, aga vast alguses rohkem. Kohe rahvuspargi alguses on söögiplats ja rehabilitatsioonikeskuse pool-metsikud emased ahvid beebidega käivad seal 2 korda päevas söömas. Kui nad viitsivad. Pärast söömist tuterdavad nad sealsamas lähedal ringi.
Parvetasime siis 30 minutit allavoolu kuni Anto teeb peatuse ja uurib naistekarjalt  kas nüüd lähme metsa.
Kõik arvasid, et raftida ja metsa minna (2 tundi matka koduni) on võrdselt toredad mõtted, aga keegi ei teinud lõplikku otsust. Pärast 10- minutist ujumispausi ronime üksmeeles oma tuubidele ja jätame rauget koduteed lesivas poosis.