Orchidi külalistemaja
(150 000 IDR) mille olime
internetist välja valinud ei üllatanud meid küll millegi positiivsega. Tuba näeb kaunis väsinud välja ja vannitoa põrand ei saanud kordagi kuivaks meie
kolmepäevase sealviibimise ajal kuivaks.
Võtsime kohe esimese päeva vabaks
– ei tee kohe mitte midagi!
Hommikul luusisid meie vestibüülis igasugu asjamehed, kelle suurim soov oli meid ümbruskonda matkama viia. Asjameestest kõige sümpaatsem oli Roni. Lonely Planet arvab koguni, et tema on Orchidi üks omanikest või töötajatest, aga seda ta pole. Ehkki näib, et see on tema põhistaap, sest oma plagu oli ta sinna seinale üles löönud.
Hommikul luusisid meie vestibüülis igasugu asjamehed, kelle suurim soov oli meid ümbruskonda matkama viia. Asjameestest kõige sümpaatsem oli Roni. Lonely Planet arvab koguni, et tema on Orchidi üks omanikest või töötajatest, aga seda ta pole. Ehkki näib, et see on tema põhistaap, sest oma plagu oli ta sinna seinale üles löönud.
| Praekartul lihaga, mmmmmmmm! |
Jube kaua tuli ainult oodata.
Slow food on siinkandis norm, nüüdseks teame, et iga restoran alles hakkab toiduained
vaatama, mida üldse kapis on ja mida peab turult tooma minema kui turist soovi
avaldab. Peaaegu ühegi toidu kohta ei öelda, et seda pole. Kõike on! Lihtsalt
vahepeal peab turul ära käima.
Järgmisel päeval läksime Roniga ümbruskonda (auto) matkale. Nagu
meil autosõidust veel vähe oleks,eks. Roni küll eelmisel päeval lükkas meile
ühe oma brožüüri ka nina alla, aga me ei viitsinud seda väga vaadatagi - igasugune looduse või külade matk sobis. Lonely Planet tutvustab Lääne-Sumatra pealinna Padangi linna
muide nii, et enamus turiste isegi ei peatu seal vaid kimavad kohe
Bukitinggisse. Eelkõige peetakse vaatamisväärsuseks ümbruskonda ja külasid- ju
siis on mida vaadata.
Indoneesia keeles on tähendab Bukitinggi "kõrget mäge" ja ehk just mägede tõttu on seal ka tavapäraselt jahedam kliima ja lahedam õhk. Igatahes külalistemaju reklaamides annab Lonely Planet vihje - soe dušš võib valmistada suuremat rõõmu kui õhukonditsioneer. Hiljem selgub, et õhtuti ongi temperatuur 20°C ligi ja tuleb pikad varrukad selga tõmmata. Igatahes on 91 000 elanikuga Bukitinggi üks popp paik, üks Lääne- Sumatra suuremaid linnu ja kuigi linn on äärelinnadega juba kokku kasvanud ja kohaliku omavalitsuse unistuseks oleks inimesed ikka rohkem linna kupatada, on külaelanikud oma maa ja riisipõldudega kokku kasvanud ja sugugi kõik ei teha linna tulla.
Indoneesia keeles on tähendab Bukitinggi "kõrget mäge" ja ehk just mägede tõttu on seal ka tavapäraselt jahedam kliima ja lahedam õhk. Igatahes külalistemaju reklaamides annab Lonely Planet vihje - soe dušš võib valmistada suuremat rõõmu kui õhukonditsioneer. Hiljem selgub, et õhtuti ongi temperatuur 20°C ligi ja tuleb pikad varrukad selga tõmmata. Igatahes on 91 000 elanikuga Bukitinggi üks popp paik, üks Lääne- Sumatra suuremaid linnu ja kuigi linn on äärelinnadega juba kokku kasvanud ja kohaliku omavalitsuse unistuseks oleks inimesed ikka rohkem linna kupatada, on külaelanikud oma maa ja riisipõldudega kokku kasvanud ja sugugi kõik ei teha linna tulla.
Wikitraveli andmetel sajab
Bukitinggis iga jumala päev. Meie saabumisel polnud juba nädalaid vihma olnud ja
kohalikud ootasid sadu väga, seda enam
et metsatulekahjud Põhja- Sumatral on hetkel aktuaalsed ja vastavalt päevale
ning tuulele võib suits varjutada kogu saare. Meie õnneks on mägedes õhk enam-vähem puhas, kuid üks
Saksa mees teab rääkida, et Kuala- Lumpuris oli asi päris hull, tühistati mitu
lendu ning joogiveega olid asjadki nigelad. Inimesed olevad suitsutossu ja
linnatossu mürgitusse koguni surnud. Surmajutt Kuala- Lumpuri kohta ei kõla küll väga veenvalt kuid seda, et Sumatra metsatulekahjud siinset elanikkonda
aastas mitu korda mõjutavad, usun ma küll.
Tundub, et veebruari lõpul leidsid aset suuremad metsatulekahjud (et ikka teha ruumi õlipalmi istandustele!) ja neid pole senini kontrolli alla. Kõik mehed alates Ronist ja lõpetades ülejäänud asjapulk-giididega teevad kõigil kolmel Bukitinggi päeval meile vihjeid: suits on jõudnud juba Medani, ning Lake Toba on praegu täiesti suitsu sisse mattunud ja ei tea kas on sinna ikka mõtet minna....
Tundub, et veebruari lõpul leidsid aset suuremad metsatulekahjud (et ikka teha ruumi õlipalmi istandustele!) ja neid pole senini kontrolli alla. Kõik mehed alates Ronist ja lõpetades ülejäänud asjapulk-giididega teevad kõigil kolmel Bukitinggi päeval meile vihjeid: suits on jõudnud juba Medani, ning Lake Toba on praegu täiesti suitsu sisse mattunud ja ei tea kas on sinna ikka mõtet minna....
Sattusime Harau oru tuurile.
250000 IDR nägu = päevataks. Kell 9
start ja pimedaks koju.
Roni oli selline vaikne ja sümpaatne mees. Igal pool tegi peatusi, näitaks igasugu puuvilju, kohalike meistrimehi ja tegi ettepaneku mõne põllu või maja juures pildistamiseks. Hästi rahulikult, ei pressinud midagi peale.
Roni oli selline vaikne ja sümpaatne mees. Igal pool tegi peatusi, näitaks igasugu puuvilju, kohalike meistrimehi ja tegi ettepaneku mõne põllu või maja juures pildistamiseks. Hästi rahulikult, ei pressinud midagi peale.
Meile sobis Roni aeglane stiil, kuskil polnud kiiret, kuskil polnud jokutamist.
Lõuna kohta tegi mees ettepaneku, et ostame hoopis kaasa ja teeme looduskaunis
kohas (tema sõbra juures) pikniku. Miks mitte.
Harau valley on tuntud tapioka
(tõlkes ilmselt maniokitärklis, kui see teile midagi ütleb) kasvatuspiirkond.
Paistab, et seal valmib kogu Indoneesia jaoks keropok - tapioka krõpsud. Tapioka
allikas on manioki juur või teiste sõnadega cassava. Seda leotatakse vees ning aetakse siis pehme
juur läbi hakklihamasina. Plögast vormuvad pärsikesed, suvalise plasttopisiga
tehakse ringikujulised plätakad- neid siis kuivatatakse ja pärast pretakse
õlis. Maitsevad nagu maisikrõpsud.
![]() |
| Tapioka krõpsud |
| Telliskive valmistakse käsitööna ja nende hind on viimaste aastatega kümnekordseks tõusnud. |
| Mõnes teeäärses kuuris töötas sepp.Tehti sirpe riisikoristuseks põldudel. |
| Naised riivivad sellest liistakad |
| Ja siis asetatakse krõpsumaterjale suvalisele teeäärsele väljale kuivma. Lõpuks saavad sellest heleroosad krõpsud mis poetatakse iga siinse supi peale - umbes nagu krutoonid. |
Harau org ise asub Bayakumbuh
piirkonnas, 55 km Bukitinggist kirdesse,
põhimõtteliselt ekvaatori ääres, mida üksmeeleselt valitsevad kolm erinevat
Minangkabau klanni. Erinevatel klannidel on oma põhivärv ja üksmeelselt koos on nad
selle kokku tiibutanud kenaks saksa trikolooriks.
Oma pikniku kaasaostetud toiduga
peale hästi toredas kohas nimega Abdi
Homestay. Roni on siia aastaid turiste toonud ja pererahvaga nii hästi
sõbrunenud, et selle mehe hoovis kes Ronit nüüd juba peaaegu oma väikevennaks
peab, võtame väikse eine. Bangalod siin
on päris nunnud, seljataga olev mäejärsak ning ees laiuvad riisipõllud loovad
koheselt jube mõnuse chilli õhkkonna. “Siin täitsa elaks mõnda aega või kauemgi“
õhkab Tiiu. Mõne aja pärast liituvad meiega kaks ümbermaailma tuuril olevat
Austraali chikki ja asume teele kose poole. Sõidukiks valime seekord isetehtud
mootorrattalaadse toote!
| Külgkorvi mahuv vähemalt 2 inimest (Tiiu pilt) |
Umbes 3 km hiljem hakkab Lemba Harau kosk paistma, jätame motokad
parkimisplatsile maha ja hakkame võsa poole astuma. Mõistan küll, et liigume
justkui kosest kaugemale, kuid Roni ja veel üks mees ütlevad, et nad viivadki
meid teistsuguse kose juurde, sest seal
kus on kohalikud ei saa me ju bikiinides supelda. No olgu. Võsa muutub vahepeal
juba džungliks, peame ületama väikest jõge, turnima kividel ja rinnuni rohus ning mõtlen omaette, et kas me tõesti
ei oska olla päevagi metsata. Pooltunni pärast oleme kohal. Mehed ei plaanigi
ujuma tulla ja kui juba niikaugele sai tuldud, mis siis ikka. Koorime oma
valged paksud kehad paljaks ja sulpsame kiirelt vette. Roni teeb mu fotokaga
meist usinasti pilte. No ega meile ei meeldi see, aga mis teha kui oled valge
paks keskealine naine ja kõhupekki pole kuhugi peita.
Kosesuplus oli tõeliselt värskendav! Sumpame tagasi natuke teist teed ja
näeme äkki ühe maja ääres puuri pandud väikest gibbon ahvi. Roni ja mehed
lähevad näost ära ja ütlevad,et see on küll paha lugu. Kui politsei teada saab,
siis sellel mehel läheb väga halvasti. Uurime kuidas politsei seda teada peaks
saama. Kas meie peame ütlema minema? Kuhu? Roni arvab, et kui teepeal politseid
näeme, siis meie valged turistid peaksime ütlema minema. Ahvil ei ole süüa, ega juua. Kallame oma
veepudelid talle ühte kausikesse kust ta ahnelt joob. Austraalia tüdrukud ulatavad väikse pudeli
võre vahelt läbi, aga ahv ei oska pudelil korki maha keerata, küll saab ta
aru, et pudelis on vesi ja kakub hammastega ärritunult plastmassi. Läheme
kurvalt minema ja otsustame, et on vaja kuskile teada anda. Austraalia tüdrukud
lubavad oma külalistemajas sellest rääkida. Vat ei tea, süda ikka valutab
praegu, et me midagi ei teinud. Samas on kose ääres -100 meetrit eemal üle
paarisaja kohaliku turisti, mõni neist ikka ahvikest märkas ja kaebama läks...
Veedame veel natuke aega Abdi bangalote juures, hakkab hämarduma ning lõpuks asume koduteele.
Sõit on pikk ja hämarus teeb huvitavad teemad lagedale. Kes oleks arvanud, et kaks eesti naist
veedavad Indoneesia mehega aega rääkides suhetest ja seksist.
Tiiuga omavahel arutades jõuame järeldusele, et päev oli ikka pagana mõnus ja tegelikult võiks ühe sellise päeva maal veel veeta. Isegi kui see maksab 250 000 ruupiat. Teeme Ronile ettepaneku, et ta homme meid taas kuhugi viiks.
Tiiuga omavahel arutades jõuame järeldusele, et päev oli ikka pagana mõnus ja tegelikult võiks ühe sellise päeva maal veel veeta. Isegi kui see maksab 250 000 ruupiat. Teeme Ronile ettepaneku, et ta homme meid taas kuhugi viiks.
Aga homme on juba hoopis teistsugune päev!
Nimelt istub kohe hommikul autos väga naksakas Roni sõber, kes on nii kuramuse entusiastlik, et meil läheb tuju esimese poole tunniga ära. Poiss tahab kõike näidata, kõike küsida - näitab teel neidsamu puid, maju, puuvilju, mida Roni eile näitas. Roni on vait ja laseb Jonil seletada- miks sõbra tuju rikkuda. Aga meil ei ole mingit tuju. Esimesena peatume hõbeda meistri juurde, mehed ütlevad „Take your time“ ja lasevad meil hõbedapoes ringi käia. Selles poes pole meistrit kohal, magab veel. Ei viitsigi nagu pikalt passide, ehted pole skandinaavlaste maitsele.
Teises kohas on rohkem õnne, meister mürgeldab hõbedaga ja annab mullegi
proovida. Ta on seda vedelat hõbedat natuke - raske töö! Viisakusest ostan hõbesõrmuse (9 €) ja kõrvarõngad (6 €) - ei midagi erilist, rohkem selle reisi mälestuseks.
Järgnevalt peatume veel paaris kohas, järve äärne koht oli eriti mõttetu ning pealelõunal jõuame selle kandi kõige vanemasse külasse, kus Mingabaoude majad
on ligikaudu 350 aastat vanad. Selliseid maju on alles paar kolm, enamus on
hooletuses ja lagunevad. Kuidagi tuttav olukord, ka 90-ndate alguses jätsid
eestlased oma vanaisade puumajad
küladesse lagunema ja ehitasid linnalähedale kivimajad....
Peatume veel puunikerdajate juures ning kangakudujate juures ning igal pool tahaksid mehed olla veidi kauem vist, Roni agar sõber seletab mis kole, aga meie ei jaksagi väga kaua neid töömehi vahtida, tahaks juba sööma minna....
Igal pool annavad poisid märku, et me võtaksime aega ja naudiksime kõike rahulikult, justkui oleks meie eilset jutuajamist pealt kuulnud. Millegipärast hakkab meile aina enam tunduma, et nad konkreetselt venitavad päeva õhtusse.
Peatume veel puunikerdajate juures ning kangakudujate juures ning igal pool tahaksid mehed olla veidi kauem vist, Roni agar sõber seletab mis kole, aga meie ei jaksagi väga kaua neid töömehi vahtida, tahaks juba sööma minna....
Igal pool annavad poisid märku, et me võtaksime aega ja naudiksime kõike rahulikult, justkui oleks meie eilset jutuajamist pealt kuulnud. Millegipärast hakkab meile aina enam tunduma, et nad konkreetselt venitavad päeva õhtusse.
| Järve ääres vaadet suurt ei olnud, lihtsalt passisime puudevilus kuni mehed sõid |
![]() |
| Ühest huvitavast pagaritöökojast ostame kaasa kookose ja banaaniplätakaid |
| Täitsa maitsvad küpsetised. |
| Minangkabaude arhitektuuri näidiseid. Ilmselgelt kuulub kellelegi väga rikkale. |
| Need vanad majad on kõik korda tegemata, kuid plekkkatused on peal ja elu on sees |
Veel mõned näited Minangkabaude arhitektuurist:
Antropoloogiade arvates on Minangkabaud ühed esimesed Lääne- Sumatra asukad, kes siia millalgi 2000 aastat enne kristust Malaisia poolsaarelt saabusid. Legendi järgi olid esmaasukad koguni Aleksander Suure järeltulijad kes tema noorema poja juhtimisel siinsed alad vallutasid.
Olles ametlikult moslemid, on minangakabaud säilitanud oma matriharaadi. Vastavalt minangkabaude adat`ile (traditsioonide ja kommete kord) jagatakse rikkus ja vara vaid emaliini pidi. Vanim elav naine perekonnas on matriarh. Klanni moodustavad lisaks matriarhile tema tütred ja lapselapsed ning väimehed. Kõige tähtsam mees majas on ema vanim poeg, kes täidab sisuliselt isarolli kes vastutav kõikide laste hariduse- ning elukäigu eest, seejuures vajadusel ka abielukorralduse eest. Väga huvitav igatahes! Kahjuks meil ei õnnestunud sellel teemal huvitavamat informatsiooni hankida kaasaaegsete kommete kohta, kuna meie autojuht lobises ennastunustavalt oma sõbraga.
![]() |
| Jälle üks rikaste maja. Tüübil on olnud raha kogu maja värviliste puunikerdustega kaunistada |
![]() |
| Tavaline puumaja. Selliseid on linna lähipiirkonnas hinnanguliselt ehk 30% alles jäänud. Kel raha, see ehitab tavalise kivimaja. |
| Siin on näha korda tehtud ilus puumaja ja samas kõrval ka sama pere uus kivimaja |
| Taas üks puumaja |
Viimases peatuspaigas (kuningapalees) ei viitsi Tiiu enam viisakas olla
kui mehed meie naastes turuplatsil kohvi juures aega õhtusse veeretavad ja ütleb neile, et hakkame juba minema. Oli selline tunne et 250 000 eest peaks
prouade aega veetma õhtuni, aga meil pole mingit tahtmist paikeseloojanguni
turuplatsi ääres koledas parklas passida, lihtsalt selleks et päeva täis
tiksuda. Viigu meid parem varem koju.
Peame endale tunnistama,et tegelikutl oli see poolepäevane tuur, mis
viisakalt päevaseks venitati, aga seekord olid traagelniidid näha ja liiga
entukas sõber Roni kõrvalismel lobises meie giidiga terve tee, nii et ega sel
tulnud meelde enam midagi rääkida või näidata. See on üks tüütu komme siin
Sumatral, et ükskõik kellega sa miskit kokku lepid, ikka hopsab mingis sõber-asjamees
autosse kaasa. No on tüübid!
Viimaseks päevaks lubab Roni meile tuua bussipiletid Lake Tobasse.
Tahtsime need ise ühest linnast leitud turismiputkast kohe teisel päeval ära
osta. Pidid olema ruumikas buss, väljumisajaga kell 16.00 – hind 200 000.
Roni ütleb et me ei pea üldse hommikul turismipunkti traavima, ta ostab kõik
ise. Anname talle kumbki 200 000 ja
mees toob meile kenasti viimasel päeval piletid. Huvitav kas see on ikka seesama ruumikas buss,
tuleb meil ju väga pikk sõit: Lonely Planeti andmetel 15-18 tundi. Roni rõõmustab meid, et saime piletid kella 17.00 bussile, pidi väga hea buss
olema ja ta viskab meid ise bussijaama omaautoga ära ka. Milline kena mees!
Tuska teeb ainult see, et Roni palub meil TripAdvisorisse tema kohta midagi head kirjutada ja on silmapilkselt valmis netis õige koha kätte näitama. Mina aga niimoodi käsu peale ei oska. Pobiseme midagi ebamäärast, eks hiljem näe, võib-olla lisamegi midagi... Muide, ka Turret kohviku perenaine palub pärast meie lahkeid tänusõnu omapoolse kommentaari - no kurat, käsu peale ei tule mu suust mitte üks piuks!
Tuska teeb ainult see, et Roni palub meil TripAdvisorisse tema kohta midagi head kirjutada ja on silmapilkselt valmis netis õige koha kätte näitama. Mina aga niimoodi käsu peale ei oska. Pobiseme midagi ebamäärast, eks hiljem näe, võib-olla lisamegi midagi... Muide, ka Turret kohviku perenaine palub pärast meie lahkeid tänusõnu omapoolse kommentaari - no kurat, käsu peale ei tule mu suust mitte üks piuks!
Läheme hommikut sööma oma Turret kohvikusse, võtame seal banaanipannkoogid
ja maitsvad mahlad ja teeme blogi toksides aega parajaks. Ongi rahulikum kui
meie hotellis. Toiduga läheb siin meeletult aega. Tund peale hommikusöögi lõppu
tellime ära õhtusööbi bussireisiks: kartuli-liha ja salatiroa ning saame selle
kätte napilt peale nelja.
Tühjendame natuke rahaautomaati ja lähme siis oma hotelli Ronit ootama. Meie buss ei pidavatki bussijaamast minema vaid kuskilt mujalt ja meie hea sõber Roni viskabki meid ise ära. Kolmveerand viis ei ole Ronit kuskil ning muutme rahutuks. Meie hotellis aega viitev asjameeste bande näeb meie rahutust pealt ja nad näitavad maja ees ühele autole öeldes, et see viib. Autos olev tüüp venitab mis hirmus, aga lõpuks helistab minu käsu peale Ronile. Too ei võta vastu ja saame kutiga kaubale, et ta viskab meid väikse tasu eest õigesse kohta ära. Teel bussijaama helistab Roni kutile tagasi, telefon antakse mulle ja Roni vabandab oma maheda häälega, et ta kass (cat?!!!) jäi haigeks ja ta pidi minema tohtri juurde ja ta kuidagi ei jõudnud õigeks ajaks hotelli. Veidi veider jutt see ju on, aga las ta jääb. Bussijaamas oleme kõvasti varem, sest buss saabub alles 18.00 ja stardib peaaegu kell seitse.
Piletid maksavad 175 000 ja meie heast sõbrast Ronist ei taha me tükk aega midagi kuulda.
Tühjendame natuke rahaautomaati ja lähme siis oma hotelli Ronit ootama. Meie buss ei pidavatki bussijaamast minema vaid kuskilt mujalt ja meie hea sõber Roni viskabki meid ise ära. Kolmveerand viis ei ole Ronit kuskil ning muutme rahutuks. Meie hotellis aega viitev asjameeste bande näeb meie rahutust pealt ja nad näitavad maja ees ühele autole öeldes, et see viib. Autos olev tüüp venitab mis hirmus, aga lõpuks helistab minu käsu peale Ronile. Too ei võta vastu ja saame kutiga kaubale, et ta viskab meid väikse tasu eest õigesse kohta ära. Teel bussijaama helistab Roni kutile tagasi, telefon antakse mulle ja Roni vabandab oma maheda häälega, et ta kass (cat?!!!) jäi haigeks ja ta pidi minema tohtri juurde ja ta kuidagi ei jõudnud õigeks ajaks hotelli. Veidi veider jutt see ju on, aga las ta jääb. Bussijaamas oleme kõvasti varem, sest buss saabub alles 18.00 ja stardib peaaegu kell seitse.
Piletid maksavad 175 000 ja meie heast sõbrast Ronist ei taha me tükk aega midagi kuulda.







Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar