3D

3D

05 märts, 2014

Ei ühtegi päeva džunglita!

 Orchidi külalistemaja (150 000 IDR)  mille olime internetist välja valinud ei üllatanud meid küll millegi positiivsega. Tuba näeb kaunis väsinud välja ja vannitoa põrand ei saanud kordagi kuivaks meie kolmepäevase sealviibimise ajal kuivaks.
Võtsime kohe esimese päeva vabaks – ei tee kohe mitte midagi!
Hommikul luusisid meie  vestibüülis igasugu asjamehed, kelle suurim soov oli meid ümbruskonda matkama viia. Asjameestest kõige sümpaatsem oli Roni. Lonely Planet arvab koguni, et tema on Orchidi üks omanikest või töötajatest, aga seda ta pole. Ehkki näib, et see on tema põhistaap, sest oma plagu oli ta sinna seinale üles löönud.



Praekartul lihaga, mmmmmmmm!
Kanast ja riisist oli nüüd tükiks ajaks isu otsas - esimeses järjekorras seadsime oma sammud LP poole reklaamitud söögikohta – Turret  Cafesse, kus tehakse ka maitsvat lääne toitu. No nii hästi pole see praekartul liha, juustu ja salatiga vist iial maitsnud! 
Jube kaua tuli ainult oodata. Slow food on siinkandis norm, nüüdseks teame,  et iga restoran alles hakkab toiduained vaatama, mida üldse kapis on ja mida peab turult tooma minema kui turist soovi avaldab. Peaaegu ühegi toidu kohta ei öelda, et seda pole. Kõike on! Lihtsalt vahepeal peab turul ära käima.

Järgmisel päeval läksime Roniga ümbruskonda (auto) matkale. Nagu meil autosõidust veel vähe oleks,eks. Roni küll eelmisel päeval lükkas meile ühe oma brožüüri ka nina alla, aga me ei viitsinud seda väga vaadatagi -  igasugune looduse või külade matk sobis. Lonely Planet tutvustab Lääne-Sumatra pealinna Padangi linna muide nii, et enamus turiste isegi ei peatu seal vaid kimavad kohe Bukitinggisse. Eelkõige peetakse vaatamisväärsuseks ümbruskonda ja külasid- ju siis on mida vaadata.

 Indoneesia keeles on tähendab Bukitinggi "kõrget mäge" ja ehk just mägede tõttu on seal ka tavapäraselt jahedam kliima ja lahedam õhk. Igatahes külalistemaju reklaamides annab Lonely Planet vihje -  soe dušš võib valmistada suuremat rõõmu kui õhukonditsioneer.  Hiljem selgub, et õhtuti ongi temperatuur 20°C ligi ja tuleb pikad varrukad selga tõmmata. Igatahes on 91 000 elanikuga Bukitinggi üks popp paik, üks Lääne- Sumatra suuremaid linnu ja kuigi linn on äärelinnadega juba kokku kasvanud ja kohaliku omavalitsuse unistuseks oleks inimesed ikka rohkem linna kupatada, on külaelanikud oma maa ja riisipõldudega kokku kasvanud ja sugugi kõik ei teha linna tulla.
Wikitraveli andmetel sajab Bukitinggis iga jumala päev. Meie saabumisel polnud juba nädalaid vihma olnud ja kohalikud ootasid sadu väga,  seda enam et metsatulekahjud Põhja- Sumatral on hetkel aktuaalsed ja vastavalt päevale ning tuulele võib suits varjutada kogu saare.  Meie õnneks on mägedes õhk enam-vähem puhas, kuid üks Saksa mees teab rääkida, et Kuala- Lumpuris oli asi päris hull, tühistati mitu lendu ning joogiveega olid asjadki nigelad. Inimesed olevad suitsutossu ja linnatossu mürgitusse koguni surnud. Surmajutt Kuala- Lumpuri kohta ei kõla küll väga veenvalt kuid seda, et Sumatra metsatulekahjud siinset elanikkonda aastas mitu korda mõjutavad, usun ma küll.
Tundub,  et veebruari lõpul leidsid  aset suuremad metsatulekahjud  (et ikka teha ruumi õlipalmi istandustele!) ja neid pole senini  kontrolli alla.  Kõik mehed alates Ronist ja  lõpetades ülejäänud asjapulk-giididega teevad kõigil kolmel Bukitinggi päeval meile vihjeid: suits on jõudnud juba Medani, ning Lake Toba on praegu täiesti suitsu sisse mattunud ja ei tea kas on sinna ikka mõtet minna....

Sattusime Harau oru tuurile. 250000 IDR nägu = päevataks.  Kell 9 start ja pimedaks koju.
Roni oli selline vaikne ja sümpaatne mees. Igal pool tegi peatusi, näitaks igasugu puuvilju, kohalike meistrimehi ja tegi ettepaneku mõne põllu või maja juures pildistamiseks. Hästi rahulikult, ei pressinud midagi peale.

Taim, mille kollast õit lutsutades läheb suu tuimaks.Ideaalne hambaraviks.

Kakaoubade kuivatamine

Meile sobis Roni aeglane stiil, kuskil polnud kiiret, kuskil polnud jokutamist. Lõuna kohta tegi mees ettepaneku, et ostame hoopis kaasa ja teeme looduskaunis kohas (tema sõbra juures) pikniku. Miks mitte.
Harau valley on tuntud tapioka (tõlkes ilmselt maniokitärklis, kui see teile midagi ütleb) kasvatuspiirkond. Paistab, et seal valmib kogu Indoneesia jaoks keropok - tapioka krõpsud. Tapioka allikas on manioki juur või teiste sõnadega cassava.  Seda leotatakse vees ning aetakse siis pehme juur läbi hakklihamasina. Plögast vormuvad pärsikesed, suvalise plasttopisiga tehakse ringikujulised plätakad- neid siis kuivatatakse ja pärast pretakse õlis. Maitsevad nagu maisikrõpsud.

Tapioka krõpsud

Telliskive valmistakse käsitööna ja nende hind on viimaste aastatega kümnekordseks tõusnud. 

Mõnes teeäärses kuuris töötas sepp.Tehti sirpe riisikoristuseks põldudel.

Tapiokajahust saab ka  tainast mida värvitakse millegi pärast sünteetilise punase värviga. Uursin , et miks mitte kasutada taimseid värve või miks üldse punast? Roni viskas nalje, et punane on ju armastuse värv, küllap pole kohalikud iialgi selle peale mõelnud miks just need krõpsud punased ( kuivanult õrnroosad) peavad olema.
Naised riivivad sellest liistakad

Ja siis asetatakse krõpsumaterjale suvalisele teeäärsele väljale kuivma. Lõpuks saavad sellest heleroosad krõpsud mis poetatakse iga siinse supi peale - umbes nagu krutoonid.

Harau org ise asub Bayakumbuh piirkonnas, 55 km Bukitinggist  kirdesse, põhimõtteliselt ekvaatori ääres, mida üksmeeleselt valitsevad kolm erinevat Minangkabau klanni. Erinevatel klannidel on oma põhivärv ja üksmeelselt koos on nad selle kokku tiibutanud kenaks saksa trikolooriks.

Oma pikniku kaasaostetud toiduga peale hästi toredas kohas nimega Abdi Homestay. Roni on siia aastaid turiste toonud ja pererahvaga nii hästi sõbrunenud, et selle mehe hoovis kes Ronit nüüd juba peaaegu oma väikevennaks peab, võtame väikse eine. Bangalod siin on päris nunnud, seljataga olev mäejärsak ning ees laiuvad riisipõllud loovad koheselt jube mõnuse chilli õhkkonna. “Siin täitsa elaks mõnda aega või kauemgi“ õhkab Tiiu. Mõne aja pärast liituvad meiega kaks ümbermaailma tuuril olevat Austraali chikki ja asume teele kose poole. Sõidukiks valime seekord isetehtud mootorrattalaadse toote!




Külgkorvi mahuv vähemalt 2 inimest (Tiiu pilt)



Umbes 3 km hiljem hakkab Lemba Harau kosk paistma, jätame motokad parkimisplatsile maha ja hakkame võsa poole astuma. Mõistan küll, et liigume justkui kosest kaugemale, kuid Roni ja veel üks mees ütlevad, et nad viivadki meid teistsuguse kose juurde,  sest seal kus on kohalikud ei saa me ju bikiinides supelda. No olgu. Võsa muutub vahepeal juba džungliks, peame ületama väikest jõge, turnima kividel ja rinnuni rohus ning mõtlen omaette, et kas me tõesti ei oska olla päevagi metsata. Pooltunni pärast oleme kohal. Mehed ei plaanigi ujuma tulla ja kui juba niikaugele sai tuldud, mis siis ikka. Koorime oma valged paksud kehad paljaks ja sulpsame kiirelt vette. Roni teeb mu fotokaga meist usinasti pilte. No ega meile ei meeldi see, aga mis teha kui oled valge paks keskealine naine ja kõhupekki pole kuhugi peita.








Kosesuplus oli tõeliselt värskendav!  Sumpame tagasi natuke teist teed ja näeme äkki ühe maja ääres puuri pandud väikest gibbon ahvi. Roni ja mehed lähevad näost ära ja ütlevad,et see on küll paha lugu. Kui politsei teada saab, siis sellel mehel läheb väga halvasti. Uurime kuidas politsei seda teada peaks saama. Kas meie peame ütlema minema? Kuhu? Roni arvab, et kui teepeal politseid näeme, siis meie valged turistid peaksime ütlema minema.  Ahvil ei ole süüa, ega juua. Kallame oma veepudelid talle ühte kausikesse kust ta ahnelt joob.  Austraalia tüdrukud ulatavad väikse pudeli võre vahelt läbi, aga ahv ei oska pudelil korki maha keerata, küll saab ta aru, et pudelis on vesi ja kakub hammastega ärritunult plastmassi. Läheme kurvalt minema ja otsustame, et on vaja kuskile teada anda. Austraalia tüdrukud lubavad oma külalistemajas sellest rääkida. Vat ei tea, süda ikka valutab praegu, et me midagi ei teinud. Samas on kose ääres -100 meetrit eemal üle paarisaja kohaliku turisti, mõni neist ikka ahvikest märkas ja kaebama läks...

Veedame veel natuke aega Abdi bangalote juures, hakkab hämarduma ning lõpuks asume koduteele. Sõit on pikk ja hämarus teeb huvitavad teemad lagedale.  Kes oleks arvanud, et kaks eesti naist veedavad  Indoneesia mehega aega rääkides suhetest ja seksist.
Tiiuga omavahel arutades jõuame järeldusele, et päev oli ikka pagana mõnus ja tegelikult  võiks ühe sellise päeva maal veel veeta.  Isegi kui see maksab 250 000 ruupiat. Teeme Ronile ettepaneku, et ta homme meid taas kuhugi viiks.

Aga homme on juba hoopis teistsugune päev!

Nimelt istub kohe hommikul autos väga naksakas Roni sõber, kes on nii kuramuse entusiastlik, et meil läheb tuju esimese poole tunniga ära. Poiss tahab kõike näidata, kõike küsida - näitab teel neidsamu puid, maju, puuvilju, mida Roni eile näitas. Roni on vait ja laseb Jonil seletada-  miks sõbra  tuju rikkuda. Aga meil ei ole mingit tuju. Esimesena peatume hõbeda meistri juurde, mehed ütlevad „Take your time“ ja lasevad meil hõbedapoes ringi käia. Selles poes pole meistrit kohal, magab veel. Ei viitsigi nagu pikalt passide, ehted pole skandinaavlaste maitsele.
Teises kohas on rohkem õnne, meister mürgeldab hõbedaga ja annab mullegi proovida. Ta on seda vedelat hõbedat natuke - raske töö!  Viisakusest ostan hõbesõrmuse (9 €)  ja kõrvarõngad  (6 €) - ei midagi erilist, rohkem selle reisi mälestuseks.





Järgnevalt peatume veel paaris kohas, järve äärne koht oli eriti mõttetu ning pealelõunal jõuame selle kandi kõige vanemasse külasse, kus Mingabaoude majad on ligikaudu 350 aastat vanad. Selliseid maju on alles paar kolm, enamus on hooletuses ja lagunevad. Kuidagi tuttav olukord, ka 90-ndate alguses jätsid eestlased oma vanaisade  puumajad küladesse lagunema ja ehitasid linnalähedale kivimajad....
Peatume veel puunikerdajate juures ning kangakudujate juures ning igal pool tahaksid mehed olla veidi kauem vist,  Roni agar sõber seletab mis kole, aga meie ei jaksagi väga kaua neid töömehi vahtida, tahaks juba sööma minna....
Igal pool annavad poisid märku, et me võtaksime aega ja naudiksime kõike rahulikult, justkui oleks meie eilset jutuajamist pealt kuulnud. Millegipärast hakkab meile aina enam tunduma, et nad konkreetselt venitavad päeva õhtusse.

Järve ääres vaadet suurt ei olnud,  lihtsalt passisime puudevilus kuni mehed sõid
Ühest huvitavast pagaritöökojast ostame kaasa kookose ja banaaniplätakaid

Täitsa maitsvad küpsetised. 

Minangkabaude arhitektuuri näidiseid. Ilmselgelt kuulub kellelegi väga rikkale.



Need vanad majad on kõik korda tegemata, kuid plekkkatused on peal ja elu on sees

Veel mõned näited Minangkabaude arhitektuurist: 

Antropoloogiade arvates on Minangkabaud ühed esimesed Lääne- Sumatra asukad, kes siia millalgi 2000 aastat enne kristust Malaisia poolsaarelt saabusid. Legendi järgi olid esmaasukad koguni Aleksander Suure järeltulijad kes tema noorema poja juhtimisel siinsed alad vallutasid. 
Olles ametlikult moslemid, on minangakabaud säilitanud oma matriharaadi. Vastavalt minangkabaude adat`ile (traditsioonide ja kommete kord) jagatakse rikkus ja vara vaid emaliini pidi. Vanim elav naine perekonnas on matriarh. Klanni moodustavad lisaks matriarhile tema tütred ja lapselapsed ning väimehed. Kõige tähtsam mees majas on ema vanim poeg, kes täidab sisuliselt isarolli kes vastutav kõikide laste hariduse- ning elukäigu eest, seejuures vajadusel ka abielukorralduse eest. Väga huvitav igatahes!  Kahjuks meil ei õnnestunud sellel teemal huvitavamat informatsiooni hankida kaasaaegsete kommete kohta, kuna meie autojuht lobises ennastunustavalt oma sõbraga.



Jälle üks rikaste maja. Tüübil on olnud raha kogu maja värviliste puunikerdustega kaunistada

Tavaline puumaja. Selliseid on linna lähipiirkonnas hinnanguliselt ehk 30% alles jäänud.
Kel raha, see ehitab tavalise kivimaja.

Siin on näha korda tehtud ilus puumaja ja samas kõrval ka sama pere uus kivimaja

Taas üks puumaja

A vat see on küll müstika! Korruptsioon Indoneesias on ikka täiega võimas.
Nimelt need uhked majad kuuluvad Bukitinngi kohalikule omavalitsusele. Selliseid majamürakaid märkasime juba Padangist alates kõikjal oma teel. Kui kohalik rahvas elab vaesuses ja hoiab viimse jõuga oma maatükist kinni, et seda mitte omavalitsusele või ärimeestele õlipalmiistanduste jaoks maha müüa, siis valitsus ehitab täiesti mõõdutundetult üliuhkeid losse. Need näivad enamasti tühjad ja mahajäätud.
Lollusele pühendatud monumendid!

Viimases peatuspaigas (kuningapalees) ei viitsi Tiiu enam viisakas olla kui mehed meie naastes turuplatsil kohvi juures aega õhtusse veeretavad  ja ütleb neile,  et hakkame juba minema.  Oli selline tunne et 250 000 eest peaks prouade aega veetma õhtuni, aga meil pole mingit tahtmist paikeseloojanguni turuplatsi ääres koledas parklas passida, lihtsalt selleks et päeva täis tiksuda. Viigu meid parem varem koju.
Peame endale tunnistama,et tegelikutl oli see poolepäevane tuur, mis viisakalt päevaseks venitati, aga seekord olid traagelniidid näha ja liiga entukas sõber Roni kõrvalismel lobises meie giidiga terve tee, nii et ega sel tulnud meelde enam midagi rääkida või näidata. See on üks tüütu komme siin Sumatral, et ükskõik kellega sa miskit kokku lepid, ikka hopsab mingis sõber-asjamees autosse kaasa. No on tüübid!

Viimaseks päevaks lubab Roni meile tuua bussipiletid Lake Tobasse. Tahtsime need ise ühest linnast leitud turismiputkast kohe teisel päeval ära osta. Pidid olema ruumikas buss, väljumisajaga kell 16.00 – hind 200 000. Roni ütleb et me ei pea üldse hommikul turismipunkti traavima, ta ostab kõik ise.  Anname talle kumbki 200 000 ja mees toob meile kenasti viimasel päeval piletid.  Huvitav kas see on ikka seesama ruumikas buss, tuleb meil ju väga pikk sõit: Lonely Planeti andmetel 15-18 tundi. Roni rõõmustab meid, et saime piletid kella 17.00 bussile, pidi väga hea buss olema ja ta viskab meid ise bussijaama omaautoga ära ka. Milline kena mees!
Tuska teeb ainult see,  et Roni palub meil TripAdvisorisse tema kohta midagi head kirjutada ja on silmapilkselt valmis netis õige koha kätte näitama. Mina aga niimoodi käsu peale ei oska. Pobiseme midagi ebamäärast, eks hiljem näe, võib-olla lisamegi midagi... Muide, ka Turret kohviku perenaine palub pärast meie lahkeid tänusõnu omapoolse kommentaari - no kurat, käsu peale ei tule mu suust mitte üks piuks!
Läheme hommikut sööma oma Turret kohvikusse, võtame seal banaanipannkoogid ja maitsvad mahlad ja teeme blogi toksides aega parajaks. Ongi rahulikum kui meie hotellis. Toiduga läheb siin meeletult aega. Tund peale hommikusöögi lõppu tellime ära õhtusööbi bussireisiks: kartuli-liha ja salatiroa ning saame selle kätte napilt peale nelja.
Tühjendame natuke rahaautomaati ja lähme siis oma hotelli Ronit ootama. Meie buss ei pidavatki bussijaamast minema vaid kuskilt mujalt ja  meie hea sõber Roni viskabki meid ise ära. Kolmveerand viis ei ole Ronit kuskil ning muutme rahutuks. Meie hotellis aega viitev asjameeste bande näeb meie rahutust pealt ja nad näitavad maja ees ühele autole öeldes, et see viib. Autos olev tüüp venitab mis hirmus, aga lõpuks helistab minu käsu peale Ronile. Too ei võta vastu ja saame kutiga kaubale, et ta viskab meid väikse tasu eest õigesse kohta ära. Teel bussijaama helistab Roni kutile tagasi, telefon antakse mulle ja Roni vabandab oma maheda häälega, et ta kass (cat?!!!) jäi haigeks ja ta pidi minema tohtri juurde ja ta kuidagi ei jõudnud õigeks ajaks hotelli. Veidi veider jutt see ju on,  aga las ta jääb. Bussijaamas oleme kõvasti varem,  sest buss saabub alles 18.00 ja stardib peaaegu kell seitse.
Piletid maksavad 175 000 ja meie heast sõbrast Ronist ei taha me tükk aega midagi kuulda.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar