Ennelõunal läksime Tiiuga oma lemmikkohta ja võtsime karbiga
oma 16-tunnisele reisile toidu kaasa. Nii hästi hästi ettevalmistatult pole ma
vist kunagi bussiõidule vastu läinud.
Karbid avasime tegelikult enne väljumist ja jumal tänatud - selle kurvika tee peal oleks kogu kapsas bussi laiali lennanud.
Kohe algul kimasime tohutu hooga mägede poole ja hakkas hull
kurvikas rada mägede vahel. Sees keeras ja kogu buss sai korraga tiigribalsami
haisu täis. Kohalikud ju teatavasti ei
talu mägesid ja oksendavad alati. Tiigribalsam mõjub neile ilmselt rahustavalt. Püüdsin
kramplikult jutukat lugeda, kuna tundisin et see hoiab mõtted mujal ja nii oli mul kergem. Kuid kui meie
kõrvalistme tädi siiski kilekoti sisse röhatsevaid häälitsusi hakkas tegema,
mõtlesin vaikselt, kui kaugel minu vaba kilekott on.
Tavaliselt mul mägedes süda pahaks ei lähe, aga siin tuli mängu jube hirm, sest
bussijuht kihutas mis kole ja väljas oli juba pime. Trans-Sumatra Highway, peamine põhja- lõuna suunaline kiirtee Sumatral (kokku 2500 km) on üks üherealine kitsas
teeke mägede vahel kus üksteisest peatumata mööda pääsevad ainult väiksemad
autod. Meile tuli aga Medani poolt vastu suuri kaubaautosid, busse ja
metsatöömasinaid. Ühel pool oli teed peaaegu konstantselt mägi, teisel pool kuristik. Ja kõige kroonis see kiirus! Päris jube oli ikka. Vandusin endale, et see on mu viimane mägine bussisõit. Nüüdsest hakkan ainult lendama! (sellest Malaisian Airlines`i õnnetust lennust ei teadnud ma siis veel midagi)
Minu jaoks umbes 1000 x õudsem kui vulkaani otsas turnida. Umbes
4 tunni pärast olin sunnitud suuremast hirmust lahti laskma (loe: surmaga leppima), sest midagi teha
polnud ja valgeks minemiseni oli veel 6
tundi aega. Kohutavalt pikk ja piinarikas aeg. Seekord oli üldse imelik buss - istmed olid tavalised, bussis olid
padjad, traditsiooniline air conditioner (fliis kohe selga) kuid telekast muusikat üldse ei lastud ja
bussi tagaotsas oli vets, mis eriti ei haisenudki. Õnneks tehti
öösel kell 12 ja hommikul 5 paiku
kaks söögipeatust ja nii mul õnnestuski bussivetsu vältida. Tiiu tegi siiski vetsutrikki
mitu korda ja ta omal sõnul rippus ta küll rohkem ukselingi küljes, sest buss
õõtsus kiirteel kohutavalt ja alternatiiv oleks pissides mööda seinu ringi
põrgatatud saada.
Kell 2 öösel sai bussijuhil vaikusest siiki küllalt ja ta pani valju karaoke
mängima. Kõik bussisioljad tahtsid magada, aga mis sa teed..... bussijuht on Aasias kunnide kunn - keegi ei lähe talle ütlema, et meil ei ole vaja nii külma
air con`i (kõik on mässitud rättidesse ja külmetavad) või et tahaks vetsupeatusi
või vaiksemat mussi. Sööd seal kus bussijuht ütleb ja millal tahab.
Indoneesia mahedat muusikat kuulasime nüüd hommikuni ja umbes 4 paiku hommikul tulid ka vähe rajumad lood. Vähem õudne sellest ei hakanud, kuigi püüdsin positiivselt mõelda, et raju muusika aitab bussijuhil ehk paremini üleval olla ja on kõikidele bussireisijatele kokkuvõttes kasulik.
Ruumi oli bussis küllalt ja saime Tiiuga endile koguni mõlemad topeltistmed. Kuidagi seal känkras lesisime ja vaid tänu
sellele õnnestus kogu 14, 5 h reisil mõned korrad suigatada.
Kokkuvõtteks: seda pikka ja mägist reisi (10 €) soovitan
kõikidele surmapõlguritele. Kõik teised võiksid Padangist Medani lennata.
![]() |
| Pildi allikas: http://www.panoramio.com/photo/23799515 |

jeesuke kui ilus buss! meil tallinnast narva (ehk siis rakveresse) on
VastaKustutasellised nässakad bussid et ... oi-oi-oi.
tõsi küll - tee on meil niiii sirge ja niii lai.
milline tasakaal!
m.
Nüüd läks küll hästi. Sain just avalikult lubada, et iial-iial ei astu ma enam Trans-Sumatra teel ühtegi bussi ja palun väga..... homme ongi see tore päev kus meid ootab ees 2,5 + 12 tunnine bussireis. Tühi-tähi,14 tunnise kõrval, eks.
KustutaEriliseks teeb asja see, et bussis on laiad istmed (mõlemal pool üks) WC, Wi-fi ühendus (!!?) ja massaaž!. Kogu seikluse hinnaks umb 15 €.
Onu kes meile piletid müüd vandus, et tee Bukit Lawangi ja Banda Acehi vahel on hoopis midagi muud kui see mida mööda meie tulime.... saab siis nalja näha.
17.märtsi hommikul kella 8 paiku peaksime jõudma Banda Acheki ja sealt kohe praamiga saarele Pulau Weh, kus mõnes kohas on ka internetiühendus. Loodan teid tervitada sealt.
tervisi
k