3D

3D
Kuvatud on postitused sildiga Tana Toraja. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tana Toraja. Kuva kõik postitused

01 märts, 2013

Matused ja mäed


Hoiatus: käesolev peatükk ei ole mõeldud taimetoitlastele, loomasõpradele ega nõrganärvilisele. Fotod ning video võivad põhjustada häirivaid unenägusid, muuta teie söömisharjumisi või põhjustada peapööritust

Arru oli jällegi platsis enne 9-t. Kogu meie külalistemaja rahvas oli aegsasti lobbys. Kolme eelneva päeva jooksul oli Arru meile kolm korda rõhutanud, et me ikka end korrektselt riidesse paneksime. Ei ole mingit probeemi: meil on tumedad riided olid kõigil olemas. Kadri ja Katrin panid rahvuslikud (erksamad) sarongid tumedate pluusidega. Traditsioonilistel üritustel on meestelgi siin sarongid ümber ja üksikuid „seelikutes“ vanemaid mehi näeb ka nii igapäevaselt linnapeal.
Matusetseremoonia on kõige tuntum ja tähtsaim tseremoonia toraajade kombestikus. Tähistatakse ka sündi, uue maja sisseõnnistamist ja pulma, kuid teist nii tähtsat sündmust kui matused siin ei ole. Kuna matused on kulukad ( mingit võimalust vähe kulutada pole, sest korralike matusteta tabab perekonda häda ja viletsus) ja ääretult tähtsad , olles omal kombel ka perekonna kokkutuleku aseaineks, siis küllap hakatakse sellega vaikselt tegelema juba enne kui vanainimene siitilmast lahkub. Mõni inimene on kohe nii tähtis, et tema tseremooniat valmistatakse ette üle 10 aasta. Sellisel juhul tuleb ehitada hulganisti ajutisi maju, et mahutada kõik külalised ja nii võib ohvrihärgade hulk ulatuda kuni 150-ni.
Kui inimene sureb, siis peetakse väike matustseremoonia ning muidugi selle kurva sündmuse puhul valatakse natuke pisaraid, kuid üldiselt on maine surm ühe etapi lõpp ja matuse ettevalmistus hingele järgmisesse elufaasi sisenemiseks ning see väärib korralikku tähistamist.
Meie osalesime eile 70 aastaselt surnud naise matusel, kes „jäi haigeks“ eelmise aasta juunis. Nüüd oli tema perekond ja tema 10 last ettevalmistanud päris uhke peo- kohalike sõnul käis arvatavasti ligi 1000 inimest siit läbi.
Matused on enamasti 3-päevased kuni nädalsed- esimene päev on sissejuhatus tseremooniaga, millest üks osa siis on ka kristlik teenistus. Kohalik kirik talub siin kenasti seda, et lahkunule tehakse ametlik hüvastijätt kirikus, kuid siis kantakse surnu suurte auavalduste saatel toraajade kombetalituste kohaselt kivihauda.
Tänapäeval on siis formaliinissüstitud kadunuke kuskil perekonna juures kodus, kus teda peetakse raskesti haigeks. Kui sind sellel ajal kutsutakse formaliinitäis kadunukest vaatama, on see ülim au.
Esimese päeva osa on ka härjavõitlus ning ilmselt on see siis ka esimene päev mil tapetakse esimene härg. Alles esimese härja ohverduse järel loetakse haige lõplikult surnuks. Animistide usu kohaselt aitavad loomade hinged inimese hinge hingedemaailma kanda. Mida rohkem ohvrihärgi seda kergem tee...
Teine päev, millele meie jõudsime on kõige suurem ja pidulikum. See on külaliste vastuvõtmise päev. Mida vanem on inimene seda rohkem on tal lapsi, sõpru, sugulasi, naabreid kelle kõikide püha kohus on tulla matustele pühitsema kadunukese siirdumist hingede maailma.Leinava pere kohustus on ehitada külaplatsile või koduõue ajutised majad kus nad kogu leinatalituse aja (3-5 päeva) elavad, hoolitseda kõigi külaliste söögi-joogi ees, maksta tasu talituse läbiviijatele teenindavast personalist kuni fotograafide ning filmimeesteni. Matusetseremooniast tehakse film ning sellest saab perekonnareliikvia.




lapsed on mõistagi kohal


Riisitampimine on tseremoonia yks osa

Külaliste kohus on tuua kaasa härjad mis kadunukeseke ohverdatakse ja/või seda millest tehakse toitu kõikide osalejate jaoks. Kõik saabuvad külalised peavad end registreerima valitsuse esindaja juures nimeliselt ja ka sellega millise anniga nad tulid. Ning valitsus korjab kõikidelt härgadelt- sigadelt omakorda maksu. Sain aru, et toraaja valitsus on suhteliselt jõukas kuna paljud külakoolid ning haiglad on sellest härjamaksust ehitatud. Seda, et toraajad on jõukaim hõim Sulawesil oli näha juba Makassarist saabudes, majad on uhkemad, suuremad, autod vägevamad- kõikjal on näha jõukust. Selle hinnangu võin anda nüüd, kui olen jõudnud Sulawesi põhjapoolsemasse otsa. Tagasi matustele. Kõigepealt tiritakse väljakule kinniseotud elusad sead, siis sätivad end esimese lähiringi sugulased ritta ning sammuvad tseremooniameistri järel spetsiaalsesse majakesse- kus nad siis mehed ühelpool, naised teisel pool, mõnda ega omavahel jutlevad ja sugulastevahelist infot vahetavad – see oleks siis nagu suguvõsa kokkutuleku osa. Mõne aja pärast saabvad kaunid daamid kohvi (toraajad joovad kohvi, sest see kasvab neil siinsamas) ning suupistetega. See ei ole mingi 3 käigulise lõuna ja seaprae koht- suupisted on pigem kohalik kook, riisi-kookosepätsikesed jmt kraam.


Nüüd algab väljakul kõvahäälne (mikrofonidest) ettelugemine. Nimetatakse perekonna nimi/nimed kes matustele tulid ning nende toodud loom või loomad. Loomadele joonistatakse värviga peale selle pere nimi kes looma annetas. Platsil käivad ringi leinajate esindaja, üleskirjutaja ning tunnistaja. Mehed panevad iga perekonna kohta vihiku peale selle kes mida täpselt tõi. See on ääretult oluline osa kogu tseremooniast. Sellisest vihikust saab su kohustus: sellest mis seal kirjas sõltub su ülejäänud elu. Kui keegi on sulle toonud uhkete sarvedega pühvli, siis sa ei saa mitte kehvem olla, pead tooma vähemalt samasuguse või parem kui veel suurema. Meie nägime, et peamiselt toodi sigu, aga ka kümneid pühvleid, väidetavalt oli ette teada, et nende matusega ohverdatakse umbkaudu 40 härga.



Härjatapuga ilmselt ka teise päeva tseremoonia algas, sest kui me kella 10 paiku kohale jõudsime, oli platsi keskel oleval härjal juba nahk maas ja mehed madistasid looma tükeldada. Hoidusime sinnapoole vaatamast, sead kes platsile toodi kiunusid kohutavalt ja õhk oli surmahirmust paks.
Meid juhatati platsi äärde toraaja maja esisele terassile, pandi istuma ja toodi toitu ning kohvijooki. Andisime üle oma annetuse.

Meie v2ljakate seltskond suitsuplokke toomas
Ka turistidel ei sobi matustele ilma annetuseta minna, see oleks ülim lugupidamatus. Uurisin kohalikelt mis oleks väärikas annetus- LP soovitab sigarette või suhkrut. Käisime ühes suuremas poes- peale küpsiste, pesupulbri jmt läänest toodu kaupade poes suurt midagi osta ei ole. Jahukoti oleks pidanud turult tooma ja riis on vist tavaline odav kaup mida ei kõlbagi tuua. Suhkrut poest ei leidnudki- jäigi üle viia ainult sigarette. Kuigi mõte sellest, et nii vanade traditsioonide kandjatele viime midagi läänelikest pahedest, mis neid kiiremini surma poole viib ei tekitanud just head tunnet. Pärast jälgisingi, et noorem rahvas, filmimehed, turistid jt kohalikud asjapulgad tõid vaid sigarette. Kuivaineid vm huvitavat ei paistnud kuskilt . Lohutasin end mõttega, et ju need sigaretid on käibel kui kohalik raha, sest neist annetustest saaks elu lõpuni suitsetada ja kauemgi veel.
Meie Arrukene tõmbas meid ühel hetkel püsti ja ütles, et me peame tseremooniamajale lähemale liikuma. „Miks?“ uurisime meie. Arru vaatas meid mõistmatul ilmel: „Mismõttes miks? Et ikka pilte teha“. Nii ta viiski meid otse tseremooniamaja kõrvale lagipähe kiirgava ekvaatoripäikse alla ja pakkus, et see koht on parim piltide tegemist. Häid kaadreid saigi, aga 2 meetri kaugusel õudusest ja valust (kinniseotud jalad) ruigavad sead ajasid südame pahaks. Ainus võimalus tseremooniat jälgida oli minu jaoks keskenduda selle nn kulutuurilisele osale ja lihtsalt lülitada helid (hale sigade kisa) kõrvust välja.

Tseremooniameister matuselisi spetsiaalsesse tseremooniamajja juhatamas


video meestelaulust ja perekonna marsist matusemajja

Nõrgema närvikavaga inimesel on seal tõesti olla halb ja sel juhul soovitaksin kolmandat päeva, mil loomatappu (ilmselt?) üldse ei toimu. Mõtlesin seal korduvalt kuidas see mu erinevatele kodustele sõpradele mõjuks. Sõltub ka sellest kuidas vaimu valmis paned või ennast meelestad - meie välismaalaste seltskonnas oli vähemalt 2 taimetoitlast (muide, hollandlastest ratturitepaar jõudis ka siia!) kes siiski tsermooniale tuli, ehkki hoidusid loomadest piisavalt kaugele. Tagasi tseremoonia juurde. Kui kõikide tseremooniamajakeses istuvate külaliste nimed ning nende annetuste hulk on ette loetud, siis lahkub see seltskond (ca 50 inimest) ning nendega koos tiritakse platsilt ära ka nende ohvrianniks toodud loomad, kes viiakse platsilt otse tapale. Uued loomad tiritakse platsile ning uus rongkäik sugulastega sätib end teremooniameistri taha. Jälle aeglane jalutuskäik peakambrisse. Muide leinav perekond ise seal konkreetselt ei võõrusta- nemad istuvad platsi ühel küljel ja järgivad kogu showd pealt. Tee-kohvi ning suupistete võtmine, jutuajamine ning annetatud loomade lugemine ning pidulikus rongkõigus majast minemamarssimine..
Vanade traditsioonidest pärinev meestelaul mis aitab lahkunult kergemalt ja rõõmsamalt uude staadiumisse üle minna. Laulu saatel pidi olema hingel rõõmsam ja mõnusam minna ning ta ei jää siinset elu taga kahetsema.
Sedaviisi toimub see niipalju kordi kui kõik sugulased on matustel osalenud ning lahkunuga sel kombel hüvasti jätnud, ning enamasti saabki teine päev kella 15.00 paiku ümber.
Kolmas päev. Kolmanda päeva sisuks on lahkunu viimaste austusavalduste saatel kivihauda kandmine ja üles vinnamine. Kui kirst peaks kivihauda vinnamisel maha kukkuma, siis tuleb kogu sellele eelnevat tseremooniat korrata. Mitte esimest-teist päeva mõistagi, aga midagi mis eelneb vahetult kadunukese hauda toimetamisele.
Käesoleva loo sisu absoluutse õigsuse eest kirjapanija ei vastuta, kuulsin kõike giididelt. Hetkel pole netti kust infot kontrollida. Jääb nii.
Kella 1 paiku tundus, et oleme juba piisavalt loomakisas viibinud ja pakkusime Arrule, et oleme valmis minema. Kuna me selleks päevaks autot ei võtnud ning Arru oli valmis ka public trantspordiga üles mäkke tulema, siis nii tegimegi. Bolu turu juurest (sama kus toimub iga 6 päeva tagant pühvliturg) võtsime kijangi mis viis meid üles Batumonga külajuurde – Rantepao ümbruse kõrgeim koht. Üleval restoranis tegime lõunased soto ayam supid ning hakkasime tasapisi alla jalutama. Matkarada, mis meie hotellist antud kaardilgi märgitud oli - võtab väidetavalt 2h väiksema Tikala külakeseni, kust on võimalik kijang tagasi (3km) Rantepaosse hääletada.
Bolu turu juures passisime kijangi, Arru sõnul sõidab see välja siis kui on inimesi täis. Ju siis on 60000 neljalt inimeselt ongi see hind millega auto on kohe nõus nelja reisijaga teele asuma. Turul mingis hütis vahetasime mustad matuse püksid-seelikud matkakohasemate heledamate riiete vastu ning umbes kolmeveerand tund hiljem olimegi keskpäevase ergava ekvaatoripäikese käes Batutumonga mäe otsas.


KOIT JA HÄMARIK (ha-ha-haa!)


Arru juhatas meid peamiselt teel kõrvale ja viis meid sinka-vonka läbi riisipõldude alla Rantepao poole. Kadri kannatas terve päeva süda-paha tunde all ja respekt tema suhtes: hoolimata riisipõllu sisse kukkumisest ning sandaalide lõhkumises, tuli ta virisemata ja lõpuks koguni paljajalu Tikula külani.
Arru oma teada tuntud džentelmenlikkuses mõistagi ei andnud meile kätte ei kivist üles ronides ega mäest laskudes. Mühistas ees minna ja ilmselt seetõttu saimegi ainult temast ilusad romantilised kaadrid kui ta mõne kivi otsas mõtiskles kuhu edasi. 
Tunnistan, et mulle omal kombel tema arrogants natuke segi meeldis.
Romantiline pilt Arruga


Õhtul pakkus kosutust Rantepao kõige kallima hotelli (1 miljon ruupiat öö) välibasseinis sulistamine

20 veebruar, 2013

Oi külad, oi kõrtsid




Arru oli platsis 15 minutit enne kokkulepitud aega, kuid meie slow food restoran ei kiirusta toiduga. Mis tähendab samaaegselt ka supermaitsvat toitu.
Arruga põrutasime kohe Lemo küla poole, kus asub ilmselt kõige pildistatum koht Tana Torajast. Kui internetist natuke googeldada, siis tuleb palju samasuguseid pilte.

Tegemist on kohaliku küla surnuaiaga. Kuigi 90% Sulawesi inimestest on kristlased, 9% moslemid ja vaid 1% animistid, hoitakse vanu kombeid siiski au sees. Matused toimuvad igal juhul vanade tavade kohaselt, enamasti eelneb sellele kristlik (ametlik ) osa, lõpuks jõutakse ikkagi kivisse kaevatud haudadeni. Matustest ilmselt pikemalt järgmises postituses, sest homme on suur matustepäev.
Igaljuhul maasse ei maeta siis maal kedagi, see on big no-no. Pärast inimese surma hoitakse surnukeha kodus niikaua kui pere on matusteks valmis, see võib kesta kuid või aastaid. Kui maja ees on toika otsas valge lipp/rätik, siis tähendab see,  et surnu on endiselt majas ja teda ei peeta surnuks, vaid raskesti haigeks. Raskest haigest surnuks saab inimene alles peale korralikke matuseid, milleks kulub palju raha, palju aega ning palju ohverdatud  pühvleid.
Kuigi  internet annab teada, et peamine matusteperiood on maist oktoobrini ehk kuival ajal, siis paistab, et nii see siiski ei ole. Juba Makassaris kohtasime meest kes ütles, et matused on nii enam-vähem kord kuus, kuid temal oli juba teada neljapäevane matuse päev. Püüdsin siis uurida kas me oleme tõelised õnneseened seda nähes, kutt arvas, et oleme.
Siia saabudes selgus, et üks matusepäev oli olnud eile ja järgmine on 3 päeva pärast. 



Tagasi Lemo küla juuurde.

Arru viis meid matusepaiga juurde ning seletas, et igasse laavakivisse matusekambri raiumine võtab aega mõned kuud kuni aasta, olenevalt sellest kui suureks sisekamber ehitada. Ehitajad ei ole tavaliselt perekonnast,  vaid palgatakse väljastpoolt. Töö on raske ja tunnel koopasse on kitsas (meeter x meeter sageli) , kuid sisekamber ehitatakse selline, et sinna mahuks lähisugulased püsti seisma ning rohkem kui üks kirst. Kui kamber saab sugulasi „täis“ siis suletakse uks lõplikult. Kui uks on nii vana, et see kukub eest, siis uue ukse tegemise jaoks tuleb teha taas korralik ja suurejooneline tseremoonia, sest see on oluline sündmus.
Ning kui koobas täis,  siis perel on aeg hakata mõtlema uue augu uuristamisele. Igal perel on oma matmiskoobas ja kuigi Arru sõnul rändavad paljud Sulawesi inimesed saarelt välja paremale tööle, tavaliselt kas Kalimatanile või Paapuasse, siis isegi kui nad surevad seal ja perel ei ole raha, et neid sealt kohe ära tuua, siis maetakse kohalik sulawesilane mujal maha,  kuid pere rikkuse kasvades tuuakse igaljuhul surnu kondid Sulawesile ning maetakse siin kohalike kommete kohaselt, tavaliselt koos järgmise sugulase matustega.

kõige popim Toraja pilt

igast surnust tehakse nukk, mis sätitakse haua kõrvale  rõdule

Tavaks on see, et surnust jääb väljaspoole ka puust tehtud nukk. Mida rikkam pere, seda suurem nukk. Suured sandlipuust nukud on tõeliselt kallid ning tänapäeval on paljud pered otsustanud ka kristlikest kommetest tulenevalt asendada nukk lihtsalt pildiga. Uurisime ka, et kas nukk on kindlasti ka surnu moodi, kuid meie giidi sõnul on nikerdajal tõeline vabadus kasutada oma kujutlusvõimet. Tänapäeval meisterdab mõnikord meister ka nuku foto järgi.


Torn ja tema sõber

(peamised turistikülad: Lemo, Kete Kesu jpt ei ole enam kuigivõrd metsikud, nad on autode parkimisplatsi lähedale suveniiriputkad üles löönud ja Katrin tundus just selline supermodell, kellele rahvuslikke riideid selga passida) 

Lemo laavakivi surnuajast liikusime järgmisse külla, kus oli tõeliselt vana surnuaed. 

Mõnisada aastat tagasi maeti inimesed lihtsalt looduslikesse koobastesse. Nüüd seda kommet enam ammu ei ole, siiski hoitakse koopasurnuaias väikseid perekonna „kirstukesi“. Enne formaliiniaega mähiti lihtsalt kehad looduslike ürtidega immutatud rättide sisse, mingil hetkel siis toimetati lahkunu kondid rituaalide saatel perekonna kirstu. Formallinieelsel ajastul võis seega  surnu  perega koos "elada" ka 20-30 aastat, enne kui ta vabaks sai.  Päris vanadel aegadel pandi uhketesse puitpitsidega kaunistatud kirstudesse ka perekonna varandust kuid peale 17. sajandit, kui buginesi hõimud liikusid toraajade maale ning paljud hauad said hävitatud, muutusid ka kombed. Nukkudest haudade ees said peamised hauakaunistused. Selles koopas oli kaljus umbes 4-5 kirstu taladel rippumas ja mõned alla kukkunud,  aga kolbad olid sätitud kuidagi gruppide kaupa nii, et perekonnad saaksid olla koos. 

Edasi viis matk meid järgmistesse küladesse. Veel mõned majad ja natuke kõndimist riisipõldude vahel   (eelmisel päeval andsime Arrule märku, et see on see, mida me teha tahame). Mudane rada pani meid küll korra kulmu kergitama, kuid Arru jätkas enesestmõistetavalt teed, ning kolm klouni tema järel. Omal kombel vahva, et meie giidil puudus igasugune džentelmenlikkus- mingit käe ulatamist mudaloikudest või põlluküngastest ülesaamiseks ta ei pakkunud. 






Ohoo, kohvipuud?!

Torajaade majade (tongkonan) katused meenutavad paati, sest kauged esiisad olevat siiakanti jõudnud laevadega. Teine versioon majade katuste kohta räägib härjasarvedest. Ning katuse kõrgem põhjapoolne ots tähistab sündi ning lõunapoolne ots surma. Igal juhul on majad alati ehitatud põhja- lõuna suunas ning olenemata sellest kui suur maja on, on seal alati 3 tuba: keskmine elamiseks-olemiseks-köögiks, põhjapoolne lastele ning  lõunapoolne privaatselt vanematele- „secret room“ nagu Arru rõhutas. Majad pärandatakse suguvõsalt suguvõsale ja nii juba rohkem kui 700 aastat; perekonnal uhkuse asi on maja aina kaunistada ja kaunistada, ehk koguni uusi uhkeid  kõrvalhooneid ehitada

Maja vastas on alati uhke riisihoidla. Riisihoidla (eesti mõistes kelder!)  on täpselt sama uhkete puidunikerduste ja värvidega, see on pere üks tähtsamaid kohti. Majake on sisuliselt samasuguse kujuga: 4 jala peal (et närilised üles ei saaks) ning bambusredeli abil pääseb "keldrisse". Majaalune „lavats“ on perele kogunemiskohaks kus päeval leiba luusse lastakse ja teinekord ka lastele koolitükke õpetatakse. Kui ma õigesti aru sain, siis pannakse ka surnu ehk kohalikus mõistes „raskesti haige“ riisihoidla alla oma aega ootama. Seal ta siis ootab mõnest kuus kuni mõne aastani oma aega ehk matuseid, et rahulikult teise ilma poole hakata minema.
Üllatav on ikkagi see, et puhtus ei ole kindlasti indoneeslaste esimene prioriteet, nende uhke maja taga võib olla suvaline kandiline betoonkuur ja ümber kruusa- liiva või prügihunnikud, kuid oma maja ning riisihoidla on nad kaunistanud uhkete puunikerduste ning rahvuslike motiividega. Iga viimanegi maja! Peamiselt kasutatakse nelja põhivärvi ning rikkamad palkavad selleks tööks ka väljaõppinud maalrid.
Majaomaniku rikkus peab välja paistma nii maja suurusest kui ka seda kaunistavatest härjasarvedest. Kuna matused ja selle tarbeks ohverdavate härjade hulk on väga seotud perekonna jõukusega, siis uhkete matuste tagajärg- härjasarved pannakse kõikidele vaatamiseks välja.


riisihoidlad ja majad

riisihoidlad

Mida rikkam pere, sesda rohkem on suguvõsa aastasadade vältel härjasarvi maja kaunistuseks kogunud




Järgmine retk viis meid lapsukeste haudade juurde.

Kui täiskasvanud inimesed maetakse kivisse, siis päris väikesed lapsed puudesse. Piiriks on siin hammaste tulemise aeg- ehk seni kuni lapsel ei ole veel hambaid kasvama hakanud peetakse teda veel mitte päris inimeseks. Lapse sünni puhul maetakse platsenta maja põhjaküljel maasse (see on ainus asi mis maasse läheb) ning istutatakse sinna paika puu. Kui puu on kasvanud nii suureks,  et hakkab andma varju maja lõunaküljele, siis on on lapsevanemal teada, et pead ise hakkama valmistuma suremiseks....
Eluring.



Arru näitb kus täpselt on kinni kasvanud beebihauad.


Lapsukese jaoks tehakse puusse auk, mässitakse keha riidesse ning maetakse tseremoonia saatel puu sisse. Puud peetakse lapse uueks emaks ning puumahlast saab lapse jaoks uus emapiim. Laste puhul ei tellita perest väljastpoolt augu uuristajad, selle tööga tegeleb isa või teised lähisugulased. Et beebil ei tuleks igatsust oma pärisema järele tehakse  puusse auk kodule vastassuunas. Ka matuse talituse viib läbi isa (sugulastega?), ema püsib kohe kindlasti kodus, et lapsuke saaks harjuda uue emaga.
 Puuavavus kaetakse okstest uksega. Puu kasvab ning võtab keha omaks ning alles siis kui uuristatud  auk on täiesti kinni kasvanud, loetakse lapse hing lõplikult teise ilma lahkunuks. Uurisin Arrult kui tavaline on ka tänapäeval laste matmine sellistesse puudesse. Tema sõnul oli see tavalisem 50-60 aastat tagasi, nüüd on riik hoolitsenud kliinikute ning haiglate eest ning kodusünnitust tuleb harva ette, seetõttu on ka imikute surmad ebatavalisemad.

Kella nelja paiku tundusid kõik majad juba enam-vähem ühesugused ning Arru luges seda väga professionaalselt meie nägudelt. 
Hotelli juures jätsime Arruga hüvasti, sest olime juba otsutanud, et järgmisel päeval uhame motikatega ise külade vahel- eriti põhja pool, kus on mäed ja kaunid vaated. Suured kolmepäevase matused olid algamas/alanud (üsna erinevat juttu kuuleme erinevalt kohalikelt iga päev) ja täpselt me nüüd enam aru ei saagi- kas homme jõuame teisele või kolmandale matusepäevale. 

P.S kõik eelneva külade ja kommete kohta pärineb eelnevalt loetud veebiartiklitest, LPst ning meie giidilt. Hetkel ei ole aega infot kontrollida, las see jääb praegu.



onud kõrtsis

Vennastusime õhtul külalistemajas seal juba 3 päeva elavate quebeqlaste, hispaanlaste, inglase  ning itaallasega. Mambos tegime õhtusöögi ja jalutuskäigul koju oskas Mark leida ühe koha – väidetavalt 24h lahti- kus kohalikud onud palmiveini jõid. Selline 12-15 kraadine jook on nii tavaline, et seda juukse bambustorus ka keset kuuma päeva. Üks selline kann maksis umbes 10000 ruupiat (vähem kui 1€) ja onud õnnestus peatada alles peale kolmanda kannu lauda toomist.



" ei meelest läe mul iial...."

 Inglane Mark näeb kohalike meelest välja nagu John Lennon, mistõttu „Opladi-opladaa“ oli lauluke millega kohalikud meie laua ümber ujuma hakkasid. Piisas paarist märkusest, et me võiks ise midagi laulda,  kui minusugune laululõvi (2 õlut eelnevalt !) hõiskas, et kas ma võin vabalt esimene olla. Esitasin oma kaks traditsioonilist laulu „Ei meelest läe mul iial“ ja „ Illette Düno Ševrö“, neist viimase toon alati kuuldavale siis, kui lauas on paar prantslast, lihtsalt testimiseks kas nad saavad midagi aru - enamasti ei saa mitte midagi!  Peale mind ei soovinud enam keegi laulda.
Ilmselge märk, et staari üle lüüa on raske.

Palmiveini kõrtsist tulime siiski koju ning üks meist: kõige naksakam ehk Kadri jätkas hotellis kella kaheni meie uute sõpradega.



18 veebruar, 2013

Bussiga Tana Torajasse


Katriniga kohtusime kokkulepitult oma võõrastemajas. Rõõm oli suur!!!

Seekord olid kohal sellised hotelli teenindajad kes tahtsid hirmsasti ise meile bussipileteid ära osta.
Miks mitte. Litha bussifirma on ka Lonely Planetis soovitatud kui üks korralikumaid. Piletihind oli 80 tuhandelt tõusnud 130 000 ja külalistemaja poiss tahtis ka 50 000 bussijaamas käimise eest. Meile sobis. Leidsime samal ajal oma hotelli kõrvalt hiiglasliku toidupoe ja läksime hoopis pikaks bussisõiduks moona ostma.

Katrin avastas oma üllatuseks, et ta on täitsa valed riided kaasa võtnud- indoneeslased ei mõista lihtsalt Tai saarte moodi. Ju tuleb kasutada rohkem saronge ja sagedamini riideid pesta. Nädala pärast jõuame randa ja ehk on seal nii vähe inimesi, et need kes seal on – on kummaliste end paljaks võtvate turistidega juba kohanenud.

Kõik kolm Litha firma ööbussi väljusid 21.30. Võibolla läheb neid ka varem, aga hiljem ilmselt mitte?
Bussi võtsime kaasa kõik soojad riided ja rohkemgi veel- fliisid, sokid, padjad, sarongid, toidu. Valmisolek jääkülmaks bussiks oli täielik




Buss oli ülimõnus. Samasugusega sõitsin möödunud aastal ka Kulala Lumpurist Cameron Higlandsi. Meie uhkes bussis olid ka tekid, LP andmetel rohkem jalaruumi kui mõnes 1 klassi lennusalongis ning air-conditioner ei puhunud jääkülma õhku. Vetsu bussis ei olnud, aga öösel toimus mitu peatust.
Uni tuli hoolimata indoneesia lembelauludest.

Kella 5 paiku ajas Katrin mind üles: „Vaata, nii ilus on väljas!“. Millegipärast ma ei arvanudki, et traditsioonilised Toraja majad asuvad lihtsalt niisama linnas ka, äkki on see Toraajade maa ikka lihtsalt üks theme park. Aga olid lahedad majad, uhked riisipõllud ja lopsakas loodus. Üks onu  bussis juba üritas meile mingit kalli hinnaga hotelli maha müüa, sellelt saimegi teada, et Pia`s  Poppies Hotellist oleme juba möödas. Käbedalt panime oma asjad bussis kokku (Kadri raamat jäigi ähmiga bussisahtlisse) ja kobisime välja. Kohe oli meil vastas lahke näoga mees, kes ütles et ta ongi selle hotelli juurest ja juhatab meid kohale. 
Motokatega olime kohal paari minutiga. Südalinnast on see alla kilomeetri jalutamist – imearmas roheline kohake, tervitusnapsuks serveeritakse värskelt pressitud tamarella mahla- superhea. Kolmeseid tube oli ainult 1 ja selle me võtsimegi (198 ooo IDR).


Lahke näoga mees Arru üritas meile kohe hoogsasti reisplaani maha müüa. Samalajal sättisid maja ette ka teised ritta giidid. (Tuletan meelde, et kell oli 6.00 hommikul). Ühel hetkel tundis Arru end ebamugavalt teiste giidide eest matkaplaane seletades ja suunas meid sujuvalt hotelli lobbysse.

Arru pakutav plaan selline:
Tänane päeva Makale turule, sealt edasi ümbruskonna küladesse kus on matuseplatsid. Homme matustele kuhu jõuame lõunaks, sest siis algab tseremoonia. Matused reeglina 3 päeva pikad, sõltub perekonna rikkusest.
Kolmandal päeval võiksime minna ümbruskonda matkama põhja poole, kus pidavat olema meeletud riisipõllud ja kauni vaatega kohad. Kõik see kokku 550 000 IDR päev. Ei tahtnud kohe esimese mehega käsi lüüa, andsime märku, et me tahaks natuke odavamalt ning  Arru lõbus nägu muutus kohe tõsiseks, lausa mõtlikuks, kui me lubasime omavahel mõtelda ja arutada.
Ning enne mõtlemist veel minna tuppa magama ja õhtul talle helistada.

Uni oli aga juba läinud: pakkisime asjad lahti, mustapesu kotti pesumaja jaoks kokku ja läksime linna peale hommikusöögikohta otsima. Ühtel hetkel oli Arru naksti samas kohas ja uurimas mis me juba oleme siis ka välja mõelnud. Noo-noo, nii pealetükkiv ikka ka ei maksaks olla, eks.
Täna ei tule me  kuhugi, homse suhtes helistame.



Naaberrestorani poiss hääletas meile lahkelt  kijangi (sisuliselt  džiip-mikrobuss mis linnade vahel käib) mis meid Makale turule viib. Selle peale läksimegi, enne turgu istusime ümber pete-pete  peale.  Kijangi hinna poiss meile ütles, kuid pete-pete juhid inglise keelt ei oska nii et pidime lihtsalt mõistatama mida maksta. Õige hind on 2000 (mingi 15 eurosenti) ükskõik kui pika või lühikese otse eest linnas.
Kuna päike kõrvetas jälle hullult, siis selles palavuses ei käi keegi mitte 100 meetritki jala. Moslemi pearättidega naisi siin praktiliselt ei kohta, siiski on kõik siivsalt õlad katnud ning  lühikeste seelikutega naisi ei ole.


ilusad rättidega turutädid
Beetlit n2rimas

Müüakse nii uhkeid ballikleite

kui ka kadunud vanaisa hambaid ja vanaema pärlikeesid

Turg väsitas meid ära ja tulime koju pikutama. Hotellis on wifi ja mõtlesin blogisse mõned pildid panna, kuid pusserdasin seal natuke ja nüüd on mu konto 3-5 päevaks, või kauemaks või igaveseks suletud.
Ohoo, on õhtu 21.56 ja selgus et passikoopia saatmisest Googli asjameestele oli kasu, nad tuvastasid et olen üle 13 aastane, tagavarablogi panin järgmiste õnnetuste jaoks tallele ja jätan siit kus pooleli jäi.
Homme läheme siis Arruga  külasid ja surnuaedu kaema.