Oi külad, oi kõrtsid

Arru oli platsis 15 minutit enne kokkulepitud aega, kuid meie slow food restoran ei kiirusta toiduga. Mis tähendab samaaegselt ka supermaitsvat toitu.

Arruga põrutasime kohe Lemo küla poole, kus asub ilmselt kõige pildistatum koht Tana Torajast. Kui internetist natuke googeldada, siis tuleb palju samasuguseid pilte.

Tegemist on kohaliku küla surnuaiaga. Kuigi 90% Sulawesi inimestest on kristlased, 9% moslemid ja vaid 1% animistid, hoitakse vanu kombeid siiski au sees. Matused toimuvad igal juhul vanade tavade kohaselt, enamasti eelneb sellele kristlik (ametlik ) osa, lõpuks jõutakse ikkagi kivisse kaevatud haudadeni. Matustest ilmselt pikemalt järgmises postituses, sest homme on suur matustepäev.

Igaljuhul maasse ei maeta siis maal kedagi, see on big no-no. Pärast inimese surma hoitakse surnukeha kodus niikaua kui pere on matusteks valmis, see võib kesta kuid või aastaid. Kui maja ees on toika otsas valge lipp/rätik, siis tähendab see,  et surnu on endiselt majas ja teda ei peeta surnuks, vaid raskesti haigeks. Raskest haigest surnuks saab inimene alles peale korralikke matuseid, milleks kulub palju raha, palju aega ning palju ohverdatud  pühvleid.

Kuigi  internet annab teada, et peamine matusteperiood on maist oktoobrini ehk kuival ajal, siis paistab, et nii see siiski ei ole. Juba Makassaris kohtasime meest kes ütles, et matused on nii enam-vähem kord kuus, kuid temal oli juba teada neljapäevane matuse päev. Püüdsin siis uurida kas me oleme tõelised õnneseened seda nähes, kutt arvas, et oleme.

Siia saabudes selgus, et üks matusepäev oli olnud eile ja järgmine on 3 päeva pärast. 

Tagasi Lemo küla juuurde.

Arru viis meid matusepaiga juurde ning seletas, et igasse laavakivisse matusekambri raiumine võtab aega mõned kuud kuni aasta, olenevalt sellest kui suureks sisekamber ehitada. Ehitajad ei ole tavaliselt perekonnast,  vaid palgatakse väljastpoolt. Töö on raske ja tunnel koopasse on kitsas (meeter x meeter sageli) , kuid sisekamber ehitatakse selline, et sinna mahuks lähisugulased püsti seisma ning rohkem kui üks kirst. Kui kamber saab sugulasi „täis“ siis suletakse uks lõplikult. Kui uks on nii vana, et see kukub eest, siis uue ukse tegemise jaoks tuleb teha taas korralik ja suurejooneline tseremoonia, sest see on oluline sündmus.
Ning kui koobas täis,  siis perel on aeg hakata mõtlema uue augu uuristamisele. Igal perel on oma matmiskoobas ja kuigi Arru sõnul rändavad paljud Sulawesi inimesed saarelt välja paremale tööle, tavaliselt kas Kalimatanile või Paapuasse, siis isegi kui nad surevad seal ja perel ei ole raha, et neid sealt kohe ära tuua, siis maetakse kohalik sulawesilane mujal maha,  kuid pere rikkuse kasvades tuuakse igaljuhul surnu kondid Sulawesile ning maetakse siin kohalike kommete kohaselt, tavaliselt koos järgmise sugulase matustega.

kõige popim Toraja pilt

igast surnust tehakse nukk, mis sätitakse haua kõrvale  rõdule

Tavaks on see, et surnust jääb väljaspoole ka puust tehtud nukk. Mida rikkam pere, seda suurem nukk. Suured sandlipuust nukud on tõeliselt kallid ning tänapäeval on paljud pered otsustanud ka kristlikest kommetest tulenevalt asendada nukk lihtsalt pildiga. Uurisime ka, et kas nukk on kindlasti ka surnu moodi, kuid meie giidi sõnul on nikerdajal tõeline vabadus kasutada oma kujutlusvõimet. Tänapäeval meisterdab mõnikord meister ka nuku foto järgi.

Torn ja tema sõber

(peamised turistikülad: Lemo, Kete Kesu jpt ei ole enam kuigivõrd metsikud, nad on autode parkimisplatsi lähedale suveniiriputkad üles löönud ja Katrin tundus just selline supermodell, kellele rahvuslikke riideid selga passida) 

Lemo laavakivi surnuajast liikusime järgmisse külla, kus oli tõeliselt vana surnuaed. 

Mõnisada aastat tagasi maeti inimesed lihtsalt looduslikesse koobastesse. Nüüd seda kommet enam ammu ei ole, siiski hoitakse koopasurnuaias väikseid perekonna „kirstukesi“. Enne formaliiniaega mähiti lihtsalt kehad looduslike ürtidega immutatud rättide sisse, mingil hetkel siis toimetati lahkunu kondid rituaalide saatel perekonna kirstu. Formallinieelsel ajastul võis seega  surnu  perega koos "elada" ka 20-30 aastat, enne kui ta vabaks sai.  Päris vanadel aegadel pandi uhketesse puitpitsidega kaunistatud kirstudesse ka perekonna varandust kuid peale 17. sajandit, kui buginesi hõimud liikusid toraajade maale ning paljud hauad said hävitatud, muutusid ka kombed. Nukkudest haudade ees said peamised hauakaunistused. Selles koopas oli kaljus umbes 4-5 kirstu taladel rippumas ja mõned alla kukkunud,  aga kolbad olid sätitud kuidagi gruppide kaupa nii, et perekonnad saaksid olla koos. 

Edasi viis matk meid järgmistesse küladesse. Veel mõned majad ja natuke kõndimist riisipõldude vahel   (eelmisel päeval andsime Arrule märku, et see on see, mida me teha tahame). Mudane rada pani meid küll korra kulmu kergitama, kuid Arru jätkas enesestmõistetavalt teed, ning kolm klouni tema järel. Omal kombel vahva, et meie giidil puudus igasugune džentelmenlikkus- mingit käe ulatamist mudaloikudest või põlluküngastest ülesaamiseks ta ei pakkunud. 

Ohoo, kohvipuud?!

Torajaade majade (tongkonan) katused meenutavad paati, sest kauged esiisad olevat siiakanti jõudnud laevadega. Teine versioon majade katuste kohta räägib härjasarvedest. Ning katuse kõrgem põhjapoolne ots tähistab sündi ning lõunapoolne ots surma. Igal juhul on majad alati ehitatud põhja- lõuna suunas ning olenemata sellest kui suur maja on, on seal alati 3 tuba: keskmine elamiseks-olemiseks-köögiks, põhjapoolne lastele ning  lõunapoolne privaatselt vanematele- „secret room“ nagu Arru rõhutas. Majad pärandatakse suguvõsalt suguvõsale ja nii juba rohkem kui 700 aastat; perekonnal uhkuse asi on maja aina kaunistada ja kaunistada, ehk koguni uusi uhkeid  kõrvalhooneid ehitada

Maja vastas on alati uhke riisihoidla. Riisihoidla (eesti mõistes kelder!)  on täpselt sama uhkete puidunikerduste ja värvidega, see on pere üks tähtsamaid kohti. Majake on sisuliselt samasuguse kujuga: 4 jala peal (et närilised üles ei saaks) ning bambusredeli abil pääseb "keldrisse". Majaalune „lavats“ on perele kogunemiskohaks kus päeval leiba luusse lastakse ja teinekord ka lastele koolitükke õpetatakse. Kui ma õigesti aru sain, siis pannakse ka surnu ehk kohalikus mõistes „raskesti haige“ riisihoidla alla oma aega ootama. Seal ta siis ootab mõnest kuus kuni mõne aastani oma aega ehk matuseid, et rahulikult teise ilma poole hakata minema.

Üllatav on ikkagi see, et puhtus ei ole kindlasti indoneeslaste esimene prioriteet, nende uhke maja taga võib olla suvaline kandiline betoonkuur ja ümber kruusa- liiva või prügihunnikud, kuid oma maja ning riisihoidla on nad kaunistanud uhkete puunikerduste ning rahvuslike motiividega. Iga viimanegi maja! Peamiselt kasutatakse nelja põhivärvi ning rikkamad palkavad selleks tööks ka väljaõppinud maalrid.
Majaomaniku rikkus peab välja paistma nii maja suurusest kui ka seda kaunistavatest härjasarvedest. Kuna matused ja selle tarbeks ohverdavate härjade hulk on väga seotud perekonna jõukusega, siis uhkete matuste tagajärg- härjasarved pannakse kõikidele vaatamiseks välja.

riisihoidlad ja majad

riisihoidlad

Mida rikkam pere, sesda rohkem on suguvõsa aastasadade vältel härjasarvi maja kaunistuseks kogunud

Järgmine retk viis meid lapsukeste haudade juurde.

Kui täiskasvanud inimesed maetakse kivisse, siis päris väikesed lapsed puudesse. Piiriks on siin hammaste tulemise aeg- ehk seni kuni lapsel ei ole veel hambaid kasvama hakanud peetakse teda veel mitte päris inimeseks. Lapse sünni puhul maetakse platsenta maja põhjaküljel maasse (see on ainus asi mis maasse läheb) ning istutatakse sinna paika puu. Kui puu on kasvanud nii suureks,  et hakkab andma varju maja lõunaküljele, siis on on lapsevanemal teada, et pead ise hakkama valmistuma suremiseks....

Eluring.

Arru näitb kus täpselt on kinni kasvanud beebihauad.

Lapsukese jaoks tehakse puusse auk, mässitakse keha riidesse ning maetakse tseremoonia saatel puu sisse. Puud peetakse lapse uueks emaks ning puumahlast saab lapse jaoks uus emapiim. Laste puhul ei tellita perest väljastpoolt augu uuristajad, selle tööga tegeleb isa või teised lähisugulased. Et beebil ei tuleks igatsust oma pärisema järele tehakse  puusse auk kodule vastassuunas. Ka matuse talituse viib läbi isa (sugulastega?), ema püsib kohe kindlasti kodus, et lapsuke saaks harjuda uue emaga.
 Puuavavus kaetakse okstest uksega. Puu kasvab ning võtab keha omaks ning alles siis kui uuristatud  auk on täiesti kinni kasvanud, loetakse lapse hing lõplikult teise ilma lahkunuks. Uurisin Arrult kui tavaline on ka tänapäeval laste matmine sellistesse puudesse. Tema sõnul oli see tavalisem 50-60 aastat tagasi, nüüd on riik hoolitsenud kliinikute ning haiglate eest ning kodusünnitust tuleb harva ette, seetõttu on ka imikute surmad ebatavalisemad.

Kella nelja paiku tundusid kõik majad juba enam-vähem ühesugused ning Arru luges seda väga professionaalselt meie nägudelt. 

Hotelli juures jätsime Arruga hüvasti, sest olime juba otsutanud, et järgmisel päeval uhame motikatega ise külade vahel- eriti põhja pool, kus on mäed ja kaunid vaated. Suured kolmepäevase matused olid algamas/alanud (üsna erinevat juttu kuuleme erinevalt kohalikelt iga päev) ja täpselt me nüüd enam aru ei saagi- kas homme jõuame teisele või kolmandale matusepäevale. 

P.S kõik eelneva külade ja kommete kohta pärineb eelnevalt loetud veebiartiklitest, LPst ning meie giidilt. Hetkel ei ole aega infot kontrollida, las see jääb praegu.

onud kõrtsis

Vennastusime õhtul külalistemajas seal juba 3 päeva elavate quebeqlaste, hispaanlaste, inglase  ning itaallasega. Mambos tegime õhtusöögi ja jalutuskäigul koju oskas Mark leida ühe koha – väidetavalt 24h lahti- kus kohalikud onud palmiveini jõid. Selline 12-15 kraadine jook on nii tavaline, et seda juukse bambustorus ka keset kuuma päeva. Üks selline kann maksis umbes 10000 ruupiat (vähem kui 1€) ja onud õnnestus peatada alles peale kolmanda kannu lauda toomist.

" ei meelest läe mul iial...."

 Inglane Mark näeb kohalike meelest välja nagu John Lennon, mistõttu „Opladi-opladaa“ oli lauluke millega kohalikud meie laua ümber ujuma hakkasid. Piisas paarist märkusest, et me võiks ise midagi laulda,  kui minusugune laululõvi (2 õlut eelnevalt !) hõiskas, et kas ma võin vabalt esimene olla. Esitasin oma kaks traditsioonilist laulu „Ei meelest läe mul iial“ ja „ Illette Düno Ševrö“, neist viimase toon alati kuuldavale siis, kui lauas on paar prantslast, lihtsalt testimiseks kas nad saavad midagi aru - enamasti ei saa mitte midagi!  Peale mind ei soovinud enam keegi laulda.
Ilmselge märk, et staari üle lüüa on raske.

Palmiveini kõrtsist tulime siiski koju ning üks meist: kõige naksakam ehk Kadri jätkas hotellis kella kaheni meie uute sõpradega.