Bussiga Tana Torajasse

Katriniga kohtusime kokkulepitult oma võõrastemajas. Rõõm oli suur!!!

Seekord olid kohal sellised hotelli teenindajad kes tahtsid hirmsasti ise meile bussipileteid ära osta.

Miks mitte. Litha bussifirma on ka Lonely Planetis soovitatud kui üks korralikumaid. Piletihind oli 80 tuhandelt tõusnud 130 000 ja külalistemaja poiss tahtis ka 50 000 bussijaamas käimise eest. Meile sobis. Leidsime samal ajal oma hotelli kõrvalt hiiglasliku toidupoe ja läksime hoopis pikaks bussisõiduks moona ostma.

Katrin avastas oma üllatuseks, et ta on täitsa valed riided kaasa võtnud- indoneeslased ei mõista lihtsalt Tai saarte moodi. Ju tuleb kasutada rohkem saronge ja sagedamini riideid pesta. Nädala pärast jõuame randa ja ehk on seal nii vähe inimesi, et need kes seal on – on kummaliste end paljaks võtvate turistidega juba kohanenud.

Kõik kolm Litha firma ööbussi väljusid 21.30. Võibolla läheb neid ka varem, aga hiljem ilmselt mitte?

Bussi võtsime kaasa kõik soojad riided ja rohkemgi veel- fliisid, sokid, padjad, sarongid, toidu. Valmisolek jääkülmaks bussiks oli täielik

Buss oli ülimõnus. Samasugusega sõitsin möödunud aastal ka Kulala Lumpurist Cameron Higlandsi. Meie uhkes bussis olid ka tekid, LP andmetel rohkem jalaruumi kui mõnes 1 klassi lennusalongis ning air-conditioner ei puhunud jääkülma õhku. Vetsu bussis ei olnud, aga öösel toimus mitu peatust.

Uni tuli hoolimata indoneesia lembelauludest.

Kella 5 paiku ajas Katrin mind üles: „Vaata, nii ilus on väljas!“. Millegipärast ma ei arvanudki, et traditsioonilised Toraja majad asuvad lihtsalt niisama linnas ka, äkki on see Toraajade maa ikka lihtsalt üks theme park. Aga olid lahedad majad, uhked riisipõllud ja lopsakas loodus. Üks onu  bussis juba üritas meile mingit kalli hinnaga hotelli maha müüa, sellelt saimegi teada, et Pia`s  Poppies Hotellist oleme juba möödas. Käbedalt panime oma asjad bussis kokku (Kadri raamat jäigi ähmiga bussisahtlisse) ja kobisime välja. Kohe oli meil vastas lahke näoga mees, kes ütles et ta ongi selle hotelli juurest ja juhatab meid kohale. 

Motokatega olime kohal paari minutiga. Südalinnast on see alla kilomeetri jalutamist – imearmas roheline kohake, tervitusnapsuks serveeritakse värskelt pressitud tamarella mahla- superhea. Kolmeseid tube oli ainult 1 ja selle me võtsimegi (198 ooo IDR).

Lahke näoga mees Arru üritas meile kohe hoogsasti reisplaani maha müüa. Samalajal sättisid maja ette ka teised ritta giidid. (Tuletan meelde, et kell oli 6.00 hommikul). Ühel hetkel tundis Arru end ebamugavalt teiste giidide eest matkaplaane seletades ja suunas meid sujuvalt hotelli lobbysse.

Arru pakutav plaan selline:

Tänane päeva Makale turule, sealt edasi ümbruskonna küladesse kus on matuseplatsid. Homme matustele kuhu jõuame lõunaks, sest siis algab tseremoonia. Matused reeglina 3 päeva pikad, sõltub perekonna rikkusest.

Kolmandal päeval võiksime minna ümbruskonda matkama põhja poole, kus pidavat olema meeletud riisipõllud ja kauni vaatega kohad. Kõik see kokku 550 000 IDR päev. Ei tahtnud kohe esimese mehega käsi lüüa, andsime märku, et me tahaks natuke odavamalt ning  Arru lõbus nägu muutus kohe tõsiseks, lausa mõtlikuks, kui me lubasime omavahel mõtelda ja arutada.

Ning enne mõtlemist veel minna tuppa magama ja õhtul talle helistada.

Uni oli aga juba läinud: pakkisime asjad lahti, mustapesu kotti pesumaja jaoks kokku ja läksime linna peale hommikusöögikohta otsima. Ühtel hetkel oli Arru naksti samas kohas ja uurimas mis me juba oleme siis ka välja mõelnud. Noo-noo, nii pealetükkiv ikka ka ei maksaks olla, eks.

Täna ei tule me  kuhugi, homse suhtes helistame.

Naaberrestorani poiss hääletas meile lahkelt  kijangi (sisuliselt  džiip-mikrobuss mis linnade vahel käib) mis meid Makale turule viib. Selle peale läksimegi, enne turgu istusime ümber pete-pete  peale.  Kijangi hinna poiss meile ütles, kuid pete-pete juhid inglise keelt ei oska nii et pidime lihtsalt mõistatama mida maksta. Õige hind on 2000 (mingi 15 eurosenti) ükskõik kui pika või lühikese otse eest linnas.

Kuna päike kõrvetas jälle hullult, siis selles palavuses ei käi keegi mitte 100 meetritki jala. Moslemi pearättidega naisi siin praktiliselt ei kohta, siiski on kõik siivsalt õlad katnud ning  lühikeste seelikutega naisi ei ole.

ilusad rättidega turutädid

Beetlit n2rimas

Müüakse nii uhkeid ballikleite

kui ka kadunud vanaisa hambaid ja vanaema pärlikeesid

Turg väsitas meid ära ja tulime koju pikutama. Hotellis on wifi ja mõtlesin blogisse mõned pildid panna, kuid pusserdasin seal natuke ja nüüd on mu konto 3-5 päevaks, või kauemaks või igaveseks suletud.

Ohoo, on õhtu 21.56 ja selgus et passikoopia saatmisest Googli asjameestele oli kasu, nad tuvastasid et olen üle 13 aastane, tagavarablogi panin järgmiste õnnetuste jaoks tallele ja jätan siit kus pooleli jäi.

Homme läheme siis Arruga  külasid ja surnuaedu kaema.