Helesinise mere päev

Hommikul tegime hommikusööglauas juttu eelmisel õhtul jõudnud rattamatkajatest hollandlaste paari ja suure Šveitsi perega- kas nad ehk huvitatud snorgeldama minemisest. Sandy- meie hea kokk, rääkis eile, et paadiga väiksele saarele sõitmine ja kaugel merel snorgeldamine on 250 000 ruupiat. See on paarendi hind ja kui on 6 inimest, siis 300 000. Seega peaksime leidma endale kamraadid või kui ise tahame rannal katsetada, siis 300 m meie rannast paremale, enne Bara Beach resorti on ka ise rannalt ujudes võimalik kilpkonni näha...

Meie külalistemaja peremees Gav ütles aga, et rannal on surnud korallid ja siin ikka korralikku veemaailma pole võimalik näha. Pead olema kõva ujuja, et rannalt niikaugele jõuda, et ägedat mereelu näeks.Šveitsi noorpaar oli kohe hakkamas, ehkki ma vedasin mõttes kihla, et just nemad ei tule, märkimisväärse kõhuga (mais sünnitav) Corinne tundus küll selline ema, et jääb oma pisikese pooleteistaastase Matildaga külalistemajja ja hoopis isa Gillome võtab naise vanemad snorgeldama kaasa. Kuid kaasa tuli hoopis noorpaar ja umbes 65 tuuris vanaema.

Kapten viis meid Bira rannast 20 minutise paadisõidu kaugusel oleva pisikese Lihukani saare lähedale kus korallrifid umbes 10-30 m kaugusel rannast olid päris uhked.
Vesi vaheldus hele-helesinisest liivaga põhja kohal tume erksiniseni. Mina ei ole nii helesinise mere ääres kunagi olnud.

Snorgeldasime tunnikese kahes kohas saare lähedal. Kalu oli igasuguseid, mu lemmikuid musta-kollase-valgerkirjusid, täpilisi,  kollaseid, elektrisiniseid, läbipiaistvaid, lapikuid, kandilisi, suuri, pakse, mõned mõõkkalad, paar pirakat tumedat.

Hirmsasti tahtsime ikka kilpkonni näha. Kapten tuli meiega vette ning peab tunnistama, et ikka kohalikel on silma. Äkiste võttis ta mul käest, et ujume koos, ma näitan sulle midagi. Ja vat siis- mu ees veepõhjas (see oli üks sügav koht) ujus pirakas kilpkonn. Too liikus nii kiiresti, et me Kadriga ja Gillomega vaevu tal järgi püsisime. Ma pöörasin  esimesena tagasi, Kadri ja Gilliome  jälitasid kauem. 

Muidugi oli see avamerel korallide vahel suurepärase läbipaistvusega vees (keskmiselt 5- 10 m arvan masnorgeldamine super äge, ometigi oma üllatuseks ma ei tundnud ennast hästi paadist kaugele minnes. Soolane vesi kannab mõnusalt, aga vesi mis torusse läheb ajab mind siiski kergelt paanikasse ja selle torust väljakallutamise ulpimise pealt õppisin ma alles pealelõunal ära ning alles viimases snorgeldamise kohas taipasin maski vahetada ja oh imet- uus ei lasknud vett sisse. Snorgeldasime ilma päästevestideta ja võibolla oleks pidanud sellise endale küsima, siis oleks veevahetamine lihtsam ja oleks paadist palju kaugemale julgenud ujuda. Samas vahet pole- korallid olid üsna ühesugused ja kalad tegelikult ka. Borneo rannaga oli see erinevus, et peamiselt olime põhjast siiski 2-5 m kõrgusel ja sellest kauguses nii väga detailselt kalu ei uuri. Korallid olid siin siiski võimsamad ja suuri kalu oli ka rohkem. Alustasime madalamalt, nii 2 m kõrguselt kus sai põhja väga detailselt uurida, viimase satsi teispool Bira poolsaart (suurte laevade juures) olime juba 15 m põhjast, seal koralle ja pisikesi kalu enam väga ei näinud. Kadri leidis ühe suurte kalade leiukohta- avamere poole ja noor olid seal põhjas päris purakad.

Lihukani tillukesele saarele viis kapten meid oma perekonna juurde lõunale. Igaüks sai kaks grillitud kala riisi, tomati-tšilli salatit, kapsa-porgandi (kust nad seda küll võtavad) hautise moodi salatit. Imehea lõuna läks maksma 35000 ühikut näkku ehk umbes 2,5 €.

Saarel elab püsivalt 700 inimest ja neil on koguni oma kool ning mõistagi mošee, mille keskpäevast hüüdu me ka kuulsime.

Puude varjus pidasime väikse siesta, seni kuni kapteni pere meile lõunat valmistas

Väike Matilda mängis üks rannas

Snorgeldamise päev lõppes nelja paiku ja siis saime ka aru, mis päev läbipaistves vees snorgeldamist õrna valge nahaga teeb. Päiksekreem oli meil peal ja mul koguni snorgeldamise ajal pikkade varrukatega särk seljas, olid tagajalad vähipunased, samuti käelabad. (Lisatud hiljem: ja seda et mu käed on totaalselt põlenud ja nad paistetavad nii üles, et ma magada ei saa- me siin veel ei teadnud)

Õhtul jälle Sandy juurde Salasasse sööma, tegime ta kohale reklaami ja terve meie külalistemaja rahvas on kohal. Hollandlastest psühhiaatrite paar uitas päeval niisama ringi, nad ei taha end väga päikesel kõrvetada lasta- sest ülehomme lahkuvad nemadki ratastega Tana Toraja poole (üles mägedesse!) ja päevasel ajal siin päikese käes rattaga sõita on täielik põrgu. Ei kujuta ette kuidas nad mägedest üles lähevad.
Meil  möödunud suvel Haanjamaa mägedes olid tõesti rasked rattad  jne, ja mäest ligi 100 kilo üles lükkamine oli raske, kuid nemad sõidavad siin 6 kuu varustusega ja mäed on hoopis võimsamad. Enne Sulawesit sõitsid kuu aega ratastega Birmas! On ikka ägedaid inimesi, eks. Erik rääkis, et ratastega välismaalane on ikka selline ilmaime: „Hello mister“ hüüdeid ei pane nad enam tähele, aga see, et mööda sõitvad autod aeglustavad kiirust ja kõik karjuvad "foto-foto" et sageli saab tüütutest kõrvalsõitjatest lahti vaid nii, et peatad rattad ning jääd kohalikega koos nende pildile. Mõnikord hüppavad ka kõrvalmajadest, söögiputkadest või möödasõitvatest autodest inimesed välja ja toimub  suuremat sorti fotosessioon.  Ilma pidistava mobiiltelefonita indoneeslast on raske ette kujutada. Mina oma vanamoodsa walki-talkiga olen siin kindlasti imeloom.

Teisel päeval hakkasime uurima kuidas siit ära saab. Bira rannast saab ära Kijanigidega ainult hommikul  kell 6.00 ja kell 9.30.

Pärast seda on peremees Gavi sõnul võimalik ära saada ainult 45 minutit  pete-pete ´ga Bulukumbasse sõites  (ise tuleb endale suure tee äärest see hääletada) ja Bulukumba bussiterminalist tuleb leida Kijang mis sõidab taas Mallengkeri terminali Makassaris ning sealt siis end mõne taksoga linna sättida. Gavi sõnul sõidavad viimased Kijangid Makassari poole siiski 1-2 paiku päeval, nii et kui me selle tee valiksime, siis saaksime Biras olemise aega pikendada ehk 2 tundi.

 Šveitsi paar otsis endale kaaslasi, et rentida mitmepeale auto koos juhiga Makassari lennujaama, kuivõrd nende vanemad jätkavad Sulawesi puhkust ning sõidavad eraautoga siit otse Tana Torajasse.

Ahvatlev pakkumine jätab meid veel üheks täispäevaks Birale. Katrini jaoks tähendab see aga üksinda öö veetmist Makassaris Podak Sudah Indahis. Bira rannas wifit kuskil pole ja meie külalistemaja küsib 15 000 ruupiat netikasutuse eest ning kuna nad paistavad ise netistumisest vähe hoolivat ning läpaka väljatoomine, juhtmete sättimine oli kõik selline töö, et ma ei söanda täna neilt taas seda paluda. Katrinile edastasin ülitäpselt detailid hotelli kohta, ta jõuab sinna öösel kella 2 paiku. Kohtume temaga 12 tundi hiljem.

Tänane rannapäev sai leebem.
Hommikusöögi lauas kohtasime rattasõitjat Anouki, kes andis teada, et hommikuse jalutuskäigu ajal oli ta kohanud ameeriklasest bioloogi Jimmit (eiles restos saime tuttavaks) kes ütles et Bira ja Bara ranna vahel vees on tohutult  kilpkonni ja kalu. Kui meie kella 11 paiku sinna kohale jõdusime, siis kalu veel oli aga kilpkonni enam mitte. Vee nähtavus oli viletsam kui eilse saare juures ning elus koralle tõesti enam praktiliselt ei olnud.
Bara ranna (koosneb kahest rannaäärsest bangalokompleksist) külalistemaja terrassil tegime mõned laimimahlad ja proovisime uuesti kilpkonni näha- väidetavalt neid pidi ikka rannast 100m kaugusel olema. Laine oli juba kõrgem ja kaugemale ujumine väsitas, ilma lestadeta võtab see rohkem jõudu. Väidetavalt on suured lained siin ohtlikudki, nii et kui sai selgeks, et kilpkonni ei ole, siis kadus mul huvi lainetega võidelda. Endiselt tekitab torusse veetõmbamine mul kerge paanikatunne kui maad enam jalge all pole. Täitsa üllatus, et mul selliseid hirme on. Seekord läksin vette juba pikkade pükste ja särgiga sest kella 12-ne päike on täiesti hull.

Õhtul taas Salassasse kala sööma.
Uni tuleb vara, sest päike on meid ära küpsetanud ja homme ootab meid 5h sõitu Makassari ja sealt samapäeva ööbussiga 8h Rantepaosse. 13 tundi tagumikul mis on päikesest punaseks küpsenud.

Uudiseid erinevatest kehaosadest kuulete taas paari päeva pärast, sest Rantepaos arvatavasti on wifi.