Selleks korraks kõik

Hyderabadi tuk-tukid Charmitsari piirkonnas

Paraku mu India postitused  eelmise sissekandega ka lõppesid, sest aeg ei võimaldanud rohkem teha ega näha.

Ühel Bangalore väiksesel tänavakesel peeti ühe vanaproua matuseid

Pärast kohtasime sedasama matuserongi tänaval

Külastatud kolmest linnas- Dehli, Bangalore ja Hyderabad jättis viimane kõige jubedama mulje. Kahtlemata läheb mu top koledamate linnade hulgas esikohale. Siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis ülejäänud linnad.

Kui isegi LP pole selle linna kohta muud vaatamisväärsust pakkuda kui Islami linnaosas olevat miskid vanad väravad ja moslemite tempel. Sinna tegime kahe kolleegiga tuk-tuki tripi ja võib öelda, et kopsud said paari tunniga ikka korralikult musta  tossu täis hingatud... Selline tunne, et hoolimata mu nüüd juba päevi kestnud nohust ei ole ma suutnud ninast seda tahma välja nuusata.
Päikest või selget sinist taevast ei näinud 10 päeva jooksul kordagi. Jah,  päikseline ilm oli, aga sellist päikest taevas, nagu oled harjunud - ei näe. Miski kollane udus olev kuma.

Charmitsari kõrval asuv kõige tuntum turutänav- Laad Bazaar- Huderabady moslemi linnaosas

Kohutavalt tossused linnad. Dehlis  saime väga vähe õues käia- ei ole päris õiglane seda linna hinnata. Bangalores olime kauem ja seda peetakse kiirelt arenenud roheliseks ärlinnaks- suuruselt teiseks. Ja kuna seal Dehliga võrreldes vähem kuritegevust ja rohkem karjäärivõimalusi- siis pidada see suht popp kohalike edasipüüdlike hulgas. Hyderabad oli õudus.

Igatahes selge on see, et oma järgmisel India reisil hoian ma suurlinnadest nii kaugele kui võimalik.
Kes tahab minuga Indiasse tulla, võtku ühendust- olen maad kuulanud ning tean nüüd päris hästi kuhu minna.

Namaste!

Rip off day

Laupäevaks tellisime hotelli auto kella 7:00 Mysore sõiduks. Tegemist on kohaga, mille kohta LP ütleb, et kui sa pole seal käinud, siis sa pole Lõuna-Indiat näinud. No ma ei tea...

Mul süda küll natuke valutas kui me hotellis auto tellisime ,sest receptioni mees arvutas hindu (sinna-tagasi ca 350 km) ja minu meelest arvutas ta km hinda päris uhke kursiga + autojuhi tasu 1000+ veel mingid kulud+ taxid. Ja kokku ütles et see on 15400 umbes, et kas paneb 8000 ühele toale ja 8000 teisele? Jõudsin ainult mõelda kas tõesti maksan üle 100 €, et sõita autojuhiga  mingeid templeid vaatama. Not my style exactly...

Varahommikune linnast väljasõit toimuski ummikutes, aga tagasisõiduga võrreldes oli see köömes. Autojuht küsis kas me hommikust ei taha kuskil poole tee peal süüa. Või vähemalt kohvi? Viimase vastu ei olnud midagi ja tunnike peale linnast väljajõudmist tegime peatuse korralikus söögikohas.
Tellisime kaks 30 ruupiast kohvi ja kui teenindaja tüdruk mulle 135 arve tõi, siis ega ma pikalt ei mõelnudki - maksin ära. Mis see siis nüüd oli. Kas see pudelivesi mis kärmelt  lauale toodi  ja mida me ei kasutanud oli hinna sees? Või hoopis autojuhi masala hommikusöök?

Ei noh, pole  hullu -sada ruupiat siia-sinna, ikkagi India värk.

Järgmine  peatus- Sultan Tipu suveresidents . Indialaste jaoks mitte nii püha, aga moslemeid oli küll seda külastamas. Vanad lae ja seinamaalingud, uhked puunikerdused,  mõned sultani poegade pildid ja püssid ning  natuke mööblit.

Indias ei tohi templites ja vaatamisväärsustes sees pildistada, pildid siin googlist pärit.

 Umbes 11.00 paiku jõudsime esimeste Mysore templiteni. Kaks väga püha templit olid meie esimeseks eesmärgiks. Täpselt aru ei saanudki,  aga hästi kõrgel mäe otsas, hästi pühad. Turiste sinna ilmselt kuigi sageli ei satu, sest kõik kihutavad ju palee poole. Ülle, kes poolteist aastat tagasi mingite ameeriklastega paleed vaatama toodi, siia ei jõudnudki. Ju läheb see aeg väljakatel ikka shoppamise peale ära.
Piletikassa näitas kahte numbrit 30 ja 100. Arvata võib, et 100 välismaalane. Hoidsin oma 100 ruupialist higises peos, aga onu andis 70 tagasi. Juhheii!! Ülle minu järgi tulles küsis mis vahe neil on, onu selletas,  et 100 eest saab kiiremini templisse.
Kingad jalast ja templi ette - seal  justkui mingid tõkkepuud ees, no järgnen rahvamassile ja surun end nende taha. (Tuleb läbida sik-sakiliselt sellised nö koridorid) juba esimese 20 sammuga meenub mulle see silt mis enne koridori asumist oli „Way to free entrance „ .....Okei. Olen siis oma kolmekülmese piletiga nende kohalike järjekorras kes on nõus kaua seisma, et tasuta oma jumala juurde minna. Mis siis ikka - ehk on see karmale hea, mõtlen. Seisan ja higistan. Nii umbes tunnikese. Ü oli ümber keeranud ja läks „kiirelt rajalt“- sai ju selleks pilet ostetud. No vat ei tea mis selle 100 eest veel saab- pannakse rula alla ja vuhh üles jumala juurde?

Seisin kohalikega tihedas reas päris kaua- peab tunnistama,et tore on see end vanemad mehed mu ees ja taga ei käppinud mind, samuti mitte keegi „kõrvalt radadelt“. Ka päris hirmsat jõllitamist ei olnud, fotoaparaate-mobiile  sellel seltskonnal  polnudki ilmselt. 

Üleval ei olnud midagi. 

Kuju ja munk kes andis õnnistust (ja viimase eest tuli talle raha anda).

Kohe kõrvalasuv tempel ei olnud nii popp, kuid sealsed pühamehed tahtsid mulle punast püha nööri ümber randme siduda ja 20 ruupia eest see neil õnnestuski.

Järgmisena autosse ja siis meie oma autojuhi sõnul kohalikku tehasesse. Hommikul autos onu uuris kas meil ostumõtteid on  ja andis teada,  et ega Bangalori kaup  see ei tulegi mujalt kui Mysorist ja on suur õnn, et me just sinnapoole teel oleme, nii saame kohe otse soodsalt  kaupa teha.

Ja hopsti, olimegi kohe ühe põllupeal seisva turistilõksu ees. Ukselt ootas kohe 4-5 vennikest, kes tormasid ligi oma tehasekaupa näitama ja viisid meid isegi taha ruumi kuhu oli toodud kangasteljed millele tõmmatud suti punast niiti. Poiss seletas, et siin nad just toodavadki oma siidisarisid ja puht juhuslikult  on töötaja oma tööpostilt lahkunud. Püüdsin irooniline olla, et vaevalt küll need 3 naist nüüd siin seda kauplust jõuavad varustada.  Jaa-jaa-neil on 150 töölist kuskil eemal.  150?!
1,5 miljonit äkki Bangladeshis ja teist samapalju Kašmiiris, tahtsid sa öelda?

Väga soodne tehase pood.. Valges livrees onu on meie autojuht

Jätkasime sõitu Mysori poole. Ja pidime veel paarist eriti soodsast tehasepoest läbi käima. Kõik olid samasugused ja ühes ma siis jäin ühe kireva kanga juurde passima ja otsin lõpuks 1995 ruupia  eest 9 m (sari jaoks justniipalju kangast kulub) riiet ära. Lõigun väiksemateks tükkideks, kingin ära.

Rip of day naelaks kujunes siiski ühte jubedasse turistirestorani sattumine. Ei ole kedagi süüdistada kui iseennast: autojuhionu küsis kuidas meile kala maitseb ja ta teab ühte head kohta teel. No ikka maitseb, eks.

Juba parklasse sisse keerates saime valgetes livreedes juhtide  ja uhkete autode järgi aru, et see on siis ohvritallede koht, kuhu meid kõiki toodud on. Ja siinkohal pean ma eelnimetatuks kõiki neid 60+ vanuses ameeriklasi ja britte kes seda kõike päris Indiaks pidasid.

Bufeelaud oli 540 ruupiat (mingi 8-9 euri) ja kurta ei saanud, joogid tuli juurde osta ja hoppadi!!! arvel kajastus ka autojuhi söök, kes vahvasti meiega koos sisenes ja kenasti meie kõrvallauas istus. Põhimõtteliselt mul ei ole midagi rikka eestlasena ( :-) vaest India meest toita, aga mulle meeldiks kui mulle seda eelnevalt näiteks öeldakse.
Igatahes läksid need toidud koos jookidega mida tuli juurde osta meile üle 2600 (31€) maksma. 

Ja see Mysori palee, mille pärast sai siia tuldud oli veel ees.

Mysor on väidetvalt Lõuna-India pärl- ehk kui sa seda pole näinud, siis väidetavalt pole sa lõunaosariikide uhkust ja ilu üldse näinud. Nad ise on muidugi oma suurejoonelise sultanipalee üle kole uhked.

Välismaalasele läheb selle ilu nägemine 400 ruupiat maksma. Kingad jälle jalast ja paleesse.

Vahemärkus: India on hull turvameeste paradiis. Iga hotelli, suure kaubanduskeskuse, lennujaama ja suurema palee ees on turvavärav ja kõikpeavad kotid lindile panema ja ise turvaväravast läbi astuma.
Turvamehed muidugi  nägid Ülle käes olevat kaamerat ja hakkasid kaagutama, et nii ikka sisse ei saa. Minu kaamerat nad ei näinud, aga kuna me oleme koos, siis oli asi selge- siin on kaks kaameratega tola ja nendega tuleb tegeleda. 
Saadeti meid kuhugi järjekorra lõppu tagasi, aga no mingit isu ei olnud jälle palee ette väravatesse kõmpida. Selleks ajaks oli minu tõusev nohu ja külmetushaigus juba sedavõrd pea paksuks ajanud, et ma istusin alistunult turvabossi kõrvale ja ütlesin et mina jään siis siia istuma ja kõik. Ilmselt see polnud onu jaoks kõike vahvam perspektiiv ja ta püüdis mult välja pressida, et KUI ta meid palesse lakseks kas me siis tõotame, et me kindlasti ei pildista. Mis sa nüüd kulla onu, me oleme Mysoris korduvalt käinud (vale, minu puhul)- no mida on meil siin pildistada? Onu laskis kindla ausõna peale meid sisse.

Palee oli uhke. Nagu palee.

Sõbrad hoiavad alati üksteisel õlgade ümbert kinni

Siiski pea oli juba nohust  kuupmeetri suurune ja laste klassiekskursioonid, nendele vaheltrügimine oli katsumus oma ette, nii et erilist naudingut ma ei tundnudki sest paleest. Kahtlemata,nii territooriumi kui majasisese jõukuse ja suurejoonelisuse mõttes oli selge-  Lõuna-India rikkused on olnud  viimased 100 aastat siin. Uhke loss on olnud kunagi kuninga eluase (sain aru et 14 sajandist?) ja väidetavalt on palee kohalike seas nii popp, et  lööb oma külastuste arvult isegi Taj Mahali üle.
Igal aastal sügisel toimub siin 10-päevane festival- Mysore Dasala . Aga igal õhtul (ka praegu) 19:00-19:45 saab vaadata tulede vaatemängu, mis lossil või selleümbruses vilgub-välgub.

Palees oli mitu templit, kust kõik klassiekskursioonid läbi tuhisesid. Koos meiega muidugi. Ja ühest kohast, plaanisin hoopis tagumise ukse kaudu siseneda ja taguripidi eest välja tulla. Ei õnnestunud. Indialased tunduvad olema otse vastupidised trügijatele hiinlastele: nad on kannatlkult reas ja mööda trügimine või muuseumis vales suunas liikumine tekitab neis segadust. No varsti oligi miski asjapulk kohal ja suunas meid „õigele teele“ ehk ikka selles väljapääsu suunas kust me just tulime. Proovisin peasissepääsust vee uuesti sisenenda, aga kohalik uksevalvur, kes indialastelt mitte midagi ei küsinud, küsis minult pileti ettenäitamist ja vaadanud mu piletit ütles, et siin on hoopis teine pilet- olgu ma nii kena ja maksku talle 280 ruupiat. Natuke alatu ei ole sa mees või?

Klõpsisin õues mõned pildid ning flöödimängijatest, lehvikupakkujatest, tilisevatest konnadest, plõksuvatest karpidest mööda jõudsime viimaks väsinuna oma autoni.

Kaunis päev lõppes parklast väljasõiduga - 30 ruupiat.

Ärge saage valesi aru, ma ei ole kitsi eestlane ja mul pole midagi selle vastu, et toita tervet maailma.  Aga kaunis rip-of-day-õpetas, et ära iial-iial-iial telli autojuhti 4-tärni hotelli fuajeest, sest sa võid saada valges livrees tüübi, kes on otsekui roheline foori signaal kõikidele kaupmeestele- siin on raha.

Kui saad, siis ära telli üldse mingit autojuhti. Backbäkker ikkagi sõidab bussiga. Katrin, peame ikka minema siin rongiga sõitma (olin selle idee maha matnud)- muidu siit küll mingit elamust ei saa. Lennujaamad ja peened hotellid on niiiiii igavad. 

Loll välismaalt

Kuna oma pilte ei ole veel tekkinud, siis kasutan võõraid muljeid Indiast.

 Karl P jõuab Indiasse.



Karl P külastab India vetsu.

 Karl P kohtub India baabadega

Kõik kolm klippi on sarja An Idiot Abroad esimese hooaja teisest osast. Paljud klipid on youtubes saadaval.

Teen ühe kiire India sutsaka

Võib-olla on isegi aega mõni pilt üles panna, kirjutamist ei julge lubada. Aga alustame siis ikka vahvatest lennuvideotest.








KOHUSTUSLIK:
Õigesse meeleollu aitab viia Nõukogudel liidu laste lemmiklugu 80-ndate kultusfilmist Disco Dancer (Танцор диско) -Jimmy Aadža (film ise muide youtubes saadaval).





P.S Igaks juhuks uurisin ka järele, mis juhtub kui lennu ajal ust avada. Väike adrenaliin ikka igasse päeva :-).

Ciao kakao!