3D

3D

07 aprill, 2014

Tiiu suvilas


Tiibadega külmkapp tõi meid kolme tunniga Indoneesiast Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse kust oma teekonda enam kui kuu aega tagasi alustasime.
Banda Acehi lennujaam oli suurejooneliselt islamlik ning paistab, et ka üks odavaimaid Indoneesiast väljalendamise lennujaamasid  -100 000 IDR maalt lahkumise maks, mis peaks olema umb kolmandiku odavam kui mujal.




Kuala Lumpuris saime kokku Katsiga kes oli meile kena modernse hostelitoa broneerinud. Õhtul tegime tiiru Petronase tornide ümber, saime kokku Tiiu saksalastest sõpradega  ning juba järgmisel päeval alustasime teekonda Tiiu suvilasse ehk Cheratingi külla poolsaare idarannikul.
Tiiu on nimelt oma rännakutel Austraalia, Uus-Meremaa ja koduse Eesti vahel alati just selles külas aja maha võtnud ning nagu ta ise ütles " see on justkui kahe maailma vahel olemise koht". Why not. Seekord sobib see meilegi kes me kiirpuhkusel või teel koju.

Omapärased T-särk katted taksos






Viis tundi bussisõitu käks nagu niuhti Malaisia kõigi mugavustega bussis ja juba olimegi Mata Hari külalistemajas. Õnnestus saada kolme voodiga tuba ja miks ma ei imesta, et magasin Cheratingis reisi kõige pikemad ja sügavamad uned. Oma voodi!

Kats ei suutnud saabumisel oma näol pettumuse virvet varjatagi ning eks minagi omaette imestasin miks küll Tiiu kõikidest Kagu- Aasia imelistest paikadest just selle tavalise rannaküla endale selliseks lemmikpaigaks välja on valinud. Tont võtaks, siin pole kõige helesinisemat merd ega palmipuudega palistatud helevalge liivaga randa. Isegi teab mis peeneid öko-shmöko bangalokülasid nagu Põhja-Tais või peeneid mereanni restorane nagu Vietnamis.
Aga Cheratingi võlud avanesid meile aeglaselt, kuid järjekindlalt.

Teisel päeval käisid kõik meie külalistemaja mehed meid randa barbeque`le  kutsumas. Tiiu küll kangekaelselt arvas, et barbeque on seltskonna (suhtlemis)üritus, aga mina kes ma lõunasöögi vahele jätsin olin oma maitsemeeled grill-kala jaoks valmis pannud. Ja ma ei pidanud pettuma! Kala oli hullupööra: merekarpe, krevette, suuri ja väiksemaid kalu. Keegi oli teinud kartulisalatit, keegi värsket. Randa tehti lõke ja õlut sai osta baarist. No super! Ei saanudki päris täpselt aru mis selle ürituse käivitas, aga kutsutud olid kõik meie külalistemaja inimesed ja töötajad ning rahast ei rääkinud keegi. „We do it once in a while“ oli lühike vastus kui üritasin asjast selgust saada endal põsed krevettidest punnis.







Õhtu edenedes jagunes laudkond väiksemateks puntideks ning mingil hetkel leidsin end baari lauakese ümber kohalike meestega juttu puhumas. Laua juurde oli ka tekkinud üks lokkidega valge, kelle kohta Katrin teadis rääkida, et tal on isa malaislane ja ema britt. Igatahes on ta miski rikkur Kuala Lumpurist, Katsi tuttava tuttav. Mees oli silmnähtavalt tähtis ja ei läinudki palju aega kui hakkasin kuulma sellised laused " I fucking own Malaysia". Õudne tüüp! Kes tahaks sihukesega sõber olla?
Aga näib, et kohalikud tahtsid ning meiegi ju istusime laua ümber mille joogid oli ostnud see mees. Mingil hetkel tegi Lokk ettepaneku viinaringiks (ühte pitsi puhast viina jääga ja teise Spritet ) .Ole sa naine või mees kõik laua ümber olijad joovad võrdselt. Meile, viinaninadest eestlastele see midagi ületamatut ei olnud, aga kohalikest oli mul küll kahju –  Aasialasel ju teatavasti pole seda ensüümi mis neil maksas kanget alkoholi  lõhustaks.  .......Aga vennikesed rüüpasid, kes vähema kes rohkema heameelega.



Ühel hetkel käis karjatus! Lokk oli püsti ja käes klaas mille ta just enda kõrval istuvale prantsuse turistile oli pähe virutanud. Tekkis rüselus, prantslane tõmbas ka käed rusikasse ja võttis poksiasendi sisse, kuid mehed ja Katrin püüdsid neid lahutada. Lokk oli aga suurem, raputas kohalikud küljest ja haaras täis viinapudeli kui nuia kätte. Sellega ähvardas ta prantslase tappa ja sööstiski tema pole. Prantslane juba põgenes lauast ja ta girlfriend kattis ta oma kehaga kui ta komistades liivale kukkus. Lokk karjus ja lubad nad mõlemad tappa ja keegi peale Katrini ei julgenud teda enam rahustama minna. Päris ärev hetk.
Viimaks ajasid prantslased end püsti ja ka Lokk õnnestus korraks istuma saada.

Pidu oli siiski rikutud ning me otsustasime, et selle vägivaldse mehe lauda me enam edasi istuma ei jää ning järgnesime prantslastele kodu poole. Nood olid poe juures ja valasid puhast vett mehe peahaavale. Haav ei olnud küll sügav, kuid peahaav on peahaav ja kui sellest tuleb verd, siis naljaasi see pole. Jõudsime just arutada kas ta peaks arsti juurde pöörduma kui meie kõrval peatus valge džiip ja sealt kargas välja metallist torujupiga Lokk, kes lubad kõik ära tappa. Kohalikud kamandasid prantslased poodi ja Lokk jäi tänavale räuskama. Ega keegi peale Katrini ei saanudki teda rahustama minna, sest oleks kohe toruga vastu kukalt saanud.
Mõnikord on tõesti vaid naistel sellises situatsioonis võimalus vahele minna. Kuigi peab ütlema, et imetlen täiega Katsi julgust, sest sa ei või iial teada  kui sõge võib üks joodik olla või mida ta üldse tarbinud on. Ning kas tema silmad enam ümbritsevat tegelikkust näevadki või elab ta oma monsterite maailmas.

Igal juhul oli korraga näha mis tegelikult kohalikel meestel taskus on. Poest hüppas välja hiinlasest poepidaja pika kõvera mõõgaga ja nii mõnigi mees hoidis kätt oma õla- või vöökotil olles valmis välja tooma .... mille?
Igatahes suutis Lokk korra rahuneda võib-olla ka seetõttu, et poe ümber olid nüüd juba kogunenud kohalikud külamehed (kuskohast nad niimoodi hopsti kell 2 öösel välja hüppasid, ei tea!)  oma kümmekond või enamgi. Lokk  istus oma autosse viibutades raudtoru ja sajatades  poepidaja poole, et palkab 400$ eest tema tapja. Jube mees!

Üks kohalik kes end küla bossiks nimetas viis prantsuse paari lähimasse haiglasse ja meie hakkasime kodu poole liikuma.Nagu hiljem kuulda siis jäeti paar samaks ööks arstide valve alla haiglasse ja järgmisel hommikul pakkisid nad asjad ning sõitsid edasi.
Meil oli küll tuju rikutud,  kuid korraks põikasime siiski koduteel läbi Little Bali ööklubist mis on nö kohalike peopaik. Pooled rannabaaris olevatest meestest olid seal ning jätkasid meile välja tegemist. Nagu ma nendega jutustades aru sain kõik jõukad mehed Kuala Lumpurist ja kõige agaram nohikust väljategija veel õlipalmi istanduste pärija! No mis sa hing teed! Ei saa ju viskikoksi välja oksendada kui sellest juba pool õhtud rüübanud oled ja siis ootamatult väljategija päritolu teada saad. Õlipalmiprints! Väkk.

Kell viis sain alkoholi kerest välja tantsitud ja kobisime magama. Järgmine päev magasime lõunani ja enne kella 14.00 ei iitsatanud  keegi sööma minekust. Tiiu ka mitte!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar