Ainult loll jääb Makassari

No umbes sellise päevakokkuvõtte tegin 4 minuti jooksul peale Sunshine´i  külalistemajja saabumist.

Täiesti superkoht, superinimesed, supervaaade. Normaalne rand * 

Teekond siia võttis küll aega natsa üle 5+ 1 tundi, aga ma ei kahetse tundigi sest sõidust.

Taksojuht viis meid õigesse bussijaama ja nagu ikka - juba sisenendes hakkavad tõmmud mehed auto kõrval jooksma ja karjuma Bira-Bira. Kui sa jääd osavõtmatu näoga vaatama, siis karjuvad igaks juhuks mõnd teist nime ka. Ega palju valikuid ei olnud – esimeste Bira-Bira pakkujatega kaasa läksime. Mingit bussijaama piletimüüki ei toimunud. Otse bussijiuhi või Kijangi (suur Toyota linnamaastur) meestega tuleb kokkuleppele saada. Kõige kõvem kisaja pakkus esialgu hinnaks 500 ooo (pool miljonit!) kui me mokad töllakil vaatama jäime, siis tuli uus pakkumine- 60 ooo. See meile sobis. 

Aga tingimuseks see, et ootame, kuni auto rahvast täis- Kambodžas on sellise teenuse nimi shared taxi. Siin on see siiski organiseeritud äri, kijangi mehed peavad omama ekstra lubasid teatud piirkonda sõitmiseks ja töötavad nagu pisikesed mikrobussid, sest ka jaamast / ka Birast lahkumiseaeg on kõikidel kohalikel teada. 

Ivan, see kõige kõvem kisaja, kes tutvustas ühtlasi end meile kui vallalist meest, lisamärkusega, et me võiksime olla tema perekond - pakkus, et  tunni pärast ehk kell 9 peaks auto täis olema ja saame teele asuda. Kõik autojuhid ja ümbruskonnas muidu aega parajaks tegevad mehed tahtsid kõik meiega pilti teha- kõigil on mõistagi pildistavad telefonid, huvi auto täis saamise vastu kippus sootuks kaduma. Korra mõtlesime isegi, et kas tõesti peame ise tööle asuma: õige mitu taksot jõudis bussijaama nii, et kisajad-mehed näppisid samal ajal telefone ja tööd ei teinud keegi!

Printsess sitahunnikul

Kell 8.50 küsis Kadri kollase särgiga poisilt nõudliku häälega – "Do we go?" ning kollase särgiga Ilias asus rooli. Autos 4 reisijat. Teepealt korjasime peale veel 4.

Ilias oli macho mees, selle tõestuseks kääris ta varruka kohe üles ja näitas oma tatood. Mõistagi ei saa selline mees kannatlikult teiste autode taga sõita, vaid peab süstima nagu hull.

Aga ma teadsin, et seal peab olema ka õrnem pool! Ja 2 h hiljem see ilmneski: Ilias pani oma mp3st  ainult ülimalt romantilisi lugusid ning valis neid meie jaoks väga hoolega. 

macho mehe auto seestpoolt

Kaks söögipeatust ja 5h hiljem jõudsime linnakesse Bulukumba, kus kõik meie kaasreisijad lahkusid. Ilias hakkas nüüd hoopis nõudlikuma häälega küsima, kas me ikka tahame Birase sõita. Või tahame sõita Bira terminali? Kuna ta keeleoskus üldiselt piirdus sõnadega Okey, Bira-Bira, Makassar, you beautiful, we go  now ning  muude sedasorti sõnadega, siis me päris selgelt aru ei saanud, mis ta selle terminaliga mõtles. Miskitpidi oli siiski arusaadav, et õudsalt hea oleks, kui me selle linnakese keskpunktis siiski maha läheme. „Ooo, Bira 4“ ohkis vennike näidates nelja  sõrme. Jah, on küll veel 40 kilomeetrit, aga ju sa teadsid seda, kui sa meile bussijaamas „Bira-Bira“ karjusid.

Vahepeal kuumenes auto üle ja Ilias arvas, et tal tuleb tukk peale. Mis muud see tuk-tuk ja kahe käe padjaks näitamine ikka tähendas. Korra pidas vend isegi auto kinni ja lasi tooli alla ja arvas ikka, et tal on nüüd tukk-tukk. Me istusime tähtsa näoga edasi ja arvasime, et kui on tukk-tukk, no me siis ootame (uhke Toyota sai ülekuuenemise vastu niigi vett) kuni tukk üle läheb ja auto jahtub.

Kella kolme paiku lähenesime siiski Birale ja eemalt paistev hele-helesinine meri kumas kutsuvalt. Üsna vee ääres märkasime silti Sunshine Questhouse, mis oli ka LP lemmikvalik, palusime tal autol peatada. Otsin kokkulepitud 120 000 välja, kuid Ilias ajas huuled prunti ning näitas oma ülimat nördimust, et me ei ole ikka veel mõistnud, millise unega võideldes ta meid kohale tõi. Ühesõnaga vaatas Kadrile otsa ja nõudis temalt samapalju. Mis mõttes?!!

Bisnismän Ivan (kõige suurem kisaja) surus veel enne starti meie kätt ja kordas üle 60+60= 120 000.

Arusaadav - ta ju usaldas meid vaid indoneesia keelt oskava autojuhi kätesse ja temal on niisama suur võimalus tünga saada, kui meil – kas saime ikka numbritest ühtemoodi aru. Meie reiskaaslased maksid Bulukomba linnani enam-vähem 30-40 000 ruupiat, seega meie 60 näkku oli õiglane hind.

Jätsime Iliase 120 000 ruupiaga autosse mõtlema (või tukastama) ja haarasime kotid ning marssime külalistemaja sildi juurest mäkke.

Nina  (Indoneesia) ja Garethi (UK) külalistemaja on künka otsas, suure leso, terassi ning vaatega merele. Toad on  lihtsad ja kahe ühisvets/vannitoaga. Aga puhtad ja mõnusad. Just sellised öko chic tüüpi lihtsad puust toakesed. Vett saab väiksema raha eest refillida ja kõiges muus palutakse olla nii keskonnasäästlikud kui võimalik.
Põhimõtteliselt tormasime kohe merre.

Bira rand

See merekülastus väärib võibolla isegi eraldi pealkirja. Näiteks:

„Superstaar ja meri“
„Fotomodellid meres“
„Kaks blondi ja 8 meest meres“

 Olime eelnevalt Nini käest küsinud, et mismoodi rannas käituda, kas tohib randa bikiinidega minna ja kas lühikeste pükste kandmine linna peal on OK. Jaa, muidugi.

Low seasonil on omad miinused nagu Kadri tabavalt märkis, ja kõige põhilisemaks on see, et sa oled absoluutse tähelepanu keskpunktis. Juba meie randa jõudes ilmusid kuskilt sama varjualuse alla 3 nii 20- aastast poissi hiiglasliku fotoaparaadiga. Kui me end bikiinide väele võtsime, siis käis ilmselt ohe üle poiste huulte. 5 minutit hiljem oli 4 paljaste ülakehadega (väga ebaindoneesialik) jõmmi juba meie juures vees ja ujusid aina lähemale. Varsti ilmus ka riietes keskealine mees Singapurist, kes üritas kannatlikult meiega vees tutvust teha, siis üks paarike autokummiga ning lõpuks veel 4 meest. Kohutavalt rahvarohke.

Oli selge, et päevitada ei ole siin kindlasti võimalik. Passisime läbipaistvas meres ja korraks jooksin veel rannale, et näkku päiksekreemi panna, selleks ajaks olid meie tooli juurde sättinud end 4-5 indoneesia noort tüdrukut, kes haarasid häbenemata kõik oma mobiiltelefonid ja tegid ülima õhinaga pilte – mõned koos minuga, mõned lihtsalt minust või mu kehaosadest. Üsna jube kogemus. Põgenesin merre tagasi.

Kadri ütles, et kui me 4 päeva pärast Tana Toraja hõimude küladesse jõuame, siis tal pole mingit häbitunnet neid pildistada, sest ta teeb seda lihtsalt kordi delikaatsemalt kui need tüübid.

Kui sõrmed juba täitsa krimpsu tõmbasid, pidime veest välja tulema. Fotosessioon jätkus nüüd teisel viisil: üks edev  tüüp lasi end rannas poseerides  pildistada. Kivi otsas, oksaga liivale kirjutamas, lainevahust rannale jooksmas, joogapoosis mediteerimas jne. Kahtlemata oli oma roll ka sellel, et kogu seda showd vaatasime ka meie.

Showmees

Õhtusöögiks leidsime mõnusa restorani Salassa, kus oli superkokk Sandy. Uksel on kiri: "We make food with love, so please be patient". Nii ongi, sest need maitsed ja maitseained, mida Sandi kalaroale kokku sätib, erinevad kõvasti klassikalisest tšilli-soja kastmesegust.

 ::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

*- Paradiisiranna muljet rikub ainult prahikogus rannal. Kindlasti pole kohalikud ega rannakülalised suuremad puhtusepidajad, aga küllap toob ka meri prahi rannale. Üldse ei olnud üllatav kui snogeldades nägid kaugel vees huvitavat erksavärvilist kala, mis lähemale ujudes ostus küpsisepakiks. Eemalt paistvad meduusid olid tegelikult läbipaistvad kilekotid ja idarannas laevade juures sain boonuseks ka tavoti juustesse. Rand on siiski veel imeline, kuid prügiga ei oska nad küll midagi peale hakata. Sealsamas Lihukani saarekesel oli lihtsalt rannaliiva sisse tehtud lohk ning see lehe-laua ja plastmassprügi täis topitud. Miski seda  prügilohku ei katnud, nii et suurem tuulehoog keerutab lihtsalt sealt plastpudelid vette....

Väga kurb vaatepilt.