Matused ja mäed

Hoiatus: käesolev peatükk ei ole mõeldud taimetoitlastele, loomasõpradele ega nõrganärvilisele. Fotod ning video võivad põhjustada häirivaid unenägusid, muuta teie söömisharjumisi või põhjustada peapööritust

Arru oli jällegi platsis enne 9-t. Kogu meie külalistemaja rahvas oli aegsasti lobbys. Kolme eelneva päeva jooksul oli Arru meile kolm korda rõhutanud, et me ikka end korrektselt riidesse paneksime. Ei ole mingit probeemi: meil on tumedad riided olid kõigil olemas. Kadri ja Katrin panid rahvuslikud (erksamad) sarongid tumedate pluusidega. Traditsioonilistel üritustel on meestelgi siin sarongid ümber ja üksikuid „seelikutes“ vanemaid mehi näeb ka nii igapäevaselt linnapeal.

Matusetseremoonia on kõige tuntum ja tähtsaim tseremoonia toraajade kombestikus. Tähistatakse ka sündi, uue maja sisseõnnistamist ja pulma, kuid teist nii tähtsat sündmust kui matused siin ei ole. Kuna matused on kulukad ( mingit võimalust vähe kulutada pole, sest korralike matusteta tabab perekonda häda ja viletsus) ja ääretult tähtsad , olles omal kombel ka perekonna kokkutuleku aseaineks, siis küllap hakatakse sellega vaikselt tegelema juba enne kui vanainimene siitilmast lahkub. Mõni inimene on kohe nii tähtis, et tema tseremooniat valmistatakse ette üle 10 aasta. Sellisel juhul tuleb ehitada hulganisti ajutisi maju, et mahutada kõik külalised ja nii võib ohvrihärgade hulk ulatuda kuni 150-ni.

Kui inimene sureb, siis peetakse väike matustseremoonia ning muidugi selle kurva sündmuse puhul valatakse natuke pisaraid, kuid üldiselt on maine surm ühe etapi lõpp ja matuse ettevalmistus hingele järgmisesse elufaasi sisenemiseks ning see väärib korralikku tähistamist.

Meie osalesime eile 70 aastaselt surnud naise matusel, kes „jäi haigeks“ eelmise aasta juunis. Nüüd oli tema perekond ja tema 10 last ettevalmistanud päris uhke peo- kohalike sõnul käis arvatavasti ligi 1000 inimest siit läbi.

Matused on enamasti 3-päevased kuni nädalsed- esimene päev on sissejuhatus tseremooniaga, millest üks osa siis on ka kristlik teenistus. Kohalik kirik talub siin kenasti seda, et lahkunule tehakse ametlik hüvastijätt kirikus, kuid siis kantakse surnu suurte auavalduste saatel toraajade kombetalituste kohaselt kivihauda.

Tänapäeval on siis formaliinissüstitud kadunuke kuskil perekonna juures kodus, kus teda peetakse raskesti haigeks. Kui sind sellel ajal kutsutakse formaliinitäis kadunukest vaatama, on see ülim au.

Esimese päeva osa on ka härjavõitlus ning ilmselt on see siis ka esimene päev mil tapetakse esimene härg. Alles esimese härja ohverduse järel loetakse haige lõplikult surnuks. Animistide usu kohaselt aitavad loomade hinged inimese hinge hingedemaailma kanda. Mida rohkem ohvrihärgi seda kergem tee...

Teine päev, millele meie jõudsime on kõige suurem ja pidulikum. See on külaliste vastuvõtmise päev. Mida vanem on inimene seda rohkem on tal lapsi, sõpru, sugulasi, naabreid kelle kõikide püha kohus on tulla matustele pühitsema kadunukese siirdumist hingede maailma.Leinava pere kohustus on ehitada külaplatsile või koduõue ajutised majad kus nad kogu leinatalituse aja (3-5 päeva) elavad, hoolitseda kõigi külaliste söögi-joogi ees, maksta tasu talituse läbiviijatele teenindavast personalist kuni fotograafide ning filmimeesteni. Matusetseremooniast tehakse film ning sellest saab perekonnareliikvia.

lapsed on mõistagi kohal

Riisitampimine on tseremoonia yks osa

Külaliste kohus on tuua kaasa härjad mis kadunukeseke ohverdatakse ja/või seda millest tehakse toitu kõikide osalejate jaoks. Kõik saabuvad külalised peavad end registreerima valitsuse esindaja juures nimeliselt ja ka sellega millise anniga nad tulid. Ning valitsus korjab kõikidelt härgadelt- sigadelt omakorda maksu. Sain aru, et toraaja valitsus on suhteliselt jõukas kuna paljud külakoolid ning haiglad on sellest härjamaksust ehitatud. Seda, et toraajad on jõukaim hõim Sulawesil oli näha juba Makassarist saabudes, majad on uhkemad, suuremad, autod vägevamad- kõikjal on näha jõukust. Selle hinnangu võin anda nüüd, kui olen jõudnud Sulawesi põhjapoolsemasse otsa. Tagasi matustele. Kõigepealt tiritakse väljakule kinniseotud elusad sead, siis sätivad end esimese lähiringi sugulased ritta ning sammuvad tseremooniameistri järel spetsiaalsesse majakesse- kus nad siis mehed ühelpool, naised teisel pool, mõnda ega omavahel jutlevad ja sugulastevahelist infot vahetavad – see oleks siis nagu suguvõsa kokkutuleku osa. Mõne aja pärast saabvad kaunid daamid kohvi (toraajad joovad kohvi, sest see kasvab neil siinsamas) ning suupistetega. See ei ole mingi 3 käigulise lõuna ja seaprae koht- suupisted on pigem kohalik kook, riisi-kookosepätsikesed jmt kraam.

Nüüd algab väljakul kõvahäälne (mikrofonidest) ettelugemine. Nimetatakse perekonna nimi/nimed kes matustele tulid ning nende toodud loom või loomad. Loomadele joonistatakse värviga peale selle pere nimi kes looma annetas. Platsil käivad ringi leinajate esindaja, üleskirjutaja ning tunnistaja. Mehed panevad iga perekonna kohta vihiku peale selle kes mida täpselt tõi. See on ääretult oluline osa kogu tseremooniast. Sellisest vihikust saab su kohustus: sellest mis seal kirjas sõltub su ülejäänud elu. Kui keegi on sulle toonud uhkete sarvedega pühvli, siis sa ei saa mitte kehvem olla, pead tooma vähemalt samasuguse või parem kui veel suurema. Meie nägime, et peamiselt toodi sigu, aga ka kümneid pühvleid, väidetavalt oli ette teada, et nende matusega ohverdatakse umbkaudu 40 härga.

Härjatapuga ilmselt ka teise päeva tseremoonia algas, sest kui me kella 10 paiku kohale jõudsime, oli platsi keskel oleval härjal juba nahk maas ja mehed madistasid looma tükeldada. Hoidusime sinnapoole vaatamast, sead kes platsile toodi kiunusid kohutavalt ja õhk oli surmahirmust paks.

Meid juhatati platsi äärde toraaja maja esisele terassile, pandi istuma ja toodi toitu ning kohvijooki. Andisime üle oma annetuse.

Meie v2ljakate seltskond suitsuplokke toomas

Ka turistidel ei sobi matustele ilma annetuseta minna, see oleks ülim lugupidamatus. Uurisin kohalikelt mis oleks väärikas annetus- LP soovitab sigarette või suhkrut. Käisime ühes suuremas poes- peale küpsiste, pesupulbri jmt läänest toodu kaupade poes suurt midagi osta ei ole. Jahukoti oleks pidanud turult tooma ja riis on vist tavaline odav kaup mida ei kõlbagi tuua. Suhkrut poest ei leidnudki- jäigi üle viia ainult sigarette. Kuigi mõte sellest, et nii vanade traditsioonide kandjatele viime midagi läänelikest pahedest, mis neid kiiremini surma poole viib ei tekitanud just head tunnet. Pärast jälgisingi, et noorem rahvas, filmimehed, turistid jt kohalikud asjapulgad tõid vaid sigarette. Kuivaineid vm huvitavat ei paistnud kuskilt . Lohutasin end mõttega, et ju need sigaretid on käibel kui kohalik raha, sest neist annetustest saaks elu lõpuni suitsetada ja kauemgi veel.

Meie Arrukene tõmbas meid ühel hetkel püsti ja ütles, et me peame tseremooniamajale lähemale liikuma. „Miks?“ uurisime meie. Arru vaatas meid mõistmatul ilmel: „Mismõttes miks? Et ikka pilte teha“. Nii ta viiski meid otse tseremooniamaja kõrvale lagipähe kiirgava ekvaatoripäikse alla ja pakkus, et see koht on parim piltide tegemist. Häid kaadreid saigi, aga 2 meetri kaugusel õudusest ja valust (kinniseotud jalad) ruigavad sead ajasid südame pahaks. Ainus võimalus tseremooniat jälgida oli minu jaoks keskenduda selle nn kulutuurilisele osale ja lihtsalt lülitada helid (hale sigade kisa) kõrvust välja.

Tseremooniameister matuselisi spetsiaalsesse tseremooniamajja juhatamas

video meestelaulust ja perekonna marsist matusemajja

Nõrgema närvikavaga inimesel on seal tõesti olla halb ja sel juhul soovitaksin kolmandat päeva, mil loomatappu (ilmselt?) üldse ei toimu. Mõtlesin seal korduvalt kuidas see mu erinevatele kodustele sõpradele mõjuks. Sõltub ka sellest kuidas vaimu valmis paned või ennast meelestad - meie välismaalaste seltskonnas oli vähemalt 2 taimetoitlast (muide, hollandlastest ratturitepaar jõudis ka siia!) kes siiski tsermooniale tuli, ehkki hoidusid loomadest piisavalt kaugele. Tagasi tseremoonia juurde. Kui kõikide tseremooniamajakeses istuvate külaliste nimed ning nende annetuste hulk on ette loetud, siis lahkub see seltskond (ca 50 inimest) ning nendega koos tiritakse platsilt ära ka nende ohvrianniks toodud loomad, kes viiakse platsilt otse tapale. Uued loomad tiritakse platsile ning uus rongkäik sugulastega sätib end teremooniameistri taha. Jälle aeglane jalutuskäik peakambrisse. Muide leinav perekond ise seal konkreetselt ei võõrusta- nemad istuvad platsi ühel küljel ja järgivad kogu showd pealt. Tee-kohvi ning suupistete võtmine, jutuajamine ning annetatud loomade lugemine ning pidulikus rongkõigus majast minemamarssimine..

Vanade traditsioonidest pärinev meestelaul mis aitab lahkunult kergemalt ja rõõmsamalt uude staadiumisse üle minna. Laulu saatel pidi olema hingel rõõmsam ja mõnusam minna ning ta ei jää siinset elu taga kahetsema.

Sedaviisi toimub see niipalju kordi kui kõik sugulased on matustel osalenud ning lahkunuga sel kombel hüvasti jätnud, ning enamasti saabki teine päev kella 15.00 paiku ümber.

Kolmas päev. Kolmanda päeva sisuks on lahkunu viimaste austusavalduste saatel kivihauda kandmine ja üles vinnamine. Kui kirst peaks kivihauda vinnamisel maha kukkuma, siis tuleb kogu sellele eelnevat tseremooniat korrata. Mitte esimest-teist päeva mõistagi, aga midagi mis eelneb vahetult kadunukese hauda toimetamisele.

Käesoleva loo sisu absoluutse õigsuse eest kirjapanija ei vastuta, kuulsin kõike giididelt. Hetkel pole netti kust infot kontrollida. Jääb nii.

Kella 1 paiku tundus, et oleme juba piisavalt loomakisas viibinud ja pakkusime Arrule, et oleme valmis minema. Kuna me selleks päevaks autot ei võtnud ning Arru oli valmis ka public trantspordiga üles mäkke tulema, siis nii tegimegi. Bolu turu juurest (sama kus toimub iga 6 päeva tagant pühvliturg) võtsime kijangi mis viis meid üles Batumonga külajuurde – Rantepao ümbruse kõrgeim koht. Üleval restoranis tegime lõunased soto ayam supid ning hakkasime tasapisi alla jalutama. Matkarada, mis meie hotellist antud kaardilgi märgitud oli - võtab väidetavalt 2h väiksema Tikala külakeseni, kust on võimalik kijang tagasi (3km) Rantepaosse hääletada.

Bolu turu juures passisime kijangi, Arru sõnul sõidab see välja siis kui on inimesi täis. Ju siis on 60000 neljalt inimeselt ongi see hind millega auto on kohe nõus nelja reisijaga teele asuma. Turul mingis hütis vahetasime mustad matuse püksid-seelikud matkakohasemate heledamate riiete vastu ning umbes kolmeveerand tund hiljem olimegi keskpäevase ergava ekvaatoripäikese käes Batutumonga mäe otsas.

KOIT JA HÄMARIK (ha-ha-haa!)

Arru juhatas meid peamiselt teel kõrvale ja viis meid sinka-vonka läbi riisipõldude alla Rantepao poole. Kadri kannatas terve päeva süda-paha tunde all ja respekt tema suhtes: hoolimata riisipõllu sisse kukkumisest ning sandaalide lõhkumises, tuli ta virisemata ja lõpuks koguni paljajalu Tikula külani.

Arru oma teada tuntud džentelmenlikkuses mõistagi ei andnud meile kätte ei kivist üles ronides ega mäest laskudes. Mühistas ees minna ja ilmselt seetõttu saimegi ainult temast ilusad romantilised kaadrid kui ta mõne kivi otsas mõtiskles kuhu edasi. 

Tunnistan, et mulle omal kombel tema arrogants natuke segi meeldis.

Romantiline pilt Arruga

Õhtul pakkus kosutust Rantepao kõige kallima hotelli (1 miljon ruupiat öö) välibasseinis sulistamine