Säästupäev

Lõunat ei söönud.

Päeva veetsime bussis.
Ühe õhtusöögiportsu sõime kolme peale.
Bussijaamast hotelli motot ei võtnud.
Tuba on nii lihtne, isegi dušši pole, on kopsik.

Meie Rantepao hotelli jõudis paar päeva tagasi väsinud geipaar Andrew`d kes reisisid meiega võrreldes vastassuunas ehk Manado- Togean-Ampana-Poso-Tentena-Rantepao-Makassar.

Mehed andsid teada, et retk Tentenast Rantepaosse võttis üle 17 tunni. Kuidas küll? LP-s on kirjas 10 tundi. Kuskil teepeal on sild katki ja siis aetakse kõik inimesed bussist välja ning igaüks tassib oma asjad põlvini mudas umbes 1 km (pealamp on väga handy) kallakult jõesängi ning sealt mööda libedat muda üles ning veel 1 km.

Selline lugu siis. Andrew`d jõudsid Ranteposse sel ainsal päeval kui pärastlõunal vihma sadas. Me olime oma tänase päeva osas optimistlikumad.

Kell 9.00 oli start meie hotelli eest. 

Kui bussis tund peale Rantepaost väljasõitu kummi lõhna tulema hakkas, siis ilmnesid esimesed väiksed kahtlused. Peatus näitas, et kumm suitses mis kole. Päris uhked mäed on Rantepao ning Tentena vahel. Uhked mäed, uhked kurvid, julged juhid.

Väiksed lapsed bussis oksendasid üksteise võidu.

Kella 17 paiku tuli taas väike peatus ja kohalikud hakkasid bussis oma kottidega kohmitsema. No nii- paistab et sillapeatus. Kotid selga ja hakkasime astuma. Andrewd olid natuke liialdanud, jalutuskäik oli vast 200 meetrit jõeni.

videoklipp jalgsi silla ületamisest

Tõsi, vihmaga ja öösel on siin kindlasti märksa mudasem.

Pärast jõesängi algas kohe normaalne tee ja kohalikud jäid midagi ootama. Bussi. Üks kohalik üritas meile selgeks teha, et ta võib võtta bemo ja viia meid kuhugi restorani, sest buss tuleb alles öösel kell 12, aga kes siis sellist lorajuttu usub.

Mõnekümne minuti pärast saabus kastiga veoauto ja kohalikud asusid oma tavaari sinna peale laduma. Ühel hetkel hakkasid peale ronima ka naised- lapsed. Selge, edasi sõidame veoauoto kastis. Kõik 20 inimest istusid ja seisid kastis läbisegi. Mehed üritasid veoauto katet pealt kõrvale lükata, et natukenegi õhku oleks. Natuke oli. Väljas oligi just pimedaks läinud ja nii sõitsime läbi mägede, pimedas umbes 20 km. Jällegi meenuseid need euroopa uudised: „Aasias sõitsid kokku kaks autot ja 40 inimest sai surma“ Kuidas küll? Aga nii et ühes veoautokastis oli 20 inimest ja teises 20.

Ühel hetkel tundsin oma paremal küljel midagi sooja ja see liikus. Issver, kas ma olen lömastanud mõne lapse või looma?! Üritasin tasahilju käega uurida kes mu külje all liigutab. Valges suure sõlmega kotis elas keegi!
„Chicken“ sõnasid kõrvalistuvad kohalikud enesestmõistetava rahuga, pidades normaalseks, et kana umbses kotis valge paksu naise külje all peaaegu lömastatakse. Tõmbasin end ühe kanni peale, et kanale ruumi teha. Nii pühvli- ja sealihaga on juba jokk, nüüd ei saa kana ka enam süüa. Eriti kui ma olen näiteks ühe sellise surmas süüdi...

Siin me arvame veel , et ainult meie kotid lähevad veoautosse

Aga siin me siis oleme- 10 minutit hiljem

Et reisijatel oleks lõbusam, siis lasime autos ka laulu lahti. Millegipärast keegi ei plaksutanud, aga me ei lasnud ennast segada ka väga....

Ühel hetkel olimegi (tõesti!) mingi restorani ees ja kobisime autost välja. Autojuht hakkas vaikselt asju andma ja mina pabistasin juba nii omaseks saanud kana pärast. „ Ayam?“päris autojuht täiesti rahulikult teistelt reisijatelt kanakotti pakkudes, kui kotte maha laadima hakati. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis oli mu teise külje all samasugune valge kott, natuke suurem ja vist ka soe- äkki oli selles põrsas?

Kohalikud läksid söögiruumi ja sättisid ennast kohe mõnusasti sealsetele lavatsitele pikali. Okei.... tuleb vist pikemat sorti ootamine. Keegi reisijatest ega ka bussijuhid inglise keelt ei osanud, ühelt poisilt õnnestus siiski teada saada, et buss peaks tulema meile siis järgi 22.00. Sobib, kell on  kõigest 19.00




Puhkus või asi... ehk loeme 3 h  raamatuid



Olen sellel reisil korduvalt mõelnud kas ma oleks ka Sulawesit tahtnud üksi teha. Reisida. Vist mitte. Eriti näiteks tänases olukorras kus oleksin üksi kohalikega, see sillavärk oleks ette teadmata natsa rivist välja viinud ja olukord kus mingis sööklas sätivad kohalikud lavatsitele nagu nad jääks siia pikemalt elama... Kas ja kunas siit üldse minema saab või kus ma olen. Selles piirkonnas mobiililevi ei ole. Inglise keelt ei r22kinud bussisolijatest mitte keegi!

Säästupäeva eelviimane kulutus oli 25000 ruupiane õhtusöök , mis koosnes nii suurest hulgast kookospiimaa maitsestatud riisist, et saime sellest kolmekesi söönuks.

Ja oh imet- kell 22 oligi buss kohal. Ning 3 tundi hiljem jõudsime Tentenasse. Seekord visati meid mingi tänava nurga peale maha: bussijaam? Ja näidati käega ühe tänava suunas. Hakkasime viiekesi asutuma: quebeqlased Marie-Eve ja Gillome ning itaallane Nino.

T2navale visatud! Kell pool 2 öösel

Esimeses hotellis mis paremat kätt jäi, ei tulnud keegi uksele ja jalutasime edasi. Nino  hääletas ühe auto – juht, tore mees vabandas ette ja taha, et ta ei saa viiele välismaalasele küüti pakkuda. Noh 10 minutit jalutamist- saame hakkama.Kokku vast max kilomeetri olime kõndinud kui meile tuli vastu kastiga truck, milles lahke näoga naine: „Küüti soovite?“ Miks mitte. See mees kes ei saanud küüti pakkuda vahetas auto suurema vastu ja tuli meile järgi- võttes naise tõlgiks kaasa. Tulime mingi hotelli juurde mille nime me ei tea. 

Kolmene tuba (ilgelt kole) maksis 100000 ruupiat ja see vist polegi päris hotellimajas. Soojast veest ei saa unistada (kas me üldse oleme selle reisi jooksul seda kuskilt saanud, vist mitte?) ainult kopsikuga saab vett võtta tavapärasest veeanumast ja endale peale kallata. 3 kopsikupesu tehtud, kell on 3.08 nüüd plikad juba põõnavad. Panen arvuti kinni. Head ööd!

Kole, aga odav hotellituba... mida kasutasime 2-7ni hommikul 

eemalolevast veeanumast sai rohelse kopsikuga oma 16 bussisõidu lõpetuseks v2ike  kümblus tehtud

Aa Tentena järv ja seda ümbritsevad mäed on imeilusad.
Kel aega rohkem jäägu siia mitmeks päevaks. Lähedal on Lore Lindu rahvusvark, kus saab näha tarsieri ja teisi toredaid  loomi.