D3-vitamiini tuur Indoneesias: Lõpulugu

Head aega armas Sulawesi.
Sulle lehvitavad kolm kaunist daami (K+K+K) ja jäävad Sind igatsema

Kus me siis täpselt käisime?

Indoneesia on nii kohutavalt suur riik, et lausa patuasi on rääkida Indoneesiast käimisest kui oled külastanud täpselt 0,011 % sellest riigist. Ehk siis kahte saart 17508-st. Ja täpsust taga ajades on kohustus mainida, et nägime ju vaid tükikest Sulaweist ja Lombokist. Wikipedia annab teada, et Indoneesias elab 237,6 miljonit inimest ning selle näitaja poolest on riik maailmas neljandal kohal. Muslemite arvukuselt on Indoneesia maailmas esikohal. Eurooplastest on Hollandlased olnud Indoneesias kõige kõvemad kolonialistid, kuid nende mõjusid pole peale arhitektuuri kuigi silmatorkavalt tänaseks nähtavale jäänud.
Suur riik, ehkki maakaardil näeb ülejäänud Aasiaga võrreldes suhteliselt tagasihoidlik välja.

No mis kõik kripeldama jääb: Võrratu Kalimantan oma vihmametsade ja eriliste hõimudega. Sumba saar oma haruldase Austraalia-Melaneesia kultuuri- ja looduskooslusega. Sumatra oma lõputult võimsa looduse, mägede ning kultuuriga. Jaava ja sealsed ägedad vulkaanid. Bali oma hinduistliku kultuuriga. Veel turistide poolt avastamata Flores ning ülejäänud Nusa Tenggera. Ja siis kripeldab hinge peal ikkagi Paapua Uus-Guinea ja metsikud Maluku saared. Niipalju siis sellest mida me ei näinud.
Oleks olnud aega rohkem, oleks saanud Sulawesi lõuna piirkonnas süveneda veel sellesse teemasse kuidas neil lisaks nais - ja meessoo lähevad veel arvesse bissud, calabaid ja calalaid (inimesed kelles mõlemad sugupooled on võrdselt esindatud; mehed kes elavad oma igapäevaelu nagu naised ja naised kes elavad nagu mehed- kuid ei pea ennast üheks ega teiseks). Sellised põnevaid tähelepanekuid saaks teha kui oleks rohkem aega kuskil pikemalt olemiseks ja kohalikega suhtlemiseks.

Sulawesi oma imeliku tindipleki või kaheksajalgse kuju poolest on üks indoneesia suuremaid saari. Maailmas koguni 11 kohal. Saarel elab umbes 16 miljonit elanikku aga suuri linnu on ainult 8. Kesk- Sulawesi on päris mägine ja seda saime tunda ka oma 16 tunnisel bussisõidul Toraajast põhja poole.

Ametlikult on Sulawesil suurim religioonirühm moslemid, kuid tee mis tahad, mina seda ametlikku statistikat ei suuda uskuda! Lõuna- Sulawesilastele tutvustati islamit 17. sajandil ja põhjas pea kaks sajandit hiljem, see on suhteliselt hiljuti- võib öelda, et umbes samal ajal kui Eesti maarahvas sai lähemalt tuttavaks kristliku piibliga. No ja vaata meid- no mis usklikud me oleme!

Kindlasti on tõsist islamit lõunas mõnevõrra rohkem, samuti pidi seda tunda olema Indoneesia suurlinnades, eriti vaeste linnaosades kus Koraani reegleid koguni ülima põhjalikkusega järgitakse. Üldiselt aga peetakse sunniidi moslemeid oma usuga Sulawesil pigem liberaalseteks, kaasaaegseteks.

Sulawesi moslemid on leidnud võimaluse kombineerida islami pühendumist kohalike tavadega mis on segu esivanemate kommetest ja - vaimudest või koguni mere- või riisivaimudest sajandeid tagasi. Neid kombinatsioone võib reaalsuses näha alates paatide õnnistamisest esoteeriliste transvestiitlike bissu preestrite poolt kuni maagilise neljapäevaõhtu tähistamisega, muudest nõiduslikest tavadest kuni teenete palumiseni kuulsate islami isikute või esiisade haudade ääres.

Selle postituse kõikide piltide allkirjaks võib panna: imelisi inimesi (tegelasi) indoneesiast.

Kui veel oma usuteemalistest kahtlustest rääkida, siis selgus et indoneeslastel on kohustus enda religioosne identiteet „valida“ ID-kaardi jaoks ja nendeks pakutakse välja vaid ametlikud usundid: moslem, budism, hinduism, protestantism, katoliiklus, konfutsianism.
Väidetavalt on võimalus ka usulahter ankeedil tühjaks jätta, kuid kes ei taha, et teda miskitpidi kahtlaseks peetakse, diskrimineeritakse ning kes vähegi valitsuse juures karjääri tahab teha, valib oma usuks moslemiusu. Nii rääkis meile paar aastat Jaaval elanud Šveitsi perekond, ka internet annab sellele väitele omapoolse kinnituse.

Toraajalased ei hakkagi teesklema, et neil moslemiusuga midagi pistmist on. Ametlikud on nad kristlased, kuid see on ka neil vist ka rohkem ID-kaardile märkimiseks, nende igapäevaelu paljastab pigem iidsed animistlikud tavad.
Protestantlikke kirikuid on küll külades näha, kuid nad olid üsna pisikesed ja justkui täielikud võõrkehad.
Kogu Sulawesil (va toraajas) on pigem näha, et islam on tulenud et jääda ning annetused rikastelt araabia „vendadelt“ on teinud võimalikuks peaaegu igasse külakesse mošee ehituse. Ja ikka tõeliselt võimsaid, et mitte öelda üüratuid uusi mošeesid on Sulawesile kerkimas. Paistab, et Islam soovib oma elujõudu seal kindlustada.

Suitsetamine, joomine pole sulawesilaste jaoks midagi keelatut. Palvetama kiirustas 5 korda päevas kestva kutse peale pigem vähem kui rohkem ümbruskonnas viibinud kohalikke. Et mitte öelda - peale Lombokil matkal kaasas olnud liibüamehe ei ilmutanud keegi meile nähtavalt erilist palvesoovi, ka mitte meie giid, keda liibüamees hirmsasti vulkaani otsas loojangule eelnevale palvele kaasa kutsus. Siiski on spetsiaalsed palveruumid igas külas rääkimata lennujaamadest, aga ka näiteks väiksel saartevahel sõitval praamil.
Turistide hordid pole veel Sulawesit lõplikult avastanud ja seda võib märgata kõige selgemalt laste pealt- kelle hõiked „Hello Mister" (olenemata su soost) saadavad sind kõikjal Sulawesil, samuti ei häbene inimesed sind jõllitada, katsuda, pildistada või muul kombel vahtida. Valge nahaga turist on ikka veel suhteliselt imeasi. Kõige paremini saab erinevusest aru Lombokile naastes, kus tunned end taas „tavalise inimesena".

Toraajalsed Kesk- Sulawesil eristuvad oma haruldaste kultuuritraditsioonide austamisega kõvasti ülejäänud Sulawesist, kuid olen päris kindel, et animistlikud tavad (muide, šamaanidki elavad Sulawesil) on au sees mujalgi ning Sulawesil olemise ajaks kujunes minu kõige suuremaks huviks religiooni ja ülimalt vana ja erilise esiisade kulutuuri sulam. Mõtlen sellele siiamaani imetlusega....
Usk on ikka väga võimas asi ning on lausa kujutlematu kuidas ja kui palju see inimesi mõjutab. Ka Islam paelub mind aina rohkem.

Imelisi inimesi sulawesilt:

Lombok kuulub Indoneesia Nusa Tenggara saarestikku, mida eesti keeli tuntakse ka Väikeste Sunda saarte nime all. Wikipedia annab teada, et Väikesed Sunda saared koosnevad kahest geoloogiliselt erinevast saarerühmast. Põhjapoolne rühm, mis hulgas on Bali, Lomboki, Sumbawa, Floresi ja Wetari saar, on vulkaanilise päritoluga. Paljud nendel olevatest vulkaanidest, näiteks Rinjani mägi, on endiselt aktiivsed. Lõunapoolne saarterühm on mittevulkaaniline. Arvatakse, et see on 1–15 miljonit aastat vana.

Lombok on üks pisike umbes kahe Saaremaa suurune mägine saar kus elab ligikaudu 3 miljonit inimest. (Meie jutud Eestist kus elab 1,3 miljonit inimest ajasid lomboklased enamasti naeru kihistama.) Siinsed elanikud on end samuti määratlenud eelkõige moslemitena, kuid oma panuse selle leebesse vormi on kahtlemata andnud ka turistide suurenev vool... ning millegipärast olen kindel, et siingi hoitakse vanu animistlike traditsioone au sees. Näiteks naised ja mehed rannapiirkonnas lõunas kannavad spetsiifiliste värvide ja mustritega saronge, mitte neid mis nad turistidele müüvad ning näha on, et tegemist on siiski rahvusliku rõivaga.

Lomboki kõige suurem tõmbenumber on kahtlemata tema sõsarsaar Bali, mis on indoneesia kõige tuntum puhkajate paradiis. Bali on isegi nii pop, et Biral kohatud Sulawesi-Briti segapaar läks just nimelt sinna oma igatalvist lühikest puhkust veetma (!?). Balilt saab Lombokile vaid paari tunniga ja selline sõsarsaare lähedus on Lombokile toonud viimaste aastate kiireima kinnisvara arenduse ja mõistagi ka ... turistid!
Lomboklased ei jäta mitte kunagi küsimata mis sulle Lomboki juures meeldib ja eriliselt rahule jäävad nad siis kui sa oma vastusega oskad "poliitiliselt korrektne" olla ehk anda märku, et eelistasid Lombokit Balile. "Bali on ju nii turistikas, seal on ju jube liiklus. Seal on kõik nii kallis" noogutavad nad rahulolevalt.

Teine Lomboki tõmbenumber on Kagu- Aasia kõrguselt teine tegevvulkaan (129 tegevvulkaani on Indoneesias kokku!) Rinjani. Geoloogiliselt asub see mingis Sunda Arc tsoonis, mis pidi olema indoneesia kõige ohtlikumate vulkaanide piirkond. Kõige tõsisemalt oli vulkaan aktiivne 1994-1995 aastal ja sel ajal formuleerus vanasse laavaauku ka uus väike vulkaanike Gunung Baru. Viimati purskas Rinjani 2010 aasta mais, kuid laavat jagus vaid järveni ja see ei põhjustanud kohalikele suuremat tüli kui 12 km kaugusele ulatunud suits.
Mis teeb vulkaani eriti eriliseks ja on turistide jaoks ahvatlevaks on vulkaaniümbrusesse tekkinud türkiissiniseks või olenevalt valgusest pigem mürkroheliseks värvunud Sengara Anak (Tõlkes: mere laps) järv. Erkrohelisse järve eraldub vulkaanist pidevalt väävelvesiniku- ja soolahappeaure ning tekkinud väävelühendite hulk põhjustabki erksa värvuse.
Tänapäeval on eriline väävlijärve äärne tegevvulkaan ja tema kraatriauku tekkinud beebivulkaan pälvinud UNESCO tähelepanu. 2008 aastast on Rinjani 41000 hektarit piiratud ala ja lisaks 66000 hektarit piiramata ala üks UNESCO kaitse all olevatest geoparkidest.

Kaitse all olek tähendab ühtlasi ka seda seda, et kui 20 aastat tagasi ei hoolinud vihmaperioodist või aastaajast ükski mägironija (kohalike sõnad) siis nüüd on mäeleronimine väga reguleeritud. Mäkketõus vihmaperioodil on keelatud ja seda kinnitab ka tänase seisuga ametlik koduleht. Kuskilt lugesin, et kohalike sõnul on igal aastal paar surmajuhtumit ja seda siis peamiselt illegaalsete ronijate tõttu kes ohutusnõudeid millekski ei pea. Tõsi, pargi koduleht kinnitab, et mäkke ronimine märtsi lõpuni on keelatud, kuid ma usun et see hõlmab siiski suurt Rinjani mäetippu. Kraatriäärele ilmselt siiski mingil pool-ametlikul kombel pääseb, ehkki mitmed Lombokil aga ka Senarus kohatud kaasturistid kurtsid, et neile pakuti nende hotelli kaudu vaid eriti illegaalset öist retke (algusega 00.00 külast!- 8+6h pimedas üles ja alla) ilma ööbimiseta mäel. Mulle siiski tundub, et see on kuidagi seotud matka korralduse lubadega, mis ilmselt väga odavad pole....
Kes siiski tahab täislaksu: kolmapäevase matkaga jõuda üles 3700 meetrile ning vahepeal supelda kuumaveeallikates, see peaks retke ette võtma aprillist- sügiseni.

Lomboki teine tõmbenumber on imelised riisipõllud saare keskosas ja rannikul. Puhkajatele orienteeritud lääneranniku piirkond Senggigi (kõige paremini arenenud piirkond Lombokil, kõige balilikumad külalistemajad jne) ja imelised Gili saared oma kilpkonnade ja sukeldumisvõimalustega ning veel avastamata mägedevahel paiknevad valged liivarannad ning Indoneesia parimad surfirannad Lõuna -Lombokil.

Kas ma läheksin Lombokile veel? Jah läheksin, mitte niivõrd Indoneesiat avastama, aga lihtsalt puhkama ja lesima paariks nädalaks- jah, miks mitte.