Haisupäev

Neljanda ja viimase päeva teema on puhkus. Kadri jaoks tähendas see taas surfitunde oma uue peigmees/surfiõpetajaga. Pole midagi teha- white buffalo strikes again. Mina võtsin lõdvemalt ja otsustasin teha niisama lesimise päeva- et ei oleks ühtegi eesmärki, plaani, kohustust ega kellaaega. Ikkagi puhkus ju.

Paraku juhtus täna olema ilma igasuguste pilvetupsudeta päev, mis tähendab, et sellises palavuses on võimalik olla ainult konditsioneeriga toas või tuulises mererannas. Rentsin taas ratta ja sügasin samas suunas kus olime paar päeva tagasi käinud aga natuke kaugemale. Kärutasin umbes 5-6 km Sergeri beachist natuke edasi, kus kohalikud lavatsitel hängisid.

 

Kitsed ja koerad söövad siin enamasti liiva

Buy from me, please buy some bracelet! Then I can start a business!

Panin sarongi ühe varjulise puu alla ja läksin vette lesima, kell oli umbes 11 - julgesin veel päikese käes olla küll. Naasnuna puu alla rullisin mõnusalt raamatuga oma linal. Lina panin aga paraku kohta kus on hiljuti olnud sitajunnid või midagi sellist, sest mõnda aega olime mina ja sitahais lahutamatud!

Natuke hiljem jõudsid kohale 4 noorukest Hollandi plikat kes ei teadnud midagi keskpäevasest ekvaatoripäikesest ja lasid oma valgetel just Euroopast saabunud kehadel tulise päikese käes praadida. Aga kes olen mina neid nöökimas, kes ma praegu oma punetava näo ja tulipunase laubaga pean lihtsalt lootma, et mu nägu ära ei kuku! Ja seda kõike pärast 30 SPF päiksekreemiga määrimist mitu korda tunnis. Tööle küll ei julge teisipäeval minna...- nagu grillkana!

Paar tundi peale sitahaisus veetmist (hollandlased hoidsid juba delikaatselt kaugemale) tulin selle peale, et pean sarongiga vette ujuma minema. Sellega sai sitahaisuprobleem lahendatud ja pealelõunaks olin rannal jälle ainult mina. Päikeseloojanguks hakkas rohkem kohalikke randa valguma ning kui vette minu ümbrusesse hakkas ükshaaval ilmuma 18- aastasi indoneesia poisse, sain kohe aru- mingit rahulikku lõpulesimist enam ei tule. Pärast seda kui ma olin vastanud küsimustele nagu:

„Kust sa pärit oled, mis su nimi on? "

"Kus sa peatud, millises hotellis, kuidas sulle meeldib Lombok?"

"Kust sa Lombokile tulid ja kuhu sa siit lähed?" 

"Millist muusikat sa kuulad ja kes su lemmiklaulja on, aga näitleja, aga meesnäitleja?"

"Kas mulle meeldib Angelina Jolie? “ jne sain aru, et ma rohkem ei jaksa. Panin kompsud kokku, jätsin poiste ning sitahaisuga hüvasti ja sõitsin Kutale tagasi.

Õhtu lõppes meil sedakorda hoopis meeleolukalt. Nimelt kutsuti meid Magic Coffeesse, kus õhtuti esineb live band. No päris tore oli: sai väiksed tantsud tehtud ja nii. Kui rahvahulk suuremaks läks ja bänd lõpetas, siis kadus mul ka peotuju, jätsin Kadri kohalikega peole ja tulin tulema. Saab siis ka 4 tundi und enne pikka koduteed. Uni oli hüpiklik (ikkagi muretsesin oma noore sõbra pärast) aga jõudsin ka Kadri ära oodata. See laekus koos alkoholihaisuga tund enne äratuskella tirinat.

(pilt)

Siin me siis kenasti oleme Lombok-Jakarta lennukis: Kolm õlut ja 4 tundi und. Versus viis õlut, pool liitrit riisiveini ja 1 tund und.