Elu esimene vulkaanironimine

Õhtul pakkisime väiksed matkakotid soojade riietega: kuivad riided kaheks päevaks, kahe sarongi, ravimitega (igaks juhuks) . Taskulamp ja vihmakeep on hädavajalikud. Võtsime  veel 1,5 liitirised veepudelid ka, ehkki Ahmed väitis et vesi on kindlasti nende firma poolt ja me ei pea sellepärast muretsema. Lõpuks sai kott ikkga päris raske.

Kell 5.10 hommikul. Valmis ronimiseks!

Kell 4.50 oli äratus ja kell 5.00 tegime oma ukse lahti. Kümme minutit hiljem oli keegi platis, istusime autosse ja sõitsime mõned minutid mingisse kohta, kus sõime hommikusöögiks banaanipannkooke ning meiega ühines liibüalane Gandi. Kahjuks jäigi selgusetuks meie liibüasõbra nimi, sest ta nimi kõlas nagu Gandhi, aga ilma ühe täheta, kuid me kumbki ei suuda meenutada kas puudu jäi G  N D .

Liibüamees käis kiirelt palvetamas 2ra ja teekond algas.

Meie giid Ambad ootas meid raja alguses, andis kõikidele matkakepid nin alustasime tõusu. Esimeses peatuspaigas, nad nimetavad neid Pos I, II ,  III - ootasid meid porterid. Kolme matkaja ja giidi peale oli meil 2 porterit. Giid arvatavasti kandis enda asju ise ja meie jaoks oli ta kotis umbes 5-6 pudelit vett. Kolm andis ta kohe meile k2tte ja ülej22nusid tassis ise.

Higi lahmab ja ia veerand tunni takka pidime tegema ohkimise pause. 

Teisest positsioonist alustasin t2itsa reipalt ja mõnes mõttes võibolla l2ks lihtsamakski- õpid juba enda võhma tundma jne. Aga 1,5 tunni p2rast tekis v2simus ja jalg jala ette panemine muutus aina raskemaks.

"Tahaks magada!" hüüab Kadri selja tagant. Tõesti!!!? Keset matkamist! On sellel ikka unekest. 

Rühime keeled vestil edasi ja lõpuks, tõesti lõpuks jõuame juba nii kõrgele, et puud j22vad mõnes kohas hõredamaks ja on tunda kuidas mäetuul läbi täiesti märgade riiete tõmbab. Väike seenevihm on ka- ja vihmakeebid hoiame rohkem tuule pärast märgadel riietel.

Lõpuks-lõpuks paistab mingi katus ja olemegi kohal.

Oi kui hea on puhata!

Kilekas kaitseb tuule eest.

Laotame kõik m2rjad riided maha ja põõsaste peale kuivama ning viskume  rohule. Meie porterid on juba lõkke maha teinud ning koorivad küüslauke.

Selja peal on nii mõnus olla, lesime igas asendis kuni meid sööma kutsutakse. Lahke liibüamees proovib end igate moodi porterite jaoks kasulikuks teha ning vabandab ette ja taha, et tegelikult oleks tema kohus praegu neid võõrustada ja tal on nii piinlik et ta unustas toiduained maha. Ma ei tea mis mul viga, aga mul ei ole üldse piinlik, et ma praegu porteritele ja giidile süüa teha ei viitsi.

See on ikka uskumatu KUI hea see nasi goreng siin m2e otsas on.

Teel  rääkis giid meile, et kui peale lõunat ilm vähegi kannatab, siis peaksime ikka  täna üleval kraatri juures ära käima.

Saime ise ka aru, et see on igati parem variant, kui ärgata 4.00 ja minna pimedas üles, et päikesetõusuks kraatriserva näha. Keda see päikesetõus üldse huvitab...?

Õnneks on ilm ilus, mäe otsas täiesti pilvitu ja meie giid ei lase meil kaua lõunasööki seedida. Kella 14 paiku ajame end jälle sirgu ja võtame ette viimase 1,5 + 2- tunnise rännaku. Oma kotid soojade riietega saame alla ööbimispaika jätta. Kaasa võtame ainult midagi sooja mäetuule vastu (mul fliis), vihmakeebid, fotokad ja veepudelid.

Viimased poolteist tundi on paras rühkimine. Alguses ei tundugi v2ga hull, (puhanud ka) aga siis ilmutab mägi aina vertikaalsemaid tõuse ning iga kord kui mul on tunne, et- Ahh, teeme selle viimased 100 m siis ära, selgub et mäe taga on uus mägi uue 200m tõusuga.

Ohkimispauside asemel teeme mõnel korral koguni istumispause ning päris viimaseks 100-200 m tõusuks saab Ambad aru, et meid on vaja turgutada ning paneb oma telefonist mängima Brono Marsi laisa päeva laulu: " Täna mul on tunne, et ma ei taha teha midagi, tahaks lihtsalt lesida oma voodis. Isegi telefoni ei viitsi vastu võtta, vannun, et täna ma tõesti ei viitsi midagi teha. ..."

Lugu tekitab ootamatut reipust ning võtan kaamera välja lausa filmimiseks. Kahjuks pean selle varsti sulgema, sest ähkimine hakkab varjutama Bruno laulu.

Videoklipp eelviimasest tõusust ja Bruno Marsi laisa p2eva lugu

gandi ? ja Ambad?
Selja taa Senaru ja Lombok

Ja äkki olemegi üleval!

Kui mõnus tunne! Riided on jälle läbimärjad ja tuule kaitseks saab taas soojad riided peale tõmmatud. Kõrghoojalal - kui on kuiv perood - pidid üleval kraatri kohal märksa külmem olema- nii et soojad riided kaasa kui muul ajal kui veebruaris tulete.

Rõõm ajab meid hüppama ja meie giidile teeb see niipalju nalja, et ta itsitab nagu väike laps. Eriti vist seetõttu, et hüppame kui segased, aga temal õnnestub ainult 2 jalad-õhus pilti kaadrisse saada. Meile teeb see veel rohkem nalja ja lõpuks panen kaamera kivile ja käsutan kogu kamba hüppama. Paraku ei saa nüüd keegi enam aru millal kaamera need 3 pilti teeb ja seetõttu hüppame nagu duracelli jänkud ja naerame hirmsat moodi.

Allatulek on palju palju raskem. Võhtma ei ole siin vaja, küll aga ettevaatlikust, aega ja hea tallaga kingi, tenniseid, matkatosse või  lihtsalt häid sandaale. Kadri on roosade tennistega (mitte matka omad) ja mina oma truude 5 aastat mind väärikalt teeninud eco -sandaalidega. Ostsin Mataramist küll mingid matkasusside moodi jalanõud ka (kotis mäel kaasas), aga vanad head sandaalid tundusid ikka kõige turvalisemad. Meie giid on korralike matkasaabastega: arvatavasti turistidelt kingituseks saanud- sest need on juba üsna räbalad ning porterid varbavaheplätudega.

Tuleme seda laskumist alla ligi 2 tundi, mõlemad Kadriga käime ka korra käna, aga kriimustused hakkavad nüüd juba paranema. 

Paikseloojangu näeme ära mäe peal ja päris hämaras jõuame laagriplatsile tagasi. Porterid on jälle õhtusöögi meisterdanud. Nuudisupp maitseb imehea. Ei tea kui ebaviisakas see nüüd tundub, aga ütleme meestele "head ööd" ja kobime telki. Kell on umbes 19.00. Igaks juhuks oleme kaasa vedanud oma siidist magamiskotid- kaitsevad natuke külma eest ja hirmust, et äkki on kohalikud magamiskotid sellised, et ei taha sinna minna. Aga Ahmedil on meie jaoks 2 Lafuma tutikat telki- mitte keegi vist pole neid varem ööbinud, sest lumivalges sisetelgis pole musta kriipsugi. Magamiskotid on samuti puhtad. Topime kõik soojad riided selga  (väidetavalt võib öösel 10 kraadi tulla) ja sätime end magama. Umbes 20 minutit naerme veel hullumeelselt oma hüppepilte vaadates ja siis juba tulebki uni.

Nuudlisupp pimedas

Ootame sügavat beebiund, aga mida pole, seda pole. Tund peale telki heitmist saabub vali tuul . Ning see undab, ulub ja vihiseb nii, et tekib isegi korra hirm, et tuul võtab telgile tuule alla ja lükkab meid kuristikku. Magame kallaku peal, aga tundub et porterid on tegelikult valinud meile parima koha, sest selja taha jääv varjualune peab suurema tuule kinni. See eest võtab tuul  varjualuse katuseplekile mitu korda sellise tuule alla, et ho-ho-ho-hooo! hommikul selgus, et jõudsime mõlemad mõelda kuidas see plekk sealt alla paiskub ja meil pead maha lõikab...:D

Naerge, naerge, aga mitu plekk-katusega onni oli teel torm täiesti maatasa teinud.
Kuulen veel l2bi poolune kuidas liibüamees nõuab, et kolm kohalikku ei magaks ühes telgis vaid üks tuleks tema juurde. 

Küljelt küljele väherdes tänan läbi uneuima ilmataati kes meile eile nii suurepärase ilma tõi, sest lihtsalt mõte sellest, et peaksin kell 4 telgist välja ronima ja pimedas ulguvas tuules sama tee ette võtma, paneb õlgu võdistama. Ainult roomates oleks see võimalik- üleval küll puujuuri ei ole, aga laavajoad on moodustanud kraatiservast sügavaid lõhesid ja pimedas tõesti ei näeks kuhu astuda. 

Kui väljas läheb valgeks kuulen porterid askeldamas ja ühel hetkel hüütakse meile "Breakfast, breakfast! Ning giid Ambad toob meile kohvi ja banaanipankoogid voodisse.  Väljas on vihmane ja tuul ei ole veel täiesti vaibunud.

Meie telk on veel üleval, liibüalase oma juba kokku pandud.

Pannkoogid voodisse.

hommikusöök hinge all paneme matkariided jälle selga;  täna proovin uusi jalanõusid, sest on libedam ja saame siis näha kui hea pidamine uutel tossudel on. Ilm on paremaks läinud ja päike hakkab välja tulema.
Allatulek on ülesminekuga võrreldes kukepea. Vähemalt mulle, kel põlved terved. Ja kingad peavad. Liibüamees on täna vaiksem, temal on vist täna raskem päev. Mul läheb aga tee lennates, ei mingit ohkimist ja ähkimist. Siiski pos III ja II vahelise tee lõpuks saabub sama väsimus mis eile laagripaika jõudes- lihtsalt jal ei astu nii kõrge sammuga ning ennast unustades võib kinganina puujuurte vahele kinni jääda.


Teel tuleb meile vastu suurem grupp inimesi, algul 2 ja siis veel 5-6 inimest. Neil on 4 porterit ja giid. Ning nad küsivad murelikult kas alla tulla on hirmus. Järelikult kõik on kuulnud allatulemisest õuduslugusid. Omalt poolt soovitame neil kindlasti täna kraatri juurde ronida, sest paistab et õhtu tuleb ilus .
Pos I juures ootavad meid allarutanud porterid, et valmistada viimane toit-lunch- on jälle nuudlisupp ja see maitseb taas hästi.
Viimane jupp läheb lausa lennates ja kodus me olemegi!

Võidutants m2ev2ravate ees- 0-punktis

Oma hotelli jõudes nõuame pesukuivatusresti. Ja sellisest soovist (?!) nõutud mehed toovad lõpuks pesunööri, et saaksime kõiki oma märgasid riideid kuivatada. Oleme ühe öö veel Senarus- lihtsalt selleks, et puhata, pesta ja varbad ära lakkida, sest homme sõidame randa!