Puhkus või asi

Mul ei tööta arvutil  g h ä - täht ja ma pean neid ko8u ae8 kopima-pastima, see on jube tüütu, nii et 2r8e pan8e pahaks kui asendan need min8ite krõnksude8a

Togeani saartele saamiseks pead jõudma lõunapoolt tulles Ampana linna. Sinna sõit laks v2ga ladusalt oma hotelli eest leidsime hommikul kell 7 ühe vennikese kes kohe oma sõbra meile autojuhiks tõi ja otse Poso bussijaama viis.
Seal oli mul viimast korda selline tunne, et siia poleks tahtnud yksi sattuda.

Poso bussjaama mehed

Ampanasse jõudes oli selge, et l2hme kõige ilusamasse hotelli, sest see on meie viimane öö tsivilisatsioonis, kus elektrit on 24/7. Hullasime dušši all, tegime kuki-muki end ilusaks.


Savimask ja kolm klouni

Missis Ulfa oli meie isetekkinud sõbranna, kes meile hea toidukoha kätte näitas ning lubas bookida Black Marlinisse bungalo. Mida ta ei teinud, küll aga hankis meile kuskilt 2 sooja õlle.

Aratuskell helisema (loodetavasti viimast korda nelja järgmise puhkepäeva jooksul)

et kell 10.00 olla Ampana sadamas kus laevuke meid 5 tunniga Togeani saartest suurima- Wakai saarele viib. Seal k2ivad kahe suurema resordi inimesed praamil vastas. Kas nad just niisama passimas k2ivad ei tea, aga meie puhul oli omanik Krispen külalisi 2ra saatmas ja uusi vastu võtmas.

Hommikul kohtasime oma hotelli ees Marie -Eve ja Guillaume`i , Ninot ning võtsime oma pete-pete peale ka ühe ameeriklase. Pileteid sai lihtsalt ja 5 tundi  hiljem hakkaski paradiisisaar paistma.

Esimesel õhtul käisime vaid ujumas, ei teinud muud midagi. Vabariigi aastap2eva puhul panime selga vaid ilusad kleidid ning voodile laotasime kommide asemel welcome dringiks Vana Tallinnad ja viina mida olin 2 n2dalat kotis kaasa vedanud.  


Teisel päeval rentisime snorgeldamismaskid ning tuuseldasime enamus päevast oma hotelliesises meres. Mõõna ajal sai minna kaugemale merele, ettevaatlikult korallide kohal ujudes, et need kõhtu ära ei kriibiks.  Pealelõunal hakkasid hoovused juba tunda andma ja vaid tänu lesdatele sai ka päris kaugelt  kalda poole sibatud.

ükskõik kui uhkes kleidis ka vabariigi aastap2eva vastuvõtul esined,
higi voolab ojadena 

Vabariigi aastap2eva õhtusöök uute sõpradega

külaelu 1

külaelu 2

külaelu 3

imetlemas külaelu

Nino (itaalia joogaõpetaja) pakkus lahkesti, et ta on valmis meile hommikuti joogat tegema ning kell sai 5.25 ratama pandud. Joogat on nimelt vaja teha tingimata koos päiksetõusuga, alustada ikka pimedas.

Kadri, mina ja hollandlane Anouk (rattamatjaad j2llle kohal) olimegi õigel ajal platsis. Kundalini jooga, millega Nino viimased 20 aastat on tegelenud sarnaneb sellele millega varem kokku puutunud olen, oli isei veelgi tõsisem, sest kõik harjutsued tegime r2tsepisistes- p2ris v2sitav treenimata seljale. Unetšakra sai küll sellega lõpuks avatud!

teise päeva teema SNORGELDAMINE. 

Paadi võtsime kaheksa peale koos Tšehhi naistega. Esmalt viidi meid mingi kraatrisügavuse j2rve 22rde, mis l2ks kahe meetriga umbes 20-meetri sügavuseks, oli soe nagu supp ja seal elutseid ainult jellyfisid. T2iesti sürreaalne kogemus. Neid oli nii palju nad ujusid sinu all, kõrval,  peal ja neid oli sügavikus miljoneid. Omalaadne kosmoses hõljumise tunne!

 P2rast snorgeldasime samas lahes natuke edasi, mingit rabavat kogemust enam ei saanud. Kalu oli ikka palju, aga korallid olid tavalised.

Kolmanda paeva nimi on PÄEV ISEENDALE

Ma ei tea mis tšakraid Nino seekord avas, aga igast imelikud lihased on haiged.

Kella 4-ks olid plikad tagasi, tegime p2ikeseloojanu pilte ning peale õhtusööki seltskondliku filmiõhtu. Ühel terassil oli telekas ja DVD-m2ngia koos sadade filmidega.

Kaaslased lahkuvad Una-Una poole

Romantilise puhkuse kot

Neljanda peva nimi on ÄRASÕIT

Õhtul otsustasime kella mitte tirisema panna, et oleks siis lõpuks teine  pev kus saab vabalt magada une tis.(tegelikult esimene pev, sest üleeile pani Kadri kella jooga ajaks, aga  me ei jaksanud tõusta, vaid uni sai hakitud). Seekord sai Kadril  uni tis Nino joogalaulust ning siis oli kell 7. 

Veel natuke ujumist, pakkimine ja kell 2 oli südamlik hüvasti2jtt kõikide toredate inimestega kellega seni kohtunud ning koos reisinud olime. Ratturitest hollandlased võtavad Makassarist oma rattad ja jtkavad paar n2dalat eraldi: Erik Sumatral ja Anouk Lombokil, quebeklased l2hevad l2bi Manado Bunakenile, kus on samuti kuulus sukeldumiskoht ning Nino võtsime endaga gorontalosse kaasa- tema j2tkab sealt teed samuti  Bunakeni poole.

Black Marlini kivist bun8alod -15 m merest

meie tuba

Terassil magab Katrin (nagu koerakirp ütleks mu isa selle peale)
4-st ööst kolm, sest toas on nii võimatult palav 

Togeanilt gorontalosse saab ainult kahel p2eval n2dalas ja reis v2iksel praamil võtab aega 13 tundi. Tore on see, et suurem osa reisist toimub öösel.  Pabistasime juba varakult kas saame ikka 4-se kajuti. Tore Ays Black Marlinist (tegelikult ka ainus tore inimene selles resordi staffist) lubas meie jaoks kajuti broneerida. Selle 4-se me saimegi. Tegelikult ei oleks sugugi mitte võimatu ilma kajutita see 13 tundi üle elada, sest madalhooajal ei olnud paat umbes rahvast t2is ning ühed soomlased ning meie Nino ööbisid mattidel ja lavatsitel üldruumis- economy 63 000 piletiga ning 5000 eest juurde ostetud matiga ei ole see v2ga hull. 

Autotekil ööbimine on ilmselt tasuta

Siiski tundus 400000 eest kolme peale ostetud konditsioneeriga kajut kulutust v22rt, sest Kadril kadus isu õhtusööi ja õlle vastu õige pea peale sõidu alustamist ning vetsusk2imisel oli tegu, et mitte vastu nelja (räpast) seina põrgata nagu pall.

Kella 5 paiku andis kapten l2bi kõlarite teada, et oleme kohal ning õige pea kõõlusid meie uksel juba taksojuhid: „Mandado-Manado või gorontalo- gorontalo, hotell-hotell!!!“

Meie osavõtmatud n2od neid ei morjendanud, tihedalt  kannul püsides liikusime  koos v2ljap22su poole. Katrin  komistas ja nii sai ka kaasatoodud marlisideme rull realiseeritud. Kohalikud taksojuid kogunesid meie ümber ja j2lgisid huvitatult kuidas Katrini oma verise varba suureks valgeks junniks m2ssis. (Katrini emale: Ei, midagi hirmsat, 2ra muretse- natuke nahka tuli maha ja varsti on varvas korras).

gorotalo linna me minna ei plaaninudki, lennujaam asub linnast v2ljas ja pikutasime 4 tundi lihtsalt lennujaama ees õues. Kõik lennujaama töötajad k2isid meid pildistamas.

printsessid sitahunnikul vol 2

Makassaaris veetsime viimase ühise õhtu- tegime huuled õllevahuseks. 

Katrinil kell 4.00 tirisema, meil Kadriga 7.00. 

Puhkus või asi!