Veel üks doos ahve

Kuna me ikkagi ei saanud niipalju ahve näha kui unistasime, siis otsustame viimasel Bukit Lawangi päeval minna orangutanide söötmiskohta nende hommikusöögile külla.

Tean, et minu jaoks jääb see ilmselt viimaseks orangutanide nägemiseks vabas looduses, kuivõrd üks 26 tuhande hektarine looduskaitse ala seda üldse on- nimelt olen seekordsel reisil kolmandas ja viimases Kagu- Aasia orangutanide orbudekodus ja on tõenäoline,  et ma Borneole või Sumatrale rohkem oma elus ei tule.

Selle taas-metsastamise keskuse (või kuidas taas vabasse loodusesse lastavaid ahvide keskust võiks kutsuda)  asutasid 40 aastat tagasi kaks Šveitsi zooloogi ja aastast 1980 võttis rehabilitatsioonikeskuse üle Indoneesia valitsus. Sellest ajast saadik ei ole väidetavalt otsest Šveitsi raha keskusele stabiiliselt üle kantud ja nüüd ei tegutse see enam ka rehabilitatsioonikeskusena. Alates 1996 aastast siia enam uusi ahve vastu ei võeta, sest pole piisavalt moodsat vahekeskust kus vangistatud ahvidele järk-järgult metsaelu tutvustada. Usun seda täiesti, sest näinud Sepiloki moodsat keskus Borneol koos meditsiiniüksusega ning videokeskusega turistidele kus vastavateemalisi loodusdokke näidatakse jne. Teine põhjus on see, et see džungliosa on juba ahvidest üleküllastunud (?) ning endiste „vangide“ lubamine metsikute ahvide hulka võib tuua kaasa ka viiruste leviku metsikute ahvide populatsioonis. Nii on mitmetel põhjustel rehabilitatsioonikeskus Bukit Lawangis suletud. See aga muidugi ei tähenda, et turistidelt ei võiks suletud keskuse külastamise eest raha teenida... :-)

Siiski on selle 40 aastaga metsa lastunud 200 isendit kes on mingil põhjusel eelnevalt inimeste meeldevalda sattunud või vangistuses sündinud. Osad neist ahvidest on kindlasti metsaeluga kohanenud ja vaevalt, et enam küla lähedale eksivad, kuid kuna orangutanid elavad kuni 40-aastakseks, siis mõned viimati (15 a tagasi) toodud emastest beebidega loomadest on siiski harjunud söögiplatsil käima. Nii mugav on ikka kui toit koju kätte tuuakse. Kuna orangutanid on ka seltsivad ning väga sotsiaalsed inimahvid, siis arvatavasti mõned loomad käivad lihtsalt uudishimu pärast ka inimesi passimas.

Toiduplatsile saamiseks tuleb sõita üle jõe. Hommikul kell 8 ja lõunal 3 kogunevad turistid jõe äärde ja paadimees viib paaditäie turiste üle. Järgneb matk kõrgele mäe otsa, kus väiksele platsile saab hea tahtmise korral mahutada 25 inimest (see on 2x vähem kui mõlemal Borneo platsil) ja vaid umbes 3-4 meetri kaugusel ongi väike puidust lavats.

Kaks ahvikarjatajat metsniku ronivad platvormile ja asuvad ühe toikaga platvormi taguma, see on ilmselt ahvidele teada signaal toidu kohta. Ootame- ootame, aga midagi ei juhtu. Poisid on ise väga rahulikud, ju nad on harjunud sellega et ahvidel võtab aega. Pealegi on praegu puuviljade hooaeg ja ega loomad ei tulegi iga päev platsile.

Viimaks on puude ladvus mingit liikumist näha ja kõik 10 turisti kargavad erutunult püsti ja haaravad laskevalmis fotokaamerad. Vaid üks saksa mees kes on otsekui National Geographic`ust välja karanud teatab tähtsalt, et tema pilte ei tee. Põhimõtteliselt.

Üks ahviemme oma aastase pojaga sahmib lõpuks kohale. Oh jaa, nad on targad, sest kõrgelt džunglipuudelt allatulek nõudab ka mõningast vaeva ja selle tunnistajateks olimegi. Et end ühelt oksalt teisele vinnata (koos umbes 5 kilose kõhul rippuva beebiga) pidi emme haarama ühe oksa (tööriist!), et sellega õngitseda vastas oleva puu liaane. Et see osutus liiga lühikeseks viskas ta oksa minema ja läks murdis kuskilt uue. Lõpuks ühel oksal kohal  (see kuhu ta videos ronib) hakkas ta hoogsalt puud kõigutama, et siis end nagu vibuna teise puu otsa lennutada. Ja sealt tuli ta alla söögiplatsile kus krahmas poisilt peotäie banaane (õnneks polnudki toitu ülemäära palju ja 3-4 kimpu banaane oligi ainuke söögikord mis ema ja laps inimestelt said) ning mõne ajapärast sai aru ka kust kotist need banaanid tulevad, andes metsavahile märku, et las ma võtan ise kotist.

Nii lähedalt ei ole ma inimahvi kunagi näinud. Borneo "vaateplatsid" on suured ja küllap seetõttu on toidulaud inimestest 15-20 m kaugusel. Siin aga on tunne, et võiks looma peaaegu puudutada. Kuidas ta meid ei karda?

Ma tean küll kus sa neid banaane hoiad!

Aitab küll, ma ei viitsi teid siin enam lõbustada, haarab ahv banaanid hambusse ja tõmbub
kaugemale puudevilusse sööma

Siin tunneb aastane beebi end turvalisemalt, laseb emast lahti ja läheb hängima

Ciao inimesed, tulge teinekord jälle!

Orangutanid on targad ahvid  ja kuidas teisti kui me jagame ühist DNAd lausa 96,4 % ulatuses. See tähendab et nad oskavad kasutada tööriistu ja on hea mäluga, suutes meelde jätta nö metsakaarti ja parimaid puuviljapaiku. Iga päev paar korda teeb orangutan endale ühekordse pesa puuokstest- pikutamiseks ja öiseks uneks. Emased-isased kohtuvad vaid paaritumiseks ning kogu oma eluajal on emal kuni kolm järglast, igat lapsukest nunnutatakse 7-8 aastat.  See on aeg mille jooksul ema kasvatab oma järglase iseseisvaks, et ta saaks üksinda metsas hakkama.

Erinevate allikate andmetel on maailmas vabas looduses 40 000-48 000 isendit, kellest umbes 41 000 looma elab Borneol ja vaid 7300 Sumatral. Sumatra orangutanid on seega väga suures väljasuremisohus ja nende väljasuremisprognoosi järgmise järgmise 20 aasta jooksul andis maailma loodusfond juba 2004 aastal. Kuna jõuline surve uue tee ehitamiseks läbi Leuseri kaitseala on nii võimas (lääne-idasuunaline Sumata põhjaosas näib kohalikele oluline) siis arvatakse, et isegi kui ebaseaduslik metsaraie ning teede ehitus või inimasustus peatub, on kogu populatsioonist vaid 250 isendil lootust elujõulisele ja pikaaegsele elule. Teisel juhul hindab maailmaloodusfond, et lähima kümne aastaga kaob 50% populatsioonist ja 90% viiekümne järgmise aasta jooksul kuni kogu populatsioon kaob maapealt lõplikult. Meie lastelastel ei ole mingit võimalust neid ahve enam eluslooduses näha, see on küll kindel.

Kohtasime üht vanemat Šveitsi hipiprouat söötmisplatsil kes ka ahvidest pilte ei teinud. Ta on Bukit Lawangis käinud mitu korda, esmakordselt 20 aastat tagasi. Kui küsisime kuidas siis oli ja kas ta nägi palju ahve, vastas proua „Oh yes, many!!!“ mis tähendas umbes kümneid. Nüüd ütleb juba wikitravel et, alates 2013 aastast on pigem haruldane, et ahvid üldse söötmisplatsile tulevad. Aga kuna pool-metsikuid ahve enam juurde ei tooda, siis lohutan end mõttega et ju need päris metsikud ahvid siis ikka kuskil metsasügavuses elavad. Parem ongi kui nad inimestega ei harju.

Tõtt öelda tekitab see söötmispaik natuke kahetiseid (jälle!) tundeid. Kas nüüd, kui see rehabilitatsioonikeskus on suletud ja šveitslaste rahakraanid kinni keeratud, peaks üldse neid loomi seal edasi söötma? Eelmist lugu kirjutades leidsin netist, et pargi range kontroll on mõeldud ka giidide jaoks - nimelt on 100% keelatud igasuguse toidu andmine loomadele. Kui meil matkal väike puuviljapaus oli, siis arutasime omavahel kas tõesti korjatakse kõik puuvilja koored ka metsast ära (ikkagi orgaaniline staff) aga nii peeneks asi ikka ei läinud. Kuid iga viimase kui väikse suitsukoni korjasid giidid kokku ja seda pean küll ütlema et Leuseri rahvuspark oli ideaalselt puhas. Ei ühestki turistist ei jäänud kübetki prahti maha, ainus inimtegevuse jälg näiski olevat sissetrambitud rajad.

Samas on söötmispaigale sissesaamine turistide jaoks tasuline. Tõtt öelda tuleb hankida spetsiaalne luba Gungng Leuseri pargivahtide kontorist. Kontor aga näib pidevalt suletud olevat ning kui meid paadiga üle tuuakse maksame oma osalustasu ja kaamera tasu mingile asjapulgale, kellelt ei saa mingit paberit vastu. Küll palutakse  ühele paberitükile kirja panna oma nimed, rahvus ja passinumbrid. Võib-olla keegi siiski registreerib mingeid turiste kuskil. Siiski hakkab mulle tunduma et see "söötmine" on puhas äriprojekt. Kui sellest mingigi osa läheb pargi või ahvide kaitseks, siis pole mul midagi selle vastu. No ja kui läheb kohalike taskusse, mis siis ikka - vähemalt saavad nad aru mille tõttu turismiraha siia voolab ja on valmis siis parki inimasustuse ja metsaraie eest kaitsma.
Kui on? Või tahavad kõik hästi elada?

Väga ilusaid pilte vaata sellelt lehelt:
http://worldwildlife.org/stories/where-do-orangutans-live-and-nine-other-orangutan-facts

Wikipedia faktid : „Orangutanid on kõige suuremad puudel elavad loomad planeedil ja  veedavad peaaegu kogu oma elu puude otsas, olles ka kõige puukesksema eluviisiga inimahvid.Orangutani pikkus seistes on keskmiselt 1,2–1,5 m, kehakaal 33–82 kg, isased võivad kaaluda ka kuni 110 kg.Orangutani käsi on sarnane inimkäele – nelja pika sõrme ja vastanduva lühikese pöidlaga. Orangutani jalg on sarnaselt käele nelja pika varba ja neile vastanduva lühikese esimese varbaga. Seega suudavad nad asju haarata nii käe kui jalaga, kuid maapinnal liiguvad kohmakalt.

Orangutanid elavad üksildasemalt kui teised inimahvid. Tugevad, aastaid kestvad sidemed on vaid emaste ning nendega kooselavate mittesuguküpsete järglaste vahel, mistõttu on ka nende lapsepõlv pikim inimahvide seas. Täiskasvanud isased ja iseseisvunud noorloomad elavad rohkem üksi. Emased saavad suguküpseks vabas looduses tavaliselt 15–16 aastaselt, tiinus kestab umbes 8,5 kuud. Orangutanide poegimisintervall on pikim inimahvide seas (umbes 8 aastat). Emasloomal sünnib korraga ainult üks poeg, kes jääb ema lähedusse kuni viieks aastaks. Seejärel elavad noored väikeste gruppidena kuni suguküpsuseni.