Puhkus järve kaldal

Lake Toba         5.- 11 märts.

Järve äärde sõit võttis hullupööra aega, aga koht ise on seda väärt.

Ütlen kohe otse ära, et kui sa oled inimene kes mere soolast vett ja laineid ei armasta, kellele meeldib temperatuur 20-30 (õhtul jahedam) mahe briis, sääsevaba elu  ja järve ümbritsevad mäed – see peaks otsemaid Tallinn -> Kuala-Lumpur/Singpur/Jakarta -> Medan otsa  broneerima ja peale 4 tunnist bussisõitu oled naksti kohal. Võib-olla oleks tore kui sulle meeldiksid ka vanad inimesed.
Küllap just eelneva tõttu on Toba saanud pensionäride paradiisiks ja eelkõige on selle koha avastanud sakslased. Siin on ka vähemalt üks saksa omanik (kelle külalistemajja me sattusime) kuid sakslaste lemmikohale viitab juba euroopalik köök saksa tvistiga.  Hassel brown, rösty, šnitsel ning saksa keeks olid enam-vähem iga söögikoha  menüüs olemas.

Bussisõidust veel adrenaliin laes, otsustame Tiiuga, et meil on siiski jõudu leida kõige parem öömaja, sest kindel kavatsus on lõpuks ometi hakata puhkust pidama. Käisime läbi kümmekond kohta, igal pool on miskihäda või mäda ja ühe saksa vanamehe soovituse peale leidsime lõpuks toreda koha nimega Romlan.

Toba järv on maailma sügavaim järv (suurim sügavus 505 m, keskmine sügavus 450 m- appi!) ning Kagu- Aasia suurim järv, mis tekkis 75 000 aastat tagasi ühe vulkaani purske tagajärjel. Wikipedia hinnangul oli see hiidvulkaanipurse maailma muutev sündmus: "See oli suurim teadaolev vulkaanipurse kogu Maal viimase 25 miljoni aasta jooksul." Järv on 100 km pikk ja 30 kilomeetritlai Toba järve ala on peamine batakide elukoht. Nendest hiljem pikemalt.
Kuigi järv on ekvaatorist vaid 300 km kaugusel on siin mägedele omaselt jahedam õhk, seetõttu kasvavad siin mõõduka kliimaga paradiisis nii palmid kui männid, viimased muidugi mitte sellised nagu Eestis.

Tuk- Tuk on vaid väike osa Samosiri saarest mis asub järve keskel.
Kuid turismielu on koondunud vaid sellele tillukesele poolsaare moodi saarele

Teise korruse tuba tundus väga mõnus puhas, suure rõduga ja selle võtamegi. Enne Karini tulekut jõudsime veel korra unne suigatada. 

Karini teekond Medanist võttis aega ligi viis tundi, õnneks jõudis ta viimasele (19.00) praamile ja pool kaheksa läheme kõik välja esimest ühist õhtut tähistama. Nii tähtsa sündmuse puhul läks tervel saarel elekter ära.

Süüa tehakse aga elaval tulel, oma toidud ja õlle saab alati kätte. Meie koka sõnul kaob mõnikord elekter Tuk- Tukilt ja siis on see Parapatis olemas, teinekord on jälle vastupidi. Muide, järgmisel päeval täpselt nii oligi, sest meie alt naaber läks praamiga Parapati ATMist raha välja võtma, aga tuli paari tunni pärast tühjade kätega tagasi – seal oli elektrivaba päev.

Kirjutasin küll meie viiest järve päevast väikese loo, aga ausalt öelda puhkuse lood tulevad natuke igavavõitu ja seepärast panen parem pildid.

Vaade rõdult alla järvele

Teisel õhtul kohe vupsti kalarestorani sööma

Kolmas päev oli meil turupäev. Turule sõiduks lahkusime oma Tuk-Tukilt ja sõitsime tagasi Parapati. Laevasõit kestab tunnikese ja kui pole nälga ega teadmatust on see päris tore meelelahutus.

Kõige popim kaup turul olid kasutatud riided.

Aga ka kummiplätud on väga minev kaup

Rinnahoidjate valik on mitmekülgne

Need prouad on nati pahased, et tabasin neid paruka- ja küünelaki leti ees kaupa proovimas

Habemeajaja juures järjekorras

Tahad osta põrsast kotist- palun!

Mõistagi on turul ka apteek

Kookosmahla ostmas

Jõuame värske turukaubaga oma hotelli

Naistepäeva grimm

Neljas päev. Energiat on,  miks mitte teha väike rattasõidu päev. Tiiu jäi koju pikutama, tegime Kariniga saarele tiiru peale. Kõige ekstreemsem osa oli waterwall, mis kenasti kaardile märgitud aga mille leidmisega oli tükk tegu. Kui üks täiesti täis jorss meile suvalisel metsavahe tee kätte näitas, siis sellist ju ei usukski... aga kui mõni meeter hiljem ka lumivalgete pluusiega koolitüdrukud samasse suunda näitasid, siis tuleb minna....

Umbes 20 minutit hiljem saime aru, miks lastekari või giididehordid meid jälitama ei tulnud. Teekond koseni oli sisuliselt võssa kasvanud. No selge, perepikniku koht see ei ole!
Oi-oi kuidas see ei ole perepikniku koht! On kuum keskpäev, päike on seniidis ja põõsaste-puude vahel õhk ei liigu. Teekond mäkke võtab lõõtsuma ja paljaste säärtega ronime mööda jalgukriipivat võsa ja lõõtsutame iga paarikümne meetri järel. No ma ei või – jälle džunglis! Jälle rinnuni rohi, jälle olematu rada. Lõpuks kitseneb rada pea olematuks- vaevu 50 cm kuristikust. Tuleb väga ettevaatlikult astuda, et ei libastuks.

Paras trenn põlvedele, kui mul seekord ka põlved valutama hakkavad siis mina kahepäevasele džunglitrekile orangutanide juurde ei tule. (Aga ei hakanud - andmed seisuga 15.03.14!)

Waterfall seevastu osutus kaunis niruks ojaks. Õigemini koske ju oleks, aga kuna kuu aega ei ole Sumatral vihma sadanud siis on kõik jõed ja ojad kokku kuivanud. No saime natuke vett näkku pritsida ja vantsisime mäest alla tagasi.

Add caption

Batakid, mis tüübid need on!?

Alljärgneva loo leidsin veebist.

"Kui Itaalia maadeuurija Marco Polo väisas 13. sajandil Sumatra saart Indoneesias, kirjeldas ta seal elavaid ”mägede inimesi . . . , kes on kui kiskjad ning söövad inimese liha”. Usutakse, et ta kõneles batakkidest. Meil naisega on neist aga sootuks teistsugune pilt kujunenud. Tehkem tutvust rahvaga, keda oleme õppinud tundma ja armastama.

Batakid on üks Indoneesia suurimaid põliselanike rühmi. Arvestuste järgi on neid 8 miljonit ning nad moodustavad kuus iseseisvat, kuid omavahel tihedalt seotud rühmitist: toba, simalunguni, karo, dairi, angkola ja mandailingi batakid. Iga rühmitis koosneb suurtest sugukondadest. Kui batakid omavahel kohtuvad, huvitab neid kohe see, mis klanni keegi kuulub. Seejärel nuputavad nad kiiresti välja, kui lähedalt on nad isekeskis sugulased.

Reeglid abiellumiseks

Traditsiooniliselt ei ühenda bataki abielu mitte ainult kahte inimest, vaid kahte klanni. Emapoolseid sugulasi peetakse ideaalseteks partneriteks. Täiesti välistatud on aga abielu mõne isapoolse sugulasega või kellegagi oma klannist. Tavaliselt järgitakse abielludes järgmist reeglit: A-klanni mehed abielluvad B-klanni naistega, B-klanni mehed abielluvad C-klanni naistega ning C-klanni mehed abielluvad A-klanni naistega. Sellised ringisisesed liidud tugevdavad suuresti batakkide sugulussuhteid ning annavad vastabiellunutele kaasavaraks suure hulga uusi sugulasi.

Isegi siis, kui batakid on seaduslikult abielus ja neil on lapsed, kuid nad pole korraldanud klanni traditsioonilist pulma, ei tunnusta klann nende abielu kehtivaks. Bataki suurejoonelisest abielutseremooniast võtab sageli osa sadu sugulasi ning see kestab tunde.

Näiteks karo batakkide pulmas arvestatakse täpselt kokku pruudiluna ja kaasavara ning see jaotatakse võrdselt iga klanni teatud liikmete vahel. Alles siis võib tseremoonia alata. Klanni liikmed esitavad abielu teemal pikki kõnesid. Pruutpaar kuulab neid lugupidavalt. Pidustustele panevad punkti pidusööming ja tantsimine.

Põllumehe paradiis

Vanasti elasid bataki pered koos ühes suures ja pikas majas, millel oli iseäralik pühvli sarvi meenutav kahe teravikuga katus. Mõned neist kaunilt ehitud puust, bambusest ja suhkrupalmikiust valmistatud majadest ehitati vaiadele ning mõnikord elas seal üheskoos kuni 12 peret. Ehitamisel ei kasutanud nad naelu. Mitmes 300 aastat vanas ehitises elatakse siiani. Maja kõrgendatud põranda all peetakse koduloomi — veiseid, kanu, koeri, sigu ja vesipühvleid.

Kohalik majandus tugineb eeskätt põllumajandusele, kalastamisele, karjakasvatamisele ning ka turismile. Toba järve äärne looduslik amfiteater on põllumehe paradiis. Järve kallastel kõrguvad smaragdrohelised riisilappide terrassid. Viljakas mustas vulkaanilises pinnases kasvavad juurviljade kõrval jõudsalt kohv, puuviljad ja vürtsid. Kalurid oma puukanuudes püüavad rikkalikku saaki järve kargest ja selgest veest.

Õhtuti pladistavad ja ujuvad järves õnnelikud lapsed, mehed aga veedavad mõnusalt aega kohvikutes ja vilus ööõhus kaigub muusika. Batakid on omal maal tuntud võimsa ja emotsionaalse laulmise poolest. Neile meeldib ka graatsiliselt käsi liigutades tantsida — naised ja mehed eraldi.

Kirev minevik

Marco Polo päevist kuni 19. sajandini oldi üldiselt arvamusel, et batakid on raevukad kannibalid, kes rituaalide ajal söövad vaenlase sõdureid ja kurjategijaid. Tegelikult võisid aga batakid ise mõne sellise ”õõvastava kannibaliloo liikvele lasta, et oma maavaldustest sissetungijaid eemale peletada”, ütleb ajalooprofessor Leonard Andaya. Kuidas see ka polnud, ”19. sajandil keelustas Hollandi koloniaalvalitsus kannibalismi nende valduses olevates paikkondades”, märgitakse raamatus ”The Batak—Peoples of the Island of Sumatra”.

Batakid olid animistid ning teenisid paljusid jumalaid ja vaime. Nad korraldasid ka ohvritalitusi, spiritistlikke seansse, tegelesid ennustamise ja nõidumisega. Loitsud, ennustustabelid ja ravitsemiseeskirjad kirjutati tohuribale, mis võis olla kuni 15 meetrit pikk, ning see volditi kokku, nii et tekkis omamoodi raamat. Batakid kudusid ka ornamentidega kaunistatud pühi riidetükke, mis pidid peletama eemale kurje vaime ning ennustama tulevikku.

Ajaloost on teada, et esimeste lääne misjonäridena saabusid batakkide juurde aastal 1824 baptistid Richard Burton ja Nathaniel Ward. Kümme aastat hiljem, ajal, mil Hollandi sõjavägi üritas maa-alasid oma valdusesse saada, söandasid batakkide juurde tulla ameerika misjonärid Henry Lyman ja Samuel Munson, kuid nad tapeti peagi. Kahte katoliku misjonäri, kes ei võtnud kuulda hoiatust ohtlikust paigast eemale hoida, tabas sama saatus.

Ent saksa misjonär Ludwig Nommensen, kes 1862. aastal batakkide seas usku levitama hakkas, jäi ellu ja koges isegi märkimisväärset edu. Paljud kohalikud austavad teda siiani. Tänapäeval peab enamik batakke end kristlaseks, vähemusse kuuluvad muslimid ja animistid. Sellest hoolimata hoiavad paljud visalt kinni traditsioonilistest uskumustest."

Info allikas: Vahitorni veebiraamatukogu (just-just, selline koht on olemas :-)

Mehed õhtust palmiveini mekkimas

Kirikuid võivad need misjonärid ju püsti panna, aga ühe restorani õue peal särab uhkelt oma pühakule tehtud altar koos küünalde ja viirukitega

Altaril troonib tundmatu kunn. Küllap oli äge mees.