Kadunud õlipalmiistandusse - vol 1

Pakkimine. Suure koti asjadega jätame autosse (Johnny jääb autovalvesse).
väikse koti endale kaheks päevaks vajaliku kraamiga tassime ise džunglisse.

Saime Rapaniga kokku, et alustame teekonda metsinimeste juurde hommikul kell 8.00. Teekond pidi tulema pikk ja Rapani pakkus alguses koguni kahte ööd hõimu juures- kohe saabume, siis jälgime terve päev nende tegevusi, siis veedame veel ühe öö hõimurahvaga ja siis tagasitee.

Pidasin tervet päeva antropoloogiliseks vaatluseks liiga pikaks- mis siis kui sajab vihma... või ei taha nad end näidata või lähevad terveks päevaks metsa askeldama – kas kappame neil järgi?

Ühesõnaga: leppisime kokku et jõuame pealelõunaks kohale, vaatame natuke hõimu õhtusi tegemisi ja siis ööbime sealsamas lähedal (hõimu territooriumile ei sobi telki panna) ning järgmise päeva alguses vaatame siis natuke nende tegevusi ja siis koju.
Koju tähendaks seda et kuna Pelompekki on 1/3 teed ja Bukkitingisse,  mis meie järgmine eesmärk 2/3 teed, siis sõidame otse metslaste juurest Bukitingisse. Autorendis või hinnas ta järele ei andnud- nii et mis mõttega meil siis sõita tagasi ja hakata sealt jälle 8+2 tundi Bukitingisse sõitma.... Sõidame siis täie raha eest juba järgmisse sihtpunkti.

Kuhu me siis täpsemalt läheme? Orang Rimba, mis see on?

Tegemist on ühe vanima hõimuga kes kunagi Malaisiast Sumatrale maabus. Nad on tänaseni jäänud nomaadideks, kes eelistavad metsaelu tsivilisatsioonist eemal ja peavad metsa oma emaks ja isaks. Anak Dalam nagu nad end ise ka kutsuvad tähendabki otsetõlkes metsa lapsed. Teine ja enam tuntud nimetus, ka kohalike jaoks nn viisakas nimetus- Orangi Rimba on sõnasõnalt tõlgituna metsarahvas. Kokku arvatakse neid olevat kesk Sumatra metsades (Bukit Tigapuluh rahvuspargis ning Jambi provintsi metsades) umbes 2500 inimese kanti. Orang Rimbad ei kasuta raha muuks kui hädapärase ostmiseks küladest, eelistades võimaluse korral bartertehingut ning vahetades metsaande neile vajaliku vastu.  Naised võivad vahel isegi kanda kotikesi rahaga puusal, kuid nad ei tea mis see on, kuna külas kaupa ostmas käib ainult kuningas või tema pool valitud isik.
Indoneesia valitsus on püüdnud  juba 60-ndatest metsarahvast assimileerida, kuid see pole eriti õnnestunud. Mulle tundub, et valitsuse peamine huvi pole  mitte niivõrd mure metsa lapsukeste hariduse pärast, kuidvõrd selles, et metslased jäävad ette õlipalmiistandustele. Teoreetiliselt kuulubki maa otseselt hõimudele kes on maa esimesed asukad, valitsus on lihtsalt suure osa sellest endale nihverdanud ja nüüd annab suuremeelselt võimaluse nomaadidel allesjäänud metsas elada. Siiski... hirmus isu on ikka metsa veel maha võtta ja selleks tuleb nomaadid jalust koristada....

Ühesõnaga sellise seltskonna poole oleme teel ja see sõit läheb meile kahepeale maksma neli miljonit (240 €) ja teeb meele natuke mõruks.
Rahakauplemises oleme mõlemad Tiiuga väga nigelad, sest kui Rapani pakub summa välja, siis oleme sellest küll ehmunud - pidasime võimalikuks, et summa läheb üle miljoni, äärmisel juhul kaks - aga ei oska muud teha kui suud maigutada. Minna ju õudsalt tahaks! Proovime nii ja naa, aga Rapani ei taha alla anda. Lõpuks võtab ta paberi ja hakkab summat lahti kirjutama - kiire mõtlemine ei ole just Rapani tugevam külg ja summa tuleb nüüd hoopis 4.400 000 Suuremeelselt lubab mees meile 400.000 tuhande võrra allahindlust teha. Siiski jääb kripeldama see kuidas need söögid meile saavad ikka nii kallid olla- poole miljoni eest saaks mitu klassitäit lapsi söönuks ja kas tõesti viib ta hõimule kes rahast suurt pidada ei oska nii suures koguses toitu ja raha? See et ta ise kahepäevase matka eest palgaks 1 200 000 küsib meid ei morjenda, sest see on tema õigus oma teenust nii müüa. Muud valikut meil ei ole, mees on Pelompekis ainuke inglise keelt rääkiv elanik.
Ühe huvitava tähepaneku teen veel, auto rendi summa kirjutab Rapani 300 000 võrra suurema, kuigi olles eelnevalt maininud, et rent on 300 000 päev, sodib ta siiski juba paberil olnud 900 000 rendihinna üle 1,2 miljoniseks. Jätan selle meelde, võibolla annab hiljem kaubelda. Oleme just äsja öelnud, et me tahame minna kaheks päevaks ning Bukitingist tagasisõiduks võib tõesti kuluda päev. Kuidagi ei saa me teel olla enam kui kolm päeva, kui ta just ei lähe autoga ise kuskile matkama.

Auto on meil uhke ja Tiiu küsib sisse istudes veidi murelikult, kas me peame just nii uhke autoga sinna metsa kimama. Peame, selgitab Rapani ja hiljem selgub, et tal on õigus, sest see on ette teada, et teed mis meid ees ootavad on väga mudased ja on vaja kõrget autot.

Sõitu peaks kokku tulema 5 tundi ja siis 1 tund džunglis matkamist.  Meile sobib. Mis on tund 15 -  tunnise vulkaanipäevaga võrreldes. Köömes.

Peaasi et mägesid ei oleks. Neid ei ole, kinnitab meile Rapani puhtsüdamlikult. Siiski lisab ta juurde, et nomaadid on liikuv rahvas, tema on üldse sellist matka teinud oma elus 4 korda ning viimati mitu kuud tagasi.  Peame minema kõigepealt ühe kuninga juurde, tema ütleb mismoodi me kohale saame ja kas see hõim meid seal üldse ootamas ongi. Nii, et ega meie giidki täpselt tea mis meid ees ootab.

Teekond „kuninga“ juurde võtab tõepoolest aega umbes 5 tundi. Vahepeal käime kohalikul turul ja ostame süüa- meile ja meie metselanikele. Pagan teab mis väikse külakese turul oleme nii suured vaatamisväärsused,  et elu jääb seisma. „Vähemalt viisime neile värsksemaid moeuudiseid“ mõtlen oma kossakates riietes  turuvärvas seistes.

Turul võid osta kala või Tiiule näiteks pakuti ühel turul verist kana....

Või näiteks pearätte?

Johnny tuleb turult väikeste kilekottidega, mhmhh, oleks oodanud, et kuningale viiakse vähemalt 25 kg kott riisi.

Teekond on ainult läbi õpipalmiistanduste. Siis ei tule vastu ühtegi autot, praktiliselt ühtegi mootoratast. Siin ei ole elu, veetakse vaid suurte autokastide kaupa õlipalmi vilju tehase poole. Suured autod on teed võimsateks mudamülgaseks sõitnud ja sõit ei lähe kiiresti. Siiski on Rapani väga julge juht, oma peene autoga kihutab ta mudamülgaste poole sellise hooga, nii et minult on küll mitu korda hirm, et põhja alt midagi ära kukub.

Lõunaks jõuame peale ägedat mudarallit kuninga juurde kohale. Johnny ja Rapani kaovad majja. Majast piilub välja kaunis häbelik tüdruk ja paar toasolijat ning peagi naaseb Rapani uudisega, et mindi otsima partnerit- kedagi kes teab kuhu minna. Mõne aja pärast naasevad tsiklil kaks poissi ning Rapani uurib meilt, et millal me süüa tahame. Miks mitte praegu? Aga kas minna sööme võõrasse majja või jääda autosse? Oleme siiski liiga pelglikud,  et teiste ees süüa, sest me pole ikka veel vahtimisega harjunud. Pugistame autos paberilt riisi süüa (2 tükikest kana ja tšillikastet on ka) ja riisist hakkab kerge kopp ette saama.  Kuulus Padangi toit ongi enam- vähem riis+kana+ tšillikaste- mis on suhteliselt üksluine. Üksikutes restodes on ka kala (täpsemalt kalapead mis ujub karrikastmes) aga vähemalt on see kaste mingi maitsega.... Lihtsalt riisi, kana ja tšillit sõime me juba Rapani ema juures ja ka mäel, täna on juba neljas päev, aga siis me veel ei tea et riisiralli jätkub täiega.Riisi on nii et mustab, kanatükid on tillukesed. 

Mugistame autos süüa kui kuskilt ilmub huvitava mütsiga mees kes jääb Tiiu ukse juures seisma. Tiiu ei oska muud kui kahe suupoole vahelt pobiseda bahasa indoneesia keeles “Tere hommikust“ ja ulatada vanamehele oma kanast tilkuv tervituskäsi.

Onu, nagu selgub ongi kuningas või oleks täpsem öelda ex-kuningas, sest tema ongi üks nendest metslastest kes on assimileerunud kohalikega, leidnud külast naise ja tulnud ära tsivilisatsiooni. Vaadates onu vanust ja tema naise vanust, oli ehk ka aeg anda oma hõim üle uuele kuningale. Tavaliselt pärib „kuningriigi“ kuninga vanim poeg, selle mehe poeg võiks umbes 40 kandis olla küll.

Onu naeratab lahket hambutut naeratust, võtab viisakalt mütsi peast ja teeb välismaa preilnadega paar pilti. Ümberringi hakkavad ligi imbuma ustest ja kuuridest inimesed ja üks kohalik proovib minuga inglise keeles juttu teha. Nii kauge küla kohta kus peale pooleli olevat silda on veel vaid eestipäraselt öeldes „neli suitu“  tuleb see tal isegi päris hästi välja.

Nüüd selgub, et hõim kes siin lähedal elas ja kelle juurde pidi olema tunnine teekond on hoopiski kolinud. Ja kolinud ei ole ta just mitte väga kaugele, kuid siiski teisele poole jõgesid,  et meie ainus viis neile lähedale saada on 5-tunnine autosõidu teekond üle mägede ja istanduste teisele poole vihmametsa. Okei, 5 tundi sõitu, siis on ju üsna vähetõenäoline, et me täna neid tegutsemas näeme. Õnneks on meil homme rohkem aega, sest uue teekonnaga kaasneb ka uudis, et seetõttu jõuame lõpptulemusena Bukitinggile lähemale ja meie tagasisõit saab olema lühem kui 8-tundi. Okei, mis teha – autosse. Meiega kaasa tuleb üks poiss kelle kohta Rapani sõnab tihti kuningaga seoses „his parent“-mistõttu hakkame Tiiuga želeega turri aetud soenguga moekat noormeest kutsuma kuningapojaks.

6h hiljem oleme ületanud uskumatuid mudavälju ja me Tiiuga ei saa isegi enam džunglitualetti kasutada, vaid kükitame lihtsalt auto taha mudavaalude vahele. Hakkab hämarduma ja tundub, et me pole isegi lähedal veel. Õige mitu korda arutame endamisi, et äkki peaks ikkagi palume end täna õhtuks kuskile hotelli või külalistemajja viia. Võibolla oleks ikka parem see jalutuskäik homme ette võtta?

Aga hotelle ei tule enam ja varsti pole külasid ka. Rapani küsib mitu korda, et kas me ikka oleme valmis pooletunniseks džunglimatkaks. Maigutame suud, sest tegelikult ei ole ju. Üleeilne hirm on veel kontides, aga midagi ei ole teha ka, sest pole ju teisi valikuid. Panna telk kuhugi mutta? Muda kõrvale kraavi? Nõuda, et meie saaksime magada autos, pangu nemad telk mutta?

On juba täiesti kottpime.

Ühel hetkel sõidame suure silla juurde ja näeme, et see on poolik, tee läheb silla kõrvalt jõeni ja ei lähe paari minutitki kui oleme autoga jões. Tiiu mu korval oigab „See on täiega mu mugavustsoonist väljas, see on täiega mu mugavustsoonist väljas“ Kolm korda jõuab ta seda pobiseda kui me juba olemegi jõest väljas. Uhhh.

100 m hiljem selgub, et ees on tõus ja sellised mudavaalud,  et sealt enam üldse läbi ei saa. Mõte teadmata aeg  pimedas libedas mudas matkata ja seejärel veel tunnike kuskil džunglis kolada hakkab ühe õudsem tunduma. Ootamatult uurib Rapani kas me oleksime valmis minema ööbima Kuningapoja vanaema juurde, kes elab siin lähedal kuskil külas. „Muidugi!“ tunneme kergendust. Isver, kui hea lahendus. Ja džungimatka hõimu juurde alustame siis homme....Valges.

Keerame auto tagasi ja Tiiu saab jälle 100m pärast pobiseda „Ma armastan jõe ületamist, ma armastan jõe ületamist, ma armastan jõe ületamist“. Mu meelest seekord palju optimistlikumal toonil. Natuke veel sõitu ja jõuame mingi maja juurde, auto seisatab ja näeme pimendusest, et siin on vähemalt maja ja lagendik. Rapani küsib kas tahame magada telgis või majas. Oleme kahe vahel- telgi kasuks räägib see, et telgis vähemalt on kindel kaitse sääskede eest, sest Indoneesias sääsevõrke põhimõtteliselt ei tunta (ka turisti võõrastemajades mitte). Majas magada oleks aga seetõttu huvitav, et millal me jälle, kui üldse, mõne kohaliku koju satume. Ja veel ööbima! Löön sääsehirmule käega ja nõustume majaga.

Vakstuga kaetud põrandal põlevad küünlad. Meid on oodatud?!

Ümber küünalde istub kümmekond inimest,  me kõiki isegi ei näe.

Majast tuleb vastu lahke näoga naine, kes viib meid oma vakstuga vooderatud onni. Küünlad on juba „elutoa“ põrandal ja sinna samasse hakkame oma madratseid sättima. Mõne aja pärast toob tädi meile Tiiuga 2 paksu madratsit ja me saame endale kuningliku voodi.
Hakkame end magama sättima (muidugi riietes) kui kuskilt imbub tuppa 7-8 last kes kõik vaatavad mismoodi välismaalaste uneeelsed protseduurid käivad. Hambapesuga ei hakka siin küll kohalikke traumeerima, kobime oma higiste autoriietega magamiskoti alla. On kohutavalt palav, higi voolab, aga pritsime sinna peale veel natuke Autani ka. Nojah, homme saab veel päiksekreemi ka sinna otsa plätsida....

järgneb.....