Rentisime
teisel päeval hoopiski jalgrattad ja tegime kohalike ja surfimeeste
üllatuseks nendega väiksed tiirud. Kindel on see, et sellise asjaga
jääb siin silma...teatavasti Aasias ju keegi jala ei käi,
jalgratta ja välismaalase kombinatsioon on samuti ebatavaline asi.
Vesi on siin samasugune
helesinine valge liivase põhjaga, aga läbipaistvus jääb kõvasti
Sulawesile alla. Küllap ka sellest, et tuul keerutab Lomboki
lõunarannikul kõvasti ning toob liiva randa. Korallide ja
snorgeldamise peale isegi ei mõelnud. Leidsime ühe rannariba ja
pikutasime seal natuke ning lugesime raamatuid.
Õhtul
vaatasime arvutist üht toredat seriaali Pulling,
mille Katrinilt saime ja rõkkasime naerda.
Kuta
ei olnud just see mida ma arvasin, aga siiski päris tore ja natuke
isegi veel metsik paik.
Ei midagi võrreldes Sihanoukville
ülerahvastatud randadega Kambodžal, ammugi siis Tai või rannameluse Malaisia Langkawi rannaga võrreldes. Väga mõnusalt naturaalne ja rahulik
paik, surfihooajal kindlasti rahvarohkem. Ilusate
meeste puudust siin üldiselt pole.
.. :-D
ka mitte madalhooajal.
Imelised mägedest ümbritsevad rannad
olid veel uppunud rannale uhutud prügi sisse ning küllap Araabia
Ühendemiraatide kinnisvara arendusega kaasnevad idüllilised
rannakuurortid ning sellega kaasaskaiv melu laseb end veel kaua
oodata.
Rahvast oli hooajast sõltuvalt mõnusalt vähe, kuid esmakordselt tajusime siin, et kohale minnes ei pruugi LP budget-listist kohe väljavalitud hotelli saada. Maksimegi siin üht oma reisi kõrgeimat toa hinda – ehk 25 dollarit toa eest. Ei viitsinudki soodsamaid kohti enam otsida, jäime esimesse ettejuhtuvasse. (P.S Ei ole vahet palju sa toa eest maksad, veekraanid ja duššiotsikud ei tööta siin Indoneesias iialgi, vetsupotti tuleb ka alati ise parandada, kõik jupid ja kraanid kukuvad kohe küljest kui neid puudutad)
Kuta Bali ja Kuta Lombok on täiesti erinevad asjad. Bali rannamelust väsinud inimesed käivad nüüdsel ajal hoopis Lombokil Gilidel laiamas. 2009 kui Katrin ja Tiiu Kuta Balilt põgenesid ja Gilil varju otsisid, oli see vist veel rahulik paik. Äkki midagi sellist nagu Kuta Lombok praegu?
Mitmed kaasrändurid keda kohtasime jäid Gilist rääkides sõnaahtraks või ütlesid, et peale sukeldumist tulid sealt ära. Sukeldumine ja kilpkonnad snorgeldajate kõrval ujumas on aga need mida Gilil kindlasti teha saab! (Meie saagiks j2i seekord vaid üksik hiidkipkonn Bira rannas Sulawesil) Ja küllap need on siiski täna veel parimad Balile lähedasemad rannad.
rannakohvikus
Open your eyes , open your heart, open your wallet! vol3
Ühtlasi annan teada, et nüüd on siis see ka tehtud- magatud konditsioneeriga toas 28 kraadi juures villaste sokkidega! Õues on ikka nii palav ja niiske, et riided ei kuiva mingi nipiga ära. Niiskus on muutunud märkamatult Lombokil meie reisi lahutamatuks osaks - niisked on kõik seljas olevad riided, seljakott, seljakotis olevad riided, jalanõud. Päevitusriietel on kopitanud hais ja see ei lähe ära ka iga päev ookeanis käies. Meie pesumajast lubatud puhas pesu ripub juba kolmandat päeva nööril (varju all) ja ootab kuivamist. Tädi lubab lõpuks riided kuivaks triikida. Ja tõesti- kui me oma puhtad riided tõesti eelviimasel päeval kätte saame, siis kuigi need haisevad mõnusalt niiskuse järgi-on neid seeest uljalt triigitud.
Togeanil avastasin, et kui on tuuletu aga lauspäike, siis tuleb kiirelt riided kuumale kivile visata- kohe on kuivad. Aga kui on selline pool-pilvine sajune ilm nagu nad siin Lombokil on olnud- siis saad riided 10 minutiks välja visata ja kui õiget hetke ei taba on need värske vihmaga jälle läbimärjaks uhutud. Kuivade ja puhaste riiete hulk kahaneb ülehelikiirusel.
Niisiis kuivatame oma väheseid puhtaid riided konditsioneeriga toas- ja et oleks tervislik hoiame temperatuuri mitte madalamal kui 7 kraadi välisõhust. Millegipärast hakkab aga 28 kraadiga toas öösel nii külm, et fliistekike ei ole piisav- kahman öösel veel oma kaks sarongi ja panen villasokid jalga. Vastu hommikut lülitab Kadri konditsioneeri hoopis välja.
Ja 8.30 olidki surfiõpetaja Adam ja tema sõber motokatega platsis.
Kuta rand ise ei olegi päris surfamise rand, ei saagi päris täpset aru mis asjaoludel see beach üldse siia kujunenud on. Surfarid sõidavad Kutast kas paremale Mawi rannale või vasakule Grupuki, Tanjung Aani poole. Läbi hingematvalt kauniste mägede ja läbi paduvihma ning kitsaste libedate (värske asfalt) teede sõitsime Mawi ranna poole. Tegelikult oli natuke hirmus ka, põimõtteliselt nii hirmus, et piss j22b kinni kui aus olla. Sest sadu oli vägev, keegi ei sõida siin kiivriga ja et sellest veel vähe oleks, pani mu lumivalge särgiga motomees coolid mustad päikseprillid ka ette! Juhuu!
Vihm j2i pidama. Kadri sai paar minutit püstitõusmise õpetust liival ja oligi vette minek. 2-3 korda lasi õpetaja lihtsalt surfilaual liuelda ja siis juba tuli püsti tõusma hakata.
Keskendusin pildistamisele. Ühel hetkel oli päike nii kuum, et võtsin kleidi pealt ära. Uhh, minut hiljem taipasin, et ujukad ununesid kotti. Siin ma siis olen- moslemiriigis- kuu aega enda õlgu hoolsalt sarongiga katnud ja nüüd siis roosade aluspükste väel otse kohalike ees rannas!
Jätkasin esesestmõistetavalt pildistamist- daam ei tohi lasta end pisiasjadest häirida.
Mõne aja pärast panin siiski päevitused jalga ja läksin isegi vette jahtuma. Kadri tegi väikse pausi ja Adam laskis mul ka proovida. Kaks korda liuglesin lihtsalt laual ja kolmandal korral olingi püsti. Äge!!!!
Mis selles surfamises keerulist on?!
Järgmine kord tuleb minna juba edasijõudnute randa. Siia näiteks: .
Õhtul pakkisime väiksed matkakotid soojade riietega: kuivad riided kaheks päevaks, kahe sarongi, ravimitega (igaks juhuks) . Taskulamp ja vihmakeep on hädavajalikud. Võtsime veel 1,5 liitirised veepudelid ka, ehkki Ahmed väitis et vesi on kindlasti nende firma poolt ja me ei pea sellepärast muretsema. Lõpuks sai kott ikkga päris raske.
Kell 5.10 hommikul. Valmis ronimiseks!
Kell 4.50 oli äratus ja kell 5.00 tegime oma ukse lahti. Kümme minutit hiljem oli keegi platis, istusime autosse ja sõitsime mõned minutid mingisse kohta, kus sõime hommikusöögiks banaanipannkooke ning meiega ühines liibüalane Gandi. Kahjuks jäigi selgusetuks meie liibüasõbra nimi, sest ta nimi kõlas nagu Gandhi, aga ilma ühe täheta, kuid me kumbki ei suuda meenutada kas puudu jäi G N D .
Liibüamees käis kiirelt palvetamas 2ra ja teekond algas.
Meie giid Ambad ootas meid raja alguses, andis kõikidele matkakepid nin alustasime tõusu. Esimeses peatuspaigas, nad nimetavad neid Pos I, II , III - ootasid meid porterid. Kolme matkaja ja giidi peale oli meil 2 porterit. Giid arvatavasti kandis enda asju ise ja meie jaoks oli ta kotis umbes 5-6 pudelit vett. Kolm andis ta kohe meile k2tte ja ülej22nusid tassis ise.
Higi lahmab ja ia veerand tunni takka pidime tegema ohkimise pause.
Teisest positsioonist alustasin t2itsa reipalt ja mõnes mõttes võibolla l2ks lihtsamakski- õpid juba enda võhma tundma jne. Aga 1,5 tunni p2rast tekis v2simus ja jalg jala ette panemine muutus aina raskemaks.
"Tahaks magada!" hüüab Kadri selja tagant. Tõesti!!!? Keset matkamist! On sellel ikka unekest.
Rühime keeled vestil edasi ja lõpuks, tõesti lõpuks jõuame juba nii kõrgele, et puud j22vad mõnes kohas hõredamaks ja on tunda kuidas mäetuul läbi täiesti märgade riiete tõmbab. Väike seenevihm on ka- ja vihmakeebid hoiame rohkem tuule pärast märgadel riietel.
Lõpuks-lõpuks paistab mingi katus ja olemegi kohal.
Oi kui hea on puhata!
Kilekas kaitseb tuule eest.
Laotame kõik m2rjad riided maha ja põõsaste peale kuivama ning viskume rohule. Meie porterid on juba lõkke maha teinud ning koorivad küüslauke.
Selja peal on nii mõnus olla, lesime igas asendis kuni meid sööma kutsutakse. Lahke liibüamees proovib end igate moodi porterite jaoks kasulikuks teha ning vabandab ette ja taha, et tegelikult oleks tema kohus praegu neid võõrustada ja tal on nii piinlik et ta unustas toiduained maha. Ma ei tea mis mul viga, aga mul ei ole üldse piinlik, et ma praegu porteritele ja giidile süüa teha ei viitsi.
See on ikka uskumatu KUI hea see nasi goreng siin m2e otsas on.
Teel rääkis giid meile, et kui peale lõunat ilm vähegi kannatab, siis peaksime ikka täna üleval kraatri juures ära käima.
Saime ise ka aru, et see on igati parem variant, kui ärgata 4.00 ja minna pimedas üles, et päikesetõusuks kraatriserva näha. Keda see päikesetõus üldse huvitab...?
Õnneks on ilm ilus, mäe otsas täiesti pilvitu ja meie giid ei lase meil kaua lõunasööki seedida. Kella 14 paiku ajame end jälle sirgu ja võtame ette viimase 1,5 + 2- tunnise rännaku. Oma kotid soojade riietega saame alla ööbimispaika jätta. Kaasa võtame ainult midagi sooja mäetuule vastu (mul fliis), vihmakeebid, fotokad ja veepudelid.
Viimased poolteist tundi on paras rühkimine. Alguses ei tundugi v2ga hull, (puhanud ka) aga siis ilmutab mägi aina vertikaalsemaid tõuse ning iga kord kui mul on tunne, et- Ahh, teeme selle viimased 100 m siis ära, selgub et mäe taga on uus mägi uue 200m tõusuga.
Ohkimispauside asemel teeme mõnel korral koguni istumispause ning päris viimaseks 100-200 m tõusuks saab Ambad aru, et meid on vaja turgutada ning paneb oma telefonist mängima Brono Marsi laisa päeva laulu: " Täna mul on tunne, et ma ei taha teha midagi, tahaks lihtsalt lesida oma voodis. Isegi telefoni ei viitsi vastu võtta, vannun, et täna ma tõesti ei viitsi midagi teha. ..."
Lugu tekitab ootamatut reipust ning võtan kaamera välja lausa filmimiseks. Kahjuks pean selle varsti sulgema, sest ähkimine hakkab varjutama Bruno laulu.
Videoklipp eelviimasest tõusust ja Bruno Marsi laisa p2eva lugu
gandi ? ja Ambad?
Selja taa Senaru ja Lombok
Ja äkki olemegi üleval!
Kui mõnus tunne! Riided on jälle läbimärjad ja tuule kaitseks saab taas soojad riided peale tõmmatud. Kõrghoojalal - kui on kuiv perood - pidid üleval kraatri kohal märksa külmem olema- nii et soojad riided kaasa kui muul ajal kui veebruaris tulete.
Rõõm ajab meid hüppama ja meie giidile teeb see niipalju nalja, et ta itsitab nagu väike laps. Eriti vist seetõttu, et hüppame kui segased, aga temal õnnestub ainult 2 jalad-õhus pilti kaadrisse saada. Meile teeb see veel rohkem nalja ja lõpuks panen kaamera kivile ja käsutan kogu kamba hüppama. Paraku ei saa nüüd keegi enam aru millal kaamera need 3 pilti teeb ja seetõttu hüppame nagu duracelli jänkud ja naerame hirmsat moodi.
Allatulek on palju palju raskem. Võhtma ei ole siin vaja, küll aga ettevaatlikust, aega ja hea tallaga kingi, tenniseid, matkatosse või lihtsalt häid sandaale. Kadri on roosade tennistega (mitte matka omad) ja mina oma truude 5 aastat mind väärikalt teeninud eco -sandaalidega. Ostsin Mataramist küll mingid matkasusside moodi jalanõud ka (kotis mäel kaasas), aga vanad head sandaalid tundusid ikka kõige turvalisemad. Meie giid on korralike matkasaabastega: arvatavasti turistidelt kingituseks saanud- sest need on juba üsna räbalad ning porterid varbavaheplätudega.
Tuleme seda laskumist alla ligi 2 tundi, mõlemad Kadriga käime ka korra käna, aga kriimustused hakkavad nüüd juba paranema.
Paikseloojangu näeme ära mäe peal ja päris hämaras jõuame laagriplatsile tagasi. Porterid on jälle õhtusöögi meisterdanud. Nuudisupp maitseb imehea. Ei tea kui ebaviisakas see nüüd tundub, aga ütleme meestele "head ööd" ja kobime telki. Kell on umbes 19.00. Igaks juhuks oleme kaasa vedanud oma siidist magamiskotid- kaitsevad natuke külma eest ja hirmust, et äkki on kohalikud magamiskotid sellised, et ei taha sinna minna. Aga Ahmedil on meie jaoks 2 Lafuma tutikat telki- mitte keegi vist pole neid varem ööbinud, sest lumivalges sisetelgis pole musta kriipsugi. Magamiskotid on samuti puhtad. Topime kõik soojad riided selga (väidetavalt võib öösel 10 kraadi tulla) ja sätime end magama. Umbes 20 minutit naerme veel hullumeelselt oma hüppepilte vaadates ja siis juba tulebki uni.
Nuudlisupp pimedas
Ootame sügavat beebiund, aga mida pole, seda pole. Tund peale telki heitmist saabub vali tuul . Ning see undab, ulub ja vihiseb nii, et tekib isegi korra hirm, et tuul võtab telgile tuule alla ja lükkab meid kuristikku. Magame kallaku peal, aga tundub et porterid on tegelikult valinud meile parima koha, sest selja taha jääv varjualune peab suurema tuule kinni. See eest võtab tuul varjualuse katuseplekile mitu korda sellise tuule alla, et ho-ho-ho-hooo! hommikul selgus, et jõudsime mõlemad mõelda kuidas see plekk sealt alla paiskub ja meil pead maha lõikab...:D
Naerge, naerge, aga mitu plekk-katusega onni oli teel torm täiesti maatasa teinud. Kuulen veel l2bi poolune kuidas liibüamees nõuab, et kolm kohalikku ei magaks ühes telgis vaid üks tuleks tema juurde.
Küljelt küljele väherdes tänan läbi uneuima ilmataati kes meile eile nii suurepärase ilma tõi, sest lihtsalt mõte sellest, et peaksin kell 4 telgist välja ronima ja pimedas ulguvas tuules sama tee ette võtma, paneb õlgu võdistama. Ainult roomates oleks see võimalik- üleval küll puujuuri ei ole, aga laavajoad on moodustanud kraatiservast sügavaid lõhesid ja pimedas tõesti ei näeks kuhu astuda.
Kui väljas läheb valgeks kuulen porterid askeldamas ja ühel hetkel hüütakse meile "Breakfast, breakfast! Ning giid Ambad toob meile kohvi ja banaanipankoogid voodisse. Väljas on vihmane ja tuul ei ole veel täiesti vaibunud.
Meie telk on veel üleval, liibüalase oma juba kokku pandud.
Pannkoogid voodisse.
hommikusöök hinge all paneme matkariided jälle selga; täna proovin uusi jalanõusid, sest on libedam ja saame siis näha kui hea pidamine uutel tossudel on. Ilm on paremaks läinud ja päike hakkab välja tulema. Allatulek on ülesminekuga võrreldes kukepea. Vähemalt mulle, kel põlved terved. Ja kingad peavad. Liibüamees on täna vaiksem, temal on vist täna raskem päev. Mul läheb aga tee lennates, ei mingit ohkimist ja ähkimist. Siiski pos III ja II vahelise tee lõpuks saabub sama väsimus mis eile laagripaika jõudes- lihtsalt jal ei astu nii kõrge sammuga ning ennast unustades võib kinganina puujuurte vahele kinni jääda. Teel tuleb meile vastu suurem grupp inimesi, algul 2 ja siis veel 5-6 inimest. Neil on 4 porterit ja giid. Ning nad küsivad murelikult kas alla tulla on hirmus. Järelikult kõik on kuulnud allatulemisest õuduslugusid. Omalt poolt soovitame neil kindlasti täna kraatri juurde ronida, sest paistab et õhtu tuleb ilus . Pos I juures ootavad meid allarutanud porterid, et valmistada viimane toit-lunch- on jälle nuudlisupp ja see maitseb taas hästi. Viimane jupp läheb lausa lennates ja kodus me olemegi!
Võidutants m2ev2ravate ees- 0-punktis
Oma hotelli jõudes nõuame pesukuivatusresti. Ja sellisest soovist (?!) nõutud mehed toovad lõpuks pesunööri, et saaksime kõiki oma märgasid riideid kuivatada. Oleme ühe öö veel Senarus- lihtsalt selleks, et puhata, pesta ja varbad ära lakkida, sest homme sõidame randa!
Garuda lndoneesia tõi meid 1. märtsil 50 minutiga Lomboki uude lennujaama Prayasse.
Rinjani vulkaani võtsime oma esimeseks eesm2rgiks. Läbi Lomboki ja kogu Lääne- Nusa Tenggera pealinna Matarami saab sinna 3,5 tunniga. Matarami peatus osutus pikemaks kui plaanisime, sest meie hotelli kõrvalt2naval asus üks uhke sarongipood, mis lummas meid nii, et unustasime isegi söömise.
Õnneks oli Mataram Mall- kaubanduskeskus – t2is tavalist Aasia tr2ni ning seal sai meil kiiresti šoppamisest villand.
Meie Viktory hotellis oli üks tüüp kes just naases Rinjanilt. Uurisime kuidas seal olukord on - kas m2ele juba lastakse. V2idetavalt on siiski m2rtsis asi kahtlane, kuid teame inimesi kes on seal ka veebruaris k2inud. Sulawesil kotasime üht saksa tüdrukut kes m2est lõpuks paljajalu alla tuli, kuna jalanõud l2ksid teel katki. No kui hull siis asi olla saab?!
Dan – 2rimees Viktori hotelli juurest pakkus meile t2ispaketti kahele 3 300 0000 eest. 1,65 (130 €) miljonit nägu?! Tundus ikka jube palju! Hakkasime tingima.
Lõpuks saime kaubale -all inclusive paketi 3 miljoni eest ja see sisaldas taksosõitu Senarusse, kahte ööd mingis korralikus hotellis, kahep2evast matka vulkaanile koos söökidega, saabumisp2eval giidiga matka kahe kose juurde ning lõpuks ka autosõitu alla lõunasse Kuta Lombok randa.
Kalkuleerisime natuke ja jõudsime arusaamisele, et omal k2el l2heks meil transpord lõunast põhja ja tagasi ning kahe öö peale ikkagi ligi 750 tuhat maksma nin kahep2evast matka me kuidagi alla miljoni n2kku ei saa. Seega tundus see enam-v2hem normaalne hind. Low seasoni kohta maksime arvatavasti üle, aga tühja kah. Selle eest oleme nüüd neljaks p2evaks vabad igasugusest kauplemisest ja asjaajamisest.
T2histasime seda otsust veel v2ikse sarongiostuga.
Kell j2lle 7-ks tirisema.
1. kose all me ujuma ei l2inud
kohalikud suplesid küll
Lõunaks olime Senarus (Vulkaanile ronimise base camp- ehk tilluke linnake kus müüakse taskulambist ning vihmakeebist kuni plaastriteni, aga ei mingeid tõsiseid matkatarbeid) kohal. Meid pandi võrdlemisi küla moodi kohta maha ning juhatati p2ris koledasse kivist bangalosse mis oli pisikese aknaga sisuliselt põllu vahel. “Mis siis ikka, õnneks peame siin olema ainult 2 ööd, sest ülej22nud aja veedame m2el.” mõtlesin. “No nii me seda asja küll ei j2ta, meile lubati ilusa vaatea hotelli” marssis Kadri toast v2lja. Vaatega tomatipõllule 2kki pidasid nad silmas?!
Söakas Kadri marssis üles taksojuhi juurde ning alustas vestlust sellest, et ma maksime siiski hoopis teise hotelli eest. Taksoonu mõtles natuke ja p2rast seda kui Kadri hakkas oma kotist Dani telefoninumbrit otsima, meenus onulegi, et tal on Dani number olemas. Aga helistada polnudki kuhugi vaja. Onu viipas meid taasi autosse ja viis meid hoopis (!) teistsuguse hotelli juurde. Suur t2nu sulle Kadri- ilma sinuta istuks me siiani tomatipõldude vahel aknata konkus.
Rinjani Trekking Centeri kontor asuski meie uue hotelli 2 korrusel. Selle juurest juhatati meid siis Ahmed`s Adventures Experience juurde, kes meile kahep2evase matka ning kosematka korraldab.
Ahmed oli v2ga tore, renoveeris parasjagu oma maja-hotelli superkauni vaatega riisipõldudele ja Rinjanile. Imetlesime vaadet, jõime teed ja alustasime v2ikses seenevihmas jalutusk2iku koskede juurde. Keegi ei oota siin vihma üleminekut- kliima ongi selline- tee mida sa teha tahad ja tee seda kohe, hiljem võib tulla veel rohkem vihma.
Meie giid Hermann viis meid esimese kose juurde, mis on vast 1-1,5 km Senaru külast ja kuhu minemiseks ei pea giidi palkama. Teine kosk on kaugemal ja sinna saab v2idetavalt ainult giidiga. Nii meile v2itis Dan nagu ka Amed. Tegelikult on ka teine kosk põimõtteliselt ise leitav- n2iteks kui s2tid end kohalikke sappa. Nimelt tuleb teise kose juurde jõudmiseks ületada üsna m2ssulist jõge. Ka giidi juendamisel üle jõe ja kivide ronides oli vesi vahest põlvini ja siiski piisavalt kiirevooluline, et v2iksemgi tasakaalukaotus lööb pikali. Vesi viis Kadri kingagi jalast , õnneks oli hermann litsalt nii tore giid, et tormas kohe k2restikku kinga p22stma. Ei mingit Arrut enam!
Alustasime matka padusajus
M2rgade riiete kuivatamiseks tõid kohalikud meile pesunööri.
Ise nad muidugi vihmaperioodil selle peale ei tule, et külastajatel võivad riided natuke m2rjaks saada.
Toas kuivatusresti ei ole.
Kosep2ev lõppes õhtusöögia ühes (ainsas avatud!- aga ettevalmistused hooajaks olid t2ies hoos) restoranis Senarus, kus polnud ei kana ega õlut.
Mul ei tööta arvutil g h ä - täht ja ma pean neid ko8u ae8 kopima-pastima, see on jube tüütu, nii et 2r8e pan8e pahaks kui asendan need min8ite krõnksude8a
Togeani saartele saamiseks pead jõudma lõunapoolt tulles Ampana linna. Sinna sõit laks v2ga ladusalt oma hotelli eest leidsime hommikul kell 7 ühe vennikese kes kohe oma sõbra meile autojuhiks tõi ja otse Poso bussijaama viis.
Seal oli mul viimast korda selline tunne, et siia poleks tahtnud yksi sattuda.
Poso bussjaama mehed
Ampanasse jõudes oli selge, et l2hme kõige ilusamasse hotelli, sest see on meie viimane öö tsivilisatsioonis, kus elektrit on 24/7. Hullasime dušši all, tegime kuki-muki end ilusaks.
Savimask ja kolm klouni
Missis Ulfa oli meie isetekkinud sõbranna, kes meile hea toidukoha kätte näitas ning lubas bookida Black Marlinisse bungalo. Mida ta ei teinud, küll aga hankis meile kuskilt 2 sooja õlle.
Aratuskell helisema (loodetavasti viimast korda nelja järgmise puhkepäeva jooksul)
et kell 10.00 olla Ampana sadamas kus laevuke meid 5 tunniga Togeani saartest suurima- Wakai saarele viib. Seal k2ivad kahe suurema resordi inimesed praamil vastas. Kas nad just niisama passimas k2ivad ei tea, aga meie puhul oli omanik Krispen külalisi 2ra saatmas ja uusi vastu võtmas.
Hommikul kohtasime oma hotelli ees Marie -Eve ja Guillaume`i , Ninot ning võtsime oma pete-pete peale ka ühe ameeriklase. Pileteid sai lihtsalt ja 5 tundi hiljem hakkaski paradiisisaar paistma.
Esimesel õhtul käisime vaid ujumas, ei teinud muud midagi. Vabariigi aastap2eva puhul panime selga vaid ilusad kleidid ning voodile laotasime kommide asemel welcomedringiks Vana Tallinnad ja viina mida olin 2 n2dalat kotis kaasa vedanud. Teisel päeval rentisime snorgeldamismaskid ning tuuseldasime enamus päevast oma hotelliesises meres. Mõõna ajal sai minna kaugemale merele, ettevaatlikult korallide kohal ujudes, et need kõhtu ära ei kriibiks. Pealelõunal hakkasid hoovused juba tunda andma ja vaid tänu lesdatele sai ka päris kaugelt kalda poole sibatud.
ükskõik kui uhkes kleidis ka vabariigiaastap2eva vastuvõtul esined, higivoolab ojadena
Vabariigi aastap2eva õhtusöök uute sõpradega
külaelu 1
külaelu 2
külaelu 3
imetlemas külaelu
Nino (itaalia joogaõpetaja) pakkus lahkesti, et ta on valmis meile hommikuti joogat tegema ning kell sai 5.25 ratama pandud. Joogat on nimelt vaja teha tingimata koos päiksetõusuga, alustada ikka pimedas.
Kadri, mina ja hollandlane Anouk (rattamatjaad j2llle kohal) olimegi õigel ajal platsis. Kundalini jooga, millega Nino viimased 20 aastat on tegelenud sarnaneb sellele millega varem kokku puutunud olen, oli isei veelgi tõsisem, sest kõik harjutsued tegime r2tsepisistes- p2ris v2sitav treenimata seljale. Unetšakra sai küll sellega lõpuks avatud!
teise päeva teema SNORGELDAMINE.
Paadi võtsime kaheksa peale koos Tšehhi naistega. Esmalt viidi meid mingi kraatrisügavuse j2rve 22rde, mis l2ks kahe meetriga umbes 20-meetri sügavuseks, oli soe nagu supp ja seal elutseid ainult jellyfisid. T2iesti sürreaalne kogemus. Neid oli nii palju nad ujusid sinu all, kõrval, peal ja neid oli sügavikus miljoneid. Omalaadne kosmoses hõljumise tunne!
P2rast snorgeldasime samas lahes natuke edasi, mingit rabavat kogemust enam ei saanud. Kalu oli ikka palju, aga korallid olid tavalised.
Kolmanda paeva nimi on PÄEV ISEENDALE
Ma ei tea mis tšakraid Nino seekord avas, aga igast imelikud lihased on haiged.
Kella 4-ks olid plikad tagasi, tegime p2ikeseloojanu pilte ning peale õhtusööki seltskondliku filmiõhtu. Ühel terassil oli telekas ja DVD-m2ngia koos sadade filmidega.
Kaaslased lahkuvad Una-Una poole
Romantilise puhkuse kot
Neljanda peva nimi on ÄRASÕIT
Õhtul otsustasime kella mitte tirisema panna, et oleks siis lõpuks teine pev kus saab vabalt magada une tis.(tegelikult esimene pev, sest üleeile pani Kadri kella jooga ajaks, aga me ei jaksanud tõusta, vaid uni sai hakitud). Seekord sai Kadril uni tis Nino joogalaulust ning siis oli kell 7.
Veel natuke ujumist, pakkimine ja kell 2 oli südamlik hüvasti2jtt kõikide toredate inimestega kellega seni kohtunud ning koos reisinud olime. Ratturitest hollandlased võtavad Makassarist oma rattad ja jtkavad paar n2dalat eraldi: Erik Sumatral ja Anouk Lombokil, quebeklased l2hevad l2bi Manado Bunakenile, kus on samuti kuulus sukeldumiskoht ning Nino võtsime endaga gorontalosse kaasa- tema j2tkab sealt teed samuti Bunakeni poole.
Black Marlini kivist bun8alod -15 m merest
meie tuba
Terassil magab Katrin (nagu koerakirp ütleks mu isa selle peale)
4-st ööst kolm, sest toas on nii võimatult palav
Togeanilt gorontalosse saab ainult kahel p2eval n2dalas ja reis v2iksel praamil võtab aega 13 tundi. Tore on see, et suurem osa reisist toimub öösel. Pabistasime juba varakult kas saame ikka 4-se kajuti. Tore Ays Black Marlinist (tegelikult ka ainus tore inimene selles resordi staffist) lubas meie jaoks kajuti broneerida. Selle 4-se me saimegi. Tegelikult ei oleks sugugi mitte võimatu ilma kajutita see 13 tundi üle elada, sest madalhooajal ei olnud paat umbes rahvast t2is ning ühed soomlased ning meie Nino ööbisid mattidel ja lavatsitel üldruumis- economy 63 000 piletiga ning 5000 eest juurde ostetud matiga ei ole see v2ga hull.
Autotekil ööbimine on ilmselt tasuta
Siiski tundus 400000 eest kolme peale ostetud konditsioneeriga kajut kulutust v22rt, sest Kadril kadus isu õhtusööi ja õlle vastu õige pea peale sõidu alustamist ning vetsusk2imisel oli tegu, et mitte vastu nelja (räpast) seina põrgata nagu pall.
Kella 5 paiku andis kapten l2bi kõlarite teada, et oleme kohal ning õige pea kõõlusid meie uksel juba taksojuhid: „Mandado-Manado või gorontalo- gorontalo, hotell-hotell!!!“
Meie osavõtmatud n2od neid ei morjendanud, tihedalt kannul püsides liikusime koos v2ljap22su poole. Katrin komistas ja nii sai ka kaasatoodud marlisideme rull realiseeritud. Kohalikud taksojuid kogunesid meie ümber ja j2lgisid huvitatult kuidas Katrini oma verise varba suureks valgeks junniks m2ssis. (Katrini emale: Ei, midagi hirmsat, 2ra muretse- natuke nahka tuli maha ja varsti on varvas korras).
gorotalo linna me minna ei plaaninudki, lennujaam asub linnast v2ljas ja pikutasime 4 tundi lihtsalt lennujaama ees õues. Kõik lennujaama töötajad k2isid meid pildistamas.
printsessid sitahunnikul vol 2
Makassaaris veetsime viimase ühise õhtu- tegime huuled õllevahuseks.
