3D

3D

25 märts, 2014

Kirss tordil?


Turistide seas tuntunud Pualu Weh ja kohalike poolt kutsutud Sabang  on väike saar Sumatra põhjatipus. Ühtlasi on see indoneesia agipelaagi põhjapoolseim tipp.

Saar asub Ache maakonnas, Indoneesia kõige rikkamas ja usklikumas piirkonnas. 
Acehi elanikest on 80 protsentii ached ehk vist eesti keeli atjeed. Mägedes elab 200 000 gajot, Simeulue saarel 100 000 simeuluet. Rannikuäärsetes tööstuspiirkondades on palju Jaava saarelt pärit migrante, kelle osatähtsus Acehis kasvab Indoneesia keskvõimu ja Maailmapanga ühisprojekti tõttu pidevalt – nimelt aitab Maailmapank Indoneesia keskvõimul ülerahvastatud Jaava saare elanikke ümber asustada muudele Indoneesia aladele. 

Allikas: news.bbc.co.uk


Ached räägivad Astroneesia hõimkonna Malai-Polüneesia keelkonna Sunda harusse kuuluvat acehi ehk atshini keelt. Tuntumatest keeltest on atshini, gajo ja simeulue keel lähedases suguluses malai keelega. Mõistagi räägivad kõik bahasa indoneesiat ning turismipiirkonnas tönkavad ka engleesi. 

Arvastades Wehi saare kuulsust sukeldujate seas ja turistide hulka, siiski hämmastavalt niru oli kohalike inglise keeleoskus. Meie külalistemajas oli üks europaliku välimusega tüdruk, kes sai täiesti inglise keelest aru ja üks poiss kes sai enam-vähem aru. Ülejäänutele valmistas raskust isegi „Please one water or do you have toilet paper?“ küsimustest arusaamine.

Saabumise päeval ei võta me midagi ette, ootame oma bangalo vabanemist, sest sees olnud sakslased chekivad aeglaselt välja ja tuba ei minda lähima paari tunni jooksul koristama. 
Mis siis ikka – ootame. Teenindus on kohutavalt halb ja aeglane ja nii see jääbki viimase päevani. Ollala külalistemajas ei söö me nendel viie päeva jooksul enam kordagi, aga bangaloga jääme enam-vähem rahule (välja arvatud Tiiu). Ühtlasi jääb see ka esimeseks ja viimaseks korraks kui me ei ole öömaja valikuga ühel meeles, a mis teha - kambaga reisimise võlud - alati ei saa seda mis tahad.

Õhtul läheme välja restorani kus meie Kariniga saame söönuks, aga Tiiu toob kaasa toidumürgituse. No oli ka aeg sellisteks üllatuseks! Ongi liiga sujuvalt kulgenud see trip.

Oma bangalo terassil.

Hommikul otsustame minna Ipohi ranna vastas olevat väikese Rubiah saart ja Sea Gardenit vaatama. Väidetavalt on selle saare ümber kõige paremad snorgeldamise ja sukeldumise kohad. Kuna Tiu tegeles öösel oma sisikonna uuringutega, siis jääb ta päevaks meie koledat puu-bangalot nautima (150 000  lisavoodiga) ja meie istuma kanuusse ja aerutame vastaskaldale. Hoovuseid pole tunda ning kasutame juhust ning kisume end kanuus pävkade väele, kus sa ikka siin paljalt päevitada saad. Mine seda šharia politseid tea.

Paaris kolmes kohas seome paadi rannaääsete puude külge ja snorgeldame. Kalu on hullult palju, aga korallid ei ole kuigi ilusad. Kõige ehmatavam elukas peale haide on siinsetes vetes mureen. Ja neid on siin palju!

Pilt kuskilt veebist.

Märkasin enast 3-4 meetri kaugusel üht suurt kollase-musta täpilist lainetavat "pantrit". Hirmuäratava „looma pea“ suunaga minu poole. Uhhh! Esimese ehmatusega panin teisele poole plagama (vehkisin lestadega kui pöörane) siis sain aru, et loll.... sihuke võimalus. Pöördusin tagasi, kuid nägin vaid raugelt lendava vaiba sabaotsa. No, minu hinnangul 3 meetrit kindlasti. Et ma kipun vahest liialdama, siis võtke meeter maha. Aga mitte rohkem! Wikipedia hinnangul on mureenid tavaliselt 3-4 meetri pikkused.
Elamust rohkem kui rubla eest - eelmisel aastal kohtusin meremaoga, kes nägi välja nagu sebra,aga punase peaga. Täna siis leopard. Elu nagu džunglis! Kodune.

Hiigel-mureeni nägu vaata siit:

Õhtul einestame Norma juures,  kes teeb koduseid toite huvilistele. Et kokk teaks toidukraami varuda pead päeval teada andma, et oled huvitatud ja õhtul kell 19.00 on laud kaetud. Toit maksab 25000 (1,6 €) ja kõhu saab väga täis. Norma on lääneliku mentaliteediga kohalik naine. On jätnud ilmselt kõigile sügava mulje sest internetis leidub tema kohta seline lause : Norma is the default location for return visitors. Expect a communal atmosphere with home cooked meals. Norma is an institution! 

Kuna Norma teeb mulle komplimendi, et ta oleks mu vanuseks pakkunud 27. aastat, siis peale seda ma loomulikult olen valmis uskuma,  et ta on  supernaine! Norma ise tegelikult meile süüa ei tee, mõlemal õhtul askeldavad köögis noored mehed ja Norma ning tema mees sebivad niisama ringi ja vaatavad kas külalistel kõik olemas on. Ikkagi peakoka värk.

Norma juures perekonna õhtusöögil

Suurepärane võimalus kohalike või teiste turistidega kontakte luua ja juttu puhuda

Kolmandaks päevaks on Tiiu oma siseorganitega piisavalt tutvunud ja tuleb meiega Jenny`s bangalote juurde snorgeldama. Seekord rendime kanuuta varustuse, lestad-prillid 30 000 (2€) ja vesti kah (0,5 €) . On jah natuke nohiklik selle vestiga seal askeldada kui soe ja soolane Andamani meri sind ise kannab, aga mis teha. Nii on hea puhata ja kui vaja siis maski puhastada, võtab selle paanika ka ära kui peaksin mõnd koledat vee-elukat nägema ja maski vett sisse ahmima. Rubia saare teisel kaldal ning tipus on ka tugevad hoovused, sinna me muidugi ei trügi, aga vest annab ikkagi rahu kui juba peaaegu üksi  ookeanis askeldad. Vette läheme kiviselt rannalt ning ujume kaldast vast 10-40 m kaugusel, ega keegi seal snorgeldajate üle valvet ei pea, kui oled kadunud, siis oled kadunud...

Hiigel -mureen
Näeme Tiiuga veelsuurt pruuni valgetäpilist mureeni ja seekord trügime talle päris lähedale. Googeldasin eelimisel õhtul ja leidsin internetist vastukäivat infot kas need mureenid siis on inimesele ohtlikud või mitte.  Kuskil on nad justkui midagi hammustanud, teisal väidetakse et see on turistide plära.
Snorgeldamise ajaks ei olnud veel asi selge ja hoiame end ikka paari meetri kaugusele sest jõleda näoga elukast. Praegu loen netist, et vastupidi levinud arvamusele on mureenid äärmiselt rahulikud kalad, kellega kohtumisel mingeid probleeme ei teki. Päeval peituvad nad korallide vahel mõnes koopas, õhtupoole ja öösel ujuvad toiduotsingul ringi. Siiski on nad merekiskjad kes jahivad väiksemaid kalu.  Piltidelt paistev lahtine suu ei väljenda agressiivsust, vaid on vajalik hingamiseks.
Pilt ajakirja Eesti Loodus veebist. (Ü.Tikk)

Üllatuslikult saan nüüd teada, et hoopis ohtlikum kala on hiid-ogaselg kes ründab kindlasti kui satud tema valvatava pesa lähedale. Tal on tugevad hambad millega purustab koralle ning paremal juhul võib ta snogeldajat hoiatada väikse lestade järamise ründega. Appike. Nii kena kala, neid ujus seal hulgemgi ja läksin neile päris lähedale.


Kel aega rohkem snorgeldada ja sukelduda see näeb kindlasti kilpkonni, manta raisid (hiid-sarvik rai), vaalhaisid  ning veel mitmeid erinevaid hai liike. Manta raisid on siin eriti palju, nad on maailmas väga haruldased ning hoolimata mõneti hirmutavast välimusest pidid olema sõbralikud loomad.


Pildid sarjast Suuri Snorgeldajaid

Külalapsed on hämmingus, sihukest hullu snorgeldajat pole siinkandis enne nähtud
Lapsukesed proovivad järgi mida suur paks valge naine ees teeb.







Õhtul ei viitsi koju jalutada vaid snorgeldame tagasi.
 Karin järgib rõdult kuidas  metsavahelt kaks vestidega hullu üritavad koju ronida., saame toreda pildiseeria.

Neljandal päeval on Tiiu tuju ikka veel nadi ja hommikul teab ta, et tema meelest on Pulau Weh kõige koledam koht kus ta on eales olnud. Vale puha, ise veetis meiega viis aastat tagasi öö oli Pak Pengi hurtsikus (Laoses) ja elas sügaval mutiurus Hanois. Tiiu, ma olen neid su koledaid kohti piisavalt näinud. Pulau Weh on paradiis, lihtsalt sul võtab aega, et selleni jõuda...
Erinevalt mu reisikaaslasest arvab Lonely planet, et Wehi saar peaks olema kirss tordil igale Sumatra külastajale.

Toidumürgituse päevad on Tiiu hellaks teinud ja kui me hommikul saame teada, et Freddies Santai Samurtigas kohti ei ole, siis valmib kohe plaan, et läheme hoopis päevatripile.


Mõeldud, tehtud!




Merebioloog Tiiu ründab merekarpe lusikaga

No ikka väga on vaja teada mi seal sees on




Rand on lihtsalt imeline ja mul on hea meel näha Tiiu nägu üle pika aja säramas. Meri teeb hiidlasele head, kindel see!

Viiendaks päevaks ei jää üle muud kui jalutada 3 kilomeetri kaugusele Long Beachile kus indoneeslane Eva ja tema itaalia abikaasa peavad külalistemaja ja itaalia restorani. Miks mitte süüa natuke pastat ja juua külma valget veini. 
Veiniga on asi siiski nadi. Ache ranged seadused mõistagi piirkonnas sellist tarbimist lubada ei saa, ehkki Karinil õnnestus Norma külalistemajast siiski ühel õhtul õlu kätte saada. Tõsi, see maksab küll kolm korda rohkem kui mujal Indoneesias, aga võimatu see siiski pole. Paar päeva hiljem saame teada, et narkootikumide äri on siinkandis päris tavaline. Juba esimesel päeval ujub üks tüüp Tiiule külje alla ja pakub marihuaanat. Tiiu on pakkumisest nii hämmingus, et ei saa sõna suust. Tüüp sõnab selle peale et noh, kui see ei sobi,  siis ta võib meid delfiine vaatama ka viia....

Ühesõnaga, külma valget veini meile Itaalia restoranis ei pakuta, aga mereannipasta on suurepärane ja ja tiramisu vohmime ka keresse. Enne päikeseloojangut seame sammud kodu poole, sest pimedaks ei tahaks küll džunglisse jääda. Kuidagi ära hakkab see džungel tüütama.








Teel koju (Tiiu pilt)

Viimaseks päevaks oli meil kavas paaditrip, aga selgus, et reede lõunal on „keelatud päev“ ja seega kõik merega seotud tegevused on keelatud enne kella kahte päeval. Kui 6 paiku läheb juba pimedaks siis neljast tunnist ehk jääb päeva veetmiseks merel väheseks. Ja paadi eest küsiti ka millegipärast 1,5 miljonit. Seega paadireis jäi ära.

Niipalju kui ma aru saan siis Keelatud päev on Ibohi külas kellegi komandöri kehtestatud ning üleastumistel tuleb tasuda trahvi (25 000- 100 000) ja või maksta kitsedega (?!). Üleastumisega kaasneb ka vastatavate vahendite konfiskeerimine. Nimetatud päevadel on keelatud kõik merega seotud tegevused mis võivad hävitada või saastade mereelu, kaasa arvatud kalastamine. Tore, et nad niimoodi mereelu kaitsevad.




Maavärinast ka siis, sest see pani Ache piirkonna maailma kaardile
2004 aasta maavärin mis tappis maailmas enam kui 280 000 inimest lõi kõige julmemalt just seda – epitsentrist vaid 3-100 kilomeetri kaugusel asuvat piirkonda. Valdav enamik hukkunutest, vähemalt 210 000, väidetakse olevat surma saanud just Aceh maakonnas. Arvestades, et Acehis elab kokku 4,5 miljonit inimest, hukkus ühekorraga üle 4,5 protsendi sealsetest elanikest. Kohati on aga väidetud, et hukkunuid võib Acehis olla isegi mitu korda rohkem. Pulau Weh on kaunis mägine ja vähe asustatud, seepärast siinsed elanikud said vähem kannatada kui Ache rannikuäärsed alad.

Mõned rahvuslikult meelestatud achelaste vabadusvõitlejad kahtlevad senini kas tsunami tõesti 200 000 achelast tappis. Kahtlustusteks võib ka olla põhjust, kuna poolteist aastat varem Indoneesia keskvalitsuse poolt alustatud täiemõõtmeline sõda on rahvaarvu kõvasti vähendanud ning nii segasel perioodil ei suudetud kahes õnnetuse hukkunuid ilmselt kuigi täpselt lugeda. Seeõttu peetakse võimalikuks, et Indoneesia valitsus ajas osa tapetud tsiviilisikutest tsunami kaela. Mõned rahvusliku vastupanuliikumise liikmed on ka väitnud, et on Achei külasid kus kannatanutele „appi“ rutanud Indoneesia sõjavägi tappis massiliselt inimesi ning peale tapatalgud väideti valitsuse poolt, et elanikud on tapnud tsunami.
 Ei tea kui tõsiselt neid jutte võtta saab, kuid tõsiasi, et 2005. Aasta alguses piiras Indoneesia keskvõim rahvusvaheliste abiorganisatsioonide liikumist Acheis, lubades toimetada vaid kahes suuremas linnas, siis pole võimatu, et looduskatastroofi varjus pandi toime ka kuritegusid. Sõltumatud eksperdid ei ole suutnud neid kahtlusi ei kinnitada ega ümber lükata ning võimalike roimade ulatus ja tõde ei selgu kunagi.

23 märts, 2014

Väikesed rõõmud

Mõnikord on ikka nii hea kui on soe vesi ja ilus hotell.
Kümbleme sooja duši ennastunustavalt juba teist päeva.






Jälle bussis

Seekord käis kõik päris kähku.
Meile müüdi 250 000 eest (näkku) pilet bussile mis peaks jõudma 12-tunniga Banda Achehi.
Selleks peame me veel 2,5- 3 tundi sõitma vastasuunas väikesesse kohta nimega Binjai. Sealt korjatakse meid Medanist tuleva uhke bussi peale kus on  WC bussis (juhuu!), karaoke (juhuu!), konditsioneer (juhuu!) massaaž (mida?!) ja wi-fi (päriselt?).

Piletihinna sisse kuulus kolm erinevat transpordivahendit:

1) Tuku- tuki laadne motkokas - mida siinkandis kutsutakse becak (hääldatakse bedžjak)


2) Järgine liiklusvahend kohalik minibuss koos umbes 15 inimesega




3) Mugav jalakõrgenduste, paksude tekkideja patjadega buss, mis sõitis kordagi peatumata ja päris heal kiirusel viuhti Ache sadamasse.





Alles hiljaaegu ma siin oigasin, et ma ei tõsta oma jalga enam iial Trans- Sumatra kiirteele, aga kui meie Bukit Lawangi hotellionu Udžaj vandus, et tee on hea ja üldse mitte selline nagu Toba järve ja Bukit Lawangi vahel, siis ma lihtsalt otsustasin teda uskuda. Kuskil peab see kuradi tee ju valmis olema ka. Ja kuna Achelased on kõige rikkamad ning poliitiliselt oleks tark teeehitust alustada siit, siis äkki siinkandis ongi päris (kiir)tee?
Nii oligi, tee oli kaherealine ja väga korralik, kulges küll mägedes, aga niipalju kui ma pimedas jõudsin kahele poole kaeda, siis suuri kursistikke teeääres ei märganud. Nagu ma praegu loen, siis tee valmibki tasahilju ja 2025 aastaks saab see lõplikult valmis hõlmates siis ka sadamaid ja lennujaamu ühendavaid teid Sumatral.
Oli julge sõita, pealegi toksisin postitust blogisse ja veetsin internetis aega kuni kella 2ni.  Järgnevad neli tundi nihelesin parimat poosi otsides ning tukastades kuni buss näis jõudvat suuremasse linna ja kõik tüübid hakkasid bussist välja minema. Mhmhh, aga kell on ju alles kuus? Kus on meie lubatud 12 tundi bussisõitu? 
Aga juba kargas üks taksojuht bussi ja "Ache-ache - taxi-taxi - sabang-sabang" jutu järgi saime aru, et olemegi kohal.


Päris äge. 9 tundi ainult ja kui esimesed kaks transpordivahendit juurde arvata (aga mitte 3 h ootamist Binjais) siis võttis kogu sõit Bukit Lawangist Achesse tõesti aega 12 tundi.  Pole paha.


Väga kummaline tuba-bussijaam, mille paremal üleval nurgas ripub Hitleri portree(!?)
Perepildist teisel pool - vasakul, on mingi tundmatu (kohalik) asjamees. Mulle tundus, et sõjaväe vormis.

Jalasirutused enne pikka bussisõitu
Vaidlemas
Järgnevad tulised läbirääkimised juurde karanud taksomeestega. Mingil hetkel on see ikka väga naljakas kui nad juba meie kotid kätte krahmavad  ja nendega becakide poole liduma panevad. Nüüd kui meil on ootamatult "kingitud" kolm tundi (sest praam läheb 9.30) võime aega parajaks teha motomeestega kaubeldes. Meie pakutud 15 000 ruupiane hind (näkku) neli aastat vana Lonely Planeti versioonist ei erutanud mehi karvavõrdki ja parim hind motoka eest (kui neid on seal veel 4-5 masinat) mis meil õnnestuks sekundiks saada oli 20 000, aga me peame ju oma kottidega neid vähemalt kaks võtma. Selle peale tõstame me oma kotid becakidelt maha ja motmehed sõidavad kohalikega minema. Hinnad hakkavad vahepeal tõusma ulatudes lõpuks isegi kuni 80 000ni.
Umbes kell 7 teeme me ühe taksoga minekut, makstes 20-minutise sadamasse jõudmise eest 50 000



Kiirlaev startis kell 9.30 ja sõitis hirmsa raputamisega umbes tunnikese.

Laevalt maas, trall jätkub. Nimelt oli jälle palju taksomehi sadamas vastas. No ja mida teeb uimane eesti naine kui teda ümbritseb kari intensiivseid taksomehi. Läheb vetsu muidugi!
Paaris minutiks on selle operatsiooniga saavutatud  rahu ning aeg toibumiseks.Kuid kui üks sümpaatse näoga onu mulle läheneb ja pakkub, et ta viib meid 50 000 (näkku) Ipoh`i randa ära visata, siis olime päri. Hind sobib sellega mida LP ja Wikitravel annavad.
Ahaa, aga see ei meeldi teistele taksomeestele! Ja üks suur punane džiip sõidab meie onu taksole ette ning üks kurja näoga mees tuli välja ja käseb meil oma autosse istuda.
Mhhh, aga meie leppsime ju selle onuga kokku? Ei ole vahet, kolite teise autosse.

Saame aru, et meie onu on taksomeeste järjekorra sassi löönud. Vaidlus kulgeb veel mõnda aega ja mina olen juba nõus Kurja Onu aotosse istuma, sest muidu saab meie Väike Onu pärast veel kolki.
Mõne aja pärast hakkab Väike Onu ise ka soovitama, et me peaksime istuma ikka sinna punasesse džiipi, aga nüüd ilmutab Karin eesti naise jonni ja keeldub džiipi istumast! 
Seal me siis seisime, kolm kottidega tohmanit taksojuhtide ägeda vaidluse kesksel.  Lõpuks tuleb veel üks valge buss, mille juht otsustab ilmselt lõbu kruttimiseks pakkuda meile võimalust sõita hoopis tema bussiga. See ajab mehed täitsa pööraseks ning muudab vaidluse kulgu ja lõpuks lubab kuri džiibimees meil ikka Väikse Onuga sõita. Näen, et Väike Onu pakub talle meeleheaks 20 000 ruupiat, aga Kuri Onu lööb suuremeelselt  käega.... Istume uhkelt "oma" kättevõideldud autosse.
Ma tõesti loodan, et nad talle pärast peksa ei anna.



" Ega ma ei lähe sellesse autosse!"
On ilmunud välja Valge bussi onu, kes pakub oma teenust.
Vestiga mees on Väike Onu,  kellele see perspektiiv ikka üldse ei meeldi

22 märts, 2014

Sain kodumaalt kirja

Date: Sat, 22 Mar 2014 
Subject: ahoi dzunglirahvas!

kivirähk siin.


olete kindlast lugenud juba.
kuid kui ei, siis see on džunglirahva kohustuslik kirjandus.




No täpselt!!!!!

21 märts, 2014

Veel üks doos ahve



Kuna me ikkagi ei saanud niipalju ahve näha kui unistasime, siis otsustame viimasel Bukit Lawangi päeval minna orangutanide söötmiskohta nende hommikusöögile külla.
Tean, et minu jaoks jääb see ilmselt viimaseks orangutanide nägemiseks vabas looduses, kuivõrd üks 26 tuhande hektarine looduskaitse ala seda üldse on- nimelt olen seekordsel reisil kolmandas ja viimases Kagu- Aasia orangutanide orbudekodus ja on tõenäoline,  et ma Borneole või Sumatrale rohkem oma elus ei tule.

Selle taas-metsastamise keskuse (või kuidas taas vabasse loodusesse lastavaid ahvide keskust võiks kutsuda)  asutasid 40 aastat tagasi kaks Šveitsi zooloogi ja aastast 1980 võttis rehabilitatsioonikeskuse üle Indoneesia valitsus. Sellest ajast saadik ei ole väidetavalt otsest Šveitsi raha keskusele stabiiliselt üle kantud ja nüüd ei tegutse see enam ka rehabilitatsioonikeskusena. Alates 1996 aastast siia enam uusi ahve vastu ei võeta, sest pole piisavalt moodsat vahekeskust kus vangistatud ahvidele järk-järgult metsaelu tutvustada. Usun seda täiesti, sest näinud Sepiloki moodsat keskus Borneol koos meditsiiniüksusega ning videokeskusega turistidele kus vastavateemalisi loodusdokke näidatakse jne. Teine põhjus on see, et see džungliosa on juba ahvidest üleküllastunud (?) ning endiste „vangide“ lubamine metsikute ahvide hulka võib tuua kaasa ka viiruste leviku metsikute ahvide populatsioonis. Nii on mitmetel põhjustel rehabilitatsioonikeskus Bukit Lawangis suletud. See aga muidugi ei tähenda, et turistidelt ei võiks suletud keskuse külastamise eest raha teenida... :-)

Siiski on selle 40 aastaga metsa lastunud 200 isendit kes on mingil põhjusel eelnevalt inimeste meeldevalda sattunud või vangistuses sündinud. Osad neist ahvidest on kindlasti metsaeluga kohanenud ja vaevalt, et enam küla lähedale eksivad, kuid kuna orangutanid elavad kuni 40-aastakseks, siis mõned viimati (15 a tagasi) toodud emastest beebidega loomadest on siiski harjunud söögiplatsil käima. Nii mugav on ikka kui toit koju kätte tuuakse. Kuna orangutanid on ka seltsivad ning väga sotsiaalsed inimahvid, siis arvatavasti mõned loomad käivad lihtsalt uudishimu pärast ka inimesi passimas.

Toiduplatsile saamiseks tuleb sõita üle jõe. Hommikul kell 8 ja lõunal 3 kogunevad turistid jõe äärde ja paadimees viib paaditäie turiste üle. Järgneb matk kõrgele mäe otsa, kus väiksele platsile saab hea tahtmise korral mahutada 25 inimest (see on 2x vähem kui mõlemal Borneo platsil) ja vaid umbes 3-4 meetri kaugusel ongi väike puidust lavats.
Kaks ahvikarjatajat metsniku ronivad platvormile ja asuvad ühe toikaga platvormi taguma, see on ilmselt ahvidele teada signaal toidu kohta. Ootame- ootame, aga midagi ei juhtu. Poisid on ise väga rahulikud, ju nad on harjunud sellega et ahvidel võtab aega. Pealegi on praegu puuviljade hooaeg ja ega loomad ei tulegi iga päev platsile.







Viimaks on puude ladvus mingit liikumist näha ja kõik 10 turisti kargavad erutunult püsti ja haaravad laskevalmis fotokaamerad. Vaid üks saksa mees kes on otsekui National Geographic`ust välja karanud teatab tähtsalt, et tema pilte ei tee. Põhimõtteliselt.

Üks ahviemme oma aastase pojaga sahmib lõpuks kohale. Oh jaa, nad on targad, sest kõrgelt džunglipuudelt allatulek nõudab ka mõningast vaeva ja selle tunnistajateks olimegi. Et end ühelt oksalt teisele vinnata (koos umbes 5 kilose kõhul rippuva beebiga) pidi emme haarama ühe oksa (tööriist!), et sellega õngitseda vastas oleva puu liaane. Et see osutus liiga lühikeseks viskas ta oksa minema ja läks murdis kuskilt uue. Lõpuks ühel oksal kohal  (see kuhu ta videos ronib) hakkas ta hoogsalt puud kõigutama, et siis end nagu vibuna teise puu otsa lennutada. Ja sealt tuli ta alla söögiplatsile kus krahmas poisilt peotäie banaane (õnneks polnudki toitu ülemäära palju ja 3-4 kimpu banaane oligi ainuke söögikord mis ema ja laps inimestelt said) ning mõne ajapärast sai aru ka kust kotist need banaanid tulevad, andes metsavahile märku, et las ma võtan ise kotist.

Nii lähedalt ei ole ma inimahvi kunagi näinud. Borneo "vaateplatsid" on suured ja küllap seetõttu on toidulaud inimestest 15-20 m kaugusel. Siin aga on tunne, et võiks looma peaaegu puudutada. Kuidas ta meid ei karda?











Ma tean küll kus sa neid banaane hoiad!

Aitab küll, ma ei viitsi teid siin enam lõbustada, haarab ahv banaanid hambusse ja tõmbub
kaugemale puudevilusse sööma



Siin tunneb aastane beebi end turvalisemalt, laseb emast lahti ja läheb hängima

Ciao inimesed, tulge teinekord jälle!

Orangutanid on targad ahvid  ja kuidas teisti kui me jagame ühist DNAd lausa 96,4 % ulatuses. See tähendab et nad oskavad kasutada tööriistu ja on hea mäluga, suutes meelde jätta nö metsakaarti ja parimaid puuviljapaiku. Iga päev paar korda teeb orangutan endale ühekordse pesa puuokstest- pikutamiseks ja öiseks uneks. Emased-isased kohtuvad vaid paaritumiseks ning kogu oma eluajal on emal kuni kolm järglast, igat lapsukest nunnutatakse 7-8 aastat.  See on aeg mille jooksul ema kasvatab oma järglase iseseisvaks, et ta saaks üksinda metsas hakkama.

Erinevate allikate andmetel on maailmas vabas looduses 40 000-48 000 isendit, kellest umbes 41 000 looma elab Borneol ja vaid 7300 Sumatral. Sumatra orangutanid on seega väga suures väljasuremisohus ja nende väljasuremisprognoosi järgmise järgmise 20 aasta jooksul andis maailma loodusfond juba 2004 aastal. Kuna jõuline surve uue tee ehitamiseks läbi Leuseri kaitseala on nii võimas (lääne-idasuunaline Sumata põhjaosas näib kohalikele oluline) siis arvatakse, et isegi kui ebaseaduslik metsaraie ning teede ehitus või inimasustus peatub, on kogu populatsioonist vaid 250 isendil lootust elujõulisele ja pikaaegsele elule. Teisel juhul hindab maailmaloodusfond, et lähima kümne aastaga kaob 50% populatsioonist ja 90% viiekümne järgmise aasta jooksul kuni kogu populatsioon kaob maapealt lõplikult. Meie lastelastel ei ole mingit võimalust neid ahve enam eluslooduses näha, see on küll kindel.
Kohtasime üht vanemat Šveitsi hipiprouat söötmisplatsil kes ka ahvidest pilte ei teinud. Ta on Bukit Lawangis käinud mitu korda, esmakordselt 20 aastat tagasi. Kui küsisime kuidas siis oli ja kas ta nägi palju ahve, vastas proua „Oh yes, many!!!“ mis tähendas umbes kümneid. Nüüd ütleb juba wikitravel et, alates 2013 aastast on pigem haruldane, et ahvid üldse söötmisplatsile tulevad. Aga kuna pool-metsikuid ahve enam juurde ei tooda, siis lohutan end mõttega et ju need päris metsikud ahvid siis ikka kuskil metsasügavuses elavad. Parem ongi kui nad inimestega ei harju.

Tõtt öelda tekitab see söötmispaik natuke kahetiseid (jälle!) tundeid. Kas nüüd, kui see rehabilitatsioonikeskus on suletud ja šveitslaste rahakraanid kinni keeratud, peaks üldse neid loomi seal edasi söötma? Eelmist lugu kirjutades leidsin netist, et pargi range kontroll on mõeldud ka giidide jaoks - nimelt on 100% keelatud igasuguse toidu andmine loomadele. Kui meil matkal väike puuviljapaus oli, siis arutasime omavahel kas tõesti korjatakse kõik puuvilja koored ka metsast ära (ikkagi orgaaniline staff) aga nii peeneks asi ikka ei läinud. Kuid iga viimase kui väikse suitsukoni korjasid giidid kokku ja seda pean küll ütlema et Leuseri rahvuspark oli ideaalselt puhas. Ei ühestki turistist ei jäänud kübetki prahti maha, ainus inimtegevuse jälg näiski olevat sissetrambitud rajad.
Samas on söötmispaigale sissesaamine turistide jaoks tasuline. Tõtt öelda tuleb hankida spetsiaalne luba Gungng Leuseri pargivahtide kontorist. Kontor aga näib pidevalt suletud olevat ning kui meid paadiga üle tuuakse maksame oma osalustasu ja kaamera tasu mingile asjapulgale, kellelt ei saa mingit paberit vastu. Küll palutakse  ühele paberitükile kirja panna oma nimed, rahvus ja passinumbrid. Võib-olla keegi siiski registreerib mingeid turiste kuskil. Siiski hakkab mulle tunduma et see "söötmine" on puhas äriprojekt. Kui sellest mingigi osa läheb pargi või ahvide kaitseks, siis pole mul midagi selle vastu. No ja kui läheb kohalike taskusse, mis siis ikka - vähemalt saavad nad aru mille tõttu turismiraha siia voolab ja on valmis siis parki inimasustuse ja metsaraie eest kaitsma.
Kui on? Või tahavad kõik hästi elada?

Väga ilusaid pilte vaata sellelt lehelt:
http://worldwildlife.org/stories/where-do-orangutans-live-and-nine-other-orangutan-facts


Wikipedia faktid : „Orangutanid on kõige suuremad puudel elavad loomad planeedil ja  veedavad peaaegu kogu oma elu puude otsas, olles ka kõige puukesksema eluviisiga inimahvid.Orangutani pikkus seistes on keskmiselt 1,2–1,5 m, kehakaal 33–82 kg, isased võivad kaaluda ka kuni 110 kg.Orangutani käsi on sarnane inimkäele – nelja pika sõrme ja vastanduva lühikese pöidlaga. Orangutani jalg on sarnaselt käele nelja pika varba ja neile vastanduva lühikese esimese varbaga. Seega suudavad nad asju haarata nii käe kui jalaga, kuid maapinnal liiguvad kohmakalt.

Orangutanid elavad üksildasemalt kui teised inimahvid. Tugevad, aastaid kestvad sidemed on vaid emaste ning nendega kooselavate mittesuguküpsete järglaste vahel, mistõttu on ka nende lapsepõlv pikim inimahvide seas. Täiskasvanud isased ja iseseisvunud noorloomad elavad rohkem üksi. Emased saavad suguküpseks vabas looduses tavaliselt 15–16 aastaselt, tiinus kestab umbes 8,5 kuud. Orangutanide poegimisintervall on pikim inimahvide seas (umbes 8 aastat). Emasloomal sünnib korraga ainult üks poeg, kes jääb ema lähedusse kuni viieks aastaks. Seejärel elavad noored väikeste gruppidena kuni suguküpsuseni.