Indoneesia suurima rahvuspargi poole

Sõit Pelompeki, kus asus meie giid Rapani ja tema homestay (kodumajutus) asus umbes 7 tunni kaugusel Padangist. Esimesed 6h oli suhteliselt mugav sõita sest esimesena auto juures platsis olnud Paolo pandi tagapingile kottide juurde. Natuke enne naasmist saime tagumisele pingile veel paar kleenukest koolitüdrukut.

Wisma Gunung Tujuh homestay and resto oli Paolo jaoks  nii ehmatav, et pärast mitme kordset küsimist kas me ikka teame kuhu me saabusime, otsustas ta edasi sõita  Kersik Tuasse. Ka ma ise kujutasin Kersik Tua küla (no oletame et see Pelompek on umbes samasugune küla) pisut kaunimana ette. Tegelikult on see paras pommiauk. 

Kersic Tua ja Pelompek asuvad enam-vähem ühekaugusel Sungai Penuhist ja Kersic Tuat kirjeldatakse kui küla mis  asub ühelpool peamaanteed, kui teisel pool laiuvad teeistandused. Noh võibolla oli see nii aastal 2009 kui kirjutati Lonely Planeti seda versiooni  mis mul kaasas,  aga praegu tundus et külake /linnake kuhu me teel mäele läbi sõitsime (asus ka rahaautomaat) oli mõlemal pool teed ümbritsetud majadega, kaunis loodus ja põllud- aiad jäävad kõik majade taha.

Maja kuhu Rapani meid tõi oli kaunis uhke. Saime ainsa aknaga toa, sest mitte ühtegi teist külastajat ei olnud. Põhimõtteliselt oli meie kasutada kogu teine korrus, kolme WC-ga. Aasiapäraselt oli see auk maas ja tünn vee ning kopsikuga kõrval. Meie küsimisepeale et kus on vannituba, vastas Rapani, et seesama ongi ja soovi korral tuuakse meile kannuga sooja vett. Okei...

Õhtul leppisime veel kokku milline tuleb matk, kus me ööbime ja mida veel Kerinci ümbruses teha oleks.  Need oleks:

• vaatama teeistandusi ja kohalikke külasid,
• ronida Gunung Tujuhi otsa (2km Pelompekist) mille kõrval asub vulkaanipurskest tekkinud järv  mida saaks ületada kannuga ja telkida järve teisel kaldal
• külastada Laden Panjangi,  mis on Kercini rahvspargi üks vähem külastatud osasid, kuid kus kasvavad imelised uhked lilled ja mis on koduks Sumatra tiigritele, ninasarvikule, tapirile (sihuke pika ninaga metssiga) ja beruang (nunnu karu)
• külastada hot springe
• minna vaatama metsinimesi- Orang Rimbat, nomaade kes eelistavad perekondadekaupa metsas elamist traditsioonilisele külaelule

Viimane tundus meile kõige huvitavam ja nii leppisimegi kokku, et peale mäematka selgub. Kas läheme kohe järgmisel päeval metsinimesi vaatama või võtame puhkepäeva meie kopsiku-duširuumiga võõrastemajas.

Kerinci rahvuspark (Taman Nasional Kerinci Seblat ) on üks Kagu- Aasia suuremaid kaitse all olevaid territooriume.  Kahjuks näeb enamus piirkonna inimesi- eelkõige kohalik omavalitsus seda kui segavat takistust majanduse arengule. On pidev surve maa avamiseks kaevandusele, metsandusele ning pidev soov viljaka vihmametsa arvel laiendada põllumaad. Hiljuti on siin olnud võitlus selle üle, et rajada uusi maanteid läbi rahvuspargi.  Teekond teisele poole mäge võib olla ainult kümmekond kilomeetrit, kuid selleks tuleb sõita ümber rahvuspargi (aeg) ning on ka põhjuseks miks kaubad on piirkonnas kallimad ning ka eejuures jääb kasumimarginaal kohalike jaoks väiksemaks kui mujal. Lähim suurlinn on 8- tunnise teekonna kaugusel. 

Omal kombel võib turismiraha siiavool aidata valitsusel ja kohalikel mõista rahvuspargi rikkusi saab ära kasutada ka teisel moel kui metsa maha võttes.  Kui nii mõelda, siis need riisi kõplavad talumehed teenivad kuus parimal juhul ehk 1 miljon ruupiat, kui sama raha eest viib giid kaheks päevaks 2 turisti üles mäkke... Kohalikel inimestel ongi põhimõtteliselt kaks  valikut- olla põllupidaja või riiklik teenistuja. Mõnest külast on ligi 50% inimesi lahkunud Malaisiasse tööle, (nagu mõnest eesti külast Soome?) mistõttu ei saa ka süüdistada kohalike frustratsiooni, et pargist on neile rohkem kahju kui kasu.

Illegaalsete metsalangetajate abil ning kohaliku omavalitusel loal suudetakse iga paari aastaga jälle paarsada ruutkilomeetrit  metsa maha võtta. 2010 aasta Lonely Planet annab rahvuspargi suuruseks 15000 km2,kuid tänaseks on alles jäänud vaid 13761 km2. Ometi kasvavad selles ekvatoriaalses vihmametsas haruldased taimed (hiiglaslik rafleesia, jaava edelweiss, kannulilled ja mitut liiki käpalisi jmt) ja samuti ka üliharuldased loomad, kellest enam tuntud on Sumatra tiiger (üks maailma 12 tiigrite reservaadist), aga gibbon ahvid, langustid, elevandid ning eriti vanamoodsa välimusega kahesarveline Sumatra ninasarvik, keda on Kerinci territooriumil umbes paarkümmend alles jäänud.  Nende loomade arvukus on väga väikseks jäänud, kuid ring tõmbub aina koomale.

Pilt: wikipedia.
http://et.wikipedia.org/wiki/Sumatra_ninasarvik

Viimase 50 aastaga on Indoneesias hävitatud 74 miljonit hektarit vihmametsi, eelkõige ruumi tegemiseks õlipalmi istandustele aga ka Jathorpia (tehakse samuti õli) kasvandustele mida on samuti juba 9 miljonit hektarit, ning mis küll ei vaja kasvamiseks nii viljakat maad ning on kasutatav 50 aastat. Õlipalm seevastu imeb aga maa mineraalidest nii tühjaks, et seal ei kasva kunagi enam midagi, kõige vähem ürgseid vihmametsi...
Loen bioneer.ee portaalist, et Indoneesia on palmiõli tootmises maailmas esirinnas ja sellega kohe USA ja Hiina järel CO2 emissiooni poolest.  Arvatakse, et kui istanduste loomise kiiruses muutusi ei tule, siis 15 aasta pärast on troopiline mets hävitatud. Sellega ka 10- 15 % (appi!) maailmas teadaolevatest imetajate, taimedest või vähemalt kaheneb nende mitmekesisus.

Rahvuspark on õlipalmi istandustest igalt poolt sisse piiratud ning Jambi provintsi poolt (sõitsime paar päeva hiljem läbi) on näha, et käib äge metsaraie  ning vaadates kohalike kerkivaid losse on näha, et metsa ja – maamüük on üks ütlemata tulus äri. Rapani ütles, et kui oled rikas võid siin osta maad, et sinna istandus rajada, aga tulud tuleb riigiga pooleks jagada.

Kui  ütlesin istanduste juttu kuulates, et see on  nii kohutavalt kurb- kurb, sõnas Rapani  vaid: „But sometimes business is good“.

Sellelt künkalt  on vihmamets juba maha raiutud

Õlipalmi viljadega autod liiguvad tehase poole

Tehase toss
Tegelikult tuli korstnast ikka megamusta suitsu, aga foto sain teha liiga kaugelt.

Keset vaeseid külasid on hakanud kerkima uskumatult moodsad villad.
Kuna muud tööd siin ümbruskonnas suurt teha pole kui kummipuult kummi korjata või oma metsa müüa, siis pole imestada, et kohalikud on valinud kergema tee. Et saaks ka lõpuks lääne stiilis elada.

Sain oma esimese õlipalmi istanduse šhoki  Borneol, kuhu on rajatud ka ühed maailma suuremad istandused.  Ma saan aru küll, et see on nii naeruväärselt väike liigutus, aga ma põhimõtteliselt jälgin kõiki kosmeetikume mida ma tarbin (jah, loen neid imeväikseid kirju topsikutelt) ning ei osta ühtegi toodet.  Palmiõli kasutatakse peamiselt huulepulkades, kreemides, seepides aga ka toiduainetes. Muidugi on ka firmasid kes on ostavad tooteid kokku sertifitseeritud tootjatelt (neilt kes siis ostavad vähemalt legaalselt toorainet kokku ja maksavad selle arvelt makse) - sellisteks on näiteks L`Oreal ja Ecover. Eriti paha on suurkontsern Unilever  (kaubamärgid Dove, Rexona, Axe) kes on üks maailma suurematest palmiõli kokkuostjatest kes muuhulgas ei häbene kokkuosta ka illegaalsete istanduste õli.
Vaadake mida ostate ja ärge aidake metsade hävitamisele tahtmatult kaasa!

Kerinci rahvuspargist voolav läbi enam kui tosin jõge mis varustavad kogu Lääne-ja Lõuna Sumatrat ning põhimõtteliselt võib öelda, et CO2 näol on tegemist siinkandi kõige võimsamate maakera kopsudega. Kohalikud kutsuvadki seda Paru-Paru Duniaks (maakera kopsudeks)  on ju territooriumilt rahvuspark 2,5 korda suurem kui Bali. Mõelda vaid, et turismikuudel jõuab siia umbes 80 turisti, enamus kuudel isegi vähem kui 30. (Mõelge - Balil käib enam kui 3 miljonit välisturisti aastas!) Ning enamus turiste ei liigu Kerinci  või Gunung Tujuhi piirkonnast isegi kaugemale. Seetõttu polemidagi imestada, et kohalike arvates ei ole sest pargist suuremat tulu ning võib-olla vaid kasvav turistide raha ja huvi looduse vastu suudabki nende meelt muuta.  

................................................................................................................................

Allikatena kasutasin Lonely Planetit, wikipediat, bioneer.ee ning üht enda varasemat blogipostitust.

Tiiu naerab terve päeva

Päeva esimese osa olime tegelikult päris tõsised, sest enne AirAsia terminali jõudmist tuli meelde, et äkki küsitakse meilt enne Indoneesia viisa tegemist maalt väljasõidu pileteid. 

Jõuab. Saabume ju lennujaama 2h enne lendu.

Tegelikult saime kohale 1,5 h varem ja kohe peale chek-in tegemist selgus, et lennujaama free wi-fi levi oli ülinõrk. Niipalju jõudsime vaadata, et Indoneesia viisa jaoks on vaja: 

1) 6 kuud kehtivat pass 

2) Tagasisõidu piletit 

3) 25 USDi

Olemasolevatest punktidest oli Tiiul täidetud
ainult  punkt 1, mul lisaks ka punkt 3. 

Lennukis pidasime plaani, et kas astuda otse immigratoni ja teha nägu, et oih piletid ununesid osta või ikkagi proovida kohe lennujaama eesruumis käpelt piletid krediitkaardiga ära osta ja vabandada et meil paberitel pileteid ei ole ning näidata arvutiekraani....

Take a wild guess. Astusime lennukist maha ja plaksti otse viisa leti ette, polnud mingit võimalust kuskil wifit leida ega pileteid osta.Viisa-poiss müüs meile käbedalt dollarite ja ruupidate eest kaks viisat ja immigrationi mehed ei pidanud paljuks nalja visata ja uurida kuhu me täpsemalt läheme ja kauaks jääme - tagasisõidu pilet ei huvitanud kedagi.

Uhhh!

Järgmine level

Mäslev taksojuhtide summ lennuväljal.  Olime vist nii pingest vabanenud, et isegi minul ei olnud jaksu nendega võidelda, ehkki olime välja vaadanud, et kohaliku Damri bussiga (ühistranspordi moodi asi) peaks ka linna saama. Mehed tunglesid ümber ja kisasid üksteise võidu, et mingit bussi pole olemas;  üks kes kinnitas, et tema teab kus buss on- selle sabas kappasime siis..... järgmise takso leti juude.

Saime juba aru, et kõva tüng tuleb, aga lasime end ikkagi lüpsta. Natuke juhmiks võtab ikkagi kõik see rüselemine ümber ringi.

130 000 eest (ja see on kindlasti kõvasti ülemakstud) saime siis taksomehega linna. Kättemaksuks ütlesime, et oleme 25- ja 35-aastased ja lohutasime teda, et ta näeb 40-selt küllalt hea välja. Onul käskisime viia end Spice Homestaysse- pidi olema Bali stiilis kena koht, mõnusa lounge ja maitsva toiduga

Pani hästi imelikku kohta maha, hotelli asukoht ja nimi oli muutnud, sildil oli väikselt kirjas Ex-Spice Homestay. Ajasime taksojuhi autosse tagasi ja nõudsime, et ta viiks meid ikkagi Dobi tänavale kus on „õige“ Spice homestay. 

Seda ei olnud.

Järgmine valik Lonely Planetist - Immanuel Hotel.  Hiinlaste koht.
Tubade kohta polnud tutvustuses kordagi mainitud omadussõna „nice“ mis ilmselt nüüd edaspidi peaks ettevaatlikuks tegema, sest 200 000 (12€) eest saab täpselt sellise mõnusa peldiku:

Natuke ehmatas ausalt öelda, aga meenus, et Makassasris käisime ilged urkad läbi enne kui 285 000 eest midagigi normaalset leidsime. Niisiis üks öö siin ja kohe minema! Saame me üldse minema? Meie tuba nähes naeris Tiiu esimest korda reisi jooksul. Rõkkavalt. 

Lobbys olid kaks vanamutti, need ajasid oma pontsaka poja letti, müüdi meile mühinaga tuba ja mutid võtsid mult lubaduse, et pärast Kericint tuleme siia tagasi. Tühja me tuleme.

Ja nüüd sööma.

Hiina poiss-hotellipidaja ei olnud inglise keeles kuigi tugev ja meie Kercini küsimise peale hakkas oma visiitkaarte lappama, siis nähes teda mingit privaat-autofirma visitkat välja võtmas, ütlesime et me läheme parem 100 m eemal asuvasse Tourist Information Centerisse asja uurima. 
Selle roosa maja kõik uksed olid suletud. Laupäeval lahti kella 13.00. Siis naeris Tiiu teist korda. 

No okei, sööme ära, vaatame edasi. Mul endalgi oli juhe juba päris koos, kui kaua söömata jokutan, siis on meil kahepeale 0,25 inimese mõistus, sest Tiiu kustub kohe ära kui ta süüa ei saa.

Korraks lippasime ka randa. Siin naeris Tiiu sellise laginaga, et kohalikud jäid rõõmsat valget naist suu ammuli vaatama. Ah selline rand siis! Ausõna, nii lõbusat Tiiut pole ma mitu aastat näinud. Tore, et Tiiule Padang niiväga meeldib!

Õnneks oli meie hotelli kõrval söögikoht mis nägi selline välja, et julgesime sisse minna. Menüü oli küll indoneesiakeelne, aga piltide abil saime valitud ja söödud. Selgus, et isegi internet oli olemas. Päeva lõpuks saime teada, mägedegiidil mr Rapanil on meile kaks pakkumist:

a)      Kui ta tuleb meile Padangi järgi, siis me maksame 4 000 000 (250 €) ja selle sees on sõit kohale, matk mäkke kogu varustuse ja ühe kandja ning giidiga ning ööbimine kohale jõudes tema kodumajutuses.

b)      Ta orgunnib meile ühistranspordi – siinmail on see 7 kohaline auto – Kersik Tuasse, see maksab kahepeale kokku 200 000 ja matk järgmisel päeval 2 400 000 kahepeale, sisaldades samu asju: varustust, kandjat, giidi.

Mõlemad variandid olid suht kallid. Ise Kersik Tuasse sõitmiseks oli vaja kasutada linnatransporti (2000) + bussi Sungai Penuhi (70 000) + bussi Kersik Tuasse (7000). Sellise 8-9 tunnise transpordiodüsseia sisse käiks siis vähemalt kaks bussivahetust koos peata olekuga nendes vahetuskohtades, segadusega kuhu minna ning mõistagi jagelemine igasuguste vahendajate-taksomeestega. Kui oleks 20- päeva Sumatrat juba selja taga, siis ei kahtlekski.

Helistasime onu Rapanile ja ütlesime, et valime variandi A. Täpsustasin üle, et me ei maksa mingil juhul üle 100 000 näkku Kersik Tuasse jõudmise eest. Minivan korjab meid üles meie hotelli eest 9:00 ja 10:00 vahel. Ega me siis enne 20:00 kohale ei jõua ning siis uni ja kohe mäkke.

Onu ütles ka oma hotelli nime. Gunung Tujuh Homestay (ta võibolla hääldas seda tudžu) vist see oli-  see on see koht kus meil tuleb ööbida. Ei pea vist pabistama kas me selle üles leiame. Kui 4 miljonit ja kaks valget morska liigub nii väikses linnas nagu Kericini,  siis vaevalt et see märkamatuks jääb.

Igaks juhuks saatsin kinnitava e-meili Rapanile vastu ning jätsin täiesti märkamata selle, et ta telefonis ütles et 1,2 miljoni sees ööbimist ei ole;  küsisin endiselt kas 2 ööd kohapeal enne ja pärast matka on hinna sees. Olen tegelikult niru tingija, ega ma seda ei teekski kui netis ei oleks viimase aasta teiste reisijate kogemusi hindadega 600 - 900 000 ühe inimese kohta samaväärse asja eest.  Miks me peaksime kahepeale niipalju rohkem maksma? Giid ja tuba ning telk on meil ju kahepeale?

Meie hotelli fuajee kohtasime huvitavad tüüpi- ahelsuitsetajast itaallast Paolot, kes sündinud Korsikal, elanud enam- vähem igal pool. Hetkel on ta põhikodu Mehhikos. Ega ta päris selgelt ei väljendanud mis asjus ta just Põhja-Sumatrale puhkama tuli. Igatahes on ta Indoneesias kaua elanud ja esimest korda külastas ta Indoneesiat 70-ndate alguses. (!!!) Ta oma sõnul oli ta siis ilusam kui Brad Pitt kui ta noore valge mehena mööda Indoneesiat matkas ning kõikide tähelepanu pälvis (on näha et 40 a tagasi ta ilmselt kole mees ei olnud) ja sel ajal oli valge inimene sihuke haruldus, et ta pidi kuuajasel Kalimatani reisil vaid üks kord öömaja eest maksma. Kohalikud kutsusid enda juurde või magas Malaisia-Indoneesia piiripunktis. Jah, viisaületus tähendas tol ajal tõesti passi templisse ja tolliametnikul nime kandmist ruudulisse kausta.

Tiiu märkis tabavalt, et Paolo meenutas väga Bamboo professorit meie Mekongi paaditripilt Laoses. Igatahes täpselt samasugune vanamehe enesekindlus, kes peab noortele chikadele näima tark ja elukogenud. Kõiketeadev mees. Räägib palju. Kohtutavalt palju, ma olen ta kõrval lobisemises ikka poisike. Tiiu kuulas kauem ta lugusid ja lubas kõik kirja panna- igast huvitavat juttu enda kohta ajas. 

Kuigi ma kohe alguses kutsusin teda meiega kaasa, siiski tabasin end kahelt hetkelt kui ta ütles või tegi midagi mis mulle üldse ei meeldinud. Sihuke sniikerdaja. Tark kahtlemata, aga kes ei oleks 60+ aastaselt.

Vahepeal andis hotellimees Tiiule telefoni, et keegi tahab temaga rääkida. !?  Tiiu rääkiski tundmatu Beniga, et me ei ole Padangis kaua ja läheme homme mäele. Selget vastust sellele, et kes meile helistab ja miks, me ei saanudki. Selle peale Tiiu naeris rõkkavalt. Oma viiendat korda päeva jooksul. Hiljem selgus, et info valgete naiste kohta kes Padangist Kercinisse ronima tahavad tulla oli liikunud juba hotellist välja ja miski giid võttis meiega ühendust.

Õhtusöögile kutsusime oma Itaalia reisiprofessori kaasa, ta tutvustas meile siis kuulsat Padangi kööki. Kui see nüüd tõsi on siis on need suurtes valgetes emailkaussides kaussides olevad külmad lihatükid karrises kastmes. Kas me sööksime neid? Uhhhkkk. No väga ei tahaks.... Kuidas viisakalt ei öelda? Kas tõesti neid soojaks ei tehta? Miks?  Meie professor ütles.“Padang cuisne is cold, because it is cooked.“ No ma ei tea. Millal on küpsetatud? Hommikul? Üleeile? Kurjam, ei suuda ikkagi. Läksime 100 m edasi, saime soto ayami, kohalikku Bintangi õlut ja rahu majas.

Äratus kell 8.00

Seda me veel ei tea kas homses minivanis oleme ikka 7-kesi või on meid 13

1. peatus - Melaka

Esimeseks peatuspaigaks valisime Melaka. Eelkõige sellepärast, et vaja end  kolmest lennust välja puhata ja ka seetõttu, et niikuinii on vaja 11 päeva Malaisias veeta, miks mitte reisi alguses ja lõpus natuke.  Malaisia on eestlasele viisavaba- tempel passi ja vsjo.

Tiiu pole Melakas käinud, ma tahaks talle kindlasti seda linna näidata, kaks aastat tagasi olin oma pika sooloreisi lõpus seal 3-4 päeva ja mulle väga meeldis Melaka vana hiinalinn. Panin tollase blogiloo pealkirjakski hiinamast hiinam,  sest nii ilusat vana hiinalinna pole ma kuskil maailmas näinud.

Enne 14 sajandit oli Melaka tavaline kaluriküla kuid kasvas aegade jooksul Malaisia kõige suuremaks kaubavahetussadamaks, olles Hiina ja India vahel sobivaks vahepeatuseks kõikidele Ida kaupmeestele. Alates 2008 aastast on Melaka UNESCO Maailmapärandite nimekirja kantud ja on tõusev täht Malaisia turismitaevas. Minu meelest õiglaselt. Eestlased muudkui kihutavad Langkawi poole mis on üks suhteliselt tavaline aasia saar, isegi pisut räpane ja ilma mingisuguse kohaliku hõngu -Melaka ja Penang on palju huvitavamad. Tõsi, rannapuhkust siit ei saa.

Linn kus on sajandeid koos eksisteerinud üks vanimaid moslemi palvemaju, katolik kirik ja budistlik tempel on eeskujulikuks näiteks kuidas Malaisia suudab integreerida erinevaid kulutuure.

Satu Malaisia!

Selamat datang puhas Malaisia! Isegi Tiiu oli hämmastunud kui puhas linn on Melaka. Lasime end taas nr 17 bussiga (1.50 rm) vanalinna viia ning sealt edasi marssisime otsemat teed samasse hotelli (Sama Sama) kus ma 2 a tagasi olin. Hotellist oli vahepeal saanud Layang Layang,  see oli laienenud kahte majja, fancymaks muutunud ja 2 korda kallimaks läinud. „Kuradi taimetoitlased“ kirus hotellipoiss uusi omanikke „ennevanasti sai lobbys suitsetada, iga õhtu olid lobby chillid  peod ja meil oli ainult 2 vannituba ja kaks vetsu, ja voodid olid kõik romantiliste baldahhiinidega" Oh, oli vast elu.

Tuba 2 aastat tagasi

Tuba nüüd (ainult meie toas polnud toole ja lauda ja ruumi oli ka kõvasti vähem)
Ma ei saanud meie toast pilti teha, sest olime selle oma sassi ajanud :-)

Hotelli sisehoov

Ühised vetsud ja duširuumid hotelli sisehoovis

Lobby

Jah, maja on kõvasti vuntsitud - värskelt värvitud ja disainitud oli peamiselt sisehoovi, kus olid mu Aasia kogemuse kõige ilusamad vetsud ja duširuumid. Mitte niivõrd tehnilises mõttes kuivõrd just maitsekuse osas. Tõesti lux värk. All korrusel oli isegi kohvinurk- päev läbi võid endale teha kohvi-teed, krõbistada küpsiseid  ning kraani küljes asetses isegi veefiltreerimise masin. Sihuke imeasi (veepuhastusmasin?) mis purify  water  – nii et saad pidevalt kraanist oma joogivee pudelit täita ja ei pea uut plastmasspudelit poest ostma. Eriti ökochick koht!

Kõik see lõbu maksis 72 ringitit (14 €) öö  ja ainukeseks miinuseks oli aknata tilluke tuba. Konditsioneer kulus tõtt öelda isegi marjaks ära- kui seda hoida pidevalt +27 °C peal, siis on võimalik magada ilma külmetumata.

Tiiuga reisides on  kõige tähtsam hoida teda pidevalt puhanud ja täis kõhuga, siis ta on heas tujus.  Kohe esimese kahe päevaga sai see taas meelde tuletatud. No ta talub vapralt nälga, ei pirise- aga näoilme reedab kõik! Suhteliselt piinarikas on sellise inimesega mööda õhtust linna jalutada. See eest pärast sööki kappas mu reisikaaslane nagu noor sälg mööda Melaka tänavaid, vaat, et vanainimene ei jõua järelegi.
Olen nüüd teadlikum ja katsun kotti küpsiseid varuda :-)

Sour plum mahl

Kaffir Lime lehti kakkumas

Jõe ääres on endiselt grafitiga kaetud majad ja turistidele tehakse jõereise

Melakkasse jõudes olime umbes 36 h järjest üleval olnud ja enamus aega lennujaamades või bussijaamas veetnud ja seetõttu ei  jaksanud oma hotellist kaugemale kui 100 m minna. 2 Tiger beeri kõhus kukkusime tuppa magama ja magasime lõunani. 

Hilise hommikusöögi käigus sain maitsta täiesti uut mahla- Sour Plum Juice- hästi huvitav magus-soolase maitsega mahl. Päeva nael! Tuuseldasime natuke linnas -näitasin hollandlaste vanu merekindluse varemeid ja jõeäärt, peatänavat jmt. Jõeääres märkasime üht tädi kilekotiga põõsast rüüstamas – selgus, et tegemist oli kaffir-lime põõsaga. Noh, nüüd mul on maitseaine värsked võrsed  Mikita " Lingvistilise metsa" vahele kuivama pandud- kui Eestise jõuan teen teile maitsvat aasia supi! Päeva nael nr 2.

Reedel- laupäeva õhtul on peatänaval Jonker Streetil ööturg, mis tähendab, et nii malaislasi kui hiinlasi, saabub nädalavahetust veetma ka Kuala Lumpurist. Ka neljapäeva õhtul kell 22:00 oli juba öömaja keerulisem leida, 20-40 ringitistest öömajadest  olid alles ainult dormid või päris koledad toad: need kõik lähevad ka reedeks-laupäevaks täis. Seepärast jäime ka peale 2-3 koha ülevaatamist truuks mu esimesele valikule. Reisi algus võiks alata ikkagi pigem ilusast hotellist, küll me jõuame ka neis urgastes olla.

Eile õhtul kirjutasime lõpuks ka kirja härra Rapanile (internetist leitud kontakt), et äkki ta tuleks meile Padangi lennujaama vastu viiks meid oma hotell ja matkaks meiega 24.veerbuaril üles vulkaani otsa. Kirja lõppu panime: sorry for a such a short notice.

Erilised Ida- Euroopa ülbikud -  onu oleks pidanud täna kell 7:00 tõusma et jõuda 8h sõita Padangi lennuväljale,  siis passima seal mingeid suvalisi viimasel minutil e-kirja saatnud tüüpe (kes jumal teab, võib-olla ei jõuagi kohale) et nendega siis kohemaid mäkke tormata. Ei noh, mul on isegi hea meel, et ta täna hommikuks ei olnud meile vastanud- ongi vaja plikadele koht kätte näidata. Tark ei torma! Eriti suvaliste naiste kutse peale.

Meie jaoks tähendab see nüüd, et saabume Padangi ja peale viisatoiminguid läheme hoopis linna. Linnas oleme terve õhtu, et siis hommikul võtta ette 8 tunnine bussisõit pisikesse külla nimega Kersik Tua Sumatra keskosas. Loodetavasti kohtame sealt mõnd head giidi. Tõeliselt tore oleks muidugi vabariigi aastapäeva päikesetõusu võtta vastu 3805 m vulkaani tipust, aga kardetavasi me enne 24-ndat ikkagi ronimist alustada ei saa, seega  tipuvallutamine jääb ilmselt järgmisesse hommikusse, küll aga tean et pingviinide paraad 24 õhtul meil ikkagi tuleb. Stay tuned!

Seniks nägemist! 

Kütame nüüd Air Asiaga (ainult 20 € Malaisia- Indoneesia ots)  Indoneesia poole. Selamat jalan  ehk hea aega tuttav, hästi arenenud ja puhas Malaisia ning Selamat datang ehk tere tulemast räpane ja armas Indoneesia!

K

Bussist teel lennujaama, laupäeval kell 10:50
Postitus läheb üles Padangist, Indoneesiast

Bänd on koos!

Küll on tore!

D-tuuril on jälle kolm liiget ja viimane jõuab Medani  4. märtsi paiku!


::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Vahepeal olen jõudnud Bangkoki ja taas tahaks pajatada huvitavatest reisikaaslastest. Kohe Helsingis astus mu juurde sellise (pildil) välimusega mees, et ma ei saanud talle mitte tere ütlemata jätta -

Woody Alleni täpne koopia ja vähemalt sama vana ka. Üldiselt rääkis inglise keeles, aga vahepeal pani putru ka: midagi aru ei saanud- vist rootsi keeles.

Onu on 11 korda teel Taisse ja kurtis, et pärast seda kui ta 10 aastat on "abielus" olnud tailannaga, peab ta seda oma elu suurimaks veaks, sest hiljuti selgus, et tailanna oli igavesti rahaahne ja elas temaga ainult raha pärast.... Kas sa näe?!

Kui onu oli teinud peale pikka kooselu oma prouale ettepaneku tulla oma lapsega Rootsi elama, siis too pole tahtnud. Perekond on ikka oluline ja seda võib abikaasa ka Euroopast toetada.
Onu oli seljast ja kehast kange, nelja operatsiooniga oli talle mingi varras sisse aetud- see hoidis teda vist püsti. Mõtlesin veel, et vaat kus mees- riides nagu briti snoob, ise on kindlalt üle 75 ja igast otsast kange, aga vaja end 42 päevaks Taisse vedada. Kange mees.

Lennukis tundsin end otsemaid oma sportlike kilepükstega  (midagi nii õudset ja sportlikku pole mul eales Aasia reisil kaasas olnud- kõik selle va vulkaani pärast!) koduselt, sest olin üks sellest maitsetutes dressides massist kes läks Phuketti ja Pattayale puhkama. Palju töömeeste kätega soome mehi - mõned möllumehed ilmselt peoplaanidega, sest kaanisid end kohe lennukis umbe ja mõned  sellised 60+ vanuses naiivsemate nägudega woody allenid,  küllap oma Tai prouade juurde.

Finnair on selles mõttes ikka eriline lennufirma, et veiniklaas kallatakse ikka täis. Ja täis- see tähendab ääreni! Ja kohe peale söögijagamist kallatakse uuesti ja kui mõned vennikesed naasesid ka peale toidujagamist stjuardesside juurest õlle või väikeste viskipudelitega. Õhtusöögi lõpus serveeriti veel kohvi ja konjakit kah -jah just nii teatas ka lennuki kapten salongi kõlariteest. See polnud mingi erand täna, novembris Indiast tulles märkasin sama. Viimastel aastatel olen lennanud Aasia päritolu lennufirmadega kus alkoholiga ollakse ikka hulga tagasihoidlikumad. Kuidagi peavad sommid oma vanade lennukite kitsad istmevahed ju kompenseerima...

Loodame, et järgmised lennud toovad uusi huvitavaid tegelintskeid. Brad Piti vastu ei ole mul midagi.

Turvameetmed?

Kui ma kunagi reisimisega alustasin ei tundnud ma kuigi palju  huvi turvalisuse vastu. Loogiline. Mida ongi 20- aastasel karta. Ainult paksuks minemist!

Nüüd ikka vaatan meie välisministeeriumi kodulehte enne vastavasse riiki minekut ja oli see vist Birma, millest alates hakkasin ka oma reise registreerima- sinna sai sõidetud nädal peale Aung San Suu Kyi vabastamist ja ....  tol hetkel oli võimalik, et tekib mäsu või miskit.

Esmakordselt ja üksipäini islamiriiki sõites googeldasin hoolega kõikide inglise keelsete riikide välisministeeriumite lehti - et leida kinnitust  Borneo reisi  osa turvalisuse kohta.  Polnud just kõige külastatavam Malaisia piirkond. Kus ma tean kuidas nad üksi reisivatesse läänest tulnud naistesse suhtuvad...

Sellest ajast sain esmase kogemuse ja ka info ka Malaisia radikaalsemate islami piirkondade osas ja kui Tiiu mult mõni aeg peale pileti ostu midagi sel teemal küsis, sest olin ühel reisieelsel koosviibimisel paljastanud, et midagi ei ole teha - peame mina Põhja-Sumatra tippu Banda Aechi,  sest sinna kanti jääb see saar kus on Sumatra kõige ilusamad rannad (NB! täiesti subjektiivne tähelepanek sai tehtud googlist pildimaterjali läbi kammides...)

No ühesõnaga, Tiiu uuris midagi selle piirkonna turvalisuse kohta ja mainis, et kas mitte üks õudne vägivaldne dokukas ei ole hiljuti sealkandis filmitud. Appike! Täpselt! Sai seda isegi PÖFFil vaatamas käidud.

Jaan Ruus Eesti Ekspressis: "Selle aasta mõjuvaim dokumentaalfilm on kahtlemata Joshua Oppenheimeri film “Tapatöö” (üks produtsente on Werner Herzog) mis taaslavastab Indoneesia ajaloo süngeimad hetked. 1965. aasta riigipöördekatse läbikukkumise järel korraldas kindral Suharto miljonite inimeste tapmise. Film on üles ehitatud sellele, et toonased tegelikud tapjad markeerivad ja näitavad, kuidas nad seda päriselt tegid. Aasias ei ole üksiku inimese elul seda väärtust, mida sellele omistab euroopalik individualism, teame seda, kuid see teadmine ei tee filmi vähem hirmutavaks." 

Psühholoogiliselt ja visuaalselt mõjus film. Eks ma kinos ikka ahetasin, aga ega mul ei tulnud kordagi pähe, et kus sellest täpselt sellest tohutus Indoneesia otsas see tapmine aset leidis. Tore on - need mõrvarid jalutavad mõnusasti nüüd siis Medanis ringi ja see saab olema üks meie esimesi peatuspaikasid [Värskete  uudiste kohaselt see nii ei ole]. Põhimõtteliselt äge algus reisile, sest adrenaliinisõltlane minus läheks julmalt mossi kui ees ootaks vaid basseniveer mojito-koksiga.

Seda enam sain ma ükspäev naeru mugistada kui millegipärast avasin meie välisministeeriumi Tai sektsiooni. No see on ju vabšjee ära-mine-mitte-kuhugi-ära-tee-mitte-midagi riik!

Ja üldse, mis meil karta kui pooltes kohtades mis välisministeeriumi-mõistes Indoneesias vältida tasuks on mu juba käidud. 

Väljavõte kodulehelt "Indoneesias reisides tuleks vältida reisimist Acehi piirkonda, Sulawesi piirkonnas Palusse, Pososse (tehtud!) ja Tentenasesse (tehtud!), Maluku priirkonnas Amboni ja samuti Paapuasse (plaanides :-)), kuna seal on esinenud vägivalda!"

Malaisias viibisin  Sabahi piirkonnas, mida VM soovitab vältida, aga kui googeldasin saingi aru, et kui lähima 5-10 aasta jooksul on midagi juhtunud, siis see asi justkui vannutatakse igavesti kartlike eurooplaste annalidesse ja nii lihtsalt on.
Sulawesi, Indoneesia: näiteks Posost sai möödunud märtsis läbi sõidetud ohtu ei paistnud kuskil, internet andis vastuse, et külameeste omavaheline kaklus 2010 aastal läks suuremaks tulistamiseks ja kättemaksuks. Ohtlik piirkond 2014?

Paistab, et viimati on Aechi piirkonnas sarnane madin käinud 2010 aastal, sest ühest vanast Jakarta ajalehest loen, et selles piirkonnas oli end mõnusalt sisse seadnud terroristide jõuguke kelle hulgas kahtlustati nii Jakarta Ritz hotelli kui ka Bali kaubanduskeskuse pommitajaid. No mis ma oskan öelda- hoidke nendest Ritzidest, basseinidest ja shopping centritest eemale, ma ütlen!

Globaalse turvalisuse veebileht annab teada (jaa-jaa - uskumatu, et ma jõuan sellistele lehtedele, eks), et rahmeldamine sealkandis algas 1999 massmeeleavaldustega iseseisvuse referendumi toetuseks. See, ning aasta hiljem toimunud natuke väiksem rahutus järgnes eufooria hoos peale Ida-Timori  iseseisvaks kuulutamist. Eelmise sajandi rahutustes sai 50 tsiviilisikut surma ja see oli ka põhjus miks USA saatkond kohemaid sealkandis igasuguse reisimise mittesoovitavaks kuulutas. Seniajani. 

No igatahes näib, et suurem politsei haarang oli seal 4 aastat tagasi ära ja meie võime muretult turistide hüvesid nautida. Mitmest reisifoorumist olen juba lugenud, et Acehi piirkond on Indoneesias vaesuselt teisel kohal ning kohalike inimeste lahkus on piiritu. Muidugi, 2004 tsunami laastas seda piirkonda ka kõige enam, küllap on neil headel ja paljukannatanud inimestel siis lahkust võõraste jaoks varuks.  Tavaliselt see nii on,  et mida vaesemad, seda sõbralikumad.
Igatahes seal on siiani pea puutumatuid vihmametsi ja kanti kiidetakse mis hirmus.

Vaja minna.