Puhkus või asi

Mul ei tööta arvutil  g h ä - täht ja ma pean neid ko8u ae8 kopima-pastima, see on jube tüütu, nii et 2r8e pan8e pahaks kui asendan need min8ite krõnksude8a

Togeani saartele saamiseks pead jõudma lõunapoolt tulles Ampana linna. Sinna sõit laks v2ga ladusalt oma hotelli eest leidsime hommikul kell 7 ühe vennikese kes kohe oma sõbra meile autojuhiks tõi ja otse Poso bussijaama viis.
Seal oli mul viimast korda selline tunne, et siia poleks tahtnud yksi sattuda.

Poso bussjaama mehed

Ampanasse jõudes oli selge, et l2hme kõige ilusamasse hotelli, sest see on meie viimane öö tsivilisatsioonis, kus elektrit on 24/7. Hullasime dušši all, tegime kuki-muki end ilusaks.


Savimask ja kolm klouni

Missis Ulfa oli meie isetekkinud sõbranna, kes meile hea toidukoha kätte näitas ning lubas bookida Black Marlinisse bungalo. Mida ta ei teinud, küll aga hankis meile kuskilt 2 sooja õlle.

Aratuskell helisema (loodetavasti viimast korda nelja järgmise puhkepäeva jooksul)

et kell 10.00 olla Ampana sadamas kus laevuke meid 5 tunniga Togeani saartest suurima- Wakai saarele viib. Seal k2ivad kahe suurema resordi inimesed praamil vastas. Kas nad just niisama passimas k2ivad ei tea, aga meie puhul oli omanik Krispen külalisi 2ra saatmas ja uusi vastu võtmas.

Hommikul kohtasime oma hotelli ees Marie -Eve ja Guillaume`i , Ninot ning võtsime oma pete-pete peale ka ühe ameeriklase. Pileteid sai lihtsalt ja 5 tundi  hiljem hakkaski paradiisisaar paistma.

Esimesel õhtul käisime vaid ujumas, ei teinud muud midagi. Vabariigi aastap2eva puhul panime selga vaid ilusad kleidid ning voodile laotasime kommide asemel welcome dringiks Vana Tallinnad ja viina mida olin 2 n2dalat kotis kaasa vedanud.  


Teisel päeval rentisime snorgeldamismaskid ning tuuseldasime enamus päevast oma hotelliesises meres. Mõõna ajal sai minna kaugemale merele, ettevaatlikult korallide kohal ujudes, et need kõhtu ära ei kriibiks.  Pealelõunal hakkasid hoovused juba tunda andma ja vaid tänu lesdatele sai ka päris kaugelt  kalda poole sibatud.

ükskõik kui uhkes kleidis ka vabariigi aastap2eva vastuvõtul esined,
higi voolab ojadena 

Vabariigi aastap2eva õhtusöök uute sõpradega

külaelu 1

külaelu 2

külaelu 3

imetlemas külaelu

Nino (itaalia joogaõpetaja) pakkus lahkesti, et ta on valmis meile hommikuti joogat tegema ning kell sai 5.25 ratama pandud. Joogat on nimelt vaja teha tingimata koos päiksetõusuga, alustada ikka pimedas.

Kadri, mina ja hollandlane Anouk (rattamatjaad j2llle kohal) olimegi õigel ajal platsis. Kundalini jooga, millega Nino viimased 20 aastat on tegelenud sarnaneb sellele millega varem kokku puutunud olen, oli isei veelgi tõsisem, sest kõik harjutsued tegime r2tsepisistes- p2ris v2sitav treenimata seljale. Unetšakra sai küll sellega lõpuks avatud!

teise päeva teema SNORGELDAMINE. 

Paadi võtsime kaheksa peale koos Tšehhi naistega. Esmalt viidi meid mingi kraatrisügavuse j2rve 22rde, mis l2ks kahe meetriga umbes 20-meetri sügavuseks, oli soe nagu supp ja seal elutseid ainult jellyfisid. T2iesti sürreaalne kogemus. Neid oli nii palju nad ujusid sinu all, kõrval,  peal ja neid oli sügavikus miljoneid. Omalaadne kosmoses hõljumise tunne!

 P2rast snorgeldasime samas lahes natuke edasi, mingit rabavat kogemust enam ei saanud. Kalu oli ikka palju, aga korallid olid tavalised.

Kolmanda paeva nimi on PÄEV ISEENDALE

Ma ei tea mis tšakraid Nino seekord avas, aga igast imelikud lihased on haiged.

Kella 4-ks olid plikad tagasi, tegime p2ikeseloojanu pilte ning peale õhtusööki seltskondliku filmiõhtu. Ühel terassil oli telekas ja DVD-m2ngia koos sadade filmidega.

Kaaslased lahkuvad Una-Una poole

Romantilise puhkuse kot

Neljanda peva nimi on ÄRASÕIT

Õhtul otsustasime kella mitte tirisema panna, et oleks siis lõpuks teine  pev kus saab vabalt magada une tis.(tegelikult esimene pev, sest üleeile pani Kadri kella jooga ajaks, aga  me ei jaksanud tõusta, vaid uni sai hakitud). Seekord sai Kadril  uni tis Nino joogalaulust ning siis oli kell 7. 

Veel natuke ujumist, pakkimine ja kell 2 oli südamlik hüvasti2jtt kõikide toredate inimestega kellega seni kohtunud ning koos reisinud olime. Ratturitest hollandlased võtavad Makassarist oma rattad ja jtkavad paar n2dalat eraldi: Erik Sumatral ja Anouk Lombokil, quebeklased l2hevad l2bi Manado Bunakenile, kus on samuti kuulus sukeldumiskoht ning Nino võtsime endaga gorontalosse kaasa- tema j2tkab sealt teed samuti  Bunakeni poole.

Black Marlini kivist bun8alod -15 m merest

meie tuba

Terassil magab Katrin (nagu koerakirp ütleks mu isa selle peale)
4-st ööst kolm, sest toas on nii võimatult palav 

Togeanilt gorontalosse saab ainult kahel p2eval n2dalas ja reis v2iksel praamil võtab aega 13 tundi. Tore on see, et suurem osa reisist toimub öösel.  Pabistasime juba varakult kas saame ikka 4-se kajuti. Tore Ays Black Marlinist (tegelikult ka ainus tore inimene selles resordi staffist) lubas meie jaoks kajuti broneerida. Selle 4-se me saimegi. Tegelikult ei oleks sugugi mitte võimatu ilma kajutita see 13 tundi üle elada, sest madalhooajal ei olnud paat umbes rahvast t2is ning ühed soomlased ning meie Nino ööbisid mattidel ja lavatsitel üldruumis- economy 63 000 piletiga ning 5000 eest juurde ostetud matiga ei ole see v2ga hull. 

Autotekil ööbimine on ilmselt tasuta

Siiski tundus 400000 eest kolme peale ostetud konditsioneeriga kajut kulutust v22rt, sest Kadril kadus isu õhtusööi ja õlle vastu õige pea peale sõidu alustamist ning vetsusk2imisel oli tegu, et mitte vastu nelja (räpast) seina põrgata nagu pall.

Kella 5 paiku andis kapten l2bi kõlarite teada, et oleme kohal ning õige pea kõõlusid meie uksel juba taksojuhid: „Mandado-Manado või gorontalo- gorontalo, hotell-hotell!!!“

Meie osavõtmatud n2od neid ei morjendanud, tihedalt  kannul püsides liikusime  koos v2ljap22su poole. Katrin  komistas ja nii sai ka kaasatoodud marlisideme rull realiseeritud. Kohalikud taksojuid kogunesid meie ümber ja j2lgisid huvitatult kuidas Katrini oma verise varba suureks valgeks junniks m2ssis. (Katrini emale: Ei, midagi hirmsat, 2ra muretse- natuke nahka tuli maha ja varsti on varvas korras).

gorotalo linna me minna ei plaaninudki, lennujaam asub linnast v2ljas ja pikutasime 4 tundi lihtsalt lennujaama ees õues. Kõik lennujaama töötajad k2isid meid pildistamas.

printsessid sitahunnikul vol 2

Makassaaris veetsime viimase ühise õhtu- tegime huuled õllevahuseks. 

Katrinil kell 4.00 tirisema, meil Kadriga 7.00. 

Puhkus või asi!

Säästupäev

Lõunat ei söönud.

Päeva veetsime bussis.
Ühe õhtusöögiportsu sõime kolme peale.
Bussijaamast hotelli motot ei võtnud.
Tuba on nii lihtne, isegi dušši pole, on kopsik.

Meie Rantepao hotelli jõudis paar päeva tagasi väsinud geipaar Andrew`d kes reisisid meiega võrreldes vastassuunas ehk Manado- Togean-Ampana-Poso-Tentena-Rantepao-Makassar.

Mehed andsid teada, et retk Tentenast Rantepaosse võttis üle 17 tunni. Kuidas küll? LP-s on kirjas 10 tundi. Kuskil teepeal on sild katki ja siis aetakse kõik inimesed bussist välja ning igaüks tassib oma asjad põlvini mudas umbes 1 km (pealamp on väga handy) kallakult jõesängi ning sealt mööda libedat muda üles ning veel 1 km.

Selline lugu siis. Andrew`d jõudsid Ranteposse sel ainsal päeval kui pärastlõunal vihma sadas. Me olime oma tänase päeva osas optimistlikumad.

Kell 9.00 oli start meie hotelli eest. 

Kui bussis tund peale Rantepaost väljasõitu kummi lõhna tulema hakkas, siis ilmnesid esimesed väiksed kahtlused. Peatus näitas, et kumm suitses mis kole. Päris uhked mäed on Rantepao ning Tentena vahel. Uhked mäed, uhked kurvid, julged juhid.

Väiksed lapsed bussis oksendasid üksteise võidu.

Kella 17 paiku tuli taas väike peatus ja kohalikud hakkasid bussis oma kottidega kohmitsema. No nii- paistab et sillapeatus. Kotid selga ja hakkasime astuma. Andrewd olid natuke liialdanud, jalutuskäik oli vast 200 meetrit jõeni.

videoklipp jalgsi silla ületamisest

Tõsi, vihmaga ja öösel on siin kindlasti märksa mudasem.

Pärast jõesängi algas kohe normaalne tee ja kohalikud jäid midagi ootama. Bussi. Üks kohalik üritas meile selgeks teha, et ta võib võtta bemo ja viia meid kuhugi restorani, sest buss tuleb alles öösel kell 12, aga kes siis sellist lorajuttu usub.

Mõnekümne minuti pärast saabus kastiga veoauto ja kohalikud asusid oma tavaari sinna peale laduma. Ühel hetkel hakkasid peale ronima ka naised- lapsed. Selge, edasi sõidame veoauoto kastis. Kõik 20 inimest istusid ja seisid kastis läbisegi. Mehed üritasid veoauto katet pealt kõrvale lükata, et natukenegi õhku oleks. Natuke oli. Väljas oligi just pimedaks läinud ja nii sõitsime läbi mägede, pimedas umbes 20 km. Jällegi meenuseid need euroopa uudised: „Aasias sõitsid kokku kaks autot ja 40 inimest sai surma“ Kuidas küll? Aga nii et ühes veoautokastis oli 20 inimest ja teises 20.

Ühel hetkel tundsin oma paremal küljel midagi sooja ja see liikus. Issver, kas ma olen lömastanud mõne lapse või looma?! Üritasin tasahilju käega uurida kes mu külje all liigutab. Valges suure sõlmega kotis elas keegi!
„Chicken“ sõnasid kõrvalistuvad kohalikud enesestmõistetava rahuga, pidades normaalseks, et kana umbses kotis valge paksu naise külje all peaaegu lömastatakse. Tõmbasin end ühe kanni peale, et kanale ruumi teha. Nii pühvli- ja sealihaga on juba jokk, nüüd ei saa kana ka enam süüa. Eriti kui ma olen näiteks ühe sellise surmas süüdi...

Siin me arvame veel , et ainult meie kotid lähevad veoautosse

Aga siin me siis oleme- 10 minutit hiljem

Et reisijatel oleks lõbusam, siis lasime autos ka laulu lahti. Millegipärast keegi ei plaksutanud, aga me ei lasnud ennast segada ka väga....

Ühel hetkel olimegi (tõesti!) mingi restorani ees ja kobisime autost välja. Autojuht hakkas vaikselt asju andma ja mina pabistasin juba nii omaseks saanud kana pärast. „ Ayam?“päris autojuht täiesti rahulikult teistelt reisijatelt kanakotti pakkudes, kui kotte maha laadima hakati. Kui ma nüüd järele mõtlema hakkan, siis oli mu teise külje all samasugune valge kott, natuke suurem ja vist ka soe- äkki oli selles põrsas?

Kohalikud läksid söögiruumi ja sättisid ennast kohe mõnusasti sealsetele lavatsitele pikali. Okei.... tuleb vist pikemat sorti ootamine. Keegi reisijatest ega ka bussijuhid inglise keelt ei osanud, ühelt poisilt õnnestus siiski teada saada, et buss peaks tulema meile siis järgi 22.00. Sobib, kell on  kõigest 19.00




Puhkus või asi... ehk loeme 3 h  raamatuid



Olen sellel reisil korduvalt mõelnud kas ma oleks ka Sulawesit tahtnud üksi teha. Reisida. Vist mitte. Eriti näiteks tänases olukorras kus oleksin üksi kohalikega, see sillavärk oleks ette teadmata natsa rivist välja viinud ja olukord kus mingis sööklas sätivad kohalikud lavatsitele nagu nad jääks siia pikemalt elama... Kas ja kunas siit üldse minema saab või kus ma olen. Selles piirkonnas mobiililevi ei ole. Inglise keelt ei r22kinud bussisolijatest mitte keegi!

Säästupäeva eelviimane kulutus oli 25000 ruupiane õhtusöök , mis koosnes nii suurest hulgast kookospiimaa maitsestatud riisist, et saime sellest kolmekesi söönuks.

Ja oh imet- kell 22 oligi buss kohal. Ning 3 tundi hiljem jõudsime Tentenasse. Seekord visati meid mingi tänava nurga peale maha: bussijaam? Ja näidati käega ühe tänava suunas. Hakkasime viiekesi asutuma: quebeqlased Marie-Eve ja Gillome ning itaallane Nino.

T2navale visatud! Kell pool 2 öösel

Esimeses hotellis mis paremat kätt jäi, ei tulnud keegi uksele ja jalutasime edasi. Nino  hääletas ühe auto – juht, tore mees vabandas ette ja taha, et ta ei saa viiele välismaalasele küüti pakkuda. Noh 10 minutit jalutamist- saame hakkama.Kokku vast max kilomeetri olime kõndinud kui meile tuli vastu kastiga truck, milles lahke näoga naine: „Küüti soovite?“ Miks mitte. See mees kes ei saanud küüti pakkuda vahetas auto suurema vastu ja tuli meile järgi- võttes naise tõlgiks kaasa. Tulime mingi hotelli juurde mille nime me ei tea. 

Kolmene tuba (ilgelt kole) maksis 100000 ruupiat ja see vist polegi päris hotellimajas. Soojast veest ei saa unistada (kas me üldse oleme selle reisi jooksul seda kuskilt saanud, vist mitte?) ainult kopsikuga saab vett võtta tavapärasest veeanumast ja endale peale kallata. 3 kopsikupesu tehtud, kell on 3.08 nüüd plikad juba põõnavad. Panen arvuti kinni. Head ööd!

Kole, aga odav hotellituba... mida kasutasime 2-7ni hommikul 

eemalolevast veeanumast sai rohelse kopsikuga oma 16 bussisõidu lõpetuseks v2ike  kümblus tehtud

Aa Tentena järv ja seda ümbritsevad mäed on imeilusad.
Kel aega rohkem jäägu siia mitmeks päevaks. Lähedal on Lore Lindu rahvusvark, kus saab näha tarsieri ja teisi toredaid  loomi.

Albino Bufffalo

 or white buffalo

Nii võiks kutsuda valget naist Sulawesi saarel. Just selline imeasi on blond naine siin. 

Kõige suuremat tähelepanu pälvib noor- ilus Kadri, kindlasti tahavad kõik teda pildistada!

Mõned soovivad koos endaga poseerida, teised lükkavad telefonikaamera lihtsalt nina/rinna alla ja kolmandad, eriti julged haaravad uljalt ümbert kinni.

Rantepao linnas m2e otsas

taksojuhiga teel Ampanast Pososse

Proua pöörab pilgu ära
Praamil Togeani saartele

Kindlasti pälvib blond naine rohkem tähelepanu kui brünett. Brüretilt Katrinilt näiteks küsitakse ainult kas ta oskab bahasa indoneesia keelt! Huvitav, mis moodi siin näiteks punapead koheldaks?

Tana Torajas on pühvel väga oluline loom. Teda kasutatakse nii põlluharimisel kui ka kohalike traditsioonide läbiviimisel. Loom on rikkuse ja võimu sümbol- selle tõestuseks on ka pühvlisarvede ning peadega kaunistatud majad. Mida uhkemad sarved, seda rikkam pere.

Arvake ära mis on pühvi hind? Lihtsama looma saab kätte 8000 USD-ga, kallimad: näiteks albiino pühvlid või helesiniste silmadega pühvlid maksavad 50 000 $ ja rohkemgi! Iga kuue päeva järel toimub Rantepao lähedal Bolus pühviturg. Kogu elu pead ise ja kogu su suguvõsa tööd rügama, et suuta osta härg mida ohverda oma vanemate või oma suguvõsa liikmete matustel, kui nad kord on võtnud heaks sinu sugulaste matustele ülikalli härja tuua!
Kohalikud arutavad täiesti tõsimeelselt pühvlite sissetoomist Kambodžast ja mujalt aasiast kus nendel loomadel on ainult töörühmaja väärtus.

Pühvi elu seevastu on üsna mõnus: tuleb vaid kogu elu riisipõllul chillida ja lõpuks kõrilõikamise läbi kiirelt surrra.

Pühvliturul- igal kuuendal päeval Polus

Kallis albino buffalo

Ma ei ole kunagi ühelgi autonäitusel käinud, a see üritus tekitas tunde, et olen ühel sellisel-
lihtsalt NII uhked ja puhevil olid mehed nende pühvlitega!

Kukevõitluseks ettevalmistus

homme on matused

Täna  23. veebruaril Amparnas seda peatükki arvutisse toksides teeme endi kohta nalja, et sisuliselt matkab Katrin siin kahe valge albiinopühvliga, mingit teist seletust me enda vahtimisele ja pildistamisele ei oska anda.

Matused ja mäed

Hoiatus: käesolev peatükk ei ole mõeldud taimetoitlastele, loomasõpradele ega nõrganärvilisele. Fotod ning video võivad põhjustada häirivaid unenägusid, muuta teie söömisharjumisi või põhjustada peapööritust

Arru oli jällegi platsis enne 9-t. Kogu meie külalistemaja rahvas oli aegsasti lobbys. Kolme eelneva päeva jooksul oli Arru meile kolm korda rõhutanud, et me ikka end korrektselt riidesse paneksime. Ei ole mingit probeemi: meil on tumedad riided olid kõigil olemas. Kadri ja Katrin panid rahvuslikud (erksamad) sarongid tumedate pluusidega. Traditsioonilistel üritustel on meestelgi siin sarongid ümber ja üksikuid „seelikutes“ vanemaid mehi näeb ka nii igapäevaselt linnapeal.

Matusetseremoonia on kõige tuntum ja tähtsaim tseremoonia toraajade kombestikus. Tähistatakse ka sündi, uue maja sisseõnnistamist ja pulma, kuid teist nii tähtsat sündmust kui matused siin ei ole. Kuna matused on kulukad ( mingit võimalust vähe kulutada pole, sest korralike matusteta tabab perekonda häda ja viletsus) ja ääretult tähtsad , olles omal kombel ka perekonna kokkutuleku aseaineks, siis küllap hakatakse sellega vaikselt tegelema juba enne kui vanainimene siitilmast lahkub. Mõni inimene on kohe nii tähtis, et tema tseremooniat valmistatakse ette üle 10 aasta. Sellisel juhul tuleb ehitada hulganisti ajutisi maju, et mahutada kõik külalised ja nii võib ohvrihärgade hulk ulatuda kuni 150-ni.

Kui inimene sureb, siis peetakse väike matustseremoonia ning muidugi selle kurva sündmuse puhul valatakse natuke pisaraid, kuid üldiselt on maine surm ühe etapi lõpp ja matuse ettevalmistus hingele järgmisesse elufaasi sisenemiseks ning see väärib korralikku tähistamist.

Meie osalesime eile 70 aastaselt surnud naise matusel, kes „jäi haigeks“ eelmise aasta juunis. Nüüd oli tema perekond ja tema 10 last ettevalmistanud päris uhke peo- kohalike sõnul käis arvatavasti ligi 1000 inimest siit läbi.

Matused on enamasti 3-päevased kuni nädalsed- esimene päev on sissejuhatus tseremooniaga, millest üks osa siis on ka kristlik teenistus. Kohalik kirik talub siin kenasti seda, et lahkunule tehakse ametlik hüvastijätt kirikus, kuid siis kantakse surnu suurte auavalduste saatel toraajade kombetalituste kohaselt kivihauda.

Tänapäeval on siis formaliinissüstitud kadunuke kuskil perekonna juures kodus, kus teda peetakse raskesti haigeks. Kui sind sellel ajal kutsutakse formaliinitäis kadunukest vaatama, on see ülim au.

Esimese päeva osa on ka härjavõitlus ning ilmselt on see siis ka esimene päev mil tapetakse esimene härg. Alles esimese härja ohverduse järel loetakse haige lõplikult surnuks. Animistide usu kohaselt aitavad loomade hinged inimese hinge hingedemaailma kanda. Mida rohkem ohvrihärgi seda kergem tee...

Teine päev, millele meie jõudsime on kõige suurem ja pidulikum. See on külaliste vastuvõtmise päev. Mida vanem on inimene seda rohkem on tal lapsi, sõpru, sugulasi, naabreid kelle kõikide püha kohus on tulla matustele pühitsema kadunukese siirdumist hingede maailma.Leinava pere kohustus on ehitada külaplatsile või koduõue ajutised majad kus nad kogu leinatalituse aja (3-5 päeva) elavad, hoolitseda kõigi külaliste söögi-joogi ees, maksta tasu talituse läbiviijatele teenindavast personalist kuni fotograafide ning filmimeesteni. Matusetseremooniast tehakse film ning sellest saab perekonnareliikvia.

lapsed on mõistagi kohal

Riisitampimine on tseremoonia yks osa

Külaliste kohus on tuua kaasa härjad mis kadunukeseke ohverdatakse ja/või seda millest tehakse toitu kõikide osalejate jaoks. Kõik saabuvad külalised peavad end registreerima valitsuse esindaja juures nimeliselt ja ka sellega millise anniga nad tulid. Ning valitsus korjab kõikidelt härgadelt- sigadelt omakorda maksu. Sain aru, et toraaja valitsus on suhteliselt jõukas kuna paljud külakoolid ning haiglad on sellest härjamaksust ehitatud. Seda, et toraajad on jõukaim hõim Sulawesil oli näha juba Makassarist saabudes, majad on uhkemad, suuremad, autod vägevamad- kõikjal on näha jõukust. Selle hinnangu võin anda nüüd, kui olen jõudnud Sulawesi põhjapoolsemasse otsa. Tagasi matustele. Kõigepealt tiritakse väljakule kinniseotud elusad sead, siis sätivad end esimese lähiringi sugulased ritta ning sammuvad tseremooniameistri järel spetsiaalsesse majakesse- kus nad siis mehed ühelpool, naised teisel pool, mõnda ega omavahel jutlevad ja sugulastevahelist infot vahetavad – see oleks siis nagu suguvõsa kokkutuleku osa. Mõne aja pärast saabvad kaunid daamid kohvi (toraajad joovad kohvi, sest see kasvab neil siinsamas) ning suupistetega. See ei ole mingi 3 käigulise lõuna ja seaprae koht- suupisted on pigem kohalik kook, riisi-kookosepätsikesed jmt kraam.

Nüüd algab väljakul kõvahäälne (mikrofonidest) ettelugemine. Nimetatakse perekonna nimi/nimed kes matustele tulid ning nende toodud loom või loomad. Loomadele joonistatakse värviga peale selle pere nimi kes looma annetas. Platsil käivad ringi leinajate esindaja, üleskirjutaja ning tunnistaja. Mehed panevad iga perekonna kohta vihiku peale selle kes mida täpselt tõi. See on ääretult oluline osa kogu tseremooniast. Sellisest vihikust saab su kohustus: sellest mis seal kirjas sõltub su ülejäänud elu. Kui keegi on sulle toonud uhkete sarvedega pühvli, siis sa ei saa mitte kehvem olla, pead tooma vähemalt samasuguse või parem kui veel suurema. Meie nägime, et peamiselt toodi sigu, aga ka kümneid pühvleid, väidetavalt oli ette teada, et nende matusega ohverdatakse umbkaudu 40 härga.

Härjatapuga ilmselt ka teise päeva tseremoonia algas, sest kui me kella 10 paiku kohale jõudsime, oli platsi keskel oleval härjal juba nahk maas ja mehed madistasid looma tükeldada. Hoidusime sinnapoole vaatamast, sead kes platsile toodi kiunusid kohutavalt ja õhk oli surmahirmust paks.

Meid juhatati platsi äärde toraaja maja esisele terassile, pandi istuma ja toodi toitu ning kohvijooki. Andisime üle oma annetuse.

Meie v2ljakate seltskond suitsuplokke toomas

Ka turistidel ei sobi matustele ilma annetuseta minna, see oleks ülim lugupidamatus. Uurisin kohalikelt mis oleks väärikas annetus- LP soovitab sigarette või suhkrut. Käisime ühes suuremas poes- peale küpsiste, pesupulbri jmt läänest toodu kaupade poes suurt midagi osta ei ole. Jahukoti oleks pidanud turult tooma ja riis on vist tavaline odav kaup mida ei kõlbagi tuua. Suhkrut poest ei leidnudki- jäigi üle viia ainult sigarette. Kuigi mõte sellest, et nii vanade traditsioonide kandjatele viime midagi läänelikest pahedest, mis neid kiiremini surma poole viib ei tekitanud just head tunnet. Pärast jälgisingi, et noorem rahvas, filmimehed, turistid jt kohalikud asjapulgad tõid vaid sigarette. Kuivaineid vm huvitavat ei paistnud kuskilt . Lohutasin end mõttega, et ju need sigaretid on käibel kui kohalik raha, sest neist annetustest saaks elu lõpuni suitsetada ja kauemgi veel.

Meie Arrukene tõmbas meid ühel hetkel püsti ja ütles, et me peame tseremooniamajale lähemale liikuma. „Miks?“ uurisime meie. Arru vaatas meid mõistmatul ilmel: „Mismõttes miks? Et ikka pilte teha“. Nii ta viiski meid otse tseremooniamaja kõrvale lagipähe kiirgava ekvaatoripäikse alla ja pakkus, et see koht on parim piltide tegemist. Häid kaadreid saigi, aga 2 meetri kaugusel õudusest ja valust (kinniseotud jalad) ruigavad sead ajasid südame pahaks. Ainus võimalus tseremooniat jälgida oli minu jaoks keskenduda selle nn kulutuurilisele osale ja lihtsalt lülitada helid (hale sigade kisa) kõrvust välja.

Tseremooniameister matuselisi spetsiaalsesse tseremooniamajja juhatamas

video meestelaulust ja perekonna marsist matusemajja

Nõrgema närvikavaga inimesel on seal tõesti olla halb ja sel juhul soovitaksin kolmandat päeva, mil loomatappu (ilmselt?) üldse ei toimu. Mõtlesin seal korduvalt kuidas see mu erinevatele kodustele sõpradele mõjuks. Sõltub ka sellest kuidas vaimu valmis paned või ennast meelestad - meie välismaalaste seltskonnas oli vähemalt 2 taimetoitlast (muide, hollandlastest ratturitepaar jõudis ka siia!) kes siiski tsermooniale tuli, ehkki hoidusid loomadest piisavalt kaugele. Tagasi tseremoonia juurde. Kui kõikide tseremooniamajakeses istuvate külaliste nimed ning nende annetuste hulk on ette loetud, siis lahkub see seltskond (ca 50 inimest) ning nendega koos tiritakse platsilt ära ka nende ohvrianniks toodud loomad, kes viiakse platsilt otse tapale. Uued loomad tiritakse platsile ning uus rongkäik sugulastega sätib end teremooniameistri taha. Jälle aeglane jalutuskäik peakambrisse. Muide leinav perekond ise seal konkreetselt ei võõrusta- nemad istuvad platsi ühel küljel ja järgivad kogu showd pealt. Tee-kohvi ning suupistete võtmine, jutuajamine ning annetatud loomade lugemine ning pidulikus rongkõigus majast minemamarssimine..

Vanade traditsioonidest pärinev meestelaul mis aitab lahkunult kergemalt ja rõõmsamalt uude staadiumisse üle minna. Laulu saatel pidi olema hingel rõõmsam ja mõnusam minna ning ta ei jää siinset elu taga kahetsema.

Sedaviisi toimub see niipalju kordi kui kõik sugulased on matustel osalenud ning lahkunuga sel kombel hüvasti jätnud, ning enamasti saabki teine päev kella 15.00 paiku ümber.

Kolmas päev. Kolmanda päeva sisuks on lahkunu viimaste austusavalduste saatel kivihauda kandmine ja üles vinnamine. Kui kirst peaks kivihauda vinnamisel maha kukkuma, siis tuleb kogu sellele eelnevat tseremooniat korrata. Mitte esimest-teist päeva mõistagi, aga midagi mis eelneb vahetult kadunukese hauda toimetamisele.

Käesoleva loo sisu absoluutse õigsuse eest kirjapanija ei vastuta, kuulsin kõike giididelt. Hetkel pole netti kust infot kontrollida. Jääb nii.

Kella 1 paiku tundus, et oleme juba piisavalt loomakisas viibinud ja pakkusime Arrule, et oleme valmis minema. Kuna me selleks päevaks autot ei võtnud ning Arru oli valmis ka public trantspordiga üles mäkke tulema, siis nii tegimegi. Bolu turu juurest (sama kus toimub iga 6 päeva tagant pühvliturg) võtsime kijangi mis viis meid üles Batumonga külajuurde – Rantepao ümbruse kõrgeim koht. Üleval restoranis tegime lõunased soto ayam supid ning hakkasime tasapisi alla jalutama. Matkarada, mis meie hotellist antud kaardilgi märgitud oli - võtab väidetavalt 2h väiksema Tikala külakeseni, kust on võimalik kijang tagasi (3km) Rantepaosse hääletada.

Bolu turu juures passisime kijangi, Arru sõnul sõidab see välja siis kui on inimesi täis. Ju siis on 60000 neljalt inimeselt ongi see hind millega auto on kohe nõus nelja reisijaga teele asuma. Turul mingis hütis vahetasime mustad matuse püksid-seelikud matkakohasemate heledamate riiete vastu ning umbes kolmeveerand tund hiljem olimegi keskpäevase ergava ekvaatoripäikese käes Batutumonga mäe otsas.

KOIT JA HÄMARIK (ha-ha-haa!)

Arru juhatas meid peamiselt teel kõrvale ja viis meid sinka-vonka läbi riisipõldude alla Rantepao poole. Kadri kannatas terve päeva süda-paha tunde all ja respekt tema suhtes: hoolimata riisipõllu sisse kukkumisest ning sandaalide lõhkumises, tuli ta virisemata ja lõpuks koguni paljajalu Tikula külani.

Arru oma teada tuntud džentelmenlikkuses mõistagi ei andnud meile kätte ei kivist üles ronides ega mäest laskudes. Mühistas ees minna ja ilmselt seetõttu saimegi ainult temast ilusad romantilised kaadrid kui ta mõne kivi otsas mõtiskles kuhu edasi. 

Tunnistan, et mulle omal kombel tema arrogants natuke segi meeldis.

Romantiline pilt Arruga

Õhtul pakkus kosutust Rantepao kõige kallima hotelli (1 miljon ruupiat öö) välibasseinis sulistamine