3D

3D

24 veebruar, 2014

Täna on Sinu päev. Sinu mägi ootab sind. Seega...asu teele. (Dr. Seuss)

Tõtt öelda mõtlesin ma matka lõpus vaevu jalgu järele lohistades, et selle loo pealkirjaks tuleb
"Õudne mägi" ja sada fotot, sest ma lihtsalt ei suuda midagi rohkemat mõelda ega kirjutada.



8.00 asusime maja eest teele. Motokad millega me Kerinci mäepoole sõitma hakkasime olid päris hädised. Ju need peavadki nässakad olema, sest pargi lähedasse võssa peidetult saavad nad vihma ja peavad välja nägema sellised, et keegi ei tahaks neid kaasa viia.

6-7 km motokasõitu ja jõudsimegi Kercini  mäe algusesse.

Kodumaja juures hommikul enne teele asumist



Olime vast 2-3 km jõudnud kõndida kui puude ladvus algas hirmus sahmimine ja äkki nägime suurt musta ahvi kaugel puu otsas turnimas. Õige pea vedas suur must end uudishimust meile lähemale nii et 5 x zoomiga õnnestus teda isegi pildistada. Gibbon ahve oli meie peakohal tegelikult terve perekond- üks suur emane lösutamas poegadega meie peakohal ja siis paar aktiivsemat suur eemal.
Paar kilomeetrit kaugemal kuulsime ka ägedat gibonite laulu. Lõpuks ometi- 5 aastat tagasi veetsime Tiiuga kaks päeva Gibbon Experience nimelisel matka, kus tõsi küll sai hullupööra ahvi kombel puude ladvus tuhiseda, kuid gibboneid ei näinud ega kuulnud kordagi.
Nüüd siis selline vedamine.  See gibbonite laul on eriti äge natuke nagu naeraks keegi suure häälega. Kuulake






Teekond 1.positsioonini (Pos I)- 1800m läks suhteliselt kergelt. Tõus oli mõõdukas ja eriti ohkima ei ajanud.
Pos II  (2000m) on juba raskem ja tunnen pidevalt, et pulss on kõrge ja peas kloppimise vältimiseks pean tempot alla laskma. Lasen teistel ees minna ja otsustan, et teen pause just niipalju kui ma vajan ja vaid paariks minutiks, et kloppimist ja ohkimist vaigistada. Nii on kergem.







Pos III st Shelter 1ni (2200m) - läks oma kaks tundi ja seal oli juba päris raske-  hulga järsemad tõusud.
Shelter I võtsime ette lõunasöögi, sest kell oli 12:30. Meie giid ja porter panid selga soojemad riided, mässisid koguni näod silmini sallidesse. Meie olime ikka toppidega, aga pausi ajal tuli midagi peale tõmmata, higiste kehadega tundus 20-kraadine  temperatuur juba pigem jahedana.
Porter Johnny mahajäetud tiigrikoopa ees
Kerinci rahvuspark on väga tuntud Sumatra tiigrite poolest, neid on alles üha vähem ja vähem - arvatavalt nii umbes 160-190 isendi vahel. Lugesin Melakas sellest, et tiigreid on rahvuspargis uitamas päris palju ja igal aastal saab 3-4 inimest nende rünnaku tagajärjel surma ning paarkümmend haavata. Ilma giidita ei soovitata juba seetõttu rahvusparki ronida- ehkki  põhimõtteliselt ei ole võimalik (vähemalt mäel) teelt eksida, kui sa oled hea varustusega, ettevaatlik, ei riski uduga ronida ja jätad endale piisavalt aega allatulekus (loe: ootamatusteks). Iseasi on see, et üksinda, porteri abita on telgi-söökide-magamiskottiga-madratsiga ülesminek pigem siiski üliinimlik pingutus ja ma ei kujuta ette kas see võiks mingilgi kombel kellelegi rõõmu valmistada.
Ühesõnaga - Tiiule ma ei rääkinud midagi ründavatest tiigritest ega madudest ega ka metssigadest, sest ta lihtsalt ei tuleks siis minuga kaasa.
Tegelikult ma mõtlesin sellele ise ronides õige mitu korda kui lasin giididel puhkekohta pikemaks maha jääda ja asusin esimesena üksi teele, ma tahtsin aeglasemalt minna ja sagedamini puhkepause teha kui nemad. Ma ei kannata kui teised peavad minu järgi ootama, seepärast parem ootan nende järgi. Päris suure osa teest olin ise esimene mineja – nii üles kui alla minnes.

Lõunapaus

Üks Kerinci lugudest räägib ka välismaisest turistist-linnuvaatlejast, kes käis džunglis linde uurimas, Istus puu otsas ja unustas ära missugune tagasitee oli. Kuna džunglist välja ei osanud minna, siis suri seal kuskil.

Neli tundi hiljem oleme teel  shelter 3 poole ja Tiiu on omadega nii läbi, et vähe sellest, et ta keeldub mind pildistamast, et saa ta isegi aru, et mina meist kahest pilti teen. Minul seevastu on shelter II ja shelter III vaheline teekond mida peetakse kõige raskemaks, isegi kergem kui esimesed 2500 meetrit. Võib-olla sellest, et ei ole enam palav (oleme juba fliisides) või sellest, et tempo pole enam kiire, sest mõtisklemine millistest juurtest haarata või kuidas end meetri kõrgusele järgmisele astangule vedada võtab aega.
Sheleter II ja shelter III vaheline maa on ainult 300 meetrit, kuid seda tõusu peetakse kõige raskemaks ja see võtab aega 2 tundi.

Shelter II juures ütlesime porteritele, et nad võivad meie ees üles ära minna kuna tahame palju puhkepause teha ja parem oleks kui üleval tuulises shelter III oleks telk meie saabudes püsti  ja soe tee ootamas. Nii tegimegi.  Pärast ütles Rapani, et me tulime üles päris kiiresti isegi alla 2 tunni. No ma seda päris ei usu, aga piltide kellaaegade pealt näen, et shelter I ja shelter III vahemaa läbisime 4 tunniga.

Hea, et on juuri kust kinni rabada

Vahepeal puhkasime vagude vahel
Ronimisel oli lisaks jalgadele vaja tohutut kätejõudu, et end üles vinnata



Kell 18.10 oleme lõpuks üleval  3300 meetri peal- shelter kolmes ja praktiliselt kukume telki. Eelkõige seepärast, et tuul on nii vali - tundub, et puhub meid pikali, aga ka sellepärast, et miski ei tundu mulle õudsem kui oma higist keha külmetada siin üleval, et siis palavikus alla ronida (been there, done that- Mulu mäel Borneol 2012)



Vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimus selle väikses telgis. 
Kostüümid, nagu näete on hunnitud.
Pilt on tehtud öösel kell 4.00 vahetult enne ronima hakkamist.

Hommikul kell 3.30 on äratus, et kell neli alustada teekonda vulkaani tippu. 500m ronimine võtab tavaliselt aega paar tundi ja kenasti jõuab mäe peal päikesetõusu ja ümbrust imetleda.
Tuul on aga nii vali, et suigatan vaevu tunnikeseks umbes 2 paiku öösel. Kuulen Tiiut kaks korda öö jooksul vaikselt norskamas, aga enamus ajast on ka tema üleval. Kell kolm kostab meeste telgist juttu ja Rapani hüüab meile siiski 3.30 et lükkame tõusu natuke edasi ning ootame kuni tuul vaibub.
Aga tuul ei vaibu ja kella 5 paiku alustame ikkagi tõusu. Pähe ja kaela mässin oma 2 salli, selga panen 2 pika varrukaga pluusi, fliisi, kapuutsiga kilevesti ja kõige peale tuuletakistuseks kilepontšo. Jalas on retuusid ja kilepüksid. Imelikul kombel mahuvad suvaliste Lombokist otstetud tossude sisse ka villasokid.
Kui pilte vaatate, siis mõelge kõikide nende professionaalsete matkajate peale kes oma matkasaabaste,  windbreaker tuulejopede, matkakinnaste ja special mütsidega või matkapoest ostetud stiilsete pealampidega mägedes jõlguvad ja siis vaadake meid kes 1 € Jyskist ostetud kilekeepidega 3805 meetri peal laiavad, jalas sandaalid ja käes sokid!





Tiiu tuli alguses veel mäkke oma libedate aeroobikatossudega. Püüdsin teda küll eelmisest õhtust mõjutada ecco-sandaale panema- nendel on all vähemalt nupsudega kummitald ning külma ilma vastu aitaks minu villasokid ja topeltsokid nende otsas, kuid Tiiu tahtis kangekaelselt oma uiskudega tulla. No mis sa sihukesega teed! Õnneks võttis ta sandaalid väikesesse seljakotti kaasa ja nii umbes 100 meetri peal pärast nutmist ja veenmist nõustus ühes varjulises kivitaguses oma uisud sandaalide vastu vahetama. Nende tallad olid natukenegi pidavamad, ausalt öelda on suur ime mismoodi ta nendega üldse telkimisplatsile jõudis.
Ronimine pimedas on ebamugav ja väsitav, sest tuul on tugev ja liikuda tuleb kogu aeg - nahk on märg ja igasugune pikem peatus tähendab tuules külmetamist. Viimased 50-meetrit liikusime, et mitte öelda roomasime põhimõtteliselt 5 meetri kaupa, tehes puhkepeatusi tuulekaitseks iga suurema kivi taga. Giid ja porter olid meist ees ja lõpuks mul isegi tundus et nad läksid meelega iga kord jälle 10 m ülespoole ja ootasid seal istudes meid, sest nii et pingutasime natuke rohkem, et nendeni jõuda - järgmiseks puhkepausiks.
Tiiu oli lõpuks nii otsas, et Rapani võttis tal kaenla alt kinni ja põhimõtteliselt kandis teda 5 meetri kaupa edasi. Kui Johnny minust 10 meetrit kõrgemal hõiskas: Hurraa - oleme tipus“, siis ma isegi ei suutnud ka viimaseks pingutuseks neid paari meetrit järjest ronida vaid pidin tegema veel ühe pausi.
Üleval paraku oli täiesti udune ja nägime endast vaid 2 meetri kaugusele. Kraater oli siiski väga lähedal, sest Rapani ei lubanud meil astuda kummalegi poole üle 2 meetri.  Sisuliselt olime 4-meetrisel  lamedal alal.
Üleval oli pööraselt külm ja kindad olid ronimisega (udu, kaste) kividest haaramisest läbimärjaks saanud ja neile tekkis härmatis. Ei aidanud muud kui panna kätte sokid. Punased rahvusmustriga Suva sokid olid vähemalt teemakohased - ikkagi vabariigi aastapäev. Pildistamiseks pidin siiski märjad kindad kätte vedama, kuid fotoka objektiiv läks koheselt uduseks. Tiiu ei olnud võimeline oma fotokat kätte võtma, pilte tegin mina või Rapani. Ausalt öelda mina ei tea kuskohast see hiiumaa naine võtab selle mägede poja näo, mis ta piltidel on suutnud ette manada. Adrenaliini jõud on võimas!






Kuna üleval oli nii pööraselt külm ja tuuline ja udu tõttu midagi vaadata ei olnud, siis tulime üks 25-30 meetrit allapoole suure kivi varju istuma. Rapani arvas, et ootame siin natuke – kui ilm paraneb läheme ikkagi üles ja katsume kraatrisse piiluda.

Jõusöögiks oli meil 3805 m peale kaasa võetud Kalevi šhoksi. Paremal hoiab Tiiu shokolaadi sokkidga, sest kindad on läbimärjad. 

Tulime tiba alla ja istusime tuule eest kivivarju, et näha kas ilm paraneb ja saame uuesti üles kraatrit vaatama minna.

Läksime uuesti üles, aga ilm ei olnud karvavõrdki paranenud.  Tegime nüüd Tiiu fotokaga mõned pildid- tagavaraks kui minu omaga midagi teepeal juhtub.
Teoreetiliselt peaks tippu jõudma 2 tunniga, siis meie tulime kindlasti 3 tundi.
Tagasitee tundus alguses jube lihtne, kui ülestulek lõpus toimus peaaegu roomates, siis tagasi läksime täitsa omal jalal ja video pealt tundub, et polnud hullu midagi

Video

Tagasitee udus, eksinud inimesed 73 aastal sündinud tüüp kes suri 1991 aastal kuna kaotas udus tagasiteeja külmus üleval surnuks. Foorumis kirjeldati üht juhtumit kus giid kaotas tipus udus tagasitee ja tund aega ekslemist viis mehe alajahumise äärele nii, et matkajad pidi giidi turgutama ja leidsid ise pärast tunnist ekslemist lõpuks õige koha kust alla minna. Selliseid lugusid ma muidugi Tiiule enne minekut ei rääkida ei saanud. Või lugu turistist-linnuvaatlejast kes all džunglis istus  mitu päeva puu otsas linde vaatlemas ning siis äkki ei suutnud tagasiteed leida ning jäi džunglis kadunuks. 
Minu tossud olid alt väikeste nupsudega ja pidasid küllalt hästi, eks ma lasin ka kivide peal liugu ja peenike kiviklibu sõitis jalge alt pidevalt minema, aga sihukest asja, et ma oleks haaranud lahtistest kividest ei juhtunud minuga kordagi.... Mistõttu oli allaminek mulle ikka palju lihtsam. Hirmu ei olnud allakukkumise eest üldse, aga olin ettevaatlik, sest jala väljaväänamine oleks paras pauk.


Vaade meie telkidele umbes 3700 m pealt. 

Kella 11 paiku vahel saime alla ja kiskusin kõik higised/märjad riided seljast, allatulek toimus hommikuses mägede päikeses ning viimane ots kiskus jube palavaks, aga tuul oli endiselt vali. Kuivatasin riideid kuni Tiiu ja Rapani tagasi jõudsid. Mehed tegid meie süüa ja küsisid, et kas tahaksime jääda üheks ööks veel siia, et pigem alustada homme tagasiteed. Rapani sai vist selleks ajaks aru, et treenitud eestlannade asemel sai ta kaasa hoopis pontsakad piigad, kelle treenimissagedus piirneb heal juhul ühe korraga aastas mil ma ühe valitud vulkaani otsa ronin. Tiiu sõnul on tal päevi kus sammumõõtja näitab 0- sammu. Ja sihukesed mutid võtsid ette matka peaaegu Kagu- Aasia kõige kõrgema mäele!
Igatahes andis Rapani mõista, et kui me ei tahaks üheks ööks veel Shelter III jääda siis peaksime kohe peale sööki alla hakkama minema, sest aeg on sealmaal.  Sestap pikka puhkepausi ei tulnud pakkisime kotid, jätsime mehed telke kokku pakkima ja alustasime laskumist.  Ajataju meil igatahes ei olnud, sest kui teekond shelter III üles võtab normaalselt 8 tundi, siis kella 12:00st alla ronima hakates peab sama teekonna allamäge tegema 5 tunniga, et enne pimedat džunglist välja saada.

Sihuke elukas elab 3300m kõrgusel.  Näeb välja nagu nirk. Pole praegu aega goodeldada kes see võiks olla.
Shelter II ja III vaheline ronimine allapoole oli paras katsumus kuna tuli hoolega jälgida, et ei libastuks ja nii mõneski kohas hüüdsin Tiiule, et see EI OLE LIHTSALT VÕIMALIK,  et inimene saab siit üles ronida, need olid ikka uskumatud astmed- toore loomajõuga saab neist üles. Päris uskumatu oli vaadata kust me ikka üles olime tulnud- kaks paksu treenimata eesti naist! Täna 26. veebruaril kui seda postitust kirjutan tean juba, et kasutasin absoluutselt kõiki lihaseid- valusad on kõik käe-, aga ka rinna- ja randmelihased.
Rapani sõnul tulime me selle raskeimaks peetud vahemaa alla poole tunniga. See eest osutus aga tõeliseks katsumuseks shelter II ja shelter I vaheline alla kus astmed polnud enam nii järsud, aga juurikaid millest kinni hoida, et allapoole ei libastuks oli palju ning öine vihm oli teinud metsa märjaks. Ei ole vist lapsepõlves jõule ka rohkem oodanud kui seda kuradi shelter ühte!.  Sinna jõudes olid jalad nii kohutavalt väsinud ja valusad, iga kükk ja kummardamine oli juba piinarikas.
Pos III –ni oli veel paar tundi minna ja aina aeglasemaks see läks. Pidasin laskumist ennatlikult liiga kergeks, sest Rinjanilt tulin alla lenneldes, ei mäleta suur lihaste- ega põlvevalu.

Nüüd mõistan - asi on ajas (kõrguses) ja kumulatiivses väsimuses.

Kui veel mõni tund tagasi olime Tiiuga arvanud et 4-5 paiku peaks džunglist välja saama, siis  Pos III jõudes tuli Rapanil Tiiut juba talutada ning mees pakkus,  et kas me ei tahaks siiski Pos III üheks ööks ööbima jääda kuna 6.30 läheb džunglis pimedaks ja kell on kohe pool kuus saamas.
Kurat, no ei taha!

Olime väsinud, räpased, kõik riided niisked või mustad – veel üks unetu öö kõva madratsi peal loodushäälte keskel, aga nüüd juba nii valutavate lihastega. Viimased paar tundi tundsin, et jalad on nagu makaronid ja nende üksteise ette vedamine on ülim pingutus, seda enam, et tuli hoolega jälgida, et väsinud jalg mõne puujuure taha kinni ei jääks, sest seda tasakaalu, et end püsti hoida hakkas juba väga väheks jääma. Isegi üks matkakepp mis toeks oli, suurt enam ei aidanud- mõne üksiku tasase paarimeetrise jupi peal tundsin kuidas väsimusest tuigun. Paari korral läks silme eest mustaks ja tean täpselt milline on mu minestamis-eelne seisund ja mis selle esile kutsub- nõudsin pausi ja näkse (õnneks oli giidil magusaid vahvleid ja küpsiseid ning vett kaasas küllaldaselt).  Lisaks tegi põlv niisugust pröökavat valu, et lõpuks ma ei saanud enam ka 30 cm asteid ka otse astuda, vaid pidin end tagurpidi keerama ja mõnest kohast peaaegu käpukil alla astuma, et põlve säästa. Viimased tund aega tegin seda juba pimedas.
Niipea kui pos III selgus, et pimedaks minemiseni on 45 minuti,  lõpetasime  koheselt puhkepausi, sidusime pähe pealambid ja panime ajama. Või mis ajama – liipasime maksimaalse võimaliku kiirusega. Rapani hoidis Tiiul käest ja porteri Johnny andis mulle oma pealambi ja sidus minu katkiläinud pealambi endale pähe ning valgustas ees minnes oma lambiga raskemaid koht ning libedate langenud puude ületamisi, sest mina olin siis ju tagurpidi käpukil üritades enda alla/taha vaadata, et näeks kuhu astuda. Midagi nii füüsiliselt rasket pole ma veel teinud ning see mõte, et kas millalgi võib saabuda hetk kus mu põlv ei lase valu pärast üldse astuda ei olnud mulle ka võõras. Korraks mõtlesin ka Rapani eilse jutu peale, et skorpione üleval mägedes ei ole,  need on mäe alumises osas . (Siin!) Skorpion on ööloom ja ma nägin täpselt Borneo öömatkal milliste puude sees nad elavad. Aga et üldse püsti jääda ei olnud valikut millistest puudest haarata, millistest mitte. Mäe alumises otsas oli sadanud ja sisuliselt alumised 2000m tulime me mööda libedat muda.
Pos II jõudsime  juba hämaras ja pealampidega,  öised džunglihääled olid võimsad ja isegi ülimast väsimusest hoolimata jõudsin mõelda, et džunglis maganud ma olen (keeruline) aga vat öises džunglis matkanud, nii et isegi sääsetõrjet pole aega peale panna (tilkuv higi pühib selle niikuinii näolt)- vat seda elamust pole enne olnud ja ei tule ka.

Pos I jõudes oli juba kottpime ja sääsed – liblikad,  kõiksugu putukad tiirutasid pealambi ees ning segasid nägemist. Oli natuke õudne. Ootsime Johnniga Tiiut-Rapanit ja vaatasin kuidas mees metsast söögiseeni korjas ning kuidas pimedusest hiilgavate silmadega metsaelanikud meid vaatasid. Pritsisin siis Autani pähe ning fliisile – kuid ma ei usu et sellest kuigi palju abi oli - lõhn oli jälk mistõttu näkku ei tahtnud pritsida, muud kohad olid enam-vähem kaetud, pealegi oli päikeseloojangu aeg, mil neid kõige enam on juba möödas. Noh loodetavasti läks kõik hästi,  või mis see malaaria peiteaeg ongi?
Päris uskumatu, et homme läheme jälle džunglisse ööbima! Ja maksame selle eest 120 € näkku (transport, särk-värk, kultuuriline elamus muidugi kaasa arvatud)


Vist nii 8 paiku saime siis metsast välja. Tagasitee motoka tundus üüratult pikk. Põhimõtteliselt ei jaksanud jalga üle motoka istme tõsta ja sellelt maharonimine võttis ka pika aja. Tuikusime tuppa, aga siiski olime valmis 21.30 ühe õhtusöögi sööma, kuna viimane söök oli ju lõunal enne laskumist.
Pikk motosõit tegi kontidesse külma sisse ja kui Rapani pakkus, et ta ema võib meile hot showerit teha, siis nõustusime kohemaid. Ma ei tea tänase päevani kust ma selle jõu võtsin, et kannu ja kopsikuga askeldades ennast ja juukseid pesta. Soe vesi on jumalik, Teie kes te täna oma soojavee kraani lahti keerate, mõelge selle peale, et kuskil  kaugel on räpased mägimatkajad, kes nägid sooja vett viimati 5 päeva tagasi ega näe seda ilmselt järgmised 30 päeva.
Pärast pesu kukkusime voodisse ja magasime 11 tundi jutti.

Tiiu küsis millalgi mäe peal mult: „Kas see ongi sinu nägemus ideaalsest puhkusest?“

Selline oleks olnud kraatriauk selgel päeval.
Pilt internetist Hak Cipta Hak cipta dilindungi undang-undang oleh sunny.hell

Pilt internetist. by photography by Yunaidi Joepoet
Pilt internetist: discoverindonesia.net

2 kommentaari:

  1. Vähemalt elus! :)
    Õeke

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oli võib-olla natuke ohtlik, aga noh... elada on üldse ohtlik :-).
      Kui võtad aega rahulikuks minekuks, isegi kui see tähendab pimedapeale jäämist, siis on see tehtav keskmise treenitusega inimesele. Ja isegi kahele paksule, nagu näha oli. Vaim peab olema tugev, keha võib ka nõrk olla, nii ütlevad mägironijad. Eks me võtsime selle oma motoks. Aga ikka väga mõnus on elus ja terve olla peale sellist katsumust, peab ütlema.
      Praegu tundub küll, et see jäi mu viimaseks vulkaanironimiseks :-)

      Kustuta