Sain kodumaalt kirja

Date: Sat, 22 Mar 2014 
Subject: ahoi dzunglirahvas!

kivirähk siin.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-riigimehed.d?id=68290361

olete kindlast lugenud juba.

kuid kui ei, siis see on džunglirahva kohustuslik kirjandus.

No täpselt!!!!!

Veel üks doos ahve

Kuna me ikkagi ei saanud niipalju ahve näha kui unistasime, siis otsustame viimasel Bukit Lawangi päeval minna orangutanide söötmiskohta nende hommikusöögile külla.

Tean, et minu jaoks jääb see ilmselt viimaseks orangutanide nägemiseks vabas looduses, kuivõrd üks 26 tuhande hektarine looduskaitse ala seda üldse on- nimelt olen seekordsel reisil kolmandas ja viimases Kagu- Aasia orangutanide orbudekodus ja on tõenäoline,  et ma Borneole või Sumatrale rohkem oma elus ei tule.

Selle taas-metsastamise keskuse (või kuidas taas vabasse loodusesse lastavaid ahvide keskust võiks kutsuda)  asutasid 40 aastat tagasi kaks Šveitsi zooloogi ja aastast 1980 võttis rehabilitatsioonikeskuse üle Indoneesia valitsus. Sellest ajast saadik ei ole väidetavalt otsest Šveitsi raha keskusele stabiiliselt üle kantud ja nüüd ei tegutse see enam ka rehabilitatsioonikeskusena. Alates 1996 aastast siia enam uusi ahve vastu ei võeta, sest pole piisavalt moodsat vahekeskust kus vangistatud ahvidele järk-järgult metsaelu tutvustada. Usun seda täiesti, sest näinud Sepiloki moodsat keskus Borneol koos meditsiiniüksusega ning videokeskusega turistidele kus vastavateemalisi loodusdokke näidatakse jne. Teine põhjus on see, et see džungliosa on juba ahvidest üleküllastunud (?) ning endiste „vangide“ lubamine metsikute ahvide hulka võib tuua kaasa ka viiruste leviku metsikute ahvide populatsioonis. Nii on mitmetel põhjustel rehabilitatsioonikeskus Bukit Lawangis suletud. See aga muidugi ei tähenda, et turistidelt ei võiks suletud keskuse külastamise eest raha teenida... :-)

Siiski on selle 40 aastaga metsa lastunud 200 isendit kes on mingil põhjusel eelnevalt inimeste meeldevalda sattunud või vangistuses sündinud. Osad neist ahvidest on kindlasti metsaeluga kohanenud ja vaevalt, et enam küla lähedale eksivad, kuid kuna orangutanid elavad kuni 40-aastakseks, siis mõned viimati (15 a tagasi) toodud emastest beebidega loomadest on siiski harjunud söögiplatsil käima. Nii mugav on ikka kui toit koju kätte tuuakse. Kuna orangutanid on ka seltsivad ning väga sotsiaalsed inimahvid, siis arvatavasti mõned loomad käivad lihtsalt uudishimu pärast ka inimesi passimas.

Toiduplatsile saamiseks tuleb sõita üle jõe. Hommikul kell 8 ja lõunal 3 kogunevad turistid jõe äärde ja paadimees viib paaditäie turiste üle. Järgneb matk kõrgele mäe otsa, kus väiksele platsile saab hea tahtmise korral mahutada 25 inimest (see on 2x vähem kui mõlemal Borneo platsil) ja vaid umbes 3-4 meetri kaugusel ongi väike puidust lavats.

Kaks ahvikarjatajat metsniku ronivad platvormile ja asuvad ühe toikaga platvormi taguma, see on ilmselt ahvidele teada signaal toidu kohta. Ootame- ootame, aga midagi ei juhtu. Poisid on ise väga rahulikud, ju nad on harjunud sellega et ahvidel võtab aega. Pealegi on praegu puuviljade hooaeg ja ega loomad ei tulegi iga päev platsile.

Viimaks on puude ladvus mingit liikumist näha ja kõik 10 turisti kargavad erutunult püsti ja haaravad laskevalmis fotokaamerad. Vaid üks saksa mees kes on otsekui National Geographic`ust välja karanud teatab tähtsalt, et tema pilte ei tee. Põhimõtteliselt.

Üks ahviemme oma aastase pojaga sahmib lõpuks kohale. Oh jaa, nad on targad, sest kõrgelt džunglipuudelt allatulek nõudab ka mõningast vaeva ja selle tunnistajateks olimegi. Et end ühelt oksalt teisele vinnata (koos umbes 5 kilose kõhul rippuva beebiga) pidi emme haarama ühe oksa (tööriist!), et sellega õngitseda vastas oleva puu liaane. Et see osutus liiga lühikeseks viskas ta oksa minema ja läks murdis kuskilt uue. Lõpuks ühel oksal kohal  (see kuhu ta videos ronib) hakkas ta hoogsalt puud kõigutama, et siis end nagu vibuna teise puu otsa lennutada. Ja sealt tuli ta alla söögiplatsile kus krahmas poisilt peotäie banaane (õnneks polnudki toitu ülemäära palju ja 3-4 kimpu banaane oligi ainuke söögikord mis ema ja laps inimestelt said) ning mõne ajapärast sai aru ka kust kotist need banaanid tulevad, andes metsavahile märku, et las ma võtan ise kotist.

Nii lähedalt ei ole ma inimahvi kunagi näinud. Borneo "vaateplatsid" on suured ja küllap seetõttu on toidulaud inimestest 15-20 m kaugusel. Siin aga on tunne, et võiks looma peaaegu puudutada. Kuidas ta meid ei karda?

Ma tean küll kus sa neid banaane hoiad!

Aitab küll, ma ei viitsi teid siin enam lõbustada, haarab ahv banaanid hambusse ja tõmbub
kaugemale puudevilusse sööma

Siin tunneb aastane beebi end turvalisemalt, laseb emast lahti ja läheb hängima

Ciao inimesed, tulge teinekord jälle!

Orangutanid on targad ahvid  ja kuidas teisti kui me jagame ühist DNAd lausa 96,4 % ulatuses. See tähendab et nad oskavad kasutada tööriistu ja on hea mäluga, suutes meelde jätta nö metsakaarti ja parimaid puuviljapaiku. Iga päev paar korda teeb orangutan endale ühekordse pesa puuokstest- pikutamiseks ja öiseks uneks. Emased-isased kohtuvad vaid paaritumiseks ning kogu oma eluajal on emal kuni kolm järglast, igat lapsukest nunnutatakse 7-8 aastat.  See on aeg mille jooksul ema kasvatab oma järglase iseseisvaks, et ta saaks üksinda metsas hakkama.

Erinevate allikate andmetel on maailmas vabas looduses 40 000-48 000 isendit, kellest umbes 41 000 looma elab Borneol ja vaid 7300 Sumatral. Sumatra orangutanid on seega väga suures väljasuremisohus ja nende väljasuremisprognoosi järgmise järgmise 20 aasta jooksul andis maailma loodusfond juba 2004 aastal. Kuna jõuline surve uue tee ehitamiseks läbi Leuseri kaitseala on nii võimas (lääne-idasuunaline Sumata põhjaosas näib kohalikele oluline) siis arvatakse, et isegi kui ebaseaduslik metsaraie ning teede ehitus või inimasustus peatub, on kogu populatsioonist vaid 250 isendil lootust elujõulisele ja pikaaegsele elule. Teisel juhul hindab maailmaloodusfond, et lähima kümne aastaga kaob 50% populatsioonist ja 90% viiekümne järgmise aasta jooksul kuni kogu populatsioon kaob maapealt lõplikult. Meie lastelastel ei ole mingit võimalust neid ahve enam eluslooduses näha, see on küll kindel.

Kohtasime üht vanemat Šveitsi hipiprouat söötmisplatsil kes ka ahvidest pilte ei teinud. Ta on Bukit Lawangis käinud mitu korda, esmakordselt 20 aastat tagasi. Kui küsisime kuidas siis oli ja kas ta nägi palju ahve, vastas proua „Oh yes, many!!!“ mis tähendas umbes kümneid. Nüüd ütleb juba wikitravel et, alates 2013 aastast on pigem haruldane, et ahvid üldse söötmisplatsile tulevad. Aga kuna pool-metsikuid ahve enam juurde ei tooda, siis lohutan end mõttega et ju need päris metsikud ahvid siis ikka kuskil metsasügavuses elavad. Parem ongi kui nad inimestega ei harju.

Tõtt öelda tekitab see söötmispaik natuke kahetiseid (jälle!) tundeid. Kas nüüd, kui see rehabilitatsioonikeskus on suletud ja šveitslaste rahakraanid kinni keeratud, peaks üldse neid loomi seal edasi söötma? Eelmist lugu kirjutades leidsin netist, et pargi range kontroll on mõeldud ka giidide jaoks - nimelt on 100% keelatud igasuguse toidu andmine loomadele. Kui meil matkal väike puuviljapaus oli, siis arutasime omavahel kas tõesti korjatakse kõik puuvilja koored ka metsast ära (ikkagi orgaaniline staff) aga nii peeneks asi ikka ei läinud. Kuid iga viimase kui väikse suitsukoni korjasid giidid kokku ja seda pean küll ütlema et Leuseri rahvuspark oli ideaalselt puhas. Ei ühestki turistist ei jäänud kübetki prahti maha, ainus inimtegevuse jälg näiski olevat sissetrambitud rajad.

Samas on söötmispaigale sissesaamine turistide jaoks tasuline. Tõtt öelda tuleb hankida spetsiaalne luba Gungng Leuseri pargivahtide kontorist. Kontor aga näib pidevalt suletud olevat ning kui meid paadiga üle tuuakse maksame oma osalustasu ja kaamera tasu mingile asjapulgale, kellelt ei saa mingit paberit vastu. Küll palutakse  ühele paberitükile kirja panna oma nimed, rahvus ja passinumbrid. Võib-olla keegi siiski registreerib mingeid turiste kuskil. Siiski hakkab mulle tunduma et see "söötmine" on puhas äriprojekt. Kui sellest mingigi osa läheb pargi või ahvide kaitseks, siis pole mul midagi selle vastu. No ja kui läheb kohalike taskusse, mis siis ikka - vähemalt saavad nad aru mille tõttu turismiraha siia voolab ja on valmis siis parki inimasustuse ja metsaraie eest kaitsma.
Kui on? Või tahavad kõik hästi elada?

Väga ilusaid pilte vaata sellelt lehelt:
http://worldwildlife.org/stories/where-do-orangutans-live-and-nine-other-orangutan-facts

Wikipedia faktid : „Orangutanid on kõige suuremad puudel elavad loomad planeedil ja  veedavad peaaegu kogu oma elu puude otsas, olles ka kõige puukesksema eluviisiga inimahvid.Orangutani pikkus seistes on keskmiselt 1,2–1,5 m, kehakaal 33–82 kg, isased võivad kaaluda ka kuni 110 kg.Orangutani käsi on sarnane inimkäele – nelja pika sõrme ja vastanduva lühikese pöidlaga. Orangutani jalg on sarnaselt käele nelja pika varba ja neile vastanduva lühikese esimese varbaga. Seega suudavad nad asju haarata nii käe kui jalaga, kuid maapinnal liiguvad kohmakalt.

Orangutanid elavad üksildasemalt kui teised inimahvid. Tugevad, aastaid kestvad sidemed on vaid emaste ning nendega kooselavate mittesuguküpsete järglaste vahel, mistõttu on ka nende lapsepõlv pikim inimahvide seas. Täiskasvanud isased ja iseseisvunud noorloomad elavad rohkem üksi. Emased saavad suguküpseks vabas looduses tavaliselt 15–16 aastaselt, tiinus kestab umbes 8,5 kuud. Orangutanide poegimisintervall on pikim inimahvide seas (umbes 8 aastat). Emasloomal sünnib korraga ainult üks poeg, kes jääb ema lähedusse kuni viieks aastaks. Seejärel elavad noored väikeste gruppidena kuni suguküpsuseni.

Pärdikute paradiisis

Matk algab muidugi järsu tõusuga Rocki külalistemajja kus meiega ühinevad kolm Belgia tüdrukut kes on oma kuuekuise matka keskpaigas ning jätkavad peale Kagu- Aasiat Lõuna-Ameerikas.

Esimese raginaga murrame läbi kummipuu istandusest, kus giid Anto keset kõige ägedamat sääseparve seletab pikalt kummipuu istandustest, kummi kogumisest jmt sellega seonduvast. Saame ka pika loengu sellest miks loodust tuleb hoida ja kui pahad on õlipalmiistandused ja mis see meie maailma ökosüsteemiga teeb. Kuna see oli esitatud pisut (mulle tundub) moraliseerival toonil, siis lähen natuke tujust ära, sest seda juttu pisut teises sõnastuses tuleb veel umbes pool  tundi ja midagi uut ma teada ei saa.

Siin saame ka teada, et kummipuu istandused on sääskede lemmikpaik. Kohalikud väidavad, et džunglis üldse sääski ei ole ja see hakkab mulle juba natuke nalja tegema. Maailma tervisehoiu organisatsiooni andmetel on Sumatral malaaria siiski levinud, kuid absoluutselt kõik kohad kus me oleme olnud Padangist Bukit Lawangini väidavad et ei, no neil küll mingeid sääski ei ole! Nalja teete või?  Kohalikud vist ei tunne ka neid, sest ei näe neid küll kratsimas ja ega sääski tõtt öelda keset päeva või ööd ei ole ka. Ainult päikesetõusul ja loojangul. Seekord hoiatavad meid kõik, et enne kummipuusalu pritsiksime end tõrjega. Ja õigust nad räägivad!
No igatahes saame vast 20 minutiga sealt kummipuumetsast välja ja enam vähem kohe komistame orangutanide otsa.

Algul suur emane ahv pojaga kõrgel puuotsas ja paarsada meetri eemal teine samasugune pojaga natuke madalamal.
Kohe selline vedu! Et siis siin kohe kubiseb orangutanidest?

Kohtame ka kummalist seltskonda vormiriides mehi ja esimene neist (tähtis nina) kandis koguni relva. Uurime Antolt mis mehed need on. Need pidid olema džunglivalvurid või siis mingi džunglipolitsei taoline üksus kes kõmbib metsa läbi ja vaatab, et siin midagi jumalavallatut korda ei saadeta. Leuseri ökosüsteem ja park on viimasel ajal palju tähelepanu saanud - alates 2007 aastast saab iga mees kes illegaalseid metsalangetamise lube vormistab või muul viisil  kaitsealust territooriumi kahjustab kriminaalkaristuse. Maksimum, mis pätt saada võib on 5 aastat türmi ja 5 miljonit trahvi.

Džunglipolitsei (Tiiu pilt)

Mida võtta kaasa kahepäevasele džunglimatkale?

Kuna Bukit Lawang on nii tsiviliseeritud koht (no mitte Taiga võrreldes, aga noh ülejäänud Sumatraga küll), siis see tähendab, et siinsel matkal võid täiesti loota söökide- jookide ja öömaja osas giididele.  Ma isiklikult arvan, et see võib olla isegi kõige turistim koht Sumatral üldse, kuna orangutange näeb elavas looduses vaid maailmas kahes kohas ja Borneo ei ole nii lähedal Taile, Singapurile, Malaisia suurlinnadele, sestap tundub loogiline, et Kagu- Aasias kiirvisiidil olevad ahvi-või loodusturimi huvilised võiksid sattuda siia.

Ühesõnaga:  magame telgis, seal on madratsid (jälle need õhukesed „porimatid“) padjad, tekid. Ja kohapeal saame keedetud vett, nii et endal tuleb kaasa tassida ühe päeva vesi.

+ Varustame end 1,5 liitri veega  (saab hakkama ka 1 liitirga, kel kõva janu tassigu kahte).
+ kaasa kuivad riided ööbimise jaoks, sest kuumas džunglis higistad kõik märjaks ja teise päeva riided
+ pealamp
+ vetsupaber
+ pikka varruaga pluus/jakk (minul ei läinudki vaja, teistel hakkas hommikupoole ööd jahe, nii et võiks olla kaasas)
+ sääsetõrje
+ päiksekaitsekreem
+ vihmakile
+ ujumisriided ja sarong kuivatamiseks
+ meditsiinipaunast midagi mis võiks kahe päeva jooksul vaja minna: valuvaigistid, haavapuhastusvahend, elastikside, plaastrid jmt. mida ise oluliseks pead.

Mount Leuseri rahvuspark on üks maailma suurimaid - ligikaudu 950 tuhat hektarit looduslikku vihmametsa, sisuliselt üks viimaseid metsikuid paiku maakeral kus võib näha vihmametsade rikkusi. Sellisel, arvatavalt Indoneesia kõige metsikumas rahvuspargis, elavad orangutangid, gibbon ahvid, elevandid, tiigrid, lapilised leopardid (clouded leopards) ja sumatra ninsarvikud  –  kokku 127 erinevat liiki imetajaid. Vihmametsas kasvab 8500 liiki erinevaid taimi – mägedel, lauskmaal, orgudes ja isegi soos.(Meie giid rääkis ka ühest kadunud mehest, kes ei teadnud mis soo on ja sinna astus ning kadus- see kõik  toimus  muidugi väga ammu, hollandlaste koloniseerimisajal) 2004 aastast on see koos Kerinci ja ühe teise rahvuspariga võetud ka UNESCO maailmapärandite nimekirja.

Kollase joonega piiratud ala on Gunung Leuseri rahvuspark.
Tumeroheline ala on 2,6  miljoni hektariline kaitse all olev Leuseri ökosüsteem. Pilt http://www.orangutan.org.au/Projects/tripa-swamp-protection

Geograafiliselt koosneb Leuseri ökosüsteem 2,6 miljonist hektarist vihmametsast, millest vaid osa on rahvuspark. Kokku on ökosüsteemis kaks vulkaani, kolm järve ja 9 peamist jõge. Kümnest tuhandest taimeliigist mis on lääne malai - indoneesia osas leitud 45% kasvab Leuseri ökosüsteemist.

Mõned näiteid metsaelanikest keda nägime

Selle ringi sees on orav. Ja meisterdetektiiv-zooloog Blomkvist  nagu ma olen, teeb pakkumise et see on Punane hiigellendorav

See pilt lendavast oravast on pärit siit  www.cedeprudente.com

Orang Utan (Pongo pygmaeus abelii) ©

Thomas's Leaf Monkey (Presbytis thomasi)

White-handed Gibbon or Sarudung (Hylobates lar)

Long-tailed Macaque or Kera (Macaca fascicularis) (Tiiu pilt)

Pilt: http://en.wikipedia.org/wiki/White-bellied_Sea_Eagle

Esimene ametlik katse parki kaitse alla võtta tehtud 1934 aastal ja alles üheksakümnendate lõpus loodi mittetulunduslik ühing The Leuser International Foundation, kuid siis oli ökosüsteem juba tõsiselt kahjustunud kui tänu ebaseaduslikule metsalangetusele ja salaküttimisele. Nüüd aga on mets kaitse all. Vähemalt ametlikult.

Õnneks on suurem osa rahvuspargist konserveeritud ja turistid hullavad kaunis väikeseks osas. Praegu ma arvan,  et vast isegi 2-3 hektarit maksimaalselt on igapäevaselt turistide jaoks avatud. Tehakse küll ka pikemaid, kuni 7 päevaseid matku ühe kõrge mäe otsa, aga paistab, et need ei ole kuigi populaarsed, sest kõik turistid keda meie kohtasime on 2-5 päevasel läbisõidul ja parimal juhul valivad 60 € eest kahepäevase matka. Kõik matkad toimuvad giidiga. Giidid on treenitud rahvuspargi ametliku Giide Assotasiatsiooni poolt ja tundub, et mõned neist olid eelpoolnimetatud metsapatrullile tuttavad, nii et kõigilt töötõendit näha ei küsita, kuid meie eilsel sõbral Monal (natuke pahupidi silmadega giid) paluti küll miskeid pabereid ette näidata.
Erinevate giididega metsa tulnud turistid kohtuvad teiste giididega erinevates metsa „puhkepaikades“ (lagendikud, jõeäärne kallas, mäeveer vaatega - kus on võimalik istuda-puhata) nii et põhimõtteliselt võib su grupp olla 5-6 inimest, kuid metsas kohtud ikkagi kõikide Bukit Lawangi matkameelsete turistidega ja näed neidsamu giide, kellele sa mitu päeva oled ära öeldnud...

Giidid rullivad "džunglisigarette"

Lugesin kuskilt et Bukit Lawangi öömajad ongi seepärast nii soodsa hinnaga, et külalistemajad ja giidi on omavahel miski skeemi kokku leppinud ja teenivad raha ka matkade vahendamisega, st et su 60 eurost saab midagi külalistemaja ja midagi saab giid. (Ühe päeva matk on 35€) Ka Lonely Planet ja giidide ametlik leht (?) näib viitavat sellele, et kahepäevase matk taks on 50 € ja selle 60 € hinna on nad ise välja mõelnud, sest see sisaldab mööda jõge tagasi parvetamist. Rafting näib piltide pealt olevat suurveega päris äge rallimine, aga meie olime kuival ajal ja tulime tagasi kaunis rahulikult. Oli isegi pisut hirm oma paksust tagumikust tükke kaotada, kuna parvetamine toimub kummilohvidel ja kui ikka seal väga sügaval istud, siis võib mõni suurem kivi tagumiku „ära viia“ küll. Õnneks on tuubide sees võrk ja võrgule laotavad nad needsamad õhukesed matiliistakad millel öö magasime. 
Muidugi pakutakse kõigile alguses ainult seda 60 € trekki ja räägitakse vaimustunult raftimisest. Ka meie olime kahevahel kas võtta raftinguga matk või ilma, sest põhimõtteliselt näeb matkates siiski palju rohkem loomi kui paadiga mööda kiirevoolulist jõge sõites. Viimaks otsustasime siiski raftingu kasuks, kuid tingisime hoogsalt giidiga, et me saame kindlasti teisel päeval vähemalt 3-4 tundi matkata. Ikka sellised loodusesõbrad oleme. „Ei päevagi džunglita“ võiks vabalt olla meie deviis.  „Kindlasti!“ lubas giid lahkesti.„ Kindlasti saate hommikusöögi ja lõuna vahel teha mõnusa 3 tunnise matka enne kui kella 2-3 paiku tagasi Bukit Lawangi parvetama hakkate“.

Nii et vahvasti ronima!

Õige pea, pärast teist orangutani arvab Anto et 6 noort naist, tõelised matkahuvlised nagu me end tutvustasime, on nüüd piisavalt mööda lihtsamaid radu roninud ja keerab „peateelt“ alla vasakule. Saan kohe mööda mäekülge ronides aru, et õige varsti pöörame väikse kaarega „peateele“ tagasi ja nii lähebki. Noh aga vähemalt näeme üht väikest peaaegu ärakuivanud allikat.
Samamoodi ragistab Anto võssa järgmises kohas ja 6 ohkivat naist rühivad järgi.  Ühel sellisel metsikul rajal saab Anto korragaa aru, et rada enam edasi väga ei lähegi, aga see ei peata meie rastasoenguga giidi. Vapralt rühib ta mööda võsa edasi, meie ikka truisti kannul. Olen otse Anto taga kui näen kui ta ühel hetkel seisma jääb ja vaikselt tunnistab, et seda rada pole küll inimese jalg ammu astunud. „This road is maybe closed“ teatas ta nõutult „maybe we should go back“ teeb ta järgmise ettepaneku. Te oleks pidanud tüdrukute nägusid nägema! Nii kaua olid nad mäeveerul allakukkumise hirmu trotsinud ja läbi võsa ragistanud...

Kas me peame siin kaua veel käima!

Igatahes on  need trossis näod Antole signaaliks, et tagasi minna ei saa ja me rühime vapralt edasi.  Mõne aja pärast edastab Anto rõõmsa uudise, et varsti jõuame siit tihnikust välja, aga hoppadi- saime vast 100 m mööda normaalset teed (normaalne on mu meelest selline 40-50 cm laiune raja moodi moodustis)  käia kui Anto võtab taas teelt suuna üles mäkke. Sinna läks mingi vaevumärgatav rajake, samal  ajal kui kahele poole kõrvale mitu suuremat rada. „Kas me ei võiks neid teisi radu võtta“, küsib Karin Antolt kui ma olin talle tutvustanud oma konspiratsiooniteooriat, et Anto veab meid lihtsalt ringi mööda tillukest maalappi – lihtsalt üles alla ühe ja sama pearaja kõrvalt, nii et kokkuvõttes oleme me alguspaigast paari kilomeetri kaugusel.  Anto raputab pead ja ütleb, et kumbki nedest teedest ei vii laagiplatsile. Olen siiani kindel, et ta valetas. Nimelt viikakse toit, telgid ja varustus kõik short cut teed pidi metsa ja umbes tunniga on tavaar kohal. Kuidagi tuleb ju need 7 tundi turistidega aega parajaks teha - miks mitte väikseid metsikuid radu trampides...

Lõunapausiks jõuame väikse jõe äärde (lihtsalt sinna orgu jõeäärde minek tähendas 20 minutit mäest laskumist ja hiljem umbes 20 mintsa järsku tõusu) aga noh, ise me ju tahtsime, et ei oleks jalutsukäik vabaõhumuuseumis.

Võsas trampimise ja mäkke ronimise ainuke miinus on see, et pead nii intensiivselt oma jalge alla vahtima, et suurt nagu looduse silmitsemiseks aega ei jäägi.
 Kui Mohammed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Mohammedi juurde – nagu naksti asus meid lõbustama metsik kana keda nad kutsuvad Sumatra peacock kodumaiselt Sumatra paabufaasan  (Polyplectron chalcurum). Emane isend nägi lihtsalt välja nagu suur ebatüüpliselt väikse sinise peaga kana, aga isane oli nagu paabulind. Ja väga valju häälega.

Kana küttis mõneks ajaks erutuse üles, ikkagi miski liikuv olend metsas. Adrenaliin laes trambime Anto kannul järgmisele olematule rajale, vahepeal kohtame ka teisi turiste ja nende stiili või kehakuju järgides taipan, et giidid järgvad matkameeskonna nö mõudi. Küllap meie siis tundusime piisavalt söakad ja treenitud... (ah-haa, meie ja meie pekid!) et minna metsikumatele radadele. Ega siis giid ei taha palju enne kella nelja telkimisplatsile jõuda, muidu on turistid jälle pettunud.

emane paabufaasan

isane paabufaasan

Puhkehetk ühe mäe otsas

Kõik teised inimesed nägid siin tavalist džunglit, aga minusugune kotkasilm arvas nägevat orangutangi puuotsas

Ja trall jätkub

No õnneks ühe sellise metsiku raja ääres ootas meid punt Thomas Leaf Monkey (vabatõlkes ehk Toomase leheahv- ladinapäraselt Presbytis thomasi) ja Anto sai kõik võsas traavimised andeks.

Telkimisplatsile jõudmiseks tuleb ületada jõge. Põhimõtteliselt oli vesi koolmekohal nabani, aga vool oli liiga tugev, et kotte peapeal kanda- lihtne tasakaalu kaotus ja kott oleks vees. Meile tõttab teiselt kaldalt appi kokk, kes kribinal-krabinal kotid üle viib. Et me ikka veel pisut kõhklevad oleme ja Belgia plikad ka riideid vähemaks võtma hakkavad, toob kokk teiselt poolt kummituubi ja naised saavad kuiva jalaga üle.

Järgnevad ujumine, õhtusöök ja öö kõval madratsil.

Öised džunglihääled ei sega und üldse ning jõgi kohiseb summutavalt, aga auto porimati paksusel madratsil unetult viseldes on vist küll ainumas kord elus, kus võiksin soovida, et mul oleks puusadel pisut rohkem pehmet pekki. Kell 8 on juba uni silmast, kuid noored belglased meie kõrval nahistavad magada (noored inimesed ikka magavad kaua) ja ega me ka välja ei kipu.

Hommikusöögiks serveeritakse omletti köögiviljadega. Giid teeb ettepaneku ronida väikese waterfalli juurde. Osad lähevad, meie Tiiuga mitte, kuna üks naabergrupp (kõik matkajad majutuvad sama jõe ääres umbes 200-300m üksteisest) just käis ja ütles, et see on rohkem sellise loodusliku basseinikese moodi koht kus niriseb tagasihoidlik juga. Noh, eks ole neid waterfalle juba nähtud kah, venitame parem oma haigeid konte kärestikulises jões.

džungliköök

Lõunane puuviljapaus

Meie kokk nõusid pesemas

Umbes kella 2 paiku arvab giid, et nüüd on paras aeg tagasi hakata minema, kas tahame natuke metsas matkata ka või asume kohe vees raftima. „ Vist võiks ikka minna mööda jõge“ arvavad kolm kõva matkajat, kes olid 12 tundi tagasi pannud giidile südamele, et me KINDLASTI tahame ikka loodust näha ja matkata niipalju kui võimalik. Kuna orangutanidest meil veel küllalt ei ole saanud, siis uurime kus neid rohkem on kas siinpool metsas või alguses. Anto arvab et igal pool, aga vast alguses rohkem. Kohe rahvuspargi alguses on söögiplats ja rehabilitatsioonikeskuse pool-metsikud emased ahvid beebidega käivad seal 2 korda päevas söömas. Kui nad viitsivad. Pärast söömist tuterdavad nad sealsamas lähedal ringi.
Parvetasime siis 30 minutit allavoolu kuni Anto teeb peatuse ja uurib naistekarjalt  kas nüüd lähme metsa.
Kõik arvasid, et raftida ja metsa minna (2 tundi matka koduni) on võrdselt toredad mõtted, aga keegi ei teinud lõplikku otsust. Pärast 10- minutist ujumispausi ronime üksmeeles oma tuubidele ja jätame rauget koduteed lesivas poosis.