Islamist islamim

.... ehk indoneesia, võimalik et ka kogu Kagu-Aasia kõige usklikumas linnas

Taas Banda Aheci jõudmine ei vaimustanud meid ega kohutanud. Kuna reisidel oleme harjunud linnu vältima, siis rohkem kui  hädavajaliku aja kuskil veeta ei tahaks. Ache aga võlus mind juba enne teeleasumist, eelkõige siinse religiooni ning väidetavalt kõige kaunima loodusega piirkonna pärast. 

Euroopa välisministeeriumid soovitavad üksmeelselt vältida piirkonda sõitmist ekstremistide ja võimalike terrorirünnakute ohu tõttu, kuid kodus taustauuringid tehes jõudsin järeldusele, et midagi hullu ei saa siin praegusel hetkel juhtuda - vastupidi, võime saada hoopis ainulaadse kogemuse. Ja saimegi. 

Banda Ache asub Sumatra saare loodeosas - piirkonnas, kus on 3,6 miljoni inimese suuruse rahva achede (eesti keeli ilmselt atjeede) kodumaa ning mida atjeed ise nimetavad Aceh (ka Acheh, taotletava riigi nimeks on Neugara Acheh)

Banda Aceh

Bandar Aceh Darussalam ehk lühema nimega Banda Ache. Nime esimene pool tuleb Pärsia keelsest sõnast ja on tõlgitud bahasa indoneesia keelde kui "Mecca sadam". Juba linna nimed annavad tunnustust sellest, et tegemist on kaunis enesekindla rahvaga.

Juba sajandeid on Ache olnud piirkonna suurimaid sadamaid ja hea asukoha tõttu ka teada-tuntud kaubasadam. Just Acehi koht kust islam levis 13. sajandil üle  kogu Indoneesia , ka Malaisiasse ja Lõuna-Taisse, sestap on acehlased pühendunud moslemid.

Nad tolereerivad kõiki uskusid juhul kui sa respekteerid nende usku. Suurepäraseks tõestuseks selle kohta on näide, et nende peamise mošee (grand mosque) ehk ümber vaid paarisaja meetri raadiuses  on nii katolik kirik, protestantlik kirik ja budistide tempel.

Wikitravel annab teada, et kui sa oled mõistlik ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis pole sul linnas liiklemisega mingit probleemi ja isegi kui  Banda Ache on tänapäeval turvalisem kui enamik euroopa linnu ei oleks mõistlik üksi õue minna peale kella 22.00. Šariaadi õigusest peetakse kõvasti kinni- näiteks  joomine on keelatud, see ei tähenda et see  võimatu oleks. Seetõttu võib "sharia seaduse" kohaldumine sõltuda politseinike interpretatsioonist su rikkumiste kohta ning viia hullemal juhul füüsilise karistamiseni. Moslemi naised peavad kindlasti kandma peakatet avalikes kohtades ja läänelikud ujumisriided pole lubatud kuskil mujal  Wehi saarel ja seda ka vaid turistidele ning vaid turistide puhkealas.

Kuidas korralikult riietuda

Suitsetamine on paha

Achelaste nii pühendunud uks hakkas mind huvitama ja ootamatult leidsin internetist huvitavat infot mis paneb teatud mõttes achelasi võrdlema isegi eestlastega. Vabadus on achelaste jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. 

Mismoodi nemad siis oma vabaduse eest võitlesid ning mis värk selle moslemikorraga siin on?

Ajalooliselt on Aceh olnud sultanaat (asutatud 1205), kuid peale  möödunud sajandi keskpaigas toimunud Indoneesia iseseisuvussõjas toetasi acehlased Indoneesia valitsust ja Acheist sai Indoneesia osa ning see liideti Põhja – Sumatraga. Uhkeid achelasi ei rahuldanud ning 1959 muudeti Aceh eristaatusega provintsiks, millel olid mõnevõrra suuremad õigused kui teistel Indoneesia provintsidel. Achelaste iseseisvumissoovist tingituna polnud see siiski sobiv lahendus ning juba aasta pärast algas vastupanuliikumine uue hooga. Ida-Timori iseseisvusvõitlus ning indoneesiast eraldumine erutas achelasi  väga ja 79. aastal asutatud iseseisvuspartei avaldas Indoneesia keskvalitsusele vastupanu kuni möödunud kümnendi kespaigani. Rahutu aeg ei olnud küll kuidagi kuidagi seotud religioooniga, ehki välismeedia on püüdnud seda nii näidata, vaid oli  eelkõige sõda poliitilise võimu pärast.

Enne sõda oli Ache piirkond üsna jõukas, eriti ülejäänud Indoneesiaga võrreldes. Ja peamiselt seetõttu, et piirkonna idaosas asuvad suured maagaasi väljad, siin leidub naftat, kivisütt, kulda, hõbedat, vaske. Ache rikkalikud maavarad ja hea asukoht on põhjuseks miks Indoneesia keskvalitsus suhtub nii valuliselt achelaste iseseisvuspüüdlustesse. Indoneesia jääks nii ilma kõige rikkamast provintsist ja seega suurest osast oma tuludest ning achelaste eraldumispüüded võivad erutada ka teisi Indoneesia provintse.

Mina isiklikult usun, et vastupanuliikumised Indoneesia keskvalitsusele ja elanike või provintside omavahelised sõdimised ei oleks lähitulevikus siinkandis midagi erilist. Täitsa imelik oleks oleks näha kui olukord püsiks siis järgmised kakskümmend aastat vaiksena.
Indoneesia on ikka väga mitmekesine nii kultuuriliselt kui loodus - ning maavarade poolest ning globaliseerumine ja üldise jõukuse kasv ning omakorda sellest tingitud himud võivad siinkandis mingil hetkel sõja lahvatada küll.

Kuigi achelased on ülejäänud Indoneesia ja isegi Sumatraga võrreldes rikkad, läheb rikkus ikkagi väheste taskusse.  Ametlikult elab ligi 30% piirkonna elanikest ikkagi vaesuses. Korruptsioon kõikjal Indoneesias on peaegu, et teine ametlik "religioon".

Valimised on täies hoos, lipud on kõikidel külatanavatel

Üks  põhjus miks achelased viimasel kümnendil ehk paremini elavad on see, et peale tsunamit tuli piirkonda palju Euroopast (konkreetselt Saksamaa aitas just seda piirkonda) ja  USAst abiraha ning ligi 850 erinevat mittetulundusühingut, neist enamik usulised ühendused. Kuna tegemist  ei olnud moslemiusku propageerivate ühendustega, siis Indoneesia valitsus nende organisatsioonide lube hiljem ei pikendanud. Veel praegugi tegutseb piirkonnas Ligi 60 rahvusvahelist mittetulundusühingut: Eurostat, Americare, Islamic Relief, Islamic Relief, International Federation of Red Cross and Red Crescent, Austraalia Punane Rist, Türgi Punane Poolukuu,  Kuveidi Punane poolkuu, Prantsuse Punane Rist, Maailma Terviseorganisatsioon, Jaapani Rahvusvahelise Koostöö Süsteemiga jpt . Ühingud reeglina välismaalasi ei palka (juhuks kui keegi teist nüüd plaaniks sinna tööle minna :-))

„1976. aastal loodi atjeede vastupanu koordineerimiseks Gerakin Aceh Merdeka (GAM) ehk Vaba Acehi Liikumine. Sama aasta 4. detsembril deklareeris Indoneesias ja USA-s kõrgkooli lõpetanud atjee haritlane Hasan Tiro, kes elab juba aastaid Rootsis ja kelle väljaandmist Indoneesia nõuab, Acehi sõltumatust. Käesolevaks ajaks on vähemalt üks maailma riik Acehi iseseisvust omal moel ka tunnustanud. Selleks riigiks on Vaikses ookeanis asuv Vanuatu”

Mis siin siis  täpsemalt viimasel kahekümnel aastal ikkagi  toimus?

"Indoneesia presidendiks valitud Ahmed Sukarno saades aru Indoneesia maapõue rikkusest, püüdis säilitada Indoneesia kontrolli maavarade üle ega lasknud riigis tegutseda välismaistel naftakompaniidel. Tagajärjeks oli USA-poolne hukkamõist ja süüdistused vasakpoolsuses. 

Kui see ei aidanud, aitas USA hilisemal diktaatoril kindral Suhartol 1965.a võimu haarata. Võimuvõitluses tapeti aastatel 1965-1966 üle poole  miljoni indoneeslase, räägitud on isegi kuni miljonist hukkunust, kelle vaateid peeti vasakpoolseks. Võimule saades Suharto kiiresti kohalikud naftaväljad USA naftafirmadele. 1969. Aastal said  19 USA naftakompaniid enda käsutusse suurema osa Indoneesia tol ajal teada olevatest naftaväljadest. 

Indoneesia sõjakurjategijatest presidente  ja teisi juhtivaid võimukandjaid ei ole võetud toimepandud kuritegude eest senini keegi vastutusele. Mais 2000 pandi endine diktaator Suharto küll ajutiselt koduaresti, kuid seda mitte massimõrvade organiseerimise, vaid korruptsioonisüüdistuste tõttu.(?!) Ja samas andis Soome president Martti Oiva Kalevi Ahtisaari omal ajal diktaator Suharto režiimi kõrgele ametnikule Soome Kõrge aumärgi. Viimane oli tasuks selle eest, et Indoneesia isevalitseja kaelas Soome puidutööstuskontsernidel Indoneesia vihmametsades majandada, sisuliselt neid hävitada.

Ka Acehi konfliktis mängivad olulist rolli USA naftakompaniid, eeskätt endine Mobil Oil, nüüdne ExxonMobil. Arvestades, et 1990. aastatel sai Mobil Oil peaaegu veerandi oma naftatoodangust Põhja-Acehi naftaleiukohast, pole kuigivõrd imekspandav, et naftakompanii toetab (toetas?) Acehis paiknevat Indoneesia sõjaväge rahaliselt ja varustusega. 

1970. aastate teisel poolel arreteeris ja tappis Indoneesia keskvõim achelasi massiliselt. (Arvatavalt 10-50 000 inimest). Aastatel 1989-1998 viidi Acehis läbi totaalne sõjaväeoperatsioon, mille nimeks oli Punane Võrk. See kujutas endast selget genotsiidi. Läbiviidavad karistusoperatsioonid sarnanesid väga Venemaa operatsioonidele Tshetsheenias - sõdurid piiravad küla sisse, panevad majad põlema ja tulistavad igaüht, kes liigub või täielikult ei allu. Mehed tapetakse ja naised vägistatakse, nii nagu see riikliku terrorismi puhul pea kõikjal maailmas toimub.

Vastukaaluks võimude vägivallatsemisele loodi 1989. aastal Aceh-Sumatra Rahvuslik Vabastusrinne. Mis seadis eesmärgiks Kogu Sumatra saare puhastamise Indoneesia keskvõimust. 1999 aastal  korraldatid Acheis massimiiting kus osales 2 miljonit inimest, enamik ahehi elanikest. Miitingulised nõusid iseseisvusreferendimit, kuid Indoneesia tollane president lubaski Acehile referendumit, ent ainult valikuks kahe arenguvõimaluse vahel – olemasoleva olukorra säilitamine või suurem autonoomia. Iseseisvumine oli välistatud. 

Allikas: Horisont nr 2, 2005.

Ja nüüd uuemast ajaloost

Mais 2003 alustas Indoneesia valitsus Acehis täieulatuslikku sõjategevust. Selleks ajaks oli  piirkonda saadetud täiendavalt vähemalt 30 000 jõustruktuuride esindajat,  nende seas 17 000 sõjaväelast. Samal ajal oli achede iseseisvusliikumisel alla 5000 võitleja, neist vaid alla pooled relvastatud. 

Piirkond oli kaunis rahutu (2003 aastast keelustati paariks aastaks ka välismaalaste viibimine acheis ning veel hiljemgi vajati piirkonda sõitmiseks eriluba), kuid 9 aastat tagasi sõlmisid Acehi vabadusliikumine (GAM) ja Indoneesia armee rahu ning peale seda on asjad kaunis kenasti siinkandis sujunud. Seda, et turistide horde siin ei käi kuigi sageli (ja kas nad oodatud ongi?) oli märgata küll.

Sõlmitud leping seab suuured piirangud Jakarta vägede liikumisele provintsis, achelased on saavutanud teatud autonoomia, kuid ma olen päris kindel, et nende vaba hing ei ole ka selle variandiga lõplikult rahul. Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma hoian achelalastele pöialt, et nad Indoneesiast eralduda saaksid - võiksin vabalt sellele lahkele rahvale vabadusvõitlusele appi minna, vähemalt ma oskan laulda ja  lippudega vehkida ....

Islam Acehis

Šariaat ehk šaria on islamiseaduste süsteem, mis on kasvanud välja Koraanist, sunnast ja hadithist. Tihti nimetatakse seda ka "pühaks seaduseks". Šariaat, mida nimetatakse ka islamiseaduseks, tähendab enamat kui vaid palveid ja usku jumalasse; see määrab ka igapäevast elu, kogukonna asjaajamist, kuidas kogukonna liikmed oma elu elavad. Šariaat ei näe erinevust igapäevaelu ja usuelu vahel. Šarias peitub peamine vastuolu islami ja kristliku Euroopa vahel - Euroopas jõuti riigi ja religiooni lahutamiseni, traditsioonilises islamis seda pole. http://et.wikipedia.org/wiki/% C5% A0ariaat

Kui üldiselt on Šaria õiguse tõlgendamine isiklik küsimus, siis mitte siis kus kus on käibel on Dinas Shariat (inglise keeles: Shariat Authority), Selle kasutuselevõtt sõja järgsetel aastatel oli olnud siinse eliidi soov ja seda toetati ka Jakartast kuna arvati, et see on achelaste soov. Vabadusvõitlejad tegelikult ei soovinudki seda ja väidetavalt on enamus acheclasi sellise karmi süsteemi üle pigem õnnetud. 

Niipalju kui mina aru saan, siis islamism on poliitiline ideoloogia, mille kohaselt pole islam ainult religioon, vaid poliitiline süsteem. Islamistid leiavad, et õigussüsteem - Šaria õigus – peab olema ühiskonnakorralduse aluseks, et moslemid peavad pöörduma algse õpetuse poole. Ning nad arvavad, et lääne sõjaline-, poliitiline, kultuuriline ja sotsiaalne mõju islami maailmale töötab islami vastu.

Üksikutes piirkondades on siiski seadused vähem peale  surutud- näiteks Pulau Wehi saarel ja Banyakil. Küllap sellepärast, et turism toob siia liiga palju raha, et sellest ära öelda. 

Õigusrikkumised šariaadi õiguse rikkumise eest:  

• keelatud on abielurikkumine ja homoseksualism

• kõik moslemid (nii mehed kui naised) peavad kandma riideid mis on seotud moslemi õpetusega

• alkoholi valmistamine, müümine ja tarvitamine on keelatud

• õnnemängud ja mängurlus on keelatud
  
  
• halwhat (lähisuhe ja intiimne kontakt) mehe ja naise vahel kes pole abielus on lubamatu
• jõukad moslemid peavad Tasuma Zakat ' i (vaeste ülalpidamiseks) islami riigikassasse 

• Mitte-abielus olevad inimesele kui ta tabatakse abielu rikkumas võib mõista karistuseks kuni 100 piitsahoopi

• abielus olevale inimesele kui  ta tabatakse abielu rikkumas võidakse mõista karistuseks kividega surnuks loopimine.

info pärineb Lonely Planetist

Muidugi on mitmed õigusrikkumised sellised, et sõltuvad palju sharia-politsei tõlgendamisest, kuid on teada, et on Lääne-turiste kes on arreteeritud moslemi naistega suhtlemise pärast.  Selliste hoiatavate näidete positiivne mõju on samuti olemas: Kagu-Aasias nii tavaliseks saanud pakse rikkaid lääne mehi, kes kodumaal on suhetega hädas või lihtsalt sita iseloomuga ning kes üle kogu Aasia kohalike naiste lahkust kasutavad siinkandis kohe üldse ei  kohta.
 Ka õlle müümise eest võiks tehniliselt mõista 40 piitsahoopi. Õigusrikkumise karistused erinevate tegude eest varieerivad väikestest rahalistest karistustest ja kuni  4-aastastest karistustest suuremateni milest kõrgeim on surmanuhtlus.

Veel Loen vanast Horisondi artiklist, et:

„Atjeed on äärmiselt ühtehoidev ja julge rahvas. Vabadus on atjeede jaoks oluline ja selle ideaali nimel ei kardeta ka surra. Vastupidiselt paljudele teistele islamiusulistele ühiskondadele, on naistel atjeede seas kõrge ja austusväärne positsioon. Isegi pärandamine toimub lisaks meesliinile ka naisliinis. Vabaduse rõhutatud tähtsustamise, naiste austamise, osaliselt jätkuvalt kehtiva klannisüsteemi ja väga mägise elupaiga tõttu võib atjeesid mõnes mõttes võrrelda teise paljukannatanud rahva, tshetsheenidega”

Seda, et naised on siinkandis lugupeetud ja  austatud kohtasime igal sammul. Päris tihtis astus mõni islami-mütsiga onu ligi ja küsis kuhu tahame minna, juhatas teed või ütles, et nüüd on paras aeg laevale minna. Üks onu koguni viskas meid 5 km linna oma autoga ära, olles eelnevalt koju kihutanud ja kähku motoka auto vastu vahetanud, kuna me kolmekesi tema motokale mahtuda ei soovinud.

Võimas mošee suudab mahutada 30 000 inimest.

Sama mošee 2004 AASTA lõpus, pärast tsunamit.
Kujutate Ette KUI püha Saab üks mošee moslemitele olla
USA merejalaväe helikopter lendab üle Põhja-Sumatra.
 Photo by John Stanmeyer / National Geographic

Tsunami ajal oli mošee esimesele ja teisele korrusele peitu pugenud sadu inimesi.

Rätitädid paremal on ümberkehastunud eestlased. Isegi nii kostümeeritult oli natuke ebakindel moslemite pühapaika siseneda. Kas nad panevad pahaks?

Kõige suurem sahmimine on ikka peegli ümber. Naised jäävad naisteks igal pool, olgu näha pearätt või võltsjuuksed - ikka tasub sättimist.

Naised-kehtetud palvetavad taga pool, jah mehed on eespool.

 Lõpuks kaks olustikupilti ka:

Esimest korda Aasias nägin ma kedagi kilekinnastega toitu valmistamas! Suvalises tänavatoidu kohas
Valmib kanawrap. 

Naised läksid viimasel päeval hulluks ja ostsid oma lemmiklapsukestele kleite.

Nägemiseni Indoneesia!

Järjejutt jätkub Malaisiast

Karin lahkub Balile ja meie jätkame 23. märtsist Malaisias

Kirss tordil?

Turistide seas tuntunud Pualu Weh ja kohalike poolt kutsutud Sabang  on väike saar Sumatra põhjatipus. Ühtlasi on see indoneesia agipelaagi põhjapoolseim tipp.

Saar asub Ache maakonnas, Indoneesia kõige rikkamas ja usklikumas piirkonnas. 

Acehi elanikest on 80 protsentii ached ehk vist eesti keeli atjeed. Mägedes elab 200 000 gajot, Simeulue saarel 100 000 simeuluet. Rannikuäärsetes tööstuspiirkondades on palju Jaava saarelt pärit migrante, kelle osatähtsus Acehis kasvab Indoneesia keskvõimu ja Maailmapanga ühisprojekti tõttu pidevalt – nimelt aitab Maailmapank Indoneesia keskvõimul ülerahvastatud Jaava saare elanikke ümber asustada muudele Indoneesia aladele. 

Allikas: news.bbc.co.uk

Ached räägivad Astroneesia hõimkonna Malai-Polüneesia keelkonna Sunda harusse kuuluvat acehi ehk atshini keelt. Tuntumatest keeltest on atshini, gajo ja simeulue keel lähedases suguluses malai keelega. Mõistagi räägivad kõik bahasa indoneesiat ning turismipiirkonnas tönkavad ka engleesi. 

Arvastades Wehi saare kuulsust sukeldujate seas ja turistide hulka, siiski hämmastavalt niru oli kohalike inglise keeleoskus. Meie külalistemajas oli üks europaliku välimusega tüdruk, kes sai täiesti inglise keelest aru ja üks poiss kes sai enam-vähem aru. Ülejäänutele valmistas raskust isegi „Please one water or do you have toilet paper?“ küsimustest arusaamine.

Saabumise päeval ei võta me midagi ette, ootame oma bangalo vabanemist, sest sees olnud sakslased chekivad aeglaselt välja ja tuba ei minda lähima paari tunni jooksul koristama. 

Mis siis ikka – ootame. Teenindus on kohutavalt halb ja aeglane ja nii see jääbki viimase päevani. Ollala külalistemajas ei söö me nendel viie päeva jooksul enam kordagi, aga bangaloga jääme enam-vähem rahule (välja arvatud Tiiu). Ühtlasi jääb see ka esimeseks ja viimaseks korraks kui me ei ole öömaja valikuga ühel meeles, a mis teha - kambaga reisimise võlud - alati ei saa seda mis tahad.

Õhtul läheme välja restorani kus meie Kariniga saame söönuks, aga Tiiu toob kaasa toidumürgituse. No oli ka aeg sellisteks üllatuseks! Ongi liiga sujuvalt kulgenud see trip.

Oma bangalo terassil.

Hommikul otsustame minna Ipohi ranna vastas olevat väikese Rubiah saart ja Sea Gardenit vaatama. Väidetavalt on selle saare ümber kõige paremad snorgeldamise ja sukeldumise kohad. Kuna Tiu tegeles öösel oma sisikonna uuringutega, siis jääb ta päevaks meie koledat puu-bangalot nautima (150 000  lisavoodiga) ja meie istuma kanuusse ja aerutame vastaskaldale. Hoovuseid pole tunda ning kasutame juhust ning kisume end kanuus pävkade väele, kus sa ikka siin paljalt päevitada saad. Mine seda šharia politseid tea.

Paaris kolmes kohas seome paadi rannaääsete puude külge ja snorgeldame. Kalu on hullult palju, aga korallid ei ole kuigi ilusad. Kõige ehmatavam elukas peale haide on siinsetes vetes mureen. Ja neid on siin palju!

Pilt kuskilt veebist.

Märkasin enast 3-4 meetri kaugusel üht suurt kollase-musta täpilist lainetavat "pantrit". Hirmuäratava „looma pea“ suunaga minu poole. Uhhh! Esimese ehmatusega panin teisele poole plagama (vehkisin lestadega kui pöörane) siis sain aru, et loll.... sihuke võimalus. Pöördusin tagasi, kuid nägin vaid raugelt lendava vaiba sabaotsa. No, minu hinnangul 3 meetrit kindlasti. Et ma kipun vahest liialdama, siis võtke meeter maha. Aga mitte rohkem! Wikipedia hinnangul on mureenid tavaliselt 3-4 meetri pikkused.

Elamust rohkem kui rubla eest - eelmisel aastal kohtusin meremaoga, kes nägi välja nagu sebra,aga punase peaga. Täna siis leopard. Elu nagu džunglis! Kodune.

Hiigel-mureeni nägu vaata siit:

Õhtul einestame Norma juures,  kes teeb koduseid toite huvilistele. Et kokk teaks toidukraami varuda pead päeval teada andma, et oled huvitatud ja õhtul kell 19.00 on laud kaetud. Toit maksab 25000 (1,6 €) ja kõhu saab väga täis. Norma on lääneliku mentaliteediga kohalik naine. On jätnud ilmselt kõigile sügava mulje sest internetis leidub tema kohta seline lause : Norma is the default location for return visitors. Expect a communal atmosphere with home cooked meals. Norma is an institution! 

Kuna Norma teeb mulle komplimendi, et ta oleks mu vanuseks pakkunud 27. aastat, siis peale seda ma loomulikult olen valmis uskuma,  et ta on  supernaine! Norma ise tegelikult meile süüa ei tee, mõlemal õhtul askeldavad köögis noored mehed ja Norma ning tema mees sebivad niisama ringi ja vaatavad kas külalistel kõik olemas on. Ikkagi peakoka värk.

Norma juures perekonna õhtusöögil

Suurepärane võimalus kohalike või teiste turistidega kontakte luua ja juttu puhuda

Kolmandaks päevaks on Tiiu oma siseorganitega piisavalt tutvunud ja tuleb meiega Jenny`s bangalote juurde snorgeldama. Seekord rendime kanuuta varustuse, lestad-prillid 30 000 (2€) ja vesti kah (0,5 €) . On jah natuke nohiklik selle vestiga seal askeldada kui soe ja soolane Andamani meri sind ise kannab, aga mis teha. Nii on hea puhata ja kui vaja siis maski puhastada, võtab selle paanika ka ära kui peaksin mõnd koledat vee-elukat nägema ja maski vett sisse ahmima. Rubia saare teisel kaldal ning tipus on ka tugevad hoovused, sinna me muidugi ei trügi, aga vest annab ikkagi rahu kui juba peaaegu üksi  ookeanis askeldad. Vette läheme kiviselt rannalt ning ujume kaldast vast 10-40 m kaugusel, ega keegi seal snorgeldajate üle valvet ei pea, kui oled kadunud, siis oled kadunud...

Hiigel -mureen

Näeme Tiiuga veelsuurt pruuni valgetäpilist mureeni ja seekord trügime talle päris lähedale. Googeldasin eelimisel õhtul ja leidsin internetist vastukäivat infot kas need mureenid siis on inimesele ohtlikud või mitte.  Kuskil on nad justkui midagi hammustanud, teisal väidetakse et see on turistide plära.
Snorgeldamise ajaks ei olnud veel asi selge ja hoiame end ikka paari meetri kaugusele sest jõleda näoga elukast. Praegu loen netist, et vastupidi levinud arvamusele on mureenid äärmiselt rahulikud kalad, kellega kohtumisel mingeid probleeme ei teki. Päeval peituvad nad korallide vahel mõnes koopas, õhtupoole ja öösel ujuvad toiduotsingul ringi. Siiski on nad merekiskjad kes jahivad väiksemaid kalu.  Piltidelt paistev lahtine suu ei väljenda agressiivsust, vaid on vajalik hingamiseks.

Pilt ajakirja Eesti Loodus veebist. (Ü.Tikk)

Üllatuslikult saan nüüd teada, et hoopis ohtlikum kala on hiid-ogaselg kes ründab kindlasti kui satud tema valvatava pesa lähedale. Tal on tugevad hambad millega purustab koralle ning paremal juhul võib ta snogeldajat hoiatada väikse lestade järamise ründega. Appike. Nii kena kala, neid ujus seal hulgemgi ja läksin neile päris lähedale.

Kel aega rohkem snorgeldada ja sukelduda see näeb kindlasti kilpkonni, manta raisid (hiid-sarvik rai), vaalhaisid  ning veel mitmeid erinevaid hai liike. Manta raisid on siin eriti palju, nad on maailmas väga haruldased ning hoolimata mõneti hirmutavast välimusest pidid olema sõbralikud loomad.

Pildid sarjast Suuri Snorgeldajaid

Külalapsed on hämmingus, sihukest hullu snorgeldajat pole siinkandis enne nähtud

Lapsukesed proovivad järgi mida suur paks valge naine ees teeb.

Õhtul ei viitsi koju jalutada vaid snorgeldame tagasi.
 Karin järgib rõdult kuidas  metsavahelt kaks vestidega hullu üritavad koju ronida., saame toreda pildiseeria.

Neljandal päeval on Tiiu tuju ikka veel nadi ja hommikul teab ta, et tema meelest on Pulau Weh kõige koledam koht kus ta on eales olnud. Vale puha, ise veetis meiega viis aastat tagasi öö oli Pak Pengi hurtsikus (Laoses) ja elas sügaval mutiurus Hanois. Tiiu, ma olen neid su koledaid kohti piisavalt näinud. Pulau Weh on paradiis, lihtsalt sul võtab aega, et selleni jõuda...
Erinevalt mu reisikaaslasest arvab Lonely planet, et Wehi saar peaks olema kirss tordil igale Sumatra külastajale.

Toidumürgituse päevad on Tiiu hellaks teinud ja kui me hommikul saame teada, et Freddies Santai Samurtigas kohti ei ole, siis valmib kohe plaan, et läheme hoopis päevatripile.

Mõeldud, tehtud!

Merebioloog Tiiu ründab merekarpe lusikaga

No ikka väga on vaja teada mi seal sees on

Rand on lihtsalt imeline ja mul on hea meel näha Tiiu nägu üle pika aja säramas. Meri teeb hiidlasele head, kindel see!

Viiendaks päevaks ei jää üle muud kui jalutada 3 kilomeetri kaugusele Long Beachile kus indoneeslane Eva ja tema itaalia abikaasa peavad külalistemaja ja itaalia restorani. Miks mitte süüa natuke pastat ja juua külma valget veini. 

Veiniga on asi siiski nadi. Ache ranged seadused mõistagi piirkonnas sellist tarbimist lubada ei saa, ehkki Karinil õnnestus Norma külalistemajast siiski ühel õhtul õlu kätte saada. Tõsi, see maksab küll kolm korda rohkem kui mujal Indoneesias, aga võimatu see siiski pole. Paar päeva hiljem saame teada, et narkootikumide äri on siinkandis päris tavaline. Juba esimesel päeval ujub üks tüüp Tiiule külje alla ja pakub marihuaanat. Tiiu on pakkumisest nii hämmingus, et ei saa sõna suust. Tüüp sõnab selle peale et noh, kui see ei sobi,  siis ta võib meid delfiine vaatama ka viia....

Ühesõnaga, külma valget veini meile Itaalia restoranis ei pakuta, aga mereannipasta on suurepärane ja ja tiramisu vohmime ka keresse. Enne päikeseloojangut seame sammud kodu poole, sest pimedaks ei tahaks küll džunglisse jääda. Kuidagi ära hakkab see džungel tüütama.

Teel koju (Tiiu pilt)

Viimaseks päevaks oli meil kavas paaditrip, aga selgus, et reede lõunal on „keelatud päev“ ja seega kõik merega seotud tegevused on keelatud enne kella kahte päeval. Kui 6 paiku läheb juba pimedaks siis neljast tunnist ehk jääb päeva veetmiseks merel väheseks. Ja paadi eest küsiti ka millegipärast 1,5 miljonit. Seega paadireis jäi ära.

Niipalju kui ma aru saan siis Keelatud päev on Ibohi külas kellegi komandöri kehtestatud ning üleastumistel tuleb tasuda trahvi (25 000- 100 000) ja või maksta kitsedega (?!). Üleastumisega kaasneb ka vastatavate vahendite konfiskeerimine. Nimetatud päevadel on keelatud kõik merega seotud tegevused mis võivad hävitada või saastade mereelu, kaasa arvatud kalastamine. Tore, et nad niimoodi mereelu kaitsevad.

Maavärinast ka siis, sest see pani Ache piirkonna maailma kaardile

2004 aasta maavärin mis tappis maailmas enam kui 280 000 inimest lõi kõige julmemalt just seda – epitsentrist vaid 3-100 kilomeetri kaugusel asuvat piirkonda. Valdav enamik hukkunutest, vähemalt 210 000, väidetakse olevat surma saanud just Aceh maakonnas. Arvestades, et Acehis elab kokku 4,5 miljonit inimest, hukkus ühekorraga üle 4,5 protsendi sealsetest elanikest. Kohati on aga väidetud, et hukkunuid võib Acehis olla isegi mitu korda rohkem. Pulau Weh on kaunis mägine ja vähe asustatud, seepärast siinsed elanikud said vähem kannatada kui Ache rannikuäärsed alad.

Mõned rahvuslikult meelestatud achelaste vabadusvõitlejad kahtlevad senini kas tsunami tõesti 200 000 achelast tappis. Kahtlustusteks võib ka olla põhjust, kuna poolteist aastat varem Indoneesia keskvalitsuse poolt alustatud täiemõõtmeline sõda on rahvaarvu kõvasti vähendanud ning nii segasel perioodil ei suudetud kahes õnnetuse hukkunuid ilmselt kuigi täpselt lugeda. Seeõttu peetakse võimalikuks, et Indoneesia valitsus ajas osa tapetud tsiviilisikutest tsunami kaela. Mõned rahvusliku vastupanuliikumise liikmed on ka väitnud, et on Achei külasid kus kannatanutele „appi“ rutanud Indoneesia sõjavägi tappis massiliselt inimesi ning peale tapatalgud väideti valitsuse poolt, et elanikud on tapnud tsunami.
 Ei tea kui tõsiselt neid jutte võtta saab, kuid tõsiasi, et 2005. Aasta alguses piiras Indoneesia keskvõim rahvusvaheliste abiorganisatsioonide liikumist Acheis, lubades toimetada vaid kahes suuremas linnas, siis pole võimatu, et looduskatastroofi varjus pandi toime ka kuritegusid. Sõltumatud eksperdid ei ole suutnud neid kahtlusi ei kinnitada ega ümber lükata ning võimalike roimade ulatus ja tõde ei selgu kunagi.

Väikesed rõõmud

Mõnikord on ikka nii hea kui on soe vesi ja ilus hotell.
Kümbleme sooja duši ennastunustavalt juba teist päeva.

Jälle bussis

Seekord käis kõik päris kähku.

Meile müüdi 250 000 eest (näkku) pilet bussile mis peaks jõudma 12-tunniga Banda Achehi.

Selleks peame me veel 2,5- 3 tundi sõitma vastasuunas väikesesse kohta nimega Binjai. Sealt korjatakse meid Medanist tuleva uhke bussi peale kus on  WC bussis (juhuu!), karaoke (juhuu!), konditsioneer (juhuu!) massaaž (mida?!) ja wi-fi (päriselt?).

Piletihinna sisse kuulus kolm erinevat transpordivahendit:

1) Tuku- tuki laadne motkokas - mida siinkandis kutsutakse becak (hääldatakse bedžjak)

2) Järgine liiklusvahend kohalik minibuss koos umbes 15 inimesega

3) Mugav jalakõrgenduste, paksude tekkideja patjadega buss, mis sõitis kordagi peatumata ja päris heal kiirusel viuhti Ache sadamasse.

Alles hiljaaegu ma siin oigasin, et ma ei tõsta oma jalga enam iial Trans- Sumatra kiirteele, aga kui meie Bukit Lawangi hotellionu Udžaj vandus, et tee on hea ja üldse mitte selline nagu Toba järve ja Bukit Lawangi vahel, siis ma lihtsalt otsustasin teda uskuda. Kuskil peab see kuradi tee ju valmis olema ka. Ja kuna Achelased on kõige rikkamad ning poliitiliselt oleks tark teeehitust alustada siit, siis äkki siinkandis ongi päris (kiir)tee?

Nii oligi, tee oli kaherealine ja väga korralik, kulges küll mägedes, aga niipalju kui ma pimedas jõudsin kahele poole kaeda, siis suuri kursistikke teeääres ei märganud. Nagu ma praegu loen, siis tee valmibki tasahilju ja 2025 aastaks saab see lõplikult valmis hõlmates siis ka sadamaid ja lennujaamu ühendavaid teid Sumatral.
Oli julge sõita, pealegi toksisin postitust blogisse ja veetsin internetis aega kuni kella 2ni.  Järgnevad neli tundi nihelesin parimat poosi otsides ning tukastades kuni buss näis jõudvat suuremasse linna ja kõik tüübid hakkasid bussist välja minema. Mhmhh, aga kell on ju alles kuus? Kus on meie lubatud 12 tundi bussisõitu? 

Aga juba kargas üks taksojuht bussi ja "Ache-ache - taxi-taxi - sabang-sabang" jutu järgi saime aru, et olemegi kohal.

Päris äge. 9 tundi ainult ja kui esimesed kaks transpordivahendit juurde arvata (aga mitte 3 h ootamist Binjais) siis võttis kogu sõit Bukit Lawangist Achesse tõesti aega 12 tundi.  Pole paha.

Väga kummaline tuba-bussijaam, mille paremal üleval nurgas ripub Hitleri portree(!?)
Perepildist teisel pool - vasakul, on mingi tundmatu (kohalik) asjamees. Mulle tundus, et sõjaväe vormis.

Jalasirutused enne pikka bussisõitu

Vaidlemas

Järgnevad tulised läbirääkimised juurde karanud taksomeestega. Mingil hetkel on see ikka väga naljakas kui nad juba meie kotid kätte krahmavad  ja nendega becakide poole liduma panevad. Nüüd kui meil on ootamatult "kingitud" kolm tundi (sest praam läheb 9.30) võime aega parajaks teha motomeestega kaubeldes. Meie pakutud 15 000 ruupiane hind (näkku) neli aastat vana Lonely Planeti versioonist ei erutanud mehi karvavõrdki ja parim hind motoka eest (kui neid on seal veel 4-5 masinat) mis meil õnnestuks sekundiks saada oli 20 000, aga me peame ju oma kottidega neid vähemalt kaks võtma. Selle peale tõstame me oma kotid becakidelt maha ja motmehed sõidavad kohalikega minema. Hinnad hakkavad vahepeal tõusma ulatudes lõpuks isegi kuni 80 000ni.
Umbes kell 7 teeme me ühe taksoga minekut, makstes 20-minutise sadamasse jõudmise eest 50 000

Kiirlaev startis kell 9.30 ja sõitis hirmsa raputamisega umbes tunnikese.

Laevalt maas, trall jätkub. Nimelt oli jälle palju taksomehi sadamas vastas. No ja mida teeb uimane eesti naine kui teda ümbritseb kari intensiivseid taksomehi. Läheb vetsu muidugi!

Paaris minutiks on selle operatsiooniga saavutatud  rahu ning aeg toibumiseks.Kuid kui üks sümpaatse näoga onu mulle läheneb ja pakkub, et ta viib meid 50 000 (näkku) Ipoh`i randa ära visata, siis olime päri. Hind sobib sellega mida LP ja Wikitravel annavad.

Ahaa, aga see ei meeldi teistele taksomeestele! Ja üks suur punane džiip sõidab meie onu taksole ette ning üks kurja näoga mees tuli välja ja käseb meil oma autosse istuda.

Mhhh, aga meie leppsime ju selle onuga kokku? Ei ole vahet, kolite teise autosse.

Saame aru, et meie onu on taksomeeste järjekorra sassi löönud. Vaidlus kulgeb veel mõnda aega ja mina olen juba nõus Kurja Onu aotosse istuma, sest muidu saab meie Väike Onu pärast veel kolki.

Mõne aja pärast hakkab Väike Onu ise ka soovitama, et me peaksime istuma ikka sinna punasesse džiipi, aga nüüd ilmutab Karin eesti naise jonni ja keeldub džiipi istumast! 

Seal me siis seisime, kolm kottidega tohmanit taksojuhtide ägeda vaidluse kesksel.  Lõpuks tuleb veel üks valge buss, mille juht otsustab ilmselt lõbu kruttimiseks pakkuda meile võimalust sõita hoopis tema bussiga. See ajab mehed täitsa pööraseks ning muudab vaidluse kulgu ja lõpuks lubab kuri džiibimees meil ikka Väikse Onuga sõita. Näen, et Väike Onu pakub talle meeleheaks 20 000 ruupiat, aga Kuri Onu lööb suuremeelselt  käega.... Istume uhkelt "oma" kättevõideldud autosse.

Ma tõesti loodan, et nad talle pärast peksa ei anna.

" Ega ma ei lähe sellesse autosse!"

On ilmunud välja Valge bussi onu, kes pakub oma teenust.
Vestiga mees on Väike Onu,  kellele see perspektiiv ikka üldse ei meeldi