3D

3D

24 veebruar, 2014

Täna on Sinu päev. Sinu mägi ootab sind. Seega...asu teele. (Dr. Seuss)

Tõtt öelda mõtlesin ma matka lõpus vaevu jalgu järele lohistades, et selle loo pealkirjaks tuleb
"Õudne mägi" ja sada fotot, sest ma lihtsalt ei suuda midagi rohkemat mõelda ega kirjutada.



8.00 asusime maja eest teele. Motokad millega me Kerinci mäepoole sõitma hakkasime olid päris hädised. Ju need peavadki nässakad olema, sest pargi lähedasse võssa peidetult saavad nad vihma ja peavad välja nägema sellised, et keegi ei tahaks neid kaasa viia.

6-7 km motokasõitu ja jõudsimegi Kercini  mäe algusesse.

Kodumaja juures hommikul enne teele asumist



Olime vast 2-3 km jõudnud kõndida kui puude ladvus algas hirmus sahmimine ja äkki nägime suurt musta ahvi kaugel puu otsas turnimas. Õige pea vedas suur must end uudishimust meile lähemale nii et 5 x zoomiga õnnestus teda isegi pildistada. Gibbon ahve oli meie peakohal tegelikult terve perekond- üks suur emane lösutamas poegadega meie peakohal ja siis paar aktiivsemat suur eemal.
Paar kilomeetrit kaugemal kuulsime ka ägedat gibonite laulu. Lõpuks ometi- 5 aastat tagasi veetsime Tiiuga kaks päeva Gibbon Experience nimelisel matka, kus tõsi küll sai hullupööra ahvi kombel puude ladvus tuhiseda, kuid gibboneid ei näinud ega kuulnud kordagi.
Nüüd siis selline vedamine.  See gibbonite laul on eriti äge natuke nagu naeraks keegi suure häälega. Kuulake






Teekond 1.positsioonini (Pos I)- 1800m läks suhteliselt kergelt. Tõus oli mõõdukas ja eriti ohkima ei ajanud.
Pos II  (2000m) on juba raskem ja tunnen pidevalt, et pulss on kõrge ja peas kloppimise vältimiseks pean tempot alla laskma. Lasen teistel ees minna ja otsustan, et teen pause just niipalju kui ma vajan ja vaid paariks minutiks, et kloppimist ja ohkimist vaigistada. Nii on kergem.







Pos III st Shelter 1ni (2200m) - läks oma kaks tundi ja seal oli juba päris raske-  hulga järsemad tõusud.
Shelter I võtsime ette lõunasöögi, sest kell oli 12:30. Meie giid ja porter panid selga soojemad riided, mässisid koguni näod silmini sallidesse. Meie olime ikka toppidega, aga pausi ajal tuli midagi peale tõmmata, higiste kehadega tundus 20-kraadine  temperatuur juba pigem jahedana.
Porter Johnny mahajäetud tiigrikoopa ees
Kerinci rahvuspark on väga tuntud Sumatra tiigrite poolest, neid on alles üha vähem ja vähem - arvatavalt nii umbes 160-190 isendi vahel. Lugesin Melakas sellest, et tiigreid on rahvuspargis uitamas päris palju ja igal aastal saab 3-4 inimest nende rünnaku tagajärjel surma ning paarkümmend haavata. Ilma giidita ei soovitata juba seetõttu rahvusparki ronida- ehkki  põhimõtteliselt ei ole võimalik (vähemalt mäel) teelt eksida, kui sa oled hea varustusega, ettevaatlik, ei riski uduga ronida ja jätad endale piisavalt aega allatulekus (loe: ootamatusteks). Iseasi on see, et üksinda, porteri abita on telgi-söökide-magamiskottiga-madratsiga ülesminek pigem siiski üliinimlik pingutus ja ma ei kujuta ette kas see võiks mingilgi kombel kellelegi rõõmu valmistada.
Ühesõnaga - Tiiule ma ei rääkinud midagi ründavatest tiigritest ega madudest ega ka metssigadest, sest ta lihtsalt ei tuleks siis minuga kaasa.
Tegelikult ma mõtlesin sellele ise ronides õige mitu korda kui lasin giididel puhkekohta pikemaks maha jääda ja asusin esimesena üksi teele, ma tahtsin aeglasemalt minna ja sagedamini puhkepause teha kui nemad. Ma ei kannata kui teised peavad minu järgi ootama, seepärast parem ootan nende järgi. Päris suure osa teest olin ise esimene mineja – nii üles kui alla minnes.

Lõunapaus

Üks Kerinci lugudest räägib ka välismaisest turistist-linnuvaatlejast, kes käis džunglis linde uurimas, Istus puu otsas ja unustas ära missugune tagasitee oli. Kuna džunglist välja ei osanud minna, siis suri seal kuskil.

Neli tundi hiljem oleme teel  shelter 3 poole ja Tiiu on omadega nii läbi, et vähe sellest, et ta keeldub mind pildistamast, et saa ta isegi aru, et mina meist kahest pilti teen. Minul seevastu on shelter II ja shelter III vaheline teekond mida peetakse kõige raskemaks, isegi kergem kui esimesed 2500 meetrit. Võib-olla sellest, et ei ole enam palav (oleme juba fliisides) või sellest, et tempo pole enam kiire, sest mõtisklemine millistest juurtest haarata või kuidas end meetri kõrgusele järgmisele astangule vedada võtab aega.
Sheleter II ja shelter III vaheline maa on ainult 300 meetrit, kuid seda tõusu peetakse kõige raskemaks ja see võtab aega 2 tundi.

Shelter II juures ütlesime porteritele, et nad võivad meie ees üles ära minna kuna tahame palju puhkepause teha ja parem oleks kui üleval tuulises shelter III oleks telk meie saabudes püsti  ja soe tee ootamas. Nii tegimegi.  Pärast ütles Rapani, et me tulime üles päris kiiresti isegi alla 2 tunni. No ma seda päris ei usu, aga piltide kellaaegade pealt näen, et shelter I ja shelter III vahemaa läbisime 4 tunniga.

Hea, et on juuri kust kinni rabada

Vahepeal puhkasime vagude vahel
Ronimisel oli lisaks jalgadele vaja tohutut kätejõudu, et end üles vinnata



Kell 18.10 oleme lõpuks üleval  3300 meetri peal- shelter kolmes ja praktiliselt kukume telki. Eelkõige seepärast, et tuul on nii vali - tundub, et puhub meid pikali, aga ka sellepärast, et miski ei tundu mulle õudsem kui oma higist keha külmetada siin üleval, et siis palavikus alla ronida (been there, done that- Mulu mäel Borneol 2012)



Vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimus selle väikses telgis. 
Kostüümid, nagu näete on hunnitud.
Pilt on tehtud öösel kell 4.00 vahetult enne ronima hakkamist.

Hommikul kell 3.30 on äratus, et kell neli alustada teekonda vulkaani tippu. 500m ronimine võtab tavaliselt aega paar tundi ja kenasti jõuab mäe peal päikesetõusu ja ümbrust imetleda.
Tuul on aga nii vali, et suigatan vaevu tunnikeseks umbes 2 paiku öösel. Kuulen Tiiut kaks korda öö jooksul vaikselt norskamas, aga enamus ajast on ka tema üleval. Kell kolm kostab meeste telgist juttu ja Rapani hüüab meile siiski 3.30 et lükkame tõusu natuke edasi ning ootame kuni tuul vaibub.
Aga tuul ei vaibu ja kella 5 paiku alustame ikkagi tõusu. Pähe ja kaela mässin oma 2 salli, selga panen 2 pika varrukaga pluusi, fliisi, kapuutsiga kilevesti ja kõige peale tuuletakistuseks kilepontšo. Jalas on retuusid ja kilepüksid. Imelikul kombel mahuvad suvaliste Lombokist otstetud tossude sisse ka villasokid.
Kui pilte vaatate, siis mõelge kõikide nende professionaalsete matkajate peale kes oma matkasaabaste,  windbreaker tuulejopede, matkakinnaste ja special mütsidega või matkapoest ostetud stiilsete pealampidega mägedes jõlguvad ja siis vaadake meid kes 1 € Jyskist ostetud kilekeepidega 3805 meetri peal laiavad, jalas sandaalid ja käes sokid!





Tiiu tuli alguses veel mäkke oma libedate aeroobikatossudega. Püüdsin teda küll eelmisest õhtust mõjutada ecco-sandaale panema- nendel on all vähemalt nupsudega kummitald ning külma ilma vastu aitaks minu villasokid ja topeltsokid nende otsas, kuid Tiiu tahtis kangekaelselt oma uiskudega tulla. No mis sa sihukesega teed! Õnneks võttis ta sandaalid väikesesse seljakotti kaasa ja nii umbes 100 meetri peal pärast nutmist ja veenmist nõustus ühes varjulises kivitaguses oma uisud sandaalide vastu vahetama. Nende tallad olid natukenegi pidavamad, ausalt öelda on suur ime mismoodi ta nendega üldse telkimisplatsile jõudis.
Ronimine pimedas on ebamugav ja väsitav, sest tuul on tugev ja liikuda tuleb kogu aeg - nahk on märg ja igasugune pikem peatus tähendab tuules külmetamist. Viimased 50-meetrit liikusime, et mitte öelda roomasime põhimõtteliselt 5 meetri kaupa, tehes puhkepeatusi tuulekaitseks iga suurema kivi taga. Giid ja porter olid meist ees ja lõpuks mul isegi tundus et nad läksid meelega iga kord jälle 10 m ülespoole ja ootasid seal istudes meid, sest nii et pingutasime natuke rohkem, et nendeni jõuda - järgmiseks puhkepausiks.
Tiiu oli lõpuks nii otsas, et Rapani võttis tal kaenla alt kinni ja põhimõtteliselt kandis teda 5 meetri kaupa edasi. Kui Johnny minust 10 meetrit kõrgemal hõiskas: Hurraa - oleme tipus“, siis ma isegi ei suutnud ka viimaseks pingutuseks neid paari meetrit järjest ronida vaid pidin tegema veel ühe pausi.
Üleval paraku oli täiesti udune ja nägime endast vaid 2 meetri kaugusele. Kraater oli siiski väga lähedal, sest Rapani ei lubanud meil astuda kummalegi poole üle 2 meetri.  Sisuliselt olime 4-meetrisel  lamedal alal.
Üleval oli pööraselt külm ja kindad olid ronimisega (udu, kaste) kividest haaramisest läbimärjaks saanud ja neile tekkis härmatis. Ei aidanud muud kui panna kätte sokid. Punased rahvusmustriga Suva sokid olid vähemalt teemakohased - ikkagi vabariigi aastapäev. Pildistamiseks pidin siiski märjad kindad kätte vedama, kuid fotoka objektiiv läks koheselt uduseks. Tiiu ei olnud võimeline oma fotokat kätte võtma, pilte tegin mina või Rapani. Ausalt öelda mina ei tea kuskohast see hiiumaa naine võtab selle mägede poja näo, mis ta piltidel on suutnud ette manada. Adrenaliini jõud on võimas!






Kuna üleval oli nii pööraselt külm ja tuuline ja udu tõttu midagi vaadata ei olnud, siis tulime üks 25-30 meetrit allapoole suure kivi varju istuma. Rapani arvas, et ootame siin natuke – kui ilm paraneb läheme ikkagi üles ja katsume kraatrisse piiluda.

Jõusöögiks oli meil 3805 m peale kaasa võetud Kalevi šhoksi. Paremal hoiab Tiiu shokolaadi sokkidga, sest kindad on läbimärjad. 

Tulime tiba alla ja istusime tuule eest kivivarju, et näha kas ilm paraneb ja saame uuesti üles kraatrit vaatama minna.

Läksime uuesti üles, aga ilm ei olnud karvavõrdki paranenud.  Tegime nüüd Tiiu fotokaga mõned pildid- tagavaraks kui minu omaga midagi teepeal juhtub.
Teoreetiliselt peaks tippu jõudma 2 tunniga, siis meie tulime kindlasti 3 tundi.
Tagasitee tundus alguses jube lihtne, kui ülestulek lõpus toimus peaaegu roomates, siis tagasi läksime täitsa omal jalal ja video pealt tundub, et polnud hullu midagi

Video

Tagasitee udus, eksinud inimesed 73 aastal sündinud tüüp kes suri 1991 aastal kuna kaotas udus tagasiteeja külmus üleval surnuks. Foorumis kirjeldati üht juhtumit kus giid kaotas tipus udus tagasitee ja tund aega ekslemist viis mehe alajahumise äärele nii, et matkajad pidi giidi turgutama ja leidsid ise pärast tunnist ekslemist lõpuks õige koha kust alla minna. Selliseid lugusid ma muidugi Tiiule enne minekut ei rääkida ei saanud. Või lugu turistist-linnuvaatlejast kes all džunglis istus  mitu päeva puu otsas linde vaatlemas ning siis äkki ei suutnud tagasiteed leida ning jäi džunglis kadunuks. 
Minu tossud olid alt väikeste nupsudega ja pidasid küllalt hästi, eks ma lasin ka kivide peal liugu ja peenike kiviklibu sõitis jalge alt pidevalt minema, aga sihukest asja, et ma oleks haaranud lahtistest kividest ei juhtunud minuga kordagi.... Mistõttu oli allaminek mulle ikka palju lihtsam. Hirmu ei olnud allakukkumise eest üldse, aga olin ettevaatlik, sest jala väljaväänamine oleks paras pauk.


Vaade meie telkidele umbes 3700 m pealt. 

Kella 11 paiku vahel saime alla ja kiskusin kõik higised/märjad riided seljast, allatulek toimus hommikuses mägede päikeses ning viimane ots kiskus jube palavaks, aga tuul oli endiselt vali. Kuivatasin riideid kuni Tiiu ja Rapani tagasi jõudsid. Mehed tegid meie süüa ja küsisid, et kas tahaksime jääda üheks ööks veel siia, et pigem alustada homme tagasiteed. Rapani sai vist selleks ajaks aru, et treenitud eestlannade asemel sai ta kaasa hoopis pontsakad piigad, kelle treenimissagedus piirneb heal juhul ühe korraga aastas mil ma ühe valitud vulkaani otsa ronin. Tiiu sõnul on tal päevi kus sammumõõtja näitab 0- sammu. Ja sihukesed mutid võtsid ette matka peaaegu Kagu- Aasia kõige kõrgema mäele!
Igatahes andis Rapani mõista, et kui me ei tahaks üheks ööks veel Shelter III jääda siis peaksime kohe peale sööki alla hakkama minema, sest aeg on sealmaal.  Sestap pikka puhkepausi ei tulnud pakkisime kotid, jätsime mehed telke kokku pakkima ja alustasime laskumist.  Ajataju meil igatahes ei olnud, sest kui teekond shelter III üles võtab normaalselt 8 tundi, siis kella 12:00st alla ronima hakates peab sama teekonna allamäge tegema 5 tunniga, et enne pimedat džunglist välja saada.

Sihuke elukas elab 3300m kõrgusel.  Näeb välja nagu nirk. Pole praegu aega goodeldada kes see võiks olla.
Shelter II ja III vaheline ronimine allapoole oli paras katsumus kuna tuli hoolega jälgida, et ei libastuks ja nii mõneski kohas hüüdsin Tiiule, et see EI OLE LIHTSALT VÕIMALIK,  et inimene saab siit üles ronida, need olid ikka uskumatud astmed- toore loomajõuga saab neist üles. Päris uskumatu oli vaadata kust me ikka üles olime tulnud- kaks paksu treenimata eesti naist! Täna 26. veebruaril kui seda postitust kirjutan tean juba, et kasutasin absoluutselt kõiki lihaseid- valusad on kõik käe-, aga ka rinna- ja randmelihased.
Rapani sõnul tulime me selle raskeimaks peetud vahemaa alla poole tunniga. See eest osutus aga tõeliseks katsumuseks shelter II ja shelter I vaheline alla kus astmed polnud enam nii järsud, aga juurikaid millest kinni hoida, et allapoole ei libastuks oli palju ning öine vihm oli teinud metsa märjaks. Ei ole vist lapsepõlves jõule ka rohkem oodanud kui seda kuradi shelter ühte!.  Sinna jõudes olid jalad nii kohutavalt väsinud ja valusad, iga kükk ja kummardamine oli juba piinarikas.
Pos III –ni oli veel paar tundi minna ja aina aeglasemaks see läks. Pidasin laskumist ennatlikult liiga kergeks, sest Rinjanilt tulin alla lenneldes, ei mäleta suur lihaste- ega põlvevalu.

Nüüd mõistan - asi on ajas (kõrguses) ja kumulatiivses väsimuses.

Kui veel mõni tund tagasi olime Tiiuga arvanud et 4-5 paiku peaks džunglist välja saama, siis  Pos III jõudes tuli Rapanil Tiiut juba talutada ning mees pakkus,  et kas me ei tahaks siiski Pos III üheks ööks ööbima jääda kuna 6.30 läheb džunglis pimedaks ja kell on kohe pool kuus saamas.
Kurat, no ei taha!

Olime väsinud, räpased, kõik riided niisked või mustad – veel üks unetu öö kõva madratsi peal loodushäälte keskel, aga nüüd juba nii valutavate lihastega. Viimased paar tundi tundsin, et jalad on nagu makaronid ja nende üksteise ette vedamine on ülim pingutus, seda enam, et tuli hoolega jälgida, et väsinud jalg mõne puujuure taha kinni ei jääks, sest seda tasakaalu, et end püsti hoida hakkas juba väga väheks jääma. Isegi üks matkakepp mis toeks oli, suurt enam ei aidanud- mõne üksiku tasase paarimeetrise jupi peal tundsin kuidas väsimusest tuigun. Paari korral läks silme eest mustaks ja tean täpselt milline on mu minestamis-eelne seisund ja mis selle esile kutsub- nõudsin pausi ja näkse (õnneks oli giidil magusaid vahvleid ja küpsiseid ning vett kaasas küllaldaselt).  Lisaks tegi põlv niisugust pröökavat valu, et lõpuks ma ei saanud enam ka 30 cm asteid ka otse astuda, vaid pidin end tagurpidi keerama ja mõnest kohast peaaegu käpukil alla astuma, et põlve säästa. Viimased tund aega tegin seda juba pimedas.
Niipea kui pos III selgus, et pimedaks minemiseni on 45 minuti,  lõpetasime  koheselt puhkepausi, sidusime pähe pealambid ja panime ajama. Või mis ajama – liipasime maksimaalse võimaliku kiirusega. Rapani hoidis Tiiul käest ja porteri Johnny andis mulle oma pealambi ja sidus minu katkiläinud pealambi endale pähe ning valgustas ees minnes oma lambiga raskemaid koht ning libedate langenud puude ületamisi, sest mina olin siis ju tagurpidi käpukil üritades enda alla/taha vaadata, et näeks kuhu astuda. Midagi nii füüsiliselt rasket pole ma veel teinud ning see mõte, et kas millalgi võib saabuda hetk kus mu põlv ei lase valu pärast üldse astuda ei olnud mulle ka võõras. Korraks mõtlesin ka Rapani eilse jutu peale, et skorpione üleval mägedes ei ole,  need on mäe alumises osas . (Siin!) Skorpion on ööloom ja ma nägin täpselt Borneo öömatkal milliste puude sees nad elavad. Aga et üldse püsti jääda ei olnud valikut millistest puudest haarata, millistest mitte. Mäe alumises otsas oli sadanud ja sisuliselt alumised 2000m tulime me mööda libedat muda.
Pos II jõudsime  juba hämaras ja pealampidega,  öised džunglihääled olid võimsad ja isegi ülimast väsimusest hoolimata jõudsin mõelda, et džunglis maganud ma olen (keeruline) aga vat öises džunglis matkanud, nii et isegi sääsetõrjet pole aega peale panna (tilkuv higi pühib selle niikuinii näolt)- vat seda elamust pole enne olnud ja ei tule ka.

Pos I jõudes oli juba kottpime ja sääsed – liblikad,  kõiksugu putukad tiirutasid pealambi ees ning segasid nägemist. Oli natuke õudne. Ootsime Johnniga Tiiut-Rapanit ja vaatasin kuidas mees metsast söögiseeni korjas ning kuidas pimedusest hiilgavate silmadega metsaelanikud meid vaatasid. Pritsisin siis Autani pähe ning fliisile – kuid ma ei usu et sellest kuigi palju abi oli - lõhn oli jälk mistõttu näkku ei tahtnud pritsida, muud kohad olid enam-vähem kaetud, pealegi oli päikeseloojangu aeg, mil neid kõige enam on juba möödas. Noh loodetavasti läks kõik hästi,  või mis see malaaria peiteaeg ongi?
Päris uskumatu, et homme läheme jälle džunglisse ööbima! Ja maksame selle eest 120 € näkku (transport, särk-värk, kultuuriline elamus muidugi kaasa arvatud)


Vist nii 8 paiku saime siis metsast välja. Tagasitee motoka tundus üüratult pikk. Põhimõtteliselt ei jaksanud jalga üle motoka istme tõsta ja sellelt maharonimine võttis ka pika aja. Tuikusime tuppa, aga siiski olime valmis 21.30 ühe õhtusöögi sööma, kuna viimane söök oli ju lõunal enne laskumist.
Pikk motosõit tegi kontidesse külma sisse ja kui Rapani pakkus, et ta ema võib meile hot showerit teha, siis nõustusime kohemaid. Ma ei tea tänase päevani kust ma selle jõu võtsin, et kannu ja kopsikuga askeldades ennast ja juukseid pesta. Soe vesi on jumalik, Teie kes te täna oma soojavee kraani lahti keerate, mõelge selle peale, et kuskil  kaugel on räpased mägimatkajad, kes nägid sooja vett viimati 5 päeva tagasi ega näe seda ilmselt järgmised 30 päeva.
Pärast pesu kukkusime voodisse ja magasime 11 tundi jutti.

Tiiu küsis millalgi mäe peal mult: „Kas see ongi sinu nägemus ideaalsest puhkusest?“

Selline oleks olnud kraatriauk selgel päeval.
Pilt internetist Hak Cipta Hak cipta dilindungi undang-undang oleh sunny.hell

Pilt internetist. by photography by Yunaidi Joepoet
Pilt internetist: discoverindonesia.net

23 veebruar, 2014

Indoneesia suurima rahvuspargi poole

Sõit Pelompeki, kus asus meie giid Rapani ja tema homestay (kodumajutus) asus umbes 7 tunni kaugusel Padangist. Esimesed 6h oli suhteliselt mugav sõita sest esimesena auto juures platsis olnud Paolo pandi tagapingile kottide juurde. Natuke enne naasmist saime tagumisele pingile veel paar kleenukest koolitüdrukut.
Wisma Gunung Tujuh homestay and resto oli Paolo jaoks  nii ehmatav, et pärast mitme kordset küsimist kas me ikka teame kuhu me saabusime, otsustas ta edasi sõita  Kersik Tuasse. Ka ma ise kujutasin Kersik Tua küla (no oletame et see Pelompek on umbes samasugune küla) pisut kaunimana ette. Tegelikult on see paras pommiauk. 





Kersic Tua ja Pelompek asuvad enam-vähem ühekaugusel Sungai Penuhist ja Kersic Tuat kirjeldatakse kui küla mis  asub ühelpool peamaanteed, kui teisel pool laiuvad teeistandused. Noh võibolla oli see nii aastal 2009 kui kirjutati Lonely Planeti seda versiooni  mis mul kaasas,  aga praegu tundus et külake /linnake kuhu me teel mäele läbi sõitsime (asus ka rahaautomaat) oli mõlemal pool teed ümbritsetud majadega, kaunis loodus ja põllud- aiad jäävad kõik majade taha.
Maja kuhu Rapani meid tõi oli kaunis uhke. Saime ainsa aknaga toa, sest mitte ühtegi teist külastajat ei olnud. Põhimõtteliselt oli meie kasutada kogu teine korrus, kolme WC-ga. Aasiapäraselt oli see auk maas ja tünn vee ning kopsikuga kõrval. Meie küsimisepeale et kus on vannituba, vastas Rapani, et seesama ongi ja soovi korral tuuakse meile kannuga sooja vett. Okei...


Õhtul leppisime veel kokku milline tuleb matk, kus me ööbime ja mida veel Kerinci ümbruses teha oleks.  Need oleks:
  • vaatama teeistandusi ja kohalikke külasid,
  • ronida Gunung Tujuhi otsa (2km Pelompekist) mille kõrval asub vulkaanipurskest tekkinud järv  mida saaks ületada kannuga ja telkida järve teisel kaldal
  • külastada Laden Panjangi,  mis on Kercini rahvspargi üks vähem külastatud osasid, kuid kus kasvavad imelised uhked lilled ja mis on koduks Sumatra tiigritele, ninasarvikule, tapirile (sihuke pika ninaga metssiga) ja beruang (nunnu karu)
  • külastada hot springe
  • minna vaatama metsinimesi- Orang Rimbat, nomaade kes eelistavad perekondadekaupa metsas elamist traditsioonilisele külaelule

Viimane tundus meile kõige huvitavam ja nii leppisimegi kokku, et peale mäematka selgub. Kas läheme kohe järgmisel päeval metsinimesi vaatama või võtame puhkepäeva meie kopsiku-duširuumiga võõrastemajas.

Kerinci rahvuspark (Taman Nasional Kerinci Seblat ) on üks Kagu- Aasia suuremaid kaitse all olevaid territooriume.  Kahjuks näeb enamus piirkonna inimesi- eelkõige kohalik omavalitsus seda kui segavat takistust majanduse arengule. On pidev surve maa avamiseks kaevandusele, metsandusele ning pidev soov viljaka vihmametsa arvel laiendada põllumaad. Hiljuti on siin olnud võitlus selle üle, et rajada uusi maanteid läbi rahvuspargi.  Teekond teisele poole mäge võib olla ainult kümmekond kilomeetrit, kuid selleks tuleb sõita ümber rahvuspargi (aeg) ning on ka põhjuseks miks kaubad on piirkonnas kallimad ning ka eejuures jääb kasumimarginaal kohalike jaoks väiksemaks kui mujal. Lähim suurlinn on 8- tunnise teekonna kaugusel. 

Omal kombel võib turismiraha siiavool aidata valitsusel ja kohalikel mõista rahvuspargi rikkusi saab ära kasutada ka teisel moel kui metsa maha võttes.  Kui nii mõelda, siis need riisi kõplavad talumehed teenivad kuus parimal juhul ehk 1 miljon ruupiat, kui sama raha eest viib giid kaheks päevaks 2 turisti üles mäkke... Kohalikel inimestel ongi põhimõtteliselt kaks  valikut- olla põllupidaja või riiklik teenistuja. Mõnest külast on ligi 50% inimesi lahkunud Malaisiasse tööle, (nagu mõnest eesti külast Soome?) mistõttu ei saa ka süüdistada kohalike frustratsiooni, et pargist on neile rohkem kahju kui kasu.

Illegaalsete metsalangetajate abil ning kohaliku omavalitusel loal suudetakse iga paari aastaga jälle paarsada ruutkilomeetrit  metsa maha võtta. 2010 aasta Lonely Planet annab rahvuspargi suuruseks 15000 km2,kuid tänaseks on alles jäänud vaid 13761 km2. Ometi kasvavad selles ekvatoriaalses vihmametsas haruldased taimed (hiiglaslik rafleesia, jaava edelweiss, kannulilled ja mitut liiki käpalisi jmt) ja samuti ka üliharuldased loomad, kellest enam tuntud on Sumatra tiiger (üks maailma 12 tiigrite reservaadist), aga gibbon ahvid, langustid, elevandid ning eriti vanamoodsa välimusega kahesarveline Sumatra ninasarvik, keda on Kerinci territooriumil umbes paarkümmend alles jäänud.  Nende loomade arvukus on väga väikseks jäänud, kuid ring tõmbub aina koomale.

Pilt: wikipedia.
http://et.wikipedia.org/wiki/Sumatra_ninasarvik

Viimase 50 aastaga on Indoneesias hävitatud 74 miljonit hektarit vihmametsi, eelkõige ruumi tegemiseks õlipalmi istandustele aga ka Jathorpia (tehakse samuti õli) kasvandustele mida on samuti juba 9 miljonit hektarit, ning mis küll ei vaja kasvamiseks nii viljakat maad ning on kasutatav 50 aastat. Õlipalm seevastu imeb aga maa mineraalidest nii tühjaks, et seal ei kasva kunagi enam midagi, kõige vähem ürgseid vihmametsi...
Loen bioneer.ee portaalist, et Indoneesia on palmiõli tootmises maailmas esirinnas ja sellega kohe USA ja Hiina järel CO2 emissiooni poolest.  Arvatakse, et kui istanduste loomise kiiruses muutusi ei tule, siis 15 aasta pärast on troopiline mets hävitatud. Sellega ka 10- 15 % (appi!) maailmas teadaolevatest imetajate, taimedest või vähemalt kaheneb nende mitmekesisus.
Rahvuspark on õlipalmi istandustest igalt poolt sisse piiratud ning Jambi provintsi poolt (sõitsime paar päeva hiljem läbi) on näha, et käib äge metsaraie  ning vaadates kohalike kerkivaid losse on näha, et metsa ja – maamüük on üks ütlemata tulus äri. Rapani ütles, et kui oled rikas võid siin osta maad, et sinna istandus rajada, aga tulud tuleb riigiga pooleks jagada.
Kui  ütlesin istanduste juttu kuulates, et see on  nii kohutavalt kurb- kurb, sõnas Rapani  vaid: „But sometimes business is good“.

Sellelt künkalt  on vihmamets juba maha raiutud

Õlipalmi viljadega autod liiguvad tehase poole

Tehase toss
Tegelikult tuli korstnast ikka megamusta suitsu, aga foto sain teha liiga kaugelt.

Keset vaeseid külasid on hakanud kerkima uskumatult moodsad villad.
Kuna muud tööd siin ümbruskonnas suurt teha pole kui kummipuult kummi korjata või oma metsa müüa, siis pole imestada, et kohalikud on valinud kergema tee. Et saaks ka lõpuks lääne stiilis elada.

Sain oma esimese õlipalmi istanduse šhoki  Borneol, kuhu on rajatud ka ühed maailma suuremad istandused.  Ma saan aru küll, et see on nii naeruväärselt väike liigutus, aga ma põhimõtteliselt jälgin kõiki kosmeetikume mida ma tarbin (jah, loen neid imeväikseid kirju topsikutelt) ning ei osta ühtegi toodet.  Palmiõli kasutatakse peamiselt huulepulkades, kreemides, seepides aga ka toiduainetes. Muidugi on ka firmasid kes on ostavad tooteid kokku sertifitseeritud tootjatelt (neilt kes siis ostavad vähemalt legaalselt toorainet kokku ja maksavad selle arvelt makse) - sellisteks on näiteks L`Oreal ja Ecover. Eriti paha on suurkontsern Unilever  (kaubamärgid Dove, Rexona, Axe) kes on üks maailma suurematest palmiõli kokkuostjatest kes muuhulgas ei häbene kokkuosta ka illegaalsete istanduste õli.
Vaadake mida ostate ja ärge aidake metsade hävitamisele tahtmatult kaasa!

Kerinci rahvuspargist voolav läbi enam kui tosin jõge mis varustavad kogu Lääne-ja Lõuna Sumatrat ning põhimõtteliselt võib öelda, et CO2 näol on tegemist siinkandi kõige võimsamate maakera kopsudega. Kohalikud kutsuvadki seda Paru-Paru Duniaks (maakera kopsudeks)  on ju territooriumilt rahvuspark 2,5 korda suurem kui Bali. Mõelda vaid, et turismikuudel jõuab siia umbes 80 turisti, enamus kuudel isegi vähem kui 30. (Mõelge - Balil käib enam kui 3 miljonit välisturisti aastas!) Ning enamus turiste ei liigu Kerinci  või Gunung Tujuhi piirkonnast isegi kaugemale. Seetõttu polemidagi imestada, et kohalike arvates ei ole sest pargist suuremat tulu ning võib-olla vaid kasvav turistide raha ja huvi looduse vastu suudabki nende meelt muuta.  

................................................................................................................................
Allikatena kasutasin Lonely Planetit, wikipediat, bioneer.ee ning üht enda varasemat blogipostitust.

22 veebruar, 2014

Tiiu naerab terve päeva

Päeva esimese osa olime tegelikult päris tõsised, sest enne AirAsia terminali jõudmist tuli meelde, et äkki küsitakse meilt enne Indoneesia viisa tegemist maalt väljasõidu pileteid. 
Jõuab. Saabume ju lennujaama 2h enne lendu.
Tegelikult saime kohale 1,5 h varem ja kohe peale chek-in tegemist selgus, et lennujaama free wi-fi levi oli ülinõrk. Niipalju jõudsime vaadata, et Indoneesia viisa jaoks on vaja: 

1) 6 kuud kehtivat pass 
2) Tagasisõidu piletit 
3) 25 USDi

Olemasolevatest punktidest oli Tiiul täidetud
ainult  punkt 1, mul lisaks ka punkt 3. 
Lennukis pidasime plaani, et kas astuda otse immigratoni ja teha nägu, et oih piletid ununesid osta või ikkagi proovida kohe lennujaama eesruumis käpelt piletid krediitkaardiga ära osta ja vabandada et meil paberitel pileteid ei ole ning näidata arvutiekraani....


Take a wild guess. Astusime lennukist maha ja plaksti otse viisa leti ette, polnud mingit võimalust kuskil wifit leida ega pileteid osta.Viisa-poiss müüs meile käbedalt dollarite ja ruupidate eest kaks viisat ja immigrationi mehed ei pidanud paljuks nalja visata ja uurida kuhu me täpsemalt läheme ja kauaks jääme - tagasisõidu pilet ei huvitanud kedagi.

Uhhh!

Järgmine level

Mäslev taksojuhtide summ lennuväljal.  Olime vist nii pingest vabanenud, et isegi minul ei olnud jaksu nendega võidelda, ehkki olime välja vaadanud, et kohaliku Damri bussiga (ühistranspordi moodi asi) peaks ka linna saama. Mehed tunglesid ümber ja kisasid üksteise võidu, et mingit bussi pole olemas;  üks kes kinnitas, et tema teab kus buss on- selle sabas kappasime siis..... järgmise takso leti juude.

Saime juba aru, et kõva tüng tuleb, aga lasime end ikkagi lüpsta. Natuke juhmiks võtab ikkagi kõik see rüselemine ümber ringi.
130 000 eest (ja see on kindlasti kõvasti ülemakstud) saime siis taksomehega linna. Kättemaksuks ütlesime, et oleme 25- ja 35-aastased ja lohutasime teda, et ta näeb 40-selt küllalt hea välja. Onul käskisime viia end Spice Homestaysse- pidi olema Bali stiilis kena koht, mõnusa lounge ja maitsva toiduga
Pani hästi imelikku kohta maha, hotelli asukoht ja nimi oli muutnud, sildil oli väikselt kirjas Ex-Spice Homestay. Ajasime taksojuhi autosse tagasi ja nõudsime, et ta viiks meid ikkagi Dobi tänavale kus on „õige“ Spice homestay. 

Seda ei olnud.

Järgmine valik Lonely Planetist - Immanuel Hotel.  Hiinlaste koht.
Tubade kohta polnud tutvustuses kordagi mainitud omadussõna „nice“ mis ilmselt nüüd edaspidi peaks ettevaatlikuks tegema, sest 200 000 (12€) eest saab täpselt sellise mõnusa peldiku:




Natuke ehmatas ausalt öelda, aga meenus, et Makassasris käisime ilged urkad läbi enne kui 285 000 eest midagigi normaalset leidsime. Niisiis üks öö siin ja kohe minema! Saame me üldse minema? Meie tuba nähes naeris Tiiu esimest korda reisi jooksul. Rõkkavalt. 
Lobbys olid kaks vanamutti, need ajasid oma pontsaka poja letti, müüdi meile mühinaga tuba ja mutid võtsid mult lubaduse, et pärast Kericint tuleme siia tagasi. Tühja me tuleme.
Ja nüüd sööma.

Hiina poiss-hotellipidaja ei olnud inglise keeles kuigi tugev ja meie Kercini küsimise peale hakkas oma visiitkaarte lappama, siis nähes teda mingit privaat-autofirma visitkat välja võtmas, ütlesime et me läheme parem 100 m eemal asuvasse Tourist Information Centerisse asja uurima. 
Selle roosa maja kõik uksed olid suletud. Laupäeval lahti kella 13.00. Siis naeris Tiiu teist korda. 

No okei, sööme ära, vaatame edasi. Mul endalgi oli juhe juba päris koos, kui kaua söömata jokutan, siis on meil kahepeale 0,25 inimese mõistus, sest Tiiu kustub kohe ära kui ta süüa ei saa.


Korraks lippasime ka randa. Siin naeris Tiiu sellise laginaga, et kohalikud jäid rõõmsat valget naist suu ammuli vaatama. Ah selline rand siis! Ausõna, nii lõbusat Tiiut pole ma mitu aastat näinud. Tore, et Tiiule Padang niiväga meeldib!




Õnneks oli meie hotelli kõrval söögikoht mis nägi selline välja, et julgesime sisse minna. Menüü oli küll indoneesiakeelne, aga piltide abil saime valitud ja söödud. Selgus, et isegi internet oli olemas. Päeva lõpuks saime teada, mägedegiidil mr Rapanil on meile kaks pakkumist:

a)      Kui ta tuleb meile Padangi järgi, siis me maksame 4 000 000 (250 €) ja selle sees on sõit kohale, matk mäkke kogu varustuse ja ühe kandja ning giidiga ning ööbimine kohale jõudes tema kodumajutuses.
b)      Ta orgunnib meile ühistranspordi – siinmail on see 7 kohaline auto – Kersik Tuasse, see maksab kahepeale kokku 200 000 ja matk järgmisel päeval 2 400 000 kahepeale, sisaldades samu asju: varustust, kandjat, giidi.

Mõlemad variandid olid suht kallid. Ise Kersik Tuasse sõitmiseks oli vaja kasutada linnatransporti (2000) + bussi Sungai Penuhi (70 000) + bussi Kersik Tuasse (7000). Sellise 8-9 tunnise transpordiodüsseia sisse käiks siis vähemalt kaks bussivahetust koos peata olekuga nendes vahetuskohtades, segadusega kuhu minna ning mõistagi jagelemine igasuguste vahendajate-taksomeestega. Kui oleks 20- päeva Sumatrat juba selja taga, siis ei kahtlekski.

Helistasime onu Rapanile ja ütlesime, et valime variandi A. Täpsustasin üle, et me ei maksa mingil juhul üle 100 000 näkku Kersik Tuasse jõudmise eest. Minivan korjab meid üles meie hotelli eest 9:00 ja 10:00 vahel. Ega me siis enne 20:00 kohale ei jõua ning siis uni ja kohe mäkke.

Onu ütles ka oma hotelli nime. Gunung Tujuh Homestay (ta võibolla hääldas seda tudžu) vist see oli-  see on see koht kus meil tuleb ööbida. Ei pea vist pabistama kas me selle üles leiame. Kui 4 miljonit ja kaks valget morska liigub nii väikses linnas nagu Kericini,  siis vaevalt et see märkamatuks jääb.

Igaks juhuks saatsin kinnitava e-meili Rapanile vastu ning jätsin täiesti märkamata selle, et ta telefonis ütles et 1,2 miljoni sees ööbimist ei ole;  küsisin endiselt kas 2 ööd kohapeal enne ja pärast matka on hinna sees. Olen tegelikult niru tingija, ega ma seda ei teekski kui netis ei oleks viimase aasta teiste reisijate kogemusi hindadega 600 - 900 000 ühe inimese kohta samaväärse asja eest.  Miks me peaksime kahepeale niipalju rohkem maksma? Giid ja tuba ning telk on meil ju kahepeale?
Meie hotelli fuajee kohtasime huvitavad tüüpi- ahelsuitsetajast itaallast Paolot, kes sündinud Korsikal, elanud enam- vähem igal pool. Hetkel on ta põhikodu Mehhikos. Ega ta päris selgelt ei väljendanud mis asjus ta just Põhja-Sumatrale puhkama tuli. Igatahes on ta Indoneesias kaua elanud ja esimest korda külastas ta Indoneesiat 70-ndate alguses. (!!!) Ta oma sõnul oli ta siis ilusam kui Brad Pitt kui ta noore valge mehena mööda Indoneesiat matkas ning kõikide tähelepanu pälvis (on näha et 40 a tagasi ta ilmselt kole mees ei olnud) ja sel ajal oli valge inimene sihuke haruldus, et ta pidi kuuajasel Kalimatani reisil vaid üks kord öömaja eest maksma. Kohalikud kutsusid enda juurde või magas Malaisia-Indoneesia piiripunktis. Jah, viisaületus tähendas tol ajal tõesti passi templisse ja tolliametnikul nime kandmist ruudulisse kausta.

Tiiu märkis tabavalt, et Paolo meenutas väga Bamboo professorit meie Mekongi paaditripilt Laoses. Igatahes täpselt samasugune vanamehe enesekindlus, kes peab noortele chikadele näima tark ja elukogenud. Kõiketeadev mees. Räägib palju. Kohtutavalt palju, ma olen ta kõrval lobisemises ikka poisike. Tiiu kuulas kauem ta lugusid ja lubas kõik kirja panna- igast huvitavat juttu enda kohta ajas. 
Kuigi ma kohe alguses kutsusin teda meiega kaasa, siiski tabasin end kahelt hetkelt kui ta ütles või tegi midagi mis mulle üldse ei meeldinud. Sihuke sniikerdaja. Tark kahtlemata, aga kes ei oleks 60+ aastaselt.


Vahepeal andis hotellimees Tiiule telefoni, et keegi tahab temaga rääkida. !?  Tiiu rääkiski tundmatu Beniga, et me ei ole Padangis kaua ja läheme homme mäele. Selget vastust sellele, et kes meile helistab ja miks, me ei saanudki. Selle peale Tiiu naeris rõkkavalt. Oma viiendat korda päeva jooksul. Hiljem selgus, et info valgete naiste kohta kes Padangist Kercinisse ronima tahavad tulla oli liikunud juba hotellist välja ja miski giid võttis meiega ühendust.

Õhtusöögile kutsusime oma Itaalia reisiprofessori kaasa, ta tutvustas meile siis kuulsat Padangi kööki. Kui see nüüd tõsi on siis on need suurtes valgetes emailkaussides kaussides olevad külmad lihatükid karrises kastmes. Kas me sööksime neid? Uhhhkkk. No väga ei tahaks.... Kuidas viisakalt ei öelda? Kas tõesti neid soojaks ei tehta? Miks?  Meie professor ütles.“Padang cuisne is cold, because it is cooked.“ No ma ei tea. Millal on küpsetatud? Hommikul? Üleeile? Kurjam, ei suuda ikkagi. Läksime 100 m edasi, saime soto ayami, kohalikku Bintangi õlut ja rahu majas.

Äratus kell 8.00





Seda me veel ei tea kas homses minivanis oleme ikka 7-kesi või on meid 13

21 veebruar, 2014

1. peatus - Melaka



Esimeseks peatuspaigaks valisime Melaka. Eelkõige sellepärast, et vaja end  kolmest lennust välja puhata ja ka seetõttu, et niikuinii on vaja 11 päeva Malaisias veeta, miks mitte reisi alguses ja lõpus natuke.  Malaisia on eestlasele viisavaba- tempel passi ja vsjo.
Tiiu pole Melakas käinud, ma tahaks talle kindlasti seda linna näidata, kaks aastat tagasi olin oma pika sooloreisi lõpus seal 3-4 päeva ja mulle väga meeldis Melaka vana hiinalinn. Panin tollase blogiloo pealkirjakski hiinamast hiinam,  sest nii ilusat vana hiinalinna pole ma kuskil maailmas näinud.



Enne 14 sajandit oli Melaka tavaline kaluriküla kuid kasvas aegade jooksul Malaisia kõige suuremaks kaubavahetussadamaks, olles Hiina ja India vahel sobivaks vahepeatuseks kõikidele Ida kaupmeestele. Alates 2008 aastast on Melaka UNESCO Maailmapärandite nimekirja kantud ja on tõusev täht Malaisia turismitaevas. Minu meelest õiglaselt. Eestlased muudkui kihutavad Langkawi poole mis on üks suhteliselt tavaline aasia saar, isegi pisut räpane ja ilma mingisuguse kohaliku hõngu -Melaka ja Penang on palju huvitavamad. Tõsi, rannapuhkust siit ei saa.
Linn kus on sajandeid koos eksisteerinud üks vanimaid moslemi palvemaju, katolik kirik ja budistlik tempel on eeskujulikuks näiteks kuidas Malaisia suudab integreerida erinevaid kulutuure.
Satu Malaisia!

Selamat datang puhas Malaisia! Isegi Tiiu oli hämmastunud kui puhas linn on Melaka. Lasime end taas nr 17 bussiga (1.50 rm) vanalinna viia ning sealt edasi marssisime otsemat teed samasse hotelli (Sama Sama) kus ma 2 a tagasi olin. Hotellist oli vahepeal saanud Layang Layang,  see oli laienenud kahte majja, fancymaks muutunud ja 2 korda kallimaks läinud. „Kuradi taimetoitlased“ kirus hotellipoiss uusi omanikke „ennevanasti sai lobbys suitsetada, iga õhtu olid lobby chillid  peod ja meil oli ainult 2 vannituba ja kaks vetsu, ja voodid olid kõik romantiliste baldahhiinidega" Oh, oli vast elu.


Tuba 2 aastat tagasi
Tuba nüüd (ainult meie toas polnud toole ja lauda ja ruumi oli ka kõvasti vähem)
Ma ei saanud meie toast pilti teha, sest olime selle oma sassi ajanud :-)

Hotelli sisehoov

Ühised vetsud ja duširuumid hotelli sisehoovis
Lobby
Jah, maja on kõvasti vuntsitud - värskelt värvitud ja disainitud oli peamiselt sisehoovi, kus olid mu Aasia kogemuse kõige ilusamad vetsud ja duširuumid. Mitte niivõrd tehnilises mõttes kuivõrd just maitsekuse osas. Tõesti lux värk. All korrusel oli isegi kohvinurk- päev läbi võid endale teha kohvi-teed, krõbistada küpsiseid  ning kraani küljes asetses isegi veefiltreerimise masin. Sihuke imeasi (veepuhastusmasin?) mis purify  water  – nii et saad pidevalt kraanist oma joogivee pudelit täita ja ei pea uut plastmasspudelit poest ostma. Eriti ökochick koht!
Kõik see lõbu maksis 72 ringitit (14 €) öö  ja ainukeseks miinuseks oli aknata tilluke tuba. Konditsioneer kulus tõtt öelda isegi marjaks ära- kui seda hoida pidevalt +27 °C peal, siis on võimalik magada ilma külmetumata.
Tiiuga reisides on  kõige tähtsam hoida teda pidevalt puhanud ja täis kõhuga, siis ta on heas tujus.  Kohe esimese kahe päevaga sai see taas meelde tuletatud. No ta talub vapralt nälga, ei pirise- aga näoilme reedab kõik! Suhteliselt piinarikas on sellise inimesega mööda õhtust linna jalutada. See eest pärast sööki kappas mu reisikaaslane nagu noor sälg mööda Melaka tänavaid, vaat, et vanainimene ei jõua järelegi.
Olen nüüd teadlikum ja katsun kotti küpsiseid varuda :-)

Sour plum mahl

Kaffir Lime lehti kakkumas

Jõe ääres on endiselt grafitiga kaetud majad ja turistidele tehakse jõereise

Melakkasse jõudes olime umbes 36 h järjest üleval olnud ja enamus aega lennujaamades või bussijaamas veetnud ja seetõttu ei  jaksanud oma hotellist kaugemale kui 100 m minna. 2 Tiger beeri kõhus kukkusime tuppa magama ja magasime lõunani. 
Hilise hommikusöögi käigus sain maitsta täiesti uut mahla- Sour Plum Juice- hästi huvitav magus-soolase maitsega mahl. Päeva nael! Tuuseldasime natuke linnas -näitasin hollandlaste vanu merekindluse varemeid ja jõeäärt, peatänavat jmt. Jõeääres märkasime üht tädi kilekotiga põõsast rüüstamas – selgus, et tegemist oli kaffir-lime põõsaga. Noh, nüüd mul on maitseaine värsked võrsed  Mikita " Lingvistilise metsa" vahele kuivama pandud- kui Eestise jõuan teen teile maitsvat aasia supi! Päeva nael nr 2.

Reedel- laupäeva õhtul on peatänaval Jonker Streetil ööturg, mis tähendab, et nii malaislasi kui hiinlasi, saabub nädalavahetust veetma ka Kuala Lumpurist. Ka neljapäeva õhtul kell 22:00 oli juba öömaja keerulisem leida, 20-40 ringitistest öömajadest  olid alles ainult dormid või päris koledad toad: need kõik lähevad ka reedeks-laupäevaks täis. Seepärast jäime ka peale 2-3 koha ülevaatamist truuks mu esimesele valikule. Reisi algus võiks alata ikkagi pigem ilusast hotellist, küll me jõuame ka neis urgastes olla.

Eile õhtul kirjutasime lõpuks ka kirja härra Rapanile (internetist leitud kontakt), et äkki ta tuleks meile Padangi lennujaama vastu viiks meid oma hotell ja matkaks meiega 24.veerbuaril üles vulkaani otsa. Kirja lõppu panime: sorry for a such a short notice.
Erilised Ida- Euroopa ülbikud -  onu oleks pidanud täna kell 7:00 tõusma et jõuda 8h sõita Padangi lennuväljale,  siis passima seal mingeid suvalisi viimasel minutil e-kirja saatnud tüüpe (kes jumal teab, võib-olla ei jõuagi kohale) et nendega siis kohemaid mäkke tormata. Ei noh, mul on isegi hea meel, et ta täna hommikuks ei olnud meile vastanud- ongi vaja plikadele koht kätte näidata. Tark ei torma! Eriti suvaliste naiste kutse peale.
Meie jaoks tähendab see nüüd, et saabume Padangi ja peale viisatoiminguid läheme hoopis linna. Linnas oleme terve õhtu, et siis hommikul võtta ette 8 tunnine bussisõit pisikesse külla nimega Kersik Tua Sumatra keskosas. Loodetavasti kohtame sealt mõnd head giidi. Tõeliselt tore oleks muidugi vabariigi aastapäeva päikesetõusu võtta vastu 3805 m vulkaani tipust, aga kardetavasi me enne 24-ndat ikkagi ronimist alustada ei saa, seega  tipuvallutamine jääb ilmselt järgmisesse hommikusse, küll aga tean et pingviinide paraad 24 õhtul meil ikkagi tuleb. Stay tuned!

Seniks nägemist! 
Kütame nüüd Air Asiaga (ainult 20 € Malaisia- Indoneesia ots)  Indoneesia poole. Selamat jalan  ehk hea aega tuttav, hästi arenenud ja puhas Malaisia ning Selamat datang ehk tere tulemast räpane ja armas Indoneesia!

K

Bussist teel lennujaama, laupäeval kell 10:50
Postitus läheb üles Padangist, Indoneesiast

20 veebruar, 2014

Bänd on koos!

Küll on tore!
D-tuuril on jälle kolm liiget ja viimane jõuab Medani  4. märtsi paiku!


::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Vahepeal olen jõudnud Bangkoki ja taas tahaks pajatada huvitavatest reisikaaslastest. Kohe Helsingis astus mu juurde sellise (pildil) välimusega mees, et ma ei saanud talle mitte tere ütlemata jätta -
Woody Alleni täpne koopia ja vähemalt sama vana ka. Üldiselt rääkis inglise keeles, aga vahepeal pani putru ka: midagi aru ei saanud- vist rootsi keeles.
Onu on 11 korda teel Taisse ja kurtis, et pärast seda kui ta 10 aastat on "abielus" olnud tailannaga, peab ta seda oma elu suurimaks veaks, sest hiljuti selgus, et tailanna oli igavesti rahaahne ja elas temaga ainult raha pärast.... Kas sa näe?!
Kui onu oli teinud peale pikka kooselu oma prouale ettepaneku tulla oma lapsega Rootsi elama, siis too pole tahtnud. Perekond on ikka oluline ja seda võib abikaasa ka Euroopast toetada.
Onu oli seljast ja kehast kange, nelja operatsiooniga oli talle mingi varras sisse aetud- see hoidis teda vist püsti. Mõtlesin veel, et vaat kus mees- riides nagu briti snoob, ise on kindlalt üle 75 ja igast otsast kange, aga vaja end 42 päevaks Taisse vedada. Kange mees.

Lennukis tundsin end otsemaid oma sportlike kilepükstega  (midagi nii õudset ja sportlikku pole mul eales Aasia reisil kaasas olnud- kõik selle va vulkaani pärast!) koduselt, sest olin üks sellest maitsetutes dressides massist kes läks Phuketti ja Pattayale puhkama. Palju töömeeste kätega soome mehi - mõned möllumehed ilmselt peoplaanidega, sest kaanisid end kohe lennukis umbe ja mõned  sellised 60+ vanuses naiivsemate nägudega woody allenid,  küllap oma Tai prouade juurde.
Finnair on selles mõttes ikka eriline lennufirma, et veiniklaas kallatakse ikka täis. Ja täis- see tähendab ääreni! Ja kohe peale söögijagamist kallatakse uuesti ja kui mõned vennikesed naasesid ka peale toidujagamist stjuardesside juurest õlle või väikeste viskipudelitega. Õhtusöögi lõpus serveeriti veel kohvi ja konjakit kah -jah just nii teatas ka lennuki kapten salongi kõlariteest. See polnud mingi erand täna, novembris Indiast tulles märkasin sama. Viimastel aastatel olen lennanud Aasia päritolu lennufirmadega kus alkoholiga ollakse ikka hulga tagasihoidlikumad. Kuidagi peavad sommid oma vanade lennukite kitsad istmevahed ju kompenseerima...


Loodame, et järgmised lennud toovad uusi huvitavaid tegelintskeid. Brad Piti vastu ei ole mul midagi.