Tõtt öelda mõtlesin ma matka lõpus vaevu jalgu järele lohistades, et selle loo pealkirjaks tuleb
8.00 asusime maja eest teele. Motokad millega me Kerinci
mäepoole sõitma hakkasime olid päris hädised. Ju need peavadki nässakad olema,
sest pargi lähedasse võssa peidetult saavad nad vihma ja peavad välja nägema sellised, et keegi ei tahaks neid kaasa viia.
Olime vast 2-3 km jõudnud kõndida kui puude ladvus algas
hirmus sahmimine ja äkki nägime suurt musta ahvi kaugel puu otsas turnimas.
Õige pea vedas suur must end uudishimust meile lähemale nii et 5 x zoomiga
õnnestus teda isegi pildistada. Gibbon ahve oli meie peakohal tegelikult terve
perekond- üks suur emane lösutamas poegadega meie peakohal ja siis paar
aktiivsemat suur eemal.
Paar kilomeetrit kaugemal kuulsime ka ägedat gibonite
laulu. Lõpuks ometi- 5 aastat tagasi veetsime Tiiuga kaks päeva Gibbon Experience
nimelisel matka, kus tõsi küll sai hullupööra ahvi kombel puude ladvus
tuhiseda, kuid gibboneid ei näinud ega kuulnud kordagi.
Nüüd siis selline vedamine.
See gibbonite laul on eriti äge natuke nagu naeraks keegi suure häälega.
Kuulake
Teekond 1.positsioonini (Pos I)- 1800m läks suhteliselt
kergelt. Tõus oli mõõdukas ja eriti ohkima ei ajanud.
Pos II (2000m) on juba raskem ja tunnen pidevalt, et pulss on kõrge ja peas kloppimise vältimiseks pean tempot alla laskma. Lasen teistel ees minna ja otsustan, et teen pause just niipalju kui ma vajan ja vaid paariks minutiks, et kloppimist ja ohkimist vaigistada. Nii on kergem.
Pos II (2000m) on juba raskem ja tunnen pidevalt, et pulss on kõrge ja peas kloppimise vältimiseks pean tempot alla laskma. Lasen teistel ees minna ja otsustan, et teen pause just niipalju kui ma vajan ja vaid paariks minutiks, et kloppimist ja ohkimist vaigistada. Nii on kergem.
Pos III st Shelter 1ni (2200m) - läks oma kaks tundi ja seal oli juba päris raske- hulga järsemad tõusud.
Shelter I võtsime ette lõunasöögi, sest kell oli 12:30. Meie giid ja porter panid selga soojemad riided, mässisid koguni näod silmini sallidesse. Meie olime ikka toppidega, aga pausi ajal tuli midagi peale tõmmata, higiste kehadega tundus 20-kraadine temperatuur juba pigem jahedana.
| Porter Johnny mahajäetud tiigrikoopa ees |
Kerinci rahvuspark on väga tuntud Sumatra tiigrite poolest,
neid on alles üha vähem ja vähem - arvatavalt nii umbes 160-190 isendi vahel. Lugesin Melakas sellest, et tiigreid on rahvuspargis uitamas päris palju ja
igal aastal saab 3-4 inimest nende rünnaku tagajärjel surma ning paarkümmend
haavata. Ilma giidita ei soovitata juba seetõttu rahvusparki ronida- ehkki põhimõtteliselt ei ole võimalik (vähemalt mäel) teelt eksida,
kui sa oled hea varustusega, ettevaatlik, ei riski uduga ronida ja jätad endale
piisavalt aega allatulekus (loe: ootamatusteks). Iseasi on see, et üksinda, porteri abita on telgi-söökide-magamiskottiga-madratsiga ülesminek pigem
siiski üliinimlik pingutus ja ma ei kujuta ette kas see võiks mingilgi kombel
kellelegi rõõmu valmistada.
Ühesõnaga - Tiiule ma ei rääkinud midagi ründavatest tiigritest ega madudest ega ka metssigadest, sest ta lihtsalt ei tuleks siis minuga kaasa.
Tegelikult ma mõtlesin sellele ise ronides õige mitu korda kui lasin giididel puhkekohta pikemaks maha jääda ja asusin esimesena üksi teele, ma tahtsin aeglasemalt
minna ja sagedamini puhkepause teha kui nemad. Ma ei kannata kui teised peavad minu järgi ootama, seepärast parem ootan nende järgi. Päris suure osa teest olin ise
esimene mineja – nii üles kui alla minnes.Ühesõnaga - Tiiule ma ei rääkinud midagi ründavatest tiigritest ega madudest ega ka metssigadest, sest ta lihtsalt ei tuleks siis minuga kaasa.
| Lõunapaus |
Neli tundi hiljem oleme teel shelter 3 poole ja Tiiu on omadega nii läbi, et vähe sellest, et ta keeldub mind pildistamast, et saa ta isegi aru, et mina meist kahest pilti teen. Minul seevastu on shelter II ja shelter III vaheline teekond mida peetakse kõige raskemaks, isegi kergem kui esimesed 2500 meetrit. Võib-olla sellest, et ei ole enam palav (oleme juba fliisides) või sellest, et tempo pole enam kiire, sest mõtisklemine millistest juurtest haarata või kuidas end meetri kõrgusele järgmisele astangule vedada võtab aega.
Sheleter II ja shelter III vaheline maa on ainult 300
meetrit, kuid seda tõusu peetakse kõige
raskemaks ja see võtab aega 2 tundi.
Shelter II juures ütlesime porteritele, et nad võivad meie ees üles ära minna kuna
tahame palju puhkepause teha ja parem oleks kui üleval tuulises shelter III
oleks telk meie saabudes püsti ja soe
tee ootamas. Nii tegimegi. Pärast ütles
Rapani, et me tulime üles päris kiiresti isegi alla 2 tunni. No ma seda päris ei
usu, aga piltide kellaaegade pealt näen, et shelter I ja shelter III vahemaa
läbisime 4 tunniga.
| Hea, et on juuri kust kinni rabada |
| Vahepeal puhkasime vagude vahel |
| Ronimisel oli lisaks jalgadele vaja tohutut kätejõudu, et end üles vinnata |
Kell 18.10 oleme lõpuks üleval 3300 meetri peal- shelter kolmes ja
praktiliselt kukume telki. Eelkõige seepärast, et tuul on nii vali - tundub, et puhub meid pikali, aga ka sellepärast, et miski ei tundu mulle õudsem kui oma
higist keha külmetada siin üleval, et
siis palavikus alla ronida (been there, done that- Mulu mäel Borneol 2012)
| Vabariigi aastapäeva vastuvõtt toimus selle väikses telgis. |
| Kostüümid, nagu näete on hunnitud. Pilt on tehtud öösel kell 4.00 vahetult enne ronima hakkamist. |
Hommikul kell 3.30 on äratus, et kell neli alustada teekonda
vulkaani tippu. 500m ronimine võtab tavaliselt aega paar tundi ja kenasti jõuab
mäe peal päikesetõusu ja ümbrust imetleda.
Tuul on aga nii vali, et suigatan vaevu tunnikeseks umbes 2 paiku öösel. Kuulen
Tiiut kaks korda öö jooksul vaikselt norskamas, aga enamus ajast on ka tema
üleval. Kell kolm kostab meeste telgist juttu ja Rapani hüüab meile siiski 3.30
et lükkame tõusu natuke edasi ning ootame kuni tuul vaibub.
Aga tuul ei vaibu ja kella 5 paiku alustame ikkagi tõusu.
Pähe ja kaela mässin oma 2 salli, selga panen 2 pika varrukaga pluusi, fliisi,
kapuutsiga kilevesti ja kõige peale tuuletakistuseks kilepontšo. Jalas on
retuusid ja kilepüksid. Imelikul kombel mahuvad suvaliste Lombokist otstetud
tossude sisse ka villasokid.
Kui pilte vaatate, siis mõelge kõikide nende professionaalsete matkajate
peale kes oma matkasaabaste, windbreaker
tuulejopede, matkakinnaste ja special mütsidega või matkapoest ostetud
stiilsete pealampidega mägedes jõlguvad ja siis vaadake meid kes 1 € Jyskist
ostetud kilekeepidega 3805 meetri peal laiavad, jalas sandaalid ja käes sokid!
Tiiu tuli alguses veel mäkke oma libedate aeroobikatossudega. Püüdsin teda küll
eelmisest õhtust mõjutada ecco-sandaale panema- nendel on all vähemalt nupsudega kummitald ning külma ilma vastu aitaks minu
villasokid ja topeltsokid nende otsas, kuid Tiiu tahtis kangekaelselt oma
uiskudega tulla. No mis sa sihukesega teed! Õnneks võttis ta sandaalid
väikesesse seljakotti kaasa ja nii umbes 100 meetri peal pärast nutmist ja veenmist
nõustus ühes varjulises kivitaguses oma uisud sandaalide vastu vahetama. Nende
tallad olid natukenegi pidavamad, ausalt öelda on suur ime mismoodi ta nendega
üldse telkimisplatsile jõudis.
Ronimine pimedas on ebamugav ja väsitav, sest tuul
on tugev ja liikuda tuleb kogu aeg - nahk on märg ja igasugune pikem peatus tähendab tuules külmetamist. Viimased 50-meetrit liikusime, et mitte öelda roomasime põhimõtteliselt 5 meetri kaupa, tehes
puhkepeatusi tuulekaitseks iga suurema kivi taga. Giid ja porter olid meist ees
ja lõpuks mul isegi tundus et nad läksid meelega iga kord jälle 10 m ülespoole ja ootasid seal
istudes meid, sest nii et pingutasime natuke rohkem, et nendeni jõuda - järgmiseks puhkepausiks.
Tiiu oli lõpuks nii otsas, et Rapani võttis tal kaenla alt kinni ja
põhimõtteliselt kandis teda 5 meetri kaupa edasi. Kui Johnny minust 10
meetrit kõrgemal hõiskas: Hurraa - oleme tipus“, siis ma isegi ei suutnud ka viimaseks pingutuseks neid paari meetrit järjest ronida vaid pidin tegema veel ühe
pausi.
Üleval paraku oli täiesti udune ja nägime endast vaid 2
meetri kaugusele. Kraater oli siiski väga lähedal, sest Rapani ei lubanud meil
astuda kummalegi poole üle 2 meetri.
Sisuliselt olime 4-meetrisel
lamedal alal.
Üleval oli pööraselt külm ja kindad olid ronimisega (udu, kaste) kividest
haaramisest läbimärjaks saanud ja neile tekkis härmatis. Ei aidanud muud kui panna
kätte sokid. Punased rahvusmustriga Suva sokid olid vähemalt teemakohased - ikkagi vabariigi aastapäev. Pildistamiseks pidin siiski märjad kindad kätte vedama, kuid fotoka
objektiiv läks koheselt uduseks. Tiiu ei olnud võimeline oma fotokat kätte
võtma, pilte tegin mina või Rapani. Ausalt öelda mina ei tea kuskohast see hiiumaa naine võtab selle mägede poja näo, mis ta
piltidel on suutnud ette manada. Adrenaliini jõud on võimas!
Kuna üleval oli nii pööraselt külm ja tuuline ja udu tõttu
midagi vaadata ei olnud, siis tulime üks 25-30 meetrit allapoole suure kivi varju
istuma. Rapani arvas, et ootame siin natuke – kui ilm paraneb läheme ikkagi
üles ja katsume kraatrisse piiluda.
| Jõusöögiks oli meil 3805 m peale kaasa võetud Kalevi šhoksi. Paremal hoiab Tiiu shokolaadi sokkidga, sest kindad on läbimärjad. |
| Tulime tiba alla ja istusime tuule eest kivivarju, et näha kas ilm paraneb ja saame uuesti üles kraatrit vaatama minna. |
Läksime uuesti üles, aga ilm ei olnud karvavõrdki paranenud. Tegime nüüd Tiiu fotokaga mõned pildid-
tagavaraks kui minu omaga midagi teepeal juhtub.
Teoreetiliselt peaks tippu jõudma 2 tunniga, siis meie tulime kindlasti 3 tundi.
Tagasitee tundus alguses jube lihtne, kui ülestulek lõpus toimus peaaegu roomates, siis tagasi läksime täitsa omal jalal ja video pealt tundub, et polnud hullu midagi
Teoreetiliselt peaks tippu jõudma 2 tunniga, siis meie tulime kindlasti 3 tundi.
Tagasitee tundus alguses jube lihtne, kui ülestulek lõpus toimus peaaegu roomates, siis tagasi läksime täitsa omal jalal ja video pealt tundub, et polnud hullu midagi
Video
Tagasitee udus, eksinud inimesed 73 aastal sündinud tüüp kes
suri 1991 aastal kuna kaotas udus tagasiteeja külmus üleval surnuks.
Foorumis kirjeldati üht juhtumit kus giid kaotas tipus udus tagasitee ja tund aega
ekslemist viis mehe alajahumise äärele nii, et matkajad pidi giidi turgutama ja leidsid ise pärast tunnist ekslemist
lõpuks õige koha kust alla minna. Selliseid lugusid ma muidugi Tiiule enne
minekut ei rääkida ei saanud. Või lugu turistist-linnuvaatlejast kes all
džunglis istus mitu päeva puu otsas linde
vaatlemas ning siis äkki ei suutnud tagasiteed leida ning jäi džunglis
kadunuks.
Minu tossud olid alt väikeste nupsudega ja pidasid küllalt
hästi, eks ma lasin ka kivide peal liugu ja peenike kiviklibu sõitis jalge alt
pidevalt minema, aga sihukest asja, et ma oleks haaranud lahtistest kividest ei
juhtunud minuga kordagi.... Mistõttu oli allaminek mulle ikka palju lihtsam. Hirmu ei olnud allakukkumise eest üldse, aga olin ettevaatlik, sest jala väljaväänamine oleks paras pauk.
Kella 11 paiku vahel saime alla ja kiskusin kõik higised/märjad riided seljast, allatulek toimus hommikuses mägede päikeses ning viimane ots
kiskus jube palavaks, aga tuul oli endiselt vali. Kuivatasin riideid kuni Tiiu
ja Rapani tagasi jõudsid. Mehed tegid meie süüa ja küsisid, et kas tahaksime
jääda üheks ööks veel siia, et pigem alustada homme tagasiteed. Rapani sai vist
selleks ajaks aru, et treenitud eestlannade asemel sai ta kaasa hoopis
pontsakad piigad, kelle treenimissagedus piirneb heal juhul ühe korraga aastas
mil ma ühe valitud vulkaani otsa ronin. Tiiu sõnul on tal päevi kus sammumõõtja
näitab 0- sammu. Ja sihukesed mutid võtsid ette matka peaaegu Kagu- Aasia kõige kõrgema mäele!
Igatahes andis Rapani mõista, et kui me ei tahaks üheks ööks
veel Shelter III jääda siis peaksime kohe peale sööki alla hakkama minema, sest
aeg on sealmaal. Sestap pikka puhkepausi
ei tulnud pakkisime kotid, jätsime mehed telke kokku pakkima ja alustasime laskumist.
Ajataju meil igatahes ei olnud, sest kui
teekond shelter III üles võtab normaalselt 8 tundi, siis kella 12:00st alla
ronima hakates peab sama teekonna allamäge tegema 5 tunniga, et enne pimedat džunglist
välja saada.
| Sihuke elukas elab 3300m kõrgusel. Näeb välja nagu nirk. Pole praegu aega goodeldada kes see võiks olla. |
Shelter II ja III vaheline ronimine allapoole oli paras katsumus kuna tuli hoolega
jälgida, et ei libastuks ja nii mõneski kohas hüüdsin Tiiule, et see EI OLE
LIHTSALT VÕIMALIK, et inimene saab siit
üles ronida, need olid ikka uskumatud astmed- toore loomajõuga saab neist üles. Päris uskumatu oli vaadata kust me ikka üles olime tulnud- kaks paksu treenimata eesti naist! Täna 26. veebruaril kui seda postitust
kirjutan tean juba, et kasutasin absoluutselt kõiki lihaseid- valusad on kõik
käe-, aga ka rinna- ja randmelihased.
Rapani sõnul tulime me selle raskeimaks peetud vahemaa alla poole tunniga. See eest osutus aga tõeliseks katsumuseks shelter II ja shelter I vaheline alla kus astmed
polnud enam nii järsud, aga juurikaid millest kinni hoida, et allapoole ei libastuks
oli palju ning öine vihm oli teinud metsa märjaks. Ei ole vist lapsepõlves
jõule ka rohkem oodanud kui seda kuradi shelter ühte!. Sinna jõudes olid jalad nii kohutavalt
väsinud ja valusad, iga kükk ja
kummardamine oli juba piinarikas.
Pos III –ni oli veel paar tundi minna ja aina aeglasemaks see läks. Pidasin
laskumist ennatlikult liiga kergeks, sest Rinjanilt tulin alla lenneldes, ei
mäleta suur lihaste- ega põlvevalu.
Nüüd mõistan - asi on ajas (kõrguses) ja kumulatiivses väsimuses.
Nüüd mõistan - asi on ajas (kõrguses) ja kumulatiivses väsimuses.
Kui veel mõni tund tagasi olime Tiiuga arvanud et 4-5 paiku peaks džunglist välja saama, siis Pos III jõudes tuli Rapanil Tiiut juba talutada ning mees pakkus, et kas me ei tahaks siiski Pos III üheks ööks ööbima jääda kuna 6.30 läheb džunglis pimedaks ja kell on kohe pool kuus saamas.
Kurat, no ei taha!
Olime väsinud, räpased, kõik riided niisked või mustad – veel üks unetu öö kõva
madratsi peal loodushäälte keskel, aga nüüd juba nii valutavate lihastega.
Viimased paar tundi tundsin, et jalad on
nagu makaronid ja nende üksteise ette vedamine on ülim pingutus, seda
enam, et tuli hoolega jälgida, et väsinud jalg mõne puujuure taha kinni ei jääks, sest
seda tasakaalu, et end püsti hoida hakkas juba väga väheks jääma. Isegi üks
matkakepp mis toeks oli, suurt enam ei aidanud- mõne üksiku tasase paarimeetrise
jupi peal tundsin kuidas väsimusest tuigun. Paari korral läks silme eest
mustaks ja tean täpselt milline on mu minestamis-eelne seisund ja mis selle
esile kutsub- nõudsin pausi ja näkse (õnneks oli giidil magusaid vahvleid ja
küpsiseid ning vett kaasas küllaldaselt). Lisaks tegi põlv niisugust pröökavat
valu, et lõpuks ma ei saanud enam ka 30 cm asteid ka otse astuda, vaid pidin end
tagurpidi keerama ja mõnest kohast peaaegu käpukil alla astuma, et põlve
säästa. Viimased tund aega tegin seda juba pimedas.
Niipea kui pos III selgus, et pimedaks minemiseni on 45
minuti, lõpetasime koheselt puhkepausi, sidusime pähe pealambid
ja panime ajama. Või mis ajama – liipasime maksimaalse võimaliku kiirusega.
Rapani hoidis Tiiul käest ja porteri Johnny andis mulle oma pealambi ja
sidus minu katkiläinud pealambi endale pähe ning valgustas ees minnes oma
lambiga raskemaid koht ning libedate langenud puude ületamisi, sest
mina olin siis ju tagurpidi
käpukil üritades enda alla/taha vaadata, et näeks kuhu astuda. Midagi nii füüsiliselt rasket
pole ma veel teinud ning see mõte, et kas millalgi võib saabuda hetk kus mu põlv
ei lase valu pärast üldse astuda ei olnud mulle ka võõras. Korraks mõtlesin ka
Rapani eilse jutu peale, et skorpione üleval mägedes ei ole, need on mäe alumises osas . (Siin!) Skorpion on ööloom
ja ma nägin täpselt Borneo öömatkal milliste puude sees nad elavad. Aga et üldse püsti jääda
ei olnud valikut millistest puudest haarata, millistest mitte. Mäe alumises otsas oli sadanud ja sisuliselt alumised 2000m tulime me mööda libedat muda.
Pos II jõudsime juba hämaras ja pealampidega, öised džunglihääled olid võimsad ja isegi
ülimast väsimusest hoolimata jõudsin mõelda, et džunglis maganud ma olen
(keeruline) aga vat öises džunglis matkanud, nii et isegi sääsetõrjet pole aega
peale panna (tilkuv higi pühib selle niikuinii näolt)- vat seda elamust pole enne olnud ja ei tule ka.
Pos I jõudes oli juba kottpime ja sääsed – liblikad, kõiksugu putukad tiirutasid pealambi ees ning segasid nägemist. Oli natuke õudne. Ootsime Johnniga Tiiut-Rapanit ja vaatasin kuidas mees metsast söögiseeni korjas ning kuidas pimedusest hiilgavate silmadega metsaelanikud meid vaatasid. Pritsisin siis Autani pähe ning fliisile – kuid ma ei usu et sellest kuigi palju abi oli - lõhn oli jälk mistõttu näkku ei tahtnud pritsida, muud kohad olid enam-vähem kaetud, pealegi oli päikeseloojangu aeg, mil neid kõige enam on juba möödas. Noh loodetavasti läks kõik hästi, või mis see malaaria peiteaeg ongi?
Päris uskumatu, et homme läheme jälle džunglisse ööbima! Ja maksame selle eest 120 € näkku
(transport, särk-värk, kultuuriline elamus muidugi kaasa arvatud)Pos I jõudes oli juba kottpime ja sääsed – liblikad, kõiksugu putukad tiirutasid pealambi ees ning segasid nägemist. Oli natuke õudne. Ootsime Johnniga Tiiut-Rapanit ja vaatasin kuidas mees metsast söögiseeni korjas ning kuidas pimedusest hiilgavate silmadega metsaelanikud meid vaatasid. Pritsisin siis Autani pähe ning fliisile – kuid ma ei usu et sellest kuigi palju abi oli - lõhn oli jälk mistõttu näkku ei tahtnud pritsida, muud kohad olid enam-vähem kaetud, pealegi oli päikeseloojangu aeg, mil neid kõige enam on juba möödas. Noh loodetavasti läks kõik hästi, või mis see malaaria peiteaeg ongi?
Vist nii 8 paiku saime siis metsast välja. Tagasitee motoka
tundus üüratult pikk. Põhimõtteliselt ei jaksanud jalga üle motoka istme
tõsta ja sellelt maharonimine võttis ka pika aja. Tuikusime tuppa, aga siiski
olime valmis 21.30 ühe õhtusöögi sööma, kuna viimane söök oli ju lõunal enne
laskumist.
Pikk motosõit tegi kontidesse külma sisse ja kui Rapani pakkus, et ta ema võib
meile hot showerit teha, siis nõustusime kohemaid. Ma ei tea tänase päevani
kust ma selle jõu võtsin, et kannu ja kopsikuga askeldades ennast ja juukseid
pesta. Soe vesi on jumalik, Teie kes te täna oma soojavee kraani lahti keerate,
mõelge selle peale, et kuskil kaugel on
räpased mägimatkajad, kes nägid sooja vett viimati 5 päeva tagasi ega näe seda
ilmselt järgmised 30 päeva.
Pärast pesu kukkusime voodisse ja magasime 11 tundi jutti.
Pärast pesu kukkusime voodisse ja magasime 11 tundi jutti.
Tiiu küsis millalgi mäe peal mult: „Kas
see ongi sinu nägemus ideaalsest puhkusest?“
![]() |
| Selline oleks olnud kraatriauk selgel päeval. Pilt internetist |
![]() | ||
Pilt internetist. by photography by Yunaidi Joepoet
|















