3D

3D

16 jaanuar, 2014

Kliima alane teadustöö


Minu kliima alased teadmised Kagu-Aasias avardusid hüppeliselt paar aastat tagasi kui ma kaks päeva peale lennupileti ostu googeldasin „best time to visit Malaysia“ ning sain teada, et keset minu reisiperioodi ehk oktoobrist aprillini on vihmaperiood. Mai ja septembri vahelist aega nimetatakse kuivaks perioodiks kuid esimese ja teise vahe ei ole kuigi selgelt eristatav. Siinkohal tõstan toosti spontaansete reisiotsuste terviseks!

Ega midagi -  kippadi-koppadi internetti selgust saama!
Leidsin lihtsa lehe - saad valida riigi ja sobiva kuu ning vastava näoilmega kujud näitavad mis riigi osas parasjagu hea-keskmine-niru kliima on. Muidugi on see lihtsustatud, sest konkreetsel aastal võib kõik olla hoopis teisiti.  Mussoonid- värgid. 2004 a tsunami jne.

Adekvaatsemat infot leiab siiski vähe korralikematest ilma andmebaasidest või  ilmaportaalide varasemate aastate ajaloo sektsioonist. Arutu googeldamine võtab palju aega, aga tasub ära kui aega vähe ja eelarve piiratud, näiteks ei saa paarinädalase paduvihma korral lubada endale naaberriiki sõitmist. 

Eelmainitud lingi miinuseks on see, et kõiki riike seal ei ole- näiteks Indoneesiat.
Aga see, miks seal Indoneesiat ei ole sai mulle selgeks alles aasta hiljem kui kavandasin Indoneesia reisi.

Eelmine ämber (kokkuvõttes kujunes täiesti normaalseks väheste vihmaste päevadega reisiks) oli mind õpetanud, et see piirkond Kagu - Aasiast mis jääb ekvaatori äärde on enam mõjutatud mussoonidest ja erinevused pole niivõrd mitte temperatuurides, vaid hoopis sademete hulgas. Kuiv periood on mõjutatud Austraalia kontinentaalsetest õhumassidest ja vihmaperioodi oktoobri ja märtsi vahel mõjutavad Aasia ja Vaikse ookeani õhumassid. Lisaks muidugi hoovused mis sealkandis nende 18000 saare vahel sõeluvad.


Malaisia (poolsaar) detsembris

Eelmise aasta alguses ei jõudnud oma Indoneesia alast "teadustööd" :-) :-) lõpule viia, aga heaks näiteks kliima varieerumisest ühe saare piires on Malaisia (poolsaar) kus ühel ja samal kuul on ida-lääne vahel nii suur erinevus, et kui detsembris Langkawil on pidu- pralle,  siis samal ajal Tiomani saartel idarannikul pakivad kohalikud hotellipidajad pea pooleks aastaks oma pambud ja tulevad mandrile, lahti hoitakse üksikuid  uhkeid hotelle – juhuks kui mõnel rikkuril peaks pähe tulema resorti puhkama sõita. Kuskilt lugesin, et tormid on nii hullud, et kohalikud kalamehed ei vea võrke ka vette. Elu seiskub. Mõne kuu pärast on kõik vastupidi.



Niisiis sai Indoneesia puhul selgeks, et uurida tuleb eelkõige sademete hulka ja seda konkreetse saare kohta (näiteks Sumatra) või saarestiku kohta (Nusa Tenggara ehk väiksed Sunda saared). Olimegi möödunud veebruaris startides valmis selliseks poolkõvaks ilmaks; päeval paaritunnine sadu pole küll mingi trauma-  aga lõpuks kujunes välja reis kus enam kui pooltel päevadel ei sadanud üldse ja neid ülejäänud vihmahoogusid sageli ei märganudki.

Indoneesia sademed Florese piirkonnas

Indoneesia sademed Sumatra läänekaldal (Padang)


Seevastu Sumatra tundus väga turvaline veebruaris-märtsis kuna mussoon kestab siin novembrist veebruarini.  Mõistagi on põhi-lõuna-ida-lääs tiba erinevad ja mägedes asuvate linnade kohta on kirjutatud et õhk on mõnusalt värskendav- mina tõlgendan siis seda euroopa suveks ehk higimulli vabaks, umbes 28-kraadiseks ilmaks

Järgmine tsunami. Kus ja millal?

Kes vähegi piirkonda teab on kursis, et lisaks pidevale vulkaanide purskamisele (Sinabung purskas äsja, mõelge: on olemas isegi veebikaamera!) peab Indoneesia-Malaisia ning Filipiinide piirkonnas valmis olema ka maavärinateks ehk tsunamideks. Tsunami põhjustab kivimite äkiline liikumine enamasti merepõhjas ning see paneb siis omakorda liikuma terve ookeani.

   

Paartuhat tsunamit mis talletamise aegade algusest üldse mõõdetud,  on tapnud enam kui pool  miljonit inimest ning ligikaudu pooled neist said hukka 2004.aasta suures Kagu-Aasia hävingus.
Enamik tsunamisid tekib Vaikse ja India ookeani servaalal  ühel merepõhja murrangujoonel- ohtlik lõik on 6000 km Myanmarist Austraaliani.  Mõne minutiga on lained kohal ja isegi tuhandeid kilomeetreid nimetatud murrangujoonest kaugemal ei pruugi olla ohutu. 

Fragment National Geographicu tsunamikollete maailmakaardilt. Punased
täpid on alates tsunami vallandajad alates 2000-ndatest. Sinised kriipsud on
subduktsioonivöö ja sinised tähekesed tähistavad detektorpoisid


Üheksa aastat tagasi Sumatra lähedal toimunud 9,1 maginituudine maavärin kergitas 1600 km pikkuse lõigu merepõhjast kuus meetrit kõrgemale. Selline nihe tõi 20 minutit peale maavärinat Sumatra peale 35 meetri kõrguse tsunami.

USA merejalaväe helikopter lendab üle Põhja- Sumatra. Selles külas sai surma 7000 elanikku ning imekombel püsti jäänud Ramadullah mošeed peetakse jumala imeteoks.  Photo by John Stanmeyer/ National Geographic
Miks see juhtub? 

National Geographic seletab nii: „Murrangujoontel põkkuvad kaks maatektoonilist laama ning tihedam ookeanilaam sukeldub kergema mandrilaama alla. Niimoodi tekib ookeanipõhja süvik. Tavaliselt toimub see sujuvalt, mõne sentimeetri kaupa aastas. Mõnes kohas aga jäävad laavad kinni, näiteks takerdub painduva veealuse mäe tipp mandri põhja külge. Sajandite jooksul saab kuhjunud pinge hõõrdumisest võitu ning laamad paiskuvad rappudes teineteisest mööda.“



Kuidas antakse häiret? 

Ookeani põhja pannakse tsunamimeeter, see mõõdab mööduva tsunami tekitatud rõhumuutusi. See agregaat saadab veepinnal ujuvale poile signaali. Poi omakorda edastab selle satelliidile ja sealt siis levib info kõikidele maailma häirekeskustele. 2004 aastaks oli maailmas vaid kuus sellist  poid (appi!) – kõik need Vaikses ookeanis. India ookeanis polnud ainsatki ja kui oleks ka olnud siis riiklikku häirekeskust mis oleks hoiatuse inimesteni viinud polnud ikkagi. Indiasse jõudmiseks kulus tsunamil mitu tundi, kuid Sumatral jäi inimestel põgenemiseks vaid loetud minutid. 

Tänapäeval on maailma ookeanides 53 detektorpoid. India ookeani on neid kavandatud 27 ja 2012 aasta andmetel peaks neid töötama 6. Googeldades leidsin küll sellise tsunameetri, kuid lisatud pilt Indoneesia ümbrusest küll kuigi julgustav ei paistnud.

Ennustused

Üks maailma juhtivamaid paleoseismolooge Kerry Sieh oli uurinud sedasama Indoneesia saarestiku idaosas asuvat Sunda murranguvööndit juba kümmekond aastat enne 2004 aasta õnnetust.  Ta mõõtis kohapeal, Menatawai saarte lähedal surnud korallrahude vanust.  Kui merepõhi maavärina ajal tõuseb, siis korallrahu satub kuivale ning korallid surevad ning mõõtmise tulemusel saab teada millal see juhtus. Juba 2003 aastal said onud-teadlased valmis Kesk-Sumatra murettekitava seismilise ajaloo. Põnevaks tegi asja see, et viimase 700 aasta jooksul oli selge, et umbkaudu iga 200 aasta järgi korduvad kindlad tsüklid. Iga 200 aasta tagant umbes 30 aastase vahega on toimunud kaks suur maavärinat.
1350 ja 1380
17 saj hakul ja keskel
1797 ja 1833

Seega järgmine maavärina paar oli 2000 aastate alguses täiesti ennustatav. Aasta peale teadlaste tulemusi maavärin tuligi, kuid ootamatult põhja pool, Banda Aechi kandis. Seda teadlane Sieh ei osanud ette näha, sest tema ennustus käis murrangujoone teise lõigu kohta.

Teadlased arvavad nüüd,  võimalik et eelnimetatud ennustuse maavärina paari  1.osa on juba ära olnud, sest 2007 aastal toimuski täpselt ennustatud piirkonnas - Padangis 8,4 magnituudine maavärin. Küllalt võimas maavärin (magnituudid klappsid!) tõi Lääne - Sumatra piirkonda vaid meetri kõrguse tsunami. 
Jumal teab mismoodi need asjad käivad. 35 meetril ja meetril on ju määratu vahe!



Konkreetselt Padang mis jääks otse tsunami tsentrisse on merepinnast vaid 5 meetri kõrgusel ning lained võivad üle ujutada kõik mis jääb kaldast 2 km kaugusele. Seepärast harjutatakse aastaid tuhatkonnas Padangi koolis lapsi  tsunami-valmisolekuks. Näiteks teevad väikesed algkoolid vastavaid jooksutreeninguid. Lapsed peavad jooksma 3 km kaugusele 20 minutiga. Juba on selgeks saanud, et 1. klassi lastel kulub jooksmiseks 40 minutit. Tsunamiteadlikkuse organisatsiooni juht tunnistab kurbusega, et need lapsed jäävad tsunami korral kadunuks. Kalurikülades selliseid proove ei tehta.
Padangis on kokku 32 evakuatsiooni marsruuti ning ehitada plaanitakse 100 variendit (mõned vist ka tänaseks valmis).

Seesama teadlane väidab,  et tema ennustus on endiselt jõus ning lähima 30-aasta jooksul toimub seal piirkonnas maavärin magnituudiga 8,8.  Kas see juhtub 3 päeva või 30 aasta jooksul, seda pole võimalik välja arvutada.

Selleks korraks kliimauudistega lõpetan.

NB! Kõik antud postituses esitatud väited on eelretsenseeritava teaduskirjanduse poolt kinnitamata

Mõned  huvitavad lingid (teadustööle ebatavaliselt need ei pärine eelretsenseeritud allikatest :-)
http://www.worldweatheronline.com/country.aspx (siit otsi riikide-piirkondade-linnade kaupa)

12 jaanuar, 2014

Ei blogimisele?

ehk ümbermõtestades turismi.


Turismi plahvatuslikust kasvust ja selle hävitavast mõjust maakerale on palju kirjutatud, sellest on tehtud filme jne.  

Sattusin täna hoopis teise nurga alt mõtisklema teemale olles just lugenud Tiina Jõgeda artiklit Ekpressis kus ta kirjutab sellest kuidas kirjaniku kuulsus müüb enam kui kirjanduse väärtus: „Tänapäeval loetakse- ostetakse  mitte niivõrd meisterlikku kirjandusteost kui kirjaniku kuulsust“. Lugu algas huvitavast näitest kus ilmakuulus Potteri-raamatute autor olla üllitanud tundmatu pseudonüümi alla uue raamatu, olles ise ehk soovinud lihtsalt tavaline kirjanik olla. Niipea kui info levis sotisaalmeedias oli saladus paljastatud ning raamat müüs menukina koheselt (küllap olles seejuures suht suvaline krimka).

Kas inimesed tahavad reisida eelkõige teiste poolt populaarseks nimetatud paikadesse? 

Reisimisega seoses pani äsja linastunud dokumentaalfilm Gringo Trails ja enamgi üks selleteemaline artikkel  mõtlema, kas kõik see mida reisiblogijad teevad, ei ole teatud mõttes kuritegelik? (ok, see on võimsalt utreeritud, aga siiski). 

1981 aastal läksid neli noort kutti Boliiva vihmametsa matkama ja eksisid ära. Peale paarinädalast ekslemist jagunesid semud kahestesse paaridesse ning kui traagiline kärestiku ületamine sõbrad lahutas jäi vennikesed metsa üksi. Katsumused ilma tööriistade, varustuse ning toiduta ohtlikus džunglis olid kohutavad.  Kahel  neist õnnestus pääseda ning peaaegu teadvuselult viimase nädala metsas veetnud iisraellane kirjutas sellest nüüdseks populaarseks saanud raamatu „Lost in  the Jungle“.  Vaata ka TV-sari " I Shouldn't Be Alive" (eesti keeles: Ellujääjad) esimese hooaja 3. osa "Escape from the Amazon"). Mees käib siiani oma looga mööda ilma ringi, raamat müüb mühinal ning nüüd korraldatakse Boliivas, samas vihmametsas ülipopulaarseid ellujäämis-matku seljakotireisijatele ja muidu adrenaliini sõltlastele.


Küllap olete näinud mis on juhtunud Tais Koh Pagnani saarega. 
Pärast 96-aastal avaldatud Alex Garlandi raamatut „The Beach“  ja sellele peatselt järgnenud noore Leonardo DiCaprio kehastatud ulja ränduri keerukat jõudmist ühele idüllilisele Tai saarele, muutus sel hetkel veel üsna turisimivaba Tai saar pööraseks peokohaks. Tänane õudus on hästi nähtav Gringo traili filmis (vaata treilerit) ja minu reisisemu Tiiu on sellest kirjutanud värvikalt ka oma blogis


Vähem tuntud on ehk Laose peopaik Vang Vieng. Imeline loodus on sääraste paikade hukk, idüllilise Tai saarega sarnaselt  on siingi tegemist karstialal, mägede vahel paikneva maalilise väikse külakesega,  mis tõmbas millalgi 2000-alguse paiku ligi rändureid ja kanepisõpradest hipisid ning see omakorda muid untsantsakaid ja peomaijaid lääne turiste. Kui meie sinna aastal 2009 jõudsime oli paik juba õige popp, kõrtsides müüdi maagiliste seente pitsat, erinevaid uimastavaid jooke ja küllap pakuti ka üht-teist suitsetamiseks. Ohtrast alkoholist rääkimata. Mäletan üpris elavalt kuidas ma liigse koguse "lao-laod" kohe esimesel õhtul kodubangalo põõsa taha oksendasin.

No vot - nüüd on aga asjalood aina pöörasemaks läinud.  Austraallased pidada sinna korraldama juba poissmeeste pidusid! 2011 aastal sai näiteks 22 inimest tuubingupealinnas lõbutsedes surma (mis ei ole ka ime kui narkootikumid, alkohol ja jõgi on mängus) ning aasta hiljem olla toimunud koguni kaks tapmist. See on juba hoopis midagi muud kui unine külake võrkkiiges lesivatele hipidele! Mingil hetkel mäletan uudiseid üleujutustest ning sellest, et Nam Songi jõgi on väiksemad majad ning bangalod oma teelt pühkinud, linna ülesehitamine võtab aega mistõttu turism on praktiliselt kadunud,  kuni selleni,  et riikliku vaheleastumise tõttu on „tuubing“ peatatud. Mis seal täna täpselt toimub, ei teagi.

Sealjuures Gringo Trail`i režisöör ütleb et "gringo" ei tähenda juba ammu kahvanägu  ehk siis valge nahaga inimest. Hiinlased ja hindud hakkavad jõukaks saama? Oota, kui need alles mööda maailma ringi traavima hakkavad- kõik see 2,5 miljardit!?

See kõik pani mind mõtlema, et ehkki ma olen nii palju inspiratsiooni saanud teiste inimeste lugudest ja seeläbi kogenud imelisi paiku ja inimesi maakeral, olen ma ometi andnud oma panuse ka nende imeluste kohtade kadumisele (täpsemalt muundumisele)?

Kuigi ma pean end vastutustundlikuks reisjaks, olen ju siiski oma eeskujuga (kaamerad ,i-podid, läpakad jmt) kinnistamas vaestes külaelanikest usku raha võimu, mistõttu nad tahavad veelgi enam teenida, et veelgi enam omada lääne asju ning seeläbi enam sarnaneda lääne inimestega.
Pole vist märganud ühtegi Kagu-Aasia riiki mille poe lettidel ei müüdaks valgendavat nahakreemi ning mille telekas/linnapildis ei kohtaks coca-cola reklaami.
See,  et Birmas kannavad veel mehedki igapäevaselt rahvuslikke rõivaid (seelikuid) on  paljuski kinnise riigi teene. Olgu, hunta on toonud neile palju kannatusi, seetõttu ei ole kohane seda julma režiimi ülistada. Sinna lihtsalt ei ole turiste palju lastud, massturismi ning laiajate ning alkohoolikute jaoks on sealne infrastruktuur veel liiga vähe arenenud, et end mugavalt tunda.
Bhutanis kannavad kõik (!) inimesed rahvariideid, oma kultuuri kaitstakse lausa nii, et kõik mobiiltelefonid, kaamerad, läpakad tuleb riiki saabudes deklareerida; kuid riiki on keeruline pääseda ja vaid ametliku giidiga turismigrupis miinimmhinnga 250 USDi päev. See hoiab klounid eemal.

Minusuguste jõudmine vähearenenud küladesse muudab neid külaelanikke. Jah, sellel muutmisel arvatakse olevat ka positiivne mõju- näiteks kohalike hariduse ning silmaringi suurendamise osas. Kohalikud on väga altid keelt õppima. Te teate ju seda lugu küll: õpi keelt- saad parema töö (turistide juures); teed rohkem tööd-saad rohkem raha;  saad rohkem raha- saad rohkem reisida; saad rohkem reisida- oled õnnelik; ja siis vaene mees küsib rikka käest, et no miks ma siis üldse tööle pean üldse minema, ma ju niigi siin võrkkiiges lesides õnnelik :-D.

 Ka keskkonna säästlikkuse mõttes on lääne backpackerid enam „rohelised“  kui ükski kohalik. Kuid see, et me ei taha igat poeostu lasta kohalikul müüjal kilekotti pakendada ning otsime pingsalt kohta kuhu kommipaber poetada ei näita mingilgi määral meie puhast südametunnistust,  vaid lihtsalt paremat haridust.
 Me trügime ekskursioonidena vihmametsadesse kus õlipalmidest piiratud kitsal territooriumil on haruldastel loomadel niigi raske ellu jääda või vallutame mägesid kus loodus on puutumatult püsinud aastatuhandeid või  sukeldume 2-x päevas saarelt lahkuvate paadiretkede kaupa imeliste korallide vahele – ning meie kes me sellest kõigest kõvasti pasundame -   meie siis olemegi ökosüsteemi koormamises süüdi?

Seda mis mõju on õlitööstusel maakera vihmametsadele ning ökosüsteemidele teavad kõik.  Aga seda millist mõju avaldab turismitööstus- selle samaväärsest võimsusest räägitakse vähem.

Mis ma siis selle pikka jutuga öelda tahtisin?
Noh, et kas ma peaksin blogimise lõpetama? Kas vastutustundlik rändur jätab omateada imelised looduslikud paigad, jätab rääkimata erilistest ajakapslis olevatest kultuuridest- selleks, et hoida neid massiturismist puutumata?
Nojah, aga seda isolatsiooni püüdis Tai salaranda hoida ka Tilda Swintoni kehastud tegelane The Beachis“ ja vaadake mis sellest sai?

Turismi pohmell:KohPha Ngani rand peale täiskuuöö pidu 
pildi allikas CNN Travel.


Kuna Pegi Veili ja CNN intervjuu mulle väga meeldis ja selle postituse inspireeris, siis panen selle CNN kodulehel ilmunud loo tõlkena ka siia.

CNN: Mis köitis teie tähelepanu Yossi Ghinsbergi Boliivia loos?
Pegi Vail: See formuleeris filmi alguseks ja lõpuks kuna ta näitab kuidas lugude jutustamine võib mõjutada seda mida ma kutsun „ turismi globaliseerumiseks“.

CNN: mis on „tursimi globaliseerumine“?
PV:  See on nagu slummi keskklassistumine (urban gentrification). Seljakotireisijad on nagu kunstnikud (ja teised isikud kes hõivavad hüljatud alad). Aga kunstnikud lõpetavad paigale jäämisega, et jäädagi ümberasunuks. Seljakotirändurid aga sõidvad sisse ja välja paikadest mida nad külastavad, kuid muutusprotsess on sarnane. Kartmatud rändurid sõidavad neisse paikadesse, nad räägivad lugusid ja aina enam inimesi saabub kohale. Reisiraamatud räägivad neist, kirjutatakse romaane ja tehakse ja filme - „Rand` näiteks.

CNN: Milles on siis probleem?
PV: Mida rohkem inimesi tuleb seda rohkem on oht, et infrastruktuur ei suuda täita kasvavat vajadust. Või tulevad suured tuurioperaatorid ja lõikavad kasumi.

CNN: Te olete teinud seda dokumentaali juba alates 1999 aastast-  mis on teid üllatanud sellel aja jooksul?
 PV: Mind on üllatanud kui vähe rändurid mõtlevad oma rollile ja kui vähe me kuuleme kohalike häält [piirkondades mis on turismist mõjutatud]. Iseseisvad keskklassist pärinevad reisijad kes enamasti tulevad tööstusriikidest, reisivad sageli riikide vaesemates osades mis põhineb nende usul „tõeliselt autentne“. Nad otsivad vanamoodsaid, romatilisi pilte.
Lina, Itaalia turist minu filmis Tibuktut külastamas, mainib  „Aafrika äärel“ ja "Araabia Lawrence`t"  samas tähenduses - isegi kui nad on täiesti erinevad Aafrika osad.  (Selgituseks omalt poolt : mõlemast raamatust on tehtud ülipopid filmid "Out of Aafrika/ Aafrika äärel“ -Sydney Pollacki film Meryl Streepi ja Robert Redfordiga peaosas, tegevus toimub Keenias, muide korduvalt meie telekanalites linastunud  ning „Lawrence of Arabia“ David Leani film Peter O`Toolega peaosas, tegevus põhja- Aafrikas, vist olen ka korra televisoonis näinud.) 

CNN:  Kas on õiget või valet moodust reisimiseks?
PV: Vaata, kui sa lähed Koh Pha Ngani saarele täiskuu peo ajaks lihtsalt selleks, et tõmmata see maha oma „ reisi listist“ siis on see vale viis reisimiseks.  
Sa võiksid pidutseda ka kodus – sa lihtsalt kasutad seda paika dekoratsiooniks.
Jah muidugi sa võid tuua raha väikelinna oma reisiga, kuid suhted kohalikega peaksid olema planeeritud - need peaksid olema ettekavatsetud.

CNN: Millised on vastutusega reisimise soovitused?
PV: Esiteks, olenemata su reisieelarvest ei maksa midagi eelnev uurimine oma reisisihtkoha kohta, et saada teada rohkemat selle paiga keskkonna ning kulutuuri kohta.
Ma loeksin kohalike kirjutajate lugusid, neid kes on kirjutanud oma kultuurist – või siis vähemalt oma reisiraamatu vastavast sektsioonist.
Õpi selgeks „tohib“ ja „ei tohi“. 
Kui keegi ütleb: „Ära mina paljalt randa,“ siis ära mine paljalt randa.

CNN: Mis on su enda reisimise taust?
PV:Ma olen reisinud enam kui 75 riigis, aga mitte alati seljakotirändurina. Ma olen reisisõltlane.

CNN: Mis on selles nii sõltuvust tekitav?
PV: Uued kogemused mis laiendavad su arusaama maailmast ja suhtest erinevate kultuuridega. Tegelikult ma tunnen ma end rohkem kodus kui ma olen ära.

CNN: Peale seljakotirändamise, mis liiki turismi sa veel otsid?
PV: „Tume turism" (Dark Tourism-ma ei oska seda täpsemalt tõlkida) [reisimine piirkondadesse mis on seotud kannatuse ja ohtudega] on toiminud aastaid, kuid mõned reisijad viivad selle ekstreemini.
Igatahes, kohalikud kogukonnad saaksid kasutada antud olukorda jutustamaks oma lugu.
Näiteks Mehhiko linnas El Albertos simuleeritakse turistidele [illegalset] piiriületust USA-sse.
Või näiteks on Boliivias kaevanduslinn Potosi, kus korraldatakse kavandustuure - hoolimata ohtlikust olukorras maa-all. Põlisrahvusest kaevurid saavad seal jutustada oma lugu, ilma kolonialiseerijate poolse versioonita.


CNN: Kuhu sa tahaksid minna järgmisena?
PV: Mongoliasse- avaruste pärast.


18 detsember, 2013

Piletid ostetud!

“Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn’t do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover!”                                                                                  Mark Twain

Ma tõstan nüüd taas selle ühes viimases märtsikuises postituses oleva Twaini mõttetera siia üles, sest reisini on mitu kuud aega ja mõtted on vaja erksad hoida :-)
Juhhhuuuuuu!
P.S Sellest Coelhost ma tuhkagi ei pea, aga see Twaini mõte jumala õige, eks?

04 detsember, 2013

Selleks korraks kõik


Hyderabadi tuk-tukid Charmitsari piirkonnas

Paraku mu India postitused  eelmise sissekandega ka lõppesid, sest aeg ei võimaldanud rohkem teha ega näha.

Ühel Bangalore väiksesel tänavakesel peeti ühe vanaproua matuseid


Pärast kohtasime sedasama matuserongi tänaval



Külastatud kolmest linnas- Dehli, Bangalore ja Hyderabad jättis viimane kõige jubedama mulje. Kahtlemata läheb mu top koledamate linnade hulgas esikohale. Siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis ülejäänud linnad.

Kui isegi LP pole selle linna kohta muud vaatamisväärsust pakkuda kui Islami linnaosas olevat miskid vanad väravad ja moslemite tempel. Sinna tegime kahe kolleegiga tuk-tuki tripi ja võib öelda, et kopsud said paari tunniga ikka korralikult musta  tossu täis hingatud... Selline tunne, et hoolimata mu nüüd juba päevi kestnud nohust ei ole ma suutnud ninast seda tahma välja nuusata.
Päikest või selget sinist taevast ei näinud 10 päeva jooksul kordagi. Jah,  päikseline ilm oli, aga sellist päikest taevas, nagu oled harjunud - ei näe. Miski kollane udus olev kuma.



Charmitsari kõrval asuv kõige tuntum turutänav- Laad Bazaar- Huderabady moslemi linnaosas

Kohutavalt tossused linnad. Dehlis  saime väga vähe õues käia- ei ole päris õiglane seda linna hinnata. Bangalores olime kauem ja seda peetakse kiirelt arenenud roheliseks ärlinnaks- suuruselt teiseks. Ja kuna seal Dehliga võrreldes vähem kuritegevust ja rohkem karjäärivõimalusi- siis pidada see suht popp kohalike edasipüüdlike hulgas. Hyderabad oli õudus.

Igatahes selge on see, et oma järgmisel India reisil hoian ma suurlinnadest nii kaugele kui võimalik.
Kes tahab minuga Indiasse tulla, võtku ühendust- olen maad kuulanud ning tean nüüd päris hästi kuhu minna.

Namaste!

01 detsember, 2013

Rip off day



Laupäevaks tellisime hotelli auto kella 7:00 Mysore sõiduks. Tegemist on kohaga, mille kohta LP ütleb, et kui sa pole seal käinud, siis sa pole Lõuna-Indiat näinud. No ma ei tea...

Mul süda küll natuke valutas kui me hotellis auto tellisime ,sest receptioni mees arvutas hindu (sinna-tagasi ca 350 km) ja minu meelest arvutas ta km hinda päris uhke kursiga + autojuhi tasu 1000+ veel mingid kulud+ taxid. Ja kokku ütles et see on 15400 umbes, et kas paneb 8000 ühele toale ja 8000 teisele? Jõudsin ainult mõelda kas tõesti maksan üle 100 €, et sõita autojuhiga  mingeid templeid vaatama. Not my style exactly...

Varahommikune linnast väljasõit toimuski ummikutes, aga tagasisõiduga võrreldes oli see köömes. Autojuht küsis kas me hommikust ei taha kuskil poole tee peal süüa. Või vähemalt kohvi? Viimase vastu ei olnud midagi ja tunnike peale linnast väljajõudmist tegime peatuse korralikus söögikohas.
Tellisime kaks 30 ruupiast kohvi ja kui teenindaja tüdruk mulle 135 arve tõi, siis ega ma pikalt ei mõelnudki - maksin ära. Mis see siis nüüd oli. Kas see pudelivesi mis kärmelt  lauale toodi  ja mida me ei kasutanud oli hinna sees? Või hoopis autojuhi masala hommikusöök?
Ei noh, pole  hullu -sada ruupiat siia-sinna, ikkagi India värk.

Järgmine  peatus- Sultan Tipu suveresidents . Indialaste jaoks mitte nii püha, aga moslemeid oli küll seda külastamas. Vanad lae ja seinamaalingud, uhked puunikerdused,  mõned sultani poegade pildid ja püssid ning  natuke mööblit.

Indias ei tohi templites ja vaatamisväärsustes sees pildistada, pildid siin googlist pärit.

 Umbes 11.00 paiku jõudsime esimeste Mysore templiteni. Kaks väga püha templit olid meie esimeseks eesmärgiks. Täpselt aru ei saanudki,  aga hästi kõrgel mäe otsas, hästi pühad. Turiste sinna ilmselt kuigi sageli ei satu, sest kõik kihutavad ju palee poole. Ülle, kes poolteist aastat tagasi mingite ameeriklastega paleed vaatama toodi, siia ei jõudnudki. Ju läheb see aeg väljakatel ikka shoppamise peale ära.
Piletikassa näitas kahte numbrit 30 ja 100. Arvata võib, et 100 välismaalane. Hoidsin oma 100 ruupialist higises peos, aga onu andis 70 tagasi. Juhheii!! Ülle minu järgi tulles küsis mis vahe neil on, onu selletas,  et 100 eest saab kiiremini templisse.
Kingad jalast ja templi ette - seal  justkui mingid tõkkepuud ees, no järgnen rahvamassile ja surun end nende taha. (Tuleb läbida sik-sakiliselt sellised nö koridorid) juba esimese 20 sammuga meenub mulle see silt mis enne koridori asumist oli „Way to free entrance „ .....Okei. Olen siis oma kolmekülmese piletiga nende kohalike järjekorras kes on nõus kaua seisma, et tasuta oma jumala juurde minna. Mis siis ikka - ehk on see karmale hea, mõtlen. Seisan ja higistan. Nii umbes tunnikese. Ü oli ümber keeranud ja läks „kiirelt rajalt“- sai ju selleks pilet ostetud. No vat ei tea mis selle 100 eest veel saab- pannakse rula alla ja vuhh üles jumala juurde?


Seisin kohalikega tihedas reas päris kaua- peab tunnistama,et tore on see end vanemad mehed mu ees ja taga ei käppinud mind, samuti mitte keegi „kõrvalt radadelt“. Ka päris hirmsat jõllitamist ei olnud, fotoaparaate-mobiile  sellel seltskonnal  polnudki ilmselt. 



Üleval ei olnud midagi. 
Kuju ja munk kes andis õnnistust (ja viimase eest tuli talle raha anda).


Kohe kõrvalasuv tempel ei olnud nii popp, kuid sealsed pühamehed tahtsid mulle punast püha nööri ümber randme siduda ja 20 ruupia eest see neil õnnestuski.

Järgmisena autosse ja siis meie oma autojuhi sõnul kohalikku tehasesse. Hommikul autos onu uuris kas meil ostumõtteid on  ja andis teada,  et ega Bangalori kaup  see ei tulegi mujalt kui Mysorist ja on suur õnn, et me just sinnapoole teel oleme, nii saame kohe otse soodsalt  kaupa teha.

Ja hopsti, olimegi kohe ühe põllupeal seisva turistilõksu ees. Ukselt ootas kohe 4-5 vennikest, kes tormasid ligi oma tehasekaupa näitama ja viisid meid isegi taha ruumi kuhu oli toodud kangasteljed millele tõmmatud suti punast niiti. Poiss seletas, et siin nad just toodavadki oma siidisarisid ja puht juhuslikult  on töötaja oma tööpostilt lahkunud. Püüdsin irooniline olla, et vaevalt küll need 3 naist nüüd siin seda kauplust jõuavad varustada.  Jaa-jaa-neil on 150 töölist kuskil eemal.  150?!
1,5 miljonit äkki Bangladeshis ja teist samapalju Kašmiiris, tahtsid sa öelda?

Väga soodne tehase pood.. Valges livrees onu on meie autojuht

Jätkasime sõitu Mysori poole. Ja pidime veel paarist eriti soodsast tehasepoest läbi käima. Kõik olid samasugused ja ühes ma siis jäin ühe kireva kanga juurde passima ja otsin lõpuks 1995 ruupia  eest 9 m (sari jaoks justniipalju kangast kulub) riiet ära. Lõigun väiksemateks tükkideks, kingin ära.

Rip of day naelaks kujunes siiski ühte jubedasse turistirestorani sattumine. Ei ole kedagi süüdistada kui iseennast: autojuhionu küsis kuidas meile kala maitseb ja ta teab ühte head kohta teel. No ikka maitseb, eks.
Juba parklasse sisse keerates saime valgetes livreedes juhtide  ja uhkete autode järgi aru, et see on siis ohvritallede koht, kuhu meid kõiki toodud on. Ja siinkohal pean ma eelnimetatuks kõiki neid 60+ vanuses ameeriklasi ja britte kes seda kõike päris Indiaks pidasid.

Bufeelaud oli 540 ruupiat (mingi 8-9 euri) ja kurta ei saanud, joogid tuli juurde osta ja hoppadi!!! arvel kajastus ka autojuhi söök, kes vahvasti meiega koos sisenes ja kenasti meie kõrvallauas istus. Põhimõtteliselt mul ei ole midagi rikka eestlasena ( :-) vaest India meest toita, aga mulle meeldiks kui mulle seda eelnevalt näiteks öeldakse.
Igatahes läksid need toidud koos jookidega mida tuli juurde osta meile üle 2600 (31€) maksma. 
Ja see Mysori palee, mille pärast sai siia tuldud oli veel ees.

Mysor on väidetvalt Lõuna-India pärl- ehk kui sa seda pole näinud, siis väidetavalt pole sa lõunaosariikide uhkust ja ilu üldse näinud. Nad ise on muidugi oma suurejoonelise sultanipalee üle kole uhked.
Välismaalasele läheb selle ilu nägemine 400 ruupiat maksma. Kingad jälle jalast ja paleesse.

Vahemärkus: India on hull turvameeste paradiis. Iga hotelli, suure kaubanduskeskuse, lennujaama ja suurema palee ees on turvavärav ja kõikpeavad kotid lindile panema ja ise turvaväravast läbi astuma.
Turvamehed muidugi  nägid Ülle käes olevat kaamerat ja hakkasid kaagutama, et nii ikka sisse ei saa. Minu kaamerat nad ei näinud, aga kuna me oleme koos, siis oli asi selge- siin on kaks kaameratega tola ja nendega tuleb tegeleda. 
Saadeti meid kuhugi järjekorra lõppu tagasi, aga no mingit isu ei olnud jälle palee ette väravatesse kõmpida. Selleks ajaks oli minu tõusev nohu ja külmetushaigus juba sedavõrd pea paksuks ajanud, et ma istusin alistunult turvabossi kõrvale ja ütlesin et mina jään siis siia istuma ja kõik. Ilmselt see polnud onu jaoks kõike vahvam perspektiiv ja ta püüdis mult välja pressida, et KUI ta meid palesse lakseks kas me siis tõotame, et me kindlasti ei pildista. Mis sa nüüd kulla onu, me oleme Mysoris korduvalt käinud (vale, minu puhul)- no mida on meil siin pildistada? Onu laskis kindla ausõna peale meid sisse.
Palee oli uhke. Nagu palee.

Sõbrad hoiavad alati üksteisel õlgade ümbert kinni
Siiski pea oli juba nohust  kuupmeetri suurune ja laste klassiekskursioonid, nendele vaheltrügimine oli katsumus oma ette, nii et erilist naudingut ma ei tundnudki sest paleest. Kahtlemata,nii territooriumi kui majasisese jõukuse ja suurejoonelisuse mõttes oli selge-  Lõuna-India rikkused on olnud  viimased 100 aastat siin. Uhke loss on olnud kunagi kuninga eluase (sain aru et 14 sajandist?) ja väidetavalt on palee kohalike seas nii popp, et  lööb oma külastuste arvult isegi Taj Mahali üle.
Igal aastal sügisel toimub siin 10-päevane festival- Mysore Dasala . Aga igal õhtul (ka praegu) 19:00-19:45 saab vaadata tulede vaatemängu, mis lossil või selleümbruses vilgub-välgub.
Palees oli mitu templit, kust kõik klassiekskursioonid läbi tuhisesid. Koos meiega muidugi. Ja ühest kohast, plaanisin hoopis tagumise ukse kaudu siseneda ja taguripidi eest välja tulla. Ei õnnestunud. Indialased tunduvad olema otse vastupidised trügijatele hiinlastele: nad on kannatlkult reas ja mööda trügimine või muuseumis vales suunas liikumine tekitab neis segadust. No varsti oligi miski asjapulk kohal ja suunas meid „õigele teele“ ehk ikka selles väljapääsu suunas kust me just tulime. Proovisin peasissepääsust vee uuesti sisenenda, aga kohalik uksevalvur, kes indialastelt mitte midagi ei küsinud, küsis minult pileti ettenäitamist ja vaadanud mu piletit ütles, et siin on hoopis teine pilet- olgu ma nii kena ja maksku talle 280 ruupiat. Natuke alatu ei ole sa mees või?
Klõpsisin õues mõned pildid ning flöödimängijatest, lehvikupakkujatest, tilisevatest konnadest, plõksuvatest karpidest mööda jõudsime viimaks väsinuna oma autoni.
Kaunis päev lõppes parklast väljasõiduga - 30 ruupiat.

Ärge saage valesi aru, ma ei ole kitsi eestlane ja mul pole midagi selle vastu, et toita tervet maailma.  Aga kaunis rip-of-day-õpetas, et ära iial-iial-iial telli autojuhti 4-tärni hotelli fuajeest, sest sa võid saada valges livrees tüübi, kes on otsekui roheline foori signaal kõikidele kaupmeestele- siin on raha.

Kui saad, siis ära telli üldse mingit autojuhti. Backbäkker ikkagi sõidab bussiga. Katrin, peame ikka minema siin rongiga sõitma (olin selle idee maha matnud)- muidu siit küll mingit elamust ei saa. Lennujaamad ja peened hotellid on niiiiii igavad.