Ei blogimisele?

ehk ümbermõtestades turismi.

Turismi plahvatuslikust kasvust ja selle hävitavast mõjust maakerale on palju kirjutatud, sellest on tehtud filme jne.  

Sattusin täna hoopis teise nurga alt mõtisklema teemale olles just lugenud Tiina Jõgeda artiklit Ekpressis kus ta kirjutab sellest kuidas kirjaniku kuulsus müüb enam kui kirjanduse väärtus: „Tänapäeval loetakse- ostetakse  mitte niivõrd meisterlikku kirjandusteost kui kirjaniku kuulsust“. Lugu algas huvitavast näitest kus ilmakuulus Potteri-raamatute autor olla üllitanud tundmatu pseudonüümi alla uue raamatu, olles ise ehk soovinud lihtsalt tavaline kirjanik olla. Niipea kui info levis sotisaalmeedias oli saladus paljastatud ning raamat müüs menukina koheselt (küllap olles seejuures suht suvaline krimka).

Kas inimesed tahavad reisida eelkõige teiste poolt populaarseks nimetatud paikadesse? 

Reisimisega seoses pani äsja linastunud dokumentaalfilm Gringo Trails ja enamgi üks selleteemaline artikkel  mõtlema, kas kõik see mida reisiblogijad teevad, ei ole teatud mõttes kuritegelik? (ok, see on võimsalt utreeritud, aga siiski). 

1981 aastal läksid neli noort kutti Boliiva vihmametsa matkama ja eksisid ära. Peale paarinädalast ekslemist jagunesid semud kahestesse paaridesse ning kui traagiline kärestiku ületamine sõbrad lahutas jäi vennikesed metsa üksi. Katsumused ilma tööriistade, varustuse ning toiduta ohtlikus džunglis olid kohutavad.  Kahel  neist õnnestus pääseda ning peaaegu teadvuselult viimase nädala metsas veetnud iisraellane kirjutas sellest nüüdseks populaarseks saanud raamatu „Lost in  the Jungle“.  Vaata ka TV-sari " I Shouldn't Be Alive" (eesti keeles: Ellujääjad) esimese hooaja 3. osa "Escape from the Amazon"). Mees käib siiani oma looga mööda ilma ringi, raamat müüb mühinal ning nüüd korraldatakse Boliivas, samas vihmametsas ülipopulaarseid ellujäämis-matku seljakotireisijatele ja muidu adrenaliini sõltlastele.

Küllap olete näinud mis on juhtunud Tais Koh Pagnani saarega. 

Pärast 96-aastal avaldatud Alex Garlandi raamatut „The Beach“  ja sellele peatselt järgnenud noore Leonardo DiCaprio kehastatud ulja ränduri keerukat jõudmist ühele idüllilisele Tai saarele, muutus sel hetkel veel üsna turisimivaba Tai saar pööraseks peokohaks. Tänane õudus on hästi nähtav Gringo traili filmis (vaata treilerit) ja minu reisisemu Tiiu on sellest kirjutanud värvikalt ka oma blogis. 

Vähem tuntud on ehk Laose peopaik Vang Vieng. Imeline loodus on sääraste paikade hukk, idüllilise Tai saarega sarnaselt  on siingi tegemist karstialal, mägede vahel paikneva maalilise väikse külakesega,  mis tõmbas millalgi 2000-alguse paiku ligi rändureid ja kanepisõpradest hipisid ning see omakorda muid untsantsakaid ja peomaijaid lääne turiste. Kui meie sinna aastal 2009 jõudsime oli paik juba õige popp, kõrtsides müüdi maagiliste seente pitsat, erinevaid uimastavaid jooke ja küllap pakuti ka üht-teist suitsetamiseks. Ohtrast alkoholist rääkimata. Mäletan üpris elavalt kuidas ma liigse koguse "lao-laod" kohe esimesel õhtul kodubangalo põõsa taha oksendasin.

No vot - nüüd on aga asjalood aina pöörasemaks läinud.  Austraallased pidada sinna korraldama juba poissmeeste pidusid! 2011 aastal sai näiteks 22 inimest tuubingupealinnas lõbutsedes surma (mis ei ole ka ime kui narkootikumid, alkohol ja jõgi on mängus) ning aasta hiljem olla toimunud koguni kaks tapmist. See on juba hoopis midagi muud kui unine külake võrkkiiges lesivatele hipidele! Mingil hetkel mäletan uudiseid üleujutustest ning sellest, et Nam Songi jõgi on väiksemad majad ning bangalod oma teelt pühkinud, linna ülesehitamine võtab aega mistõttu turism on praktiliselt kadunud,  kuni selleni,  et riikliku vaheleastumise tõttu on „tuubing“ peatatud. Mis seal täna täpselt toimub, ei teagi.

Sealjuures Gringo Trail`i režisöör ütleb et "gringo" ei tähenda juba ammu kahvanägu  ehk siis valge nahaga inimest. Hiinlased ja hindud hakkavad jõukaks saama? Oota, kui need alles mööda maailma ringi traavima hakkavad- kõik see 2,5 miljardit!?

See kõik pani mind mõtlema, et ehkki ma olen nii palju inspiratsiooni saanud teiste inimeste lugudest ja seeläbi kogenud imelisi paiku ja inimesi maakeral, olen ma ometi andnud oma panuse ka nende imeluste kohtade kadumisele (täpsemalt muundumisele)?

Kuigi ma pean end vastutustundlikuks reisjaks, olen ju siiski oma eeskujuga (kaamerad ,i-podid, läpakad jmt) kinnistamas vaestes külaelanikest usku raha võimu, mistõttu nad tahavad veelgi enam teenida, et veelgi enam omada lääne asju ning seeläbi enam sarnaneda lääne inimestega.
Pole vist märganud ühtegi Kagu-Aasia riiki mille poe lettidel ei müüdaks valgendavat nahakreemi ning mille telekas/linnapildis ei kohtaks coca-cola reklaami.
See,  et Birmas kannavad veel mehedki igapäevaselt rahvuslikke rõivaid (seelikuid) on  paljuski kinnise riigi teene. Olgu, hunta on toonud neile palju kannatusi, seetõttu ei ole kohane seda julma režiimi ülistada. Sinna lihtsalt ei ole turiste palju lastud, massturismi ning laiajate ning alkohoolikute jaoks on sealne infrastruktuur veel liiga vähe arenenud, et end mugavalt tunda.
Bhutanis kannavad kõik (!) inimesed rahvariideid, oma kultuuri kaitstakse lausa nii, et kõik mobiiltelefonid, kaamerad, läpakad tuleb riiki saabudes deklareerida; kuid riiki on keeruline pääseda ja vaid ametliku giidiga turismigrupis miinimmhinnga 250 USDi päev. See hoiab klounid eemal.

Minusuguste jõudmine vähearenenud küladesse muudab neid külaelanikke. Jah, sellel muutmisel arvatakse olevat ka positiivne mõju- näiteks kohalike hariduse ning silmaringi suurendamise osas. Kohalikud on väga altid keelt õppima. Te teate ju seda lugu küll: õpi keelt- saad parema töö (turistide juures); teed rohkem tööd-saad rohkem raha;  saad rohkem raha- saad rohkem reisida; saad rohkem reisida- oled õnnelik; ja siis vaene mees küsib rikka käest, et no miks ma siis üldse tööle pean üldse minema, ma ju niigi siin võrkkiiges lesides õnnelik :-D.

 Ka keskkonna säästlikkuse mõttes on lääne backpackerid enam „rohelised“  kui ükski kohalik. Kuid see, et me ei taha igat poeostu lasta kohalikul müüjal kilekotti pakendada ning otsime pingsalt kohta kuhu kommipaber poetada ei näita mingilgi määral meie puhast südametunnistust,  vaid lihtsalt paremat haridust.
 Me trügime ekskursioonidena vihmametsadesse kus õlipalmidest piiratud kitsal territooriumil on haruldastel loomadel niigi raske ellu jääda või vallutame mägesid kus loodus on puutumatult püsinud aastatuhandeid või  sukeldume 2-x päevas saarelt lahkuvate paadiretkede kaupa imeliste korallide vahele – ning meie kes me sellest kõigest kõvasti pasundame -   meie siis olemegi ökosüsteemi koormamises süüdi?

Seda mis mõju on õlitööstusel maakera vihmametsadele ning ökosüsteemidele teavad kõik.  Aga seda millist mõju avaldab turismitööstus- selle samaväärsest võimsusest räägitakse vähem.

Mis ma siis selle pikka jutuga öelda tahtisin?

Noh, et kas ma peaksin blogimise lõpetama? Kas vastutustundlik rändur jätab omateada imelised looduslikud paigad, jätab rääkimata erilistest ajakapslis olevatest kultuuridest- selleks, et hoida neid massiturismist puutumata?

Nojah, aga seda isolatsiooni püüdis Tai salaranda hoida ka Tilda Swintoni kehastud tegelane The Beachis“ ja vaadake mis sellest sai?

Turismi pohmell:KohPha Ngani rand peale täiskuuöö pidu 
pildi allikas CNN Travel.

Kuna Pegi Veili ja CNN intervjuu mulle väga meeldis ja selle postituse inspireeris, siis panen selle CNN kodulehel ilmunud loo tõlkena ka siia.

CNN: Mis köitis teie tähelepanu Yossi Ghinsbergi Boliivia loos?

Pegi Vail: See formuleeris filmi alguseks ja lõpuks kuna ta näitab kuidas lugude jutustamine võib mõjutada seda mida ma kutsun „ turismi globaliseerumiseks“.

CNN: mis on „tursimi globaliseerumine“?

PV:  See on nagu slummi keskklassistumine (urban gentrification). Seljakotireisijad on nagu kunstnikud (ja teised isikud kes hõivavad hüljatud alad). Aga kunstnikud lõpetavad paigale jäämisega, et jäädagi ümberasunuks. Seljakotirändurid aga sõidvad sisse ja välja paikadest mida nad külastavad, kuid muutusprotsess on sarnane. Kartmatud rändurid sõidavad neisse paikadesse, nad räägivad lugusid ja aina enam inimesi saabub kohale. Reisiraamatud räägivad neist, kirjutatakse romaane ja tehakse ja filme - „Rand` näiteks.

CNN: Milles on siis probleem?

PV: Mida rohkem inimesi tuleb seda rohkem on oht, et infrastruktuur ei suuda täita kasvavat vajadust. Või tulevad suured tuurioperaatorid ja lõikavad kasumi.

CNN: Te olete teinud seda dokumentaali juba alates 1999 aastast-  mis on teid üllatanud sellel aja jooksul?

 PV: Mind on üllatanud kui vähe rändurid mõtlevad oma rollile ja kui vähe me kuuleme kohalike häält [piirkondades mis on turismist mõjutatud]. Iseseisvad keskklassist pärinevad reisijad kes enamasti tulevad tööstusriikidest, reisivad sageli riikide vaesemates osades mis põhineb nende usul „tõeliselt autentne“. Nad otsivad vanamoodsaid, romatilisi pilte.

Lina, Itaalia turist minu filmis Tibuktut külastamas, mainib  „Aafrika äärel“ ja "Araabia Lawrence`t"  samas tähenduses - isegi kui nad on täiesti erinevad Aafrika osad.  (Selgituseks omalt poolt : mõlemast raamatust on tehtud ülipopid filmid "Out of Aafrika/ Aafrika äärel“ -Sydney Pollacki film Meryl Streepi ja Robert Redfordiga peaosas, tegevus toimub Keenias, muide korduvalt meie telekanalites linastunud  ning „Lawrence of Arabia“ David Leani film Peter O`Toolega peaosas, tegevus põhja- Aafrikas, vist olen ka korra televisoonis näinud.) 

CNN:  Kas on õiget või valet moodust reisimiseks?

PV: Vaata, kui sa lähed Koh Pha Ngani saarele täiskuu peo ajaks lihtsalt selleks, et tõmmata see maha oma „ reisi listist“ siis on see vale viis reisimiseks.  

Sa võiksid pidutseda ka kodus – sa lihtsalt kasutad seda paika dekoratsiooniks.
Jah muidugi sa võid tuua raha väikelinna oma reisiga, kuid suhted kohalikega peaksid olema planeeritud - need peaksid olema ettekavatsetud.

CNN: Millised on vastutusega reisimise soovitused?

PV: Esiteks, olenemata su reisieelarvest ei maksa midagi eelnev uurimine oma reisisihtkoha kohta, et saada teada rohkemat selle paiga keskkonna ning kulutuuri kohta.

Ma loeksin kohalike kirjutajate lugusid, neid kes on kirjutanud oma kultuurist – või siis vähemalt oma reisiraamatu vastavast sektsioonist.
Õpi selgeks „tohib“ ja „ei tohi“. Kui keegi ütleb: „Ära mina paljalt randa,“ siis ära mine paljalt randa.

CNN: Mis on su enda reisimise taust?

PV:Ma olen reisinud enam kui 75 riigis, aga mitte alati seljakotirändurina. Ma olen reisisõltlane.

CNN: Mis on selles nii sõltuvust tekitav?

PV: Uued kogemused mis laiendavad su arusaama maailmast ja suhtest erinevate kultuuridega. Tegelikult ma tunnen ma end rohkem kodus kui ma olen ära.

CNN: Peale seljakotirändamise, mis liiki turismi sa veel otsid?

PV: „Tume turism" (Dark Tourism-ma ei oska seda täpsemalt tõlkida) [reisimine piirkondadesse mis on seotud kannatuse ja ohtudega] on toiminud aastaid, kuid mõned reisijad viivad selle ekstreemini.

Igatahes, kohalikud kogukonnad saaksid kasutada antud olukorda jutustamaks oma lugu.
Näiteks Mehhiko linnas El Albertos simuleeritakse turistidele [illegalset] piiriületust USA-sse.
Või näiteks on Boliivias kaevanduslinn Potosi, kus korraldatakse kavandustuure - hoolimata ohtlikust olukorras maa-all. Põlisrahvusest kaevurid saavad seal jutustada oma lugu, ilma kolonialiseerijate poolse versioonita.

CNN: Kuhu sa tahaksid minna järgmisena?

PV: Mongoliasse- avaruste pärast.